Kaarel B. Väljamäe: „Helesinine tahmakuu”.
Seitse Sõlme, 2022. 69 lk.

Väljamäe teoste varasemaid arvustusi lugedes näib, et iga lause võiks sama hästi käia ka tänavuse luulekogu kohta, ja see ei ole just hea märk. Üldjoontes on autoril „Helesinises tahmakuus” südamel ikka samad teemad, mis varasemates kogudes, ja ikka selles samas melanhoolses võtmes – nukker-armas igapäev ja isadus, mõlema üle kummumas metafüüsika. Nagu on kurtnud Alvar Loog Väljamäe eelmist raamatut „Kohvi kõrvale” (2015) arvustades, ei leidu siingi kogus kuigi palju (teadupärast heale lüürikale omaseid) kuklasse kummitama jäävaid ridu ning lüürilise subjekti suhtumine on jätkuvalt „kriitiline ja loid”.^[1] Mõnevõrra värskemat teemapüstitust pakub teost läbiv abielukriisi probleemistik, mis aga toonilt ja käsitluslaadilt haakub ikkagi Väljamäe juba välja kujunenud ja natuke väsima hakanud käekirjaga, mida struktureerib argielu, igavikulisuse ja õpetlikkuse vaheldumine.

Kui Tõnis Vilu ütleb luulekogu „Suur mees juba” (2012) kohta, et „Väljamäe puhul häirib tema lihtsusetaotlus siiski üsna vähesel ja märkamatul määral”,^[2] siis „Helesinist tahmakuud” lugedes tekib küsimus, kas luulekeele püüdlus siiruse ja lihtsuse poole muudab teksti armastusväärselt ligipääsetavaks või tüütult üldsõnaliseks. Tegu on probleemiga, millega luulelugeja põrkub sageli kokku ka Instagrami-luules, kus, nagu toob välja Rebekka Lotman, valitsevad teksti tähendusmehhanismides muu hulgas nii ehedustaotlus kui ka kulunud kujundikeel ning väljenduse, sealhulgas värsirea lühidus.^[3] Eesti nüüdisluule puhul on nullindatest saati ikka ja jälle kõneldud (uus)siirusest ja selle osakaalust luulepildis ning Kaarel B. Väljamäe autorilähedane lüüriline subjekt ning tekstide kaplinskilikus voolusängis vahutav argine laad annavad selleks samuti alust. Ehkki sisulist uussiirust ja vormiliselt nappi väljendust ei saa üksüheselt samastada, käivad need sageli käsikäes ja moodustavad lihtsusele suunatud luulekeele poeetika, mis iseloomustab ka Väljamäe käekirja.

„Helesinise tahmakuu” tekstide poeetikat korrastab eelkõige kaks joont: reavahetuste ja taanete abil tekitatud lühikesed read ning väljenduslaad, mida parema sõnastuse puudumisel võiks nimetada vahutamiseks. Luulekogu tekstidele on iseloomulik teatav graafiline laialipillutatus, mistõttu lugejal tuleb lisaks tavapärasele vertikaalsele allapoole liikumisele ka taandetreppe pidi diagonaalselt teksti lõpu poole turnida või kiirelt ühelt leheküljeservalt (mõttepausiga) teisele servale hüpata. Mõnel pool on graafilisel paiknemisel eneseleosutav funktsioon, nagu tekstis, kus pruudi tasast liikumist altari poole saadab trepp, mis aeglustab lugemistempot ja sunnib lugejat ruumilist liikumist kaasa tegema: „sa astusid altari poole / ettevaatlikult nagu tuleksid / paljajalu / teravatel / kividel / isa kõrval” (lk 44). Teisal jälle jääb mõistatuslikuks, millele taandread osutama peaksid ning miks just neid ridu ruumiliste katkestustega esile tõstetakse:

lehtede lugemiseks
     mis kirsipuul alles
ei piisa ei ühe ei kahe käe
     sõrmedest

taevas on nagu võiks olla
     parimatel päevadel

             aprillimais
          augustiseptembris
(Lk 34.)

Väljamäe vahutamine avaldub selles, et sageli joonistatakse mõte täpse ja reljeefse väljendusega kiirelt välja, ent seejärel laiendatakse seda abstraktsemal tasandil, mistõttu mõte muutub üha ilmsemaks, lamedamaks ja ümaramaks. Iseloomulikult kasutatakse näiteks loeteluvõtet, mis oma abstraktsuse tõttu ei konkretiseeri, vaid laotab mõtte laiali ning lõdvendab teksti sisemist pinget: „iga kümne päeva järel / tundsin kuidas surm meid lahutas / see on lahusoleku surm / see on vaesuse surm / või ahnuse surm / rumaluse surm // surmal on mitu nime / mis tuleb ületada” (lk 30–31). Vahutavalt mõjub ka näiteks luuletus, mis küsib: „kas meid / vaadatakse / nagu puid” (lk 61), ning seletab metafoori tervelt kahe lehekülje vältel paljusõnaliselt lahti, kaotades nii luuletuse alguses tekkiva poeetilise hämaruse. Mõnes tekstis tunnistatakse siiski ausalt üles, et jutt on algsest eesmärgist kõrvale kaldunud: „ainult et kuulajad ei saanud / aru et ma bukowskit teen // igatahes / ühel hilisõhtul tallinna baaris / nähti kuidas noor ja õnnetu mees / arusaamatul põhjusel mikrofoni sisse / ropendab” (lk 52), mispuhul näib lobisemine toimivat lõbusa jutustamisvõtte, mitte tarbetu seletamisena. On huvitav, et autor ütleb „Tahmakuu” esitlusel, et on ise oma tekstide suhteliselt kriitiline toimetaja ning laseb ka toimetajail neid hea meelega „mudida”^[4] – jääb üle vaid mõelda, kui sõnarohked on siis Väljamäe toimetamata luuletused.

Mõlemad jooned, nii värsiridade graafiline paiknemine kui ka sõnavaht annavad Väljamäe luulele kaks mõnevõrra tüütut varjundit. Esiteks tõstetakse paarisõnaliste ridadega esile lihtsad ja kulunud tõdemused. Näiteks tekstis, mis räägib autori kirjanikunimest, osutatakse taandega kahekordselt üsna lihtlabasele sõnamängule, kus luuletamise all peetakse korraga silmas nii ilukirjanduslikke püüdlusi kui ka luiskamist:

aeg ajalt küsitakse mida see
b mu nimes tähendab
     bukowski
olen paar korda
     luuletanud
kummardus joodikule kes
mind kirjutama õpetas
(Lk 51.)

Teiseks joonistub esiletõstete ja vahutamisega välja mõningane usaldamatus lugeja suhtes, nagu äsja tsiteeritud Bukowski-näites, ning luulekogu läbiv tasane didaktiline toon. Tõekuulutajaliku ambitsiooni musternäiteks on tekst, milles hoiatatakse rohkete reavahetustega ja paljusõnaliselt tähelepanupaistes pikutama jäämise eest: „tähelepanu kätte / ei tohi liiga / kauaks jääda / võib saada põletuse / võib saada / tähelepanupiste / võib jääda mõneks ajaks pimedaks / võib saada koledad randid / ja kaotada näo / võib saada teiste / peale kurjaks” (lk 49).

Abstraktsemad tekstid on mõnikord lihtsalt nõutuks tegevad – „nad on tegelikult üks / müsteerium / meesjanaine” (lk 25). Kas saab väljenduda veel kulunumalt?^[5] Väljamäe annab lihtsasti mõistetavatele tõdemustele hämmastavalt suure kaalu, mõtiskledes näiteks altari poole kõndivat pruuti vaadeldes, kuidas tema armastus ei püsi igavesti ühesugusena ning et „ees on / kadumised teine teise jaoks / kuigi teine on siinsamas” (lk 45). Samuti kipuvad luuletaja keelekasutuses korduma igavapoolsed keelemängud: „topelt / või / käriseb” (lk 35); „on armastusi kellest ei / saada üle / aga võib saada ülendatud” (lk 19).

