Piret Põldver: „Tõmme”.
Kastani Tänava Kirjastus, 2024. 103 lk.

Maailmas on midagi, mis meid tõmbab. Mõnikord ligi, mõnikord tühjaks, mõnikord läbi. Mõnikord käima, enamasti lihtsalt kaasa, nii mõnigi kord vastu tahtmist. Mis see on, või kes? Kelle või millega oleme suhtes kogu oma elu, aga keda me kunagi isegi ei näe? Või siiski, kas pole ta mitte kõikjal, kas pole lausa võimatu teda mitte näha, isegi kui mitte silmadega? Igatahes on see tõmme tajutav, vähemalt mingil kujul alati. Miski paneb kopsud hingama, südame lööma, silmad pilkuma.

Piret Põldveri kolmas luulekogu „Tõmme” on korraga isiklik ja ebaisikuline kirjeldus armumise kogemusest. Armunu on väliste jõudude meelevallas ning pole teada, kelle või mille teenistuses need jõud parajasti toimivad. Ei ole juhus, et armumis­seisund paneb inimese tundma end kõige täielikumalt elus, sest ta on semperlikult väljendudes „lahti murdunud elule”.^[1] Põldver kirjeldab armumist kogu ühes esimestest luuletustest traumakogemusena, mis „pudistab [—] su väärtused tükkideks” (lk 8), ja on ebaselge, kas tegemist on lõhkuva või loova protsessiga. Sellega antakse armumisele kohe raamatu alguses ambivalentne tähendus ning asutakse seda siis uurima piisava distantsiga, hoidudes nüriromantilisest tundetulvast.

Taju ja iha on üksteist vastastikku konstitueerivad, teineteist tingivad. Enamasti tõlgendame taju laias laastus võimaluseks, iha aga redutseerime vajaduseks. Taju eeldab materiaalset tajujat ning küllap seetõttu on sellest ka lihtsam mõelda. Taju on aru­saadavam, sest selles kehtivad vähemalt mingil kujul füüsilise maailma põhjuse ja tagajärje seosed. Iha on aga hoopis teine dimensioon ja selle tundmaõppimisel oleme alles üsna abitud, sest iha ise on tähendusetu, kuid annab tähenduse kõigele. Kuidas see täpselt käib, me rangelt võttes ei tea, aga seda saab armunud olles kogeda, luules väljendada ja filosoofiliselt uurida.

Põldveri tekstid liiguvadki tajutasandil, mis enamasti jääb teadlikust reflek­sioonist välja, kuid mida võib filosoofiliselt nimetada erootilise taju eelisikuliseks, anonüümseks tasandiks.^[2] Kuid kas pole armumine alati meid just nimelt väga isiklikult puudutav sündmus, mis välistab anonüümsuse? Armutakse ju kellessegi konkreetsesse, ehkki teatavatel juhtudel võib ihaldatu identiteet osutuda fiktiivseks. Siiski eeldaks erootiline taju justkui lihast ja luust (inim)olendi mitte ainult olemas-, vaid ka lähedalolu, sest taju on rangelt võttes puhtolevikuline. Tajumine toimub siin ja praegu. Vastasel juhul pole enam tegemist vahetu taju, vaid meenutuse või kujutlusega.

Erootiline taju on elusolenditevaheline suhe ning sellisena radikaalselt erinev objektitajust, mille anonüümsust võib väljendada vormeliga „keegi minus tajub”.^[3] Erootilise taju subjektile ei saa teine elusolend kunagi olla antud kõigest objektina. Teda ei saa kunagi tervenisti tundma õppida, sest olles elus, ei saa ta teisiti kui ennast pidevalt uuendada, luua. Kui tahes palju teda ka ei uuritaks, ei saa teda (vähemalt elusana mitte) täielikult haarata, sest tal on oma ainulaadne elusolemise viis, kehaline eksistents, mis väljendub talle ainuomases seesmuse- ja individuatsioonimõõtmes.

Nagu taju, on ka iha elusolendite asi, aga mitte ainult nendevaheline, vaid ka elu ja olendite vaheline asi. Just sellel tasandil on erootilisel tajul oma anonüümsus, sest selle kaudu osaleme me kõik olenditena elu avatud ringluses, mida jagame liigi- ja indiviidiüleselt. Erootilises tajus väljenduv iha on eelkõige suunatud elule enesele, seega see taju „eelneb „mulle” ja elab „minu” üle, kulgeb läbi „minu” – tajuv keha on „jälg interkorporeaalses ringluses, mis läbib samaaegselt kõiki elavaid kehi”.^[4]

Mida armumine inimesega teeb? Armunule piisab vähesest. Korraga on kõik lõhnad tugevad, värvid intensiivsed ja elu ise taandamatult huvitav. Iha võib tabada ootamatult, sest sellega ei oska arvestada: „Vahepeal lööb maa jalge all lõhki / ja kukun vihinal sisse.” (Lk 15.) See, millesse inimene armudes kukub, on olevikumõõde, mida ta elu tavaaskeldusi toimetades enamasti tähele ei pane, kuna tukub heideggerlikult väljendudes olemisunustuses – alati juba järgmise kohustuse juures, järjekordset olmeprobleemi või ülesannet lahendamas.

Ehkki Põldveri kogul on lähemal vaatlusel olemas ka enam-vähem jälgitav ajatelg, mis seob selle tekstid kokku üheks suvega algavaks ja lõppevaks aastaringiks, on pea kõikides tekstides tuntav olevikuteadlikkus, mis muudab aja kronoloogilise kulgemise ebaoluliseks. Minevik ja tulevik on mingil kujul küll olemas, kuid armumisseisundile omaselt ei domineeri need olevikulise taju üle. Mööduvad hetked voolavad „äravikku” (lk 79), nad lihtsalt langevad ära, moodustamata mälupõhist mineviku­lugude koormat. Vaated väga kaugesse minevikku („miljoneid aastaid tagasi”, lk 82) pole antud mitte kirjelduse kaudu, vaid hetkeliselt silma alla sattuvate üksik­esemete loeteluna. Möödunud armastusi võrreldakse raamatutega, mida võiks igal hetkel uuesti avada, ehkki enamasti pole selleks tahtmist ega huvi.

Niisiis teeb armumine ajaga midagi kummalist – aeg antakse armunule tagasi. Aga kuidas? Taju kaudu. Ehkki iha tõmme on struktuurilt tulevikuline liikumine määramatusse, avab koos ihaga teisele olendile suunatud tähelepanu meid olevikumõõtmele, mille kaudu alles antakse kõik tulevikud ja mistõttu on kõikidel olevikuhetkedel samuti saamisemõõde. Tulevik on mingil kujul antud ainult olendile, kellel juba on olevik. Kuigi me saame ette kujutada tulevikuolendeid oma konkreetsete tulevikkudega, sõltub nende tulevike tegelik kättejõudmine sellest, et nad juba oleksid. Armastatu kehale suunatud teravdatud taju toob pilku, sõõrmetesse ja sõrmedesse hullutava teadmise, et kõik on juba siin, kõik on olemas ja mitte ainult olemas, vaid ka armastus- ja ihaldusväärne. Kõik on märkamise küsimus. Nagu luule ei ole millegi väljamõtlemise, vaid tähelepanu küsