„Telefon, millele te helistate, on välja lülitatud või asub…” Rolf, nooremapoolne politseinik, naelutas taas pilgu vaatlusaluse maja teise korruse akendele. Autosalongis muutus tasapisi jahedaks. Ta keeras soojendust juurde.

Kõrvalistuja uks tõmmati lahti. Rolfi paarimees Lembitu ukerdas sisse ja salongis levis tugev alkoholilõhn. Talle tuleb au anda, mõtles Rolf tahtmatult. Viinanina küll, ent on temast, Rolfist, ametialaselt peajagu üle – liigub märkamatult, ise kümmekond aastat vanem.

„Said ka mahti tulla,” porises ta tehtud tõredusega. Lembitu, tüsedusele kalduv kollases palitus mees, vaatas kaaslasele vesiste joodikusilmadega otsa.

„Sisekontrollis läks aega,” teatas ta. „Üks poisike kuulas mind üle! Töötad palehigis, jooksed suuri tegijaid maha ja siis lüüakse sulle kamm niiviisi turja.”

„Mida süüks pannakse?”

„Eriotstarbelise sõiduki ebaseaduslik kasutamine,” pahvatas Lembitu. „Ja mis ma siis nii väga tegin? Joonast aitasin. Sa, poiss, tead ju, mis seisud tal kodus on.”

Rolf muigas. Väikest kasvu Joonas, keda elupõlised kriminaalid kutsusid Maksahaagi-Jonniks, oli karmist reputatsioonist hoolimata naise tuhvlialune.

„Panin patrullmasinale hääled sisse ja kütsin Joonase poole. Et pardon, prouake, kiireloomuline väljakutse, viin teie abikaasa operativkasse. Pelgulinna inimsööja tarvis kinni püüda, valimiste-eelne aeg ikkagi.”

„No ja siis?”

„Tegime baaris tropid. Siis aga tahtis mingi jõmm jõudu proovida. Nõukaaegne pronks vabamaadluses, gabariitidega kaks korda kaks, mõõda kodanikku mispidi tahes. Aga nägu… uhh, nagu sellel kauboil Priit Pärna multifilmis. Joonas jooksis kolgele peaga munadesse, aga baarimutt – on vast madu! – helistas turvafirmasse.”

Lembitu vakatas, tõstis pisut nõutul ilmel plasku suule ja rüüpas. Süda hakkas ägedamalt kloppima, sisikonnas mulksatas miski. Võõras ängistav tühjus küünitas kombitsaid ta poole. Lembitule meenus öösel nähtud uni. Ta oli uidanud suurel malelauda meenutaval maastikul ja tema kõrval sörkis kolli tõugu koer. Ja siis korraga oli see neetud koer talle pikalt otsa vaadanud, endal silmad nagu inimesel, ja öelnud: „Anna end üles, turakas! Kohus võtab seda arvesse.” Miskipärast meenutas koera hääl kangesti Amanda Leari oma.

Lembitu võdistas vastikusest õlgu ja võttis plaskust punnsuutäie. Mõjus, reo. Mõtted selginesid mõnevõrra.

„Kuule, mis partisane me siin mängime?” küsis Lembitu. „Keda valvame?”

„Hugo Ain Mäekala,” teatas Rolf lapiga uduseks tõmbunud aknaid pühkides. „Sedasama, kes Tolja Sevastoopoli naisega Saint-Tropez’sse põrutas. Oled kursis?”

Lembitu noogutas. Tolja Sevastoopol oli kantide kondimurdja, oma ringkonna väliseltki tuntud tegelane.

„Laekus operatiivinfo, et kodanik Mäekala elu on ohus.”

Lembitu krimpsutas nägu. Talle ei meeldinud see kassikullast munadega ametnike kõnepruuk. Või operatiivinfo? Kits käis mentlas kella löömas, mis muud.

„Ja kuidas sulle tundub, on’s meie tubli maksumaksja murel alust?”

„Sedapuhku küll,” kinnitas Rolf. Lembitu tabas kaaslase kõrvalpilgu, kust paistis omajagu kimbatust.

„Kuule, paarimees,” venitas ta. „Midagi siin ei klapi. Ei ole justkui meie rida või nii.”