Ent mitmes tekstis õnnestub Väljamäel siiski nii instaluulelikust lihtsusest kui ka didaktikast kaugemale minna ning panna tekst toimima mitmetasandiliselt. Näiteks mõni esmapilgul lihtne kujund omandab luulekogu tervikus huvitavama tähenduse kui üksikluuletustes. Seda iseloomustab sõna oluline roll mitmes luuletuses: „alguses olid sõnad / suu juures kõrva juures / ja suu oli kõrvuni / äratundmises” (lk 25), järgmises luuletuses „tuli äratundmine // et iga sõna viib inimese lahku” (lk 26). Ühelt poolt joonistab sõna välja armastuse teisenemise, teisalt seob piibellik väljendus armastuse ja maailma loomise ning seab kahtluse alla, kas kõigele aluse pannud sõna viib edasi. Ent kui mitte sõna, siis mis edasi viib? Järgmises luuletuses on üks vastustest olemas: „mängime kaarte / tütar seletab sõnu [—] mina ei saa aru / naine kõrvalt proovib” (lk 27). Nõnda liigutakse abstraktsest mõtisklusest argimaailma, suurte tunnete ja metafüüsika kõrvale kuulub lahutamatult ja möödapääsmatult ka olme, näiteks: „mu küünte all meie armastuse hais / tütar tegi jälle / püksid täis” (lk 31). „Helesinise tahmakuu” tasanditevahelised liikumised on Väljamäe varasematest luulekogudest sujuvamad ning pidev vaheldumine eri olemisplaanide – igavikulisuse, abielukriisi, olevikuliste ja minevikuliste argisituatsioonide – vahel on luulekogu üks tugevamaid külgi.

Kõige mõjuvamad üksiktekstid-tekstikatked tõukuvad olmelistest situatsioonidest, ei kipu lugejale liiga palju ette ütlema ja on üleüldse omamoodi armastusväärsed – armsust tõstis Tõnis Vilu ühe olulise joonena esile ka Väljamäe teise luulekogu „Suur mees juba” puhul.^[6] Ühes „Tahmakuu” luuletuses kirjeldatakse tundi jooksvat poissi: „minu jooksu peatab õpetaja // mis juhtus armas laps / mis sul on // midagi ei ole [—] suured pisarad üle näo / need on tuulest / löristan ninaga / need on tuulest / ta ei ole selles veendunud” (lk 6). Küsimus, kas poisil on pisarad silmas ilma pärast või mitte, jäetakse vastamata, mitte ei seletata ilmselguseni lahti, situatsiooni kirjeldus maalib silme ette elava pildi ja ka toon pole didaktiline.

Niisiis võib „Helesinist tahmakuud” lugeda lugeja, kes a) arvab, et instaluule on liiga lihtne, aga trükiluule kipub liiga krüptiliseks jääma; b) on läbi elanud või elamas armastuse- või abielukriisi; c) rahuldub sellega, et luulekogus leiduvate tervenisti köitvate luuletuste üles lugemiseks piisab ühe või kahe käe sõrmedest. Lühikesi säravaid hetki kohtab õnneks mõnevõrra rohkem.

---

^[1] A. Loog, Potentsiaalse lunastuspagulase ohkav vabavärss. „Looming” 2015, nr 12, lk 1794.

^[2] T. Vilu, Luuletaja oma hirmudega lastetoas. „Värske Rõhk” 2012, nr 31, lk 109.

^[3] R. Lotman, Põgenev luule. Tähelepanekuid ja märkmeid eesti insta- ja räppluulest. „Keel ja Kirjandus” 2022, nr 4, lk 291–308.

^[4] Kaarel B. Väljamäe „Helesinise tahmakuu” kirjandusliku kolmapäeva raames toimunud esitluse video. Youtube 26. V 2022.

^[5] Jah, saab küll. Järgmises luuletuses lahutatakse „meesjanaine” graafilise võttega üksteisest kaugel paiknevateks „meheks ja naiseks” ning neist saavad lõpuks „naine ja mees” (lk 26). Nõnda korratakse äraleierdatud metafoori naise-mehe suhte müstilisusest lausa kolmel korral, seejuures ei seleta ega õigusta ümbritsev tekst selle graafilist esiletõstetust või sõnade järjekorra muutmist ning ei paku metafoorile värskust ega lisatähendusi. Teisal tõdeb Väljamäe aga, et „jumala kingad on kõigi jaoks liiga suured / meeste ja naiste” (lk 39), mis annab mittebinaarsele sooidentiteedile küll üllatavalt suure mõjuvõimu.

^[6] T. Vilu, Luuletaja oma hirmudega lastetoas, lk 108.