Ta nägi kõhklust kaaslase näol, tajus tema hoovõttu, et südant puistata.

„Asi ei ole tegelikult Tolja Sevastoopolis. Vaata, paar päeva tagasi tungiti Mäekalale kallale. Ta pääses kergete kehavigastustega.”

„Vaidluses sünnib tõde.” Lembitu muigas. Rolf aga jätkas: „Janne, minu naine, töötab kiirabiarstina. Tema seda kährikut tookord tohterdas. Ja Mäekala eelnevate vägitükkide valguses… Tal pidi vastassoo üle kohe mingi eriline võim olema. Janne käitub sestsaadik kummaliselt, on sõnaaher ja… Eile tegin ta telefoni kõneeristuse. Ta on ühele numbrile tundide kaupa helistanud.”

„Haukasid numbri katki?”

„Tupik, paraku,” ohkas Rolf. „Tegu on kõnekaardiga.”

Lembitu vangutas endamisi pead. Sellised need noored on: ei mingit loomingulist lähenemist. Õpeta teist nagu lihast poega aiateiba najal sugu tegema.

Ta haaras telefoni. Saladuslik number kutsus paar korda, siis võeti kõne vastu.

„Halloo!” hüüatas Lembitu hasartselt. „Minu nimi on Mikk Petersell. Helistan mobiililoterii toimkonnast. Teie number on välja valitud, palju õnne! Palju-palju õnne! Kuidas? Ei, tegemist ei ole müügikõnega. Arvuti valib numbrid, mille vahel loositakse auhinnad. Muide, peavõiduks on Kariibi mere kruiis kahele.”

Rolf kangestus. Ta kolleegi näitlejameisterlikkuses oli midagi hirmutavat, lausa skisofreenilist.

„Võtate osa? Väga hea! Vastake siis ühele lihtsale küsimusele: millise tootja telefone te eelistate? Samsung, ütlete te? Vä-äga hea! Nüüd paneks tulevase võitja nime ka kirja… Mäekala, ütlete? Kuulge, ega teil Viljandis sugulasi ei ole? Ah ei ole. Selge pilt, kena õhtut teile.”

„Siis ikkagi,” ohkas Rolf heitunult. Ja tajudes kaaslase küsivat pilku, lisas: „Näed seda halli maja? Seda kollaste rõdudega. Mäekala elab teisel korrusel. Seal, kus tuli põleb.” Ta vakatas hetkeks ja jätkas siis rõhuga hääles: „Nüüd põleb. Aga vahepeal ei põlenud! Janne ei võta telefoni vastu.”

„Tunnen seda kanti. Mu vanamoor peab siin lähedal lillepoodi,” kohmas Lembitu.

„Näe, näe, näe!” karjatas Rolf järsku. „Jälle kustutati tuli ära! Et susi neid kõiki…”

„Justkui Duracelli patareidega titetegemismasin,” lausus Lembitu endalegi ootamatult tunnustavalt. Kogus end aga kohe ja päris: „Mis sa sellest Mäekalast üldse tead?”

„Kolmekümne seitsme aastane. Sõidab liisitud mersuga. Näed, seisab seal maja ees. See märja asfaldi värvi. Väike suvilaköks Pirita Jõesuus. Hiljuti paljastati tema osalus kindlustuspettuses, nüüd kannab tingimisi karistust. Muide, tookord võrgutas ta ära asja menetlenud naisuurija.”

Mõnda aega vaikiti. Lembitu võttis plaskust lonksu.

„Kae, Rolf, inglid kesapõllul!” hüüatas ta.

Ja tõepoolest, maja ette oli ilmunud naisterahvas, kes silmitses pingsalt neidsamu aknaid. Meik ja riietus ei jätnud uustulnuka ametis kahtlust. Tänava­tüdruk pöördus ning lainetas püüdlikult puusi õõtsutades Rolfi auto poole.

„Ahoi, nukuke!” hüüdis Lembitu, kui näitsik oli lähemale jõudnud. Too heitis pea selga ning naeris valjult ja litsakalt.

„Ega ma ei seganud?” küsis ta silmi välgutades. „Võib-olla veedaksime kolmekesi veidi aega? Taksid on taskukohased ja teenusega jääte rahule, Kalamaja-Aire vastutab oma sõnade eest. Küsige, kellelt tahate: mul ei ole ühtegi pikaks veninud näoga kundet Sitsi peatusest kuni kesklinnani. Kuule, pisike, paku üks plähming!”

„Mida?” küsis Rolf segadusse sattudes.

„Sigaret, noh.” Aire muigas. „No mis sa punastad, saamatuke. Poisu nagu martsipanijänku.”

„Ootame sõpra, tead.” Lembitu köhatas ning sirutas küsija poole räsitud suitsupakki.

Kõik me ootame kedagi või midagi, mõtles Rolf tahtmatult. Ootame pikisilmi kogu elu hilinevaid ronge. Ronge, mis ei peatu või, mis veel hullem, satuvad tupikteedele.

„Kas sa Mäekala tunned?” küsis Lembitu nagu muuseas.

„Või veel!” Suitsu pahviva neidise silmis välgatas kirjeldamatult elurõõmus tuluke. „Ma olen oma ametis üht-teist kogenud, aga too härra on ekstraklass. Jessas, kargab selga nagu rodeoratsanik! Pärast on tunne, nagu oleks Singeri masina alt läbi käinud! Ta sõidab homme Saint-Tropez’sse. Sõidaksin ju minagi temaga… Oi, kas või maailma lõppu sõidaksin ma temaga.”

„On ta siis tõesti nii hea?” päris Rolf tahtmatult. Tema hääl värises veidi.

„On, muidugi on! Ega teda muidu Mammutiks ei kutsutaks. Jah, just seda ta on. Üüratu, ürgne…”

Aire ohkas. Jah, raske on töötava tüdruku elu: mõni oomegaisane ei saa kuidagi minema, siis lohuta teist ja tee halva mängu juurde head nägu; teine jälle ei saa kuidagi tulema – punnitab nagu karu kevadist julka.

Aire nipsas koni sõrmede vahelt, krimpsutas tülpinult näokest ja lausus: „Adjöö, tuikamid! Istuge edasi ja ajage juuri!”

Lembitu raputas pead. Või istuge… Ptüi, ptüi, ptüi! Kao, sa halva ilma lind!

„Kuule, millest ta rääkis?” küsis ta. „Mis Mammut? On Mäekala siis tõesti nii suurt kasvu?”

„Minu teada on ta kasv meeter kuuskümmend,” lausus Rolf.

„Miks teda siis Mammutiks…” Korraga ajas Lemps silmad pärani ja taipas! Taipas ning tema enesehinnang suruti kokku nagu plekkpurk taaraautomaadis. Mõni mehepoeg sünnib nagu muistne viljakusejumal – kogu kasv on läinud kahe jala vahele.

Rolf müksas kaaslast. Tänavale oli ilmunud fliisjakiga veidrik. Ja piidles, nuta või naera, jälgitava maja aknaid. Aga muuseas, tuli oli jälle kustunud!

„Kes see selline veel on?”

„Toliku saadetud torpeedo?” oletas Rolf. Aga ei, võõras ei andnud triklimehe mõõtu kuidagi välja. Pigem meenutas ta keegliklubi administraatorit.

„Järsku on sisekontrollist,” venitas Lemps poolihääli. „Vaata seda kohtlast ilmet, käib, jalapöiad sissepoole… Nüüd nuuskas nina näppudesse. Eks ma öelnud, et sisekontroll!”

Tundmatu aga oli autos istujaid märganud ning tüüris nende poole.

„Istute, mehed?” hõikas ta müügimehele omase familiaarsusega. Lemps ägas vaikselt, vaakus ju õnnetust seegi kuldsuine prohvet. „Palun, meie visiitkaart,” ütles võõras. Kaardil seisis: „Meilt pitsa, teilt kõht!”

„Milline võimas sõnum!” hüüdis vanem politseinik lõbustatult ning pitsamüüja näole valgus naiivne naeratus.

„Tunnuslause autor seisab teie ees,” kinnitas ta.

„Reklaam kui saatuse koputus,” lisas Lemps. „Pühalik nagu prokuröri surm presidendi palee peldikus.”

„Võtke aga vaevaks tellida,” vuristas kaupmees. „Pakume kolme suurust: Papa-, Mamma- ja Põnnipitsa.”

„Me tahame saata pitsa sõbrale. On teil ehk midagi sobivat?”

„Olen teie teenistuses!”

„Sõbra nimi on Hugo Ain…”

„Mäekala või?” Pitsamehe pilgus välgatas midagi metalset. Sellise pilguga vaatas öhe ürgmees, kes kuulis mõõkhambulise tiigri möiret. „Tema juurde ma ei lähe! Ta tellis ja… Meie tüdrukud viisid… Nüüd on nad kõik titepuhkusel ja…” Lauset lõpetamata vänderdas ta minema. Politseinikud vahetasid jahmunult pilke.

„Oh neid tähti ja täringuid,” ohkas Lemps.

„Mis? Mida?”

„Mu vanamees ütles, et saatus on tähtede seisu ja taevaste täringutega ette määratud.” Lembitu vakatas ning talle meenus, kuidas ühel vihmasel suve­päeval oli ta kapi tagant leidnud Saksa püstolkuulipilduja MP-40. Lemps, toona veel poisike, läks seda metsatukka proovima, aga vanamees sai jaole. Justkui tundis kusagil heljuvat püssirohu lõhna. Poisile mõõdeti „Gott mit Uns” kirja kandva rihmaga tagumendi peale tulitavad mustrid, ja see keretäis oli üle Harju keskmise. Sinna, jah just sinna olid kõik ilmaruumi tähed ja täringud üksipulgi üles tähendatud.

Õhtul aga viis papa nutukriimulise poisi metsa ja õpetas sama konega tulistama. Põleta, poiss! Pane kõigile! Pane raiskadele, nii et sitta ja sulepuru lendab! Pane! Pane! Pane!

„Oh, et susi teid kõiki…” Lembitu mõttelõng katkes kui noaga lõigatult. Ta heitis kaaslase poole küsiva pilgu.

„Tuli kustutati ära!” Rolf neelatas valulikul ilmel. „Kolmas kord juba! Mis ta teeb seda aja peale või?”

„Rahune!” nähvas Lembitu. „Me ju ei tea, kas su naine seal üldse on.”

Aga Rolf ei teinud kuulmagi, pomises vaid: „Kõik oli olemas. Korter. Ja säästud… Tõukoer. Iskust tellisime mööbli.”

Korraga koputati… ei, pigem põrutati autoaknale. Politseinikud, ühel käsil nutulaul ja teine mõtisklusse takerdunud, võpatasid.

Mees, kes nende auto kõrval seisis, oli suur ja tüüakas. Ta viibutas määrdunud sidemes sõrme, nagu üritaks kraadiklaasil temperatuurinäitu alla lüüa, ja kuulutas pehmel keelel: „Sa oled Sergu, eks? Oled ju?”

„Täpipealt,” kinnitas Lemps. „Ja sina?”

„Mis? Sa ei tunne omasid ära või?” ägestus võõras. „Valdek olen, noh. Sõitsime koos merd… Oota… Kuule, sa uppusid ju mineval aastal ära. Matustel lesk nuttis. Küünlad põlesid ja… Ilus oli. Ah kurat sinuga, sa kokteili tahad? Puskar ja kokakoola, ise tempisin. Näeb välja nagu mooramehe kusi ja… hõh… mekib umbes samamoodi.”

Lembitu heitis pea kuklasse, kuukas pakutud pudelist paraja suutäie. Valdek silmitses seda heakskiitvalt.

„Kuidas merel on?” Lemps röhatas rahulolevalt ja läitis sigareti. „Merekaru ei ole ju munk ega kohimees, mis? Kuidas seal eitedega lood on?”

„See meremehe suguelu on nagu Vene rulett Kaukaasia moodi – kuus padrunit trumlis,” sõnas Valdek pudelit Rolfi poole pakkudes. Too raputas kiiresti pead. „Vovka, tead, jamas nende Aafrika tibidega, siiksutas teisi, nii et sapsud vahus…”

„Et mustanahalisi või?” küsis Rolf tahtmatult. Valts naeris südamest ja Lemps rõkkas kaasa.

„Kustutad kajutis tule ära,” õpetas Valdek, „ja on kama, mis värvi nad on. Aga Kaplinnas viidi vaeseke haigemajja, lümfisõlmed olid teisel suuremad kui tennisepallid… Kahtlustati marutõbe.”

Kõneleja langetas pea. Ta süütas sigareti. Seda tegi Lembitugi.

Pudel tegi uue ringi ning Lemps päris: „Mis asju ajad?”

„Tarvis ühele pöialpoisile ninaneeti anda,” kostis merekaru. Tõmbas mehise mahvi, puhus suitsu sõõrmeist välja ja jätkas: „Üleeile vaatan: eit krohvib end peegli ees. Pajatab, et nii ja naa, töökaaslane jäi haigeks, et tema minevat tolle asemel kuhugi Santropeesi. Ma hiilisin siis järele… Siia tuli. Musitas trepikojas ühe kääbusega! See oli nii lühike, et pidi kaks astet kõrgemal seisma.”

„Ja siis?” päris Lembitu. „Mis edasi sai?”

„Esimese paremsirge panin puhtalt üle pea, ei ole harjund nii lühikesi peksma,” kurtis Valdek. Korraga tekkis Rolfi hinge habras lootus. Ta haaras sellest kui pudedast lõngajupist, ettevaatlikult, et mitte lõhkuda.

„Sa arvad, et su naine on praegu siin, sa tubli mees?” küsis ta õhinal. Ent küsitav raputas pead.

„Naine istub kodus ja vesistab. Puistas südantki. Tuleb välja, et kääbus on tervest nende juuksurisalongist üle käind. Ja kõigiga ikka sama lugu: naine ütleb kodus, et läheb sõbranna asemel reisile. Ja siis põrutab pöialpoisiga Santropeesi.”

Meremees lõi löödult käega. „Aga mis ma teile sest,” pomises ta nagu häbenedes ja tegi minekut, rohmakalt taarudes justkui vigastatud roomikuga soomuk.

Lembitu noogutas, karune meremees, ei ole midagi öelda. Ja siis korraga libises vaatlusaluse korteri aknale vari ning kardin tõmmati pisut eemale.

„Naine on seal! On seal!” kisas Lembitu. Rolf tundis, kuidas ta sisemus jäiseks muutub, siis aga puhkes ta naerma. Kogu jõletu mõttetaak langes ta õlult.

„Sa eksid, paarimees,” õhkas ta. „See mutt ei ole minu Janne! Oh ei, see ei ole tema!”

„Hoopis minu naine on seal!” kiunatas Lemps. „Minu Juta, mu oma vanamoor, mõistad!”

Tükid tema nukras argipäevapusles asetusid oma kohtadele: Juta hilised tulekud ja pikad telefonikõned said seletuse. Ja mis kõige solvavam: tema, elupõline võmm, ei olnud midagi aimanud. Ei osanudki karta lööki tagalast. Põlve­pikkune Romeo ostis aga lilli, kuni noppis lillemüüjagi.

„Mis sa nüüd ette võtad?” küsis Rolf vaikselt, otsekui vastutahtsi.

„Pööran Mäekala tingimisi karistuse täitmisele,” lausus paarimees süngelt. „Ajan ta liisitud auto Pirita Jõesuu suvila territooriumile.”

Rolf ahmis õhku. Mäekala annab ärandamisest teada, liisingufirma aga lööb teatajale küüned turja. Õiglus võidutseb, mis sest, et kõverpeeglis.

„Ühte ma ei mõista,” lausus Lembitu. „Kellega Mäekala kavatseb Saint-Tropez’sse minna?”

Ja just sellel hetkel helises Rolfi telefon.

„Halloo, Janne! Katsusin sulle ennist helistada… Mis? Mida? Ah et… sõidad Katriini asemel… Kuhu sa siis sõidad? MIDA? Saint-Tropez’sse? Et susi teid… põrutaks! Ja kõiki neid tähti ja täringuid takkapihta!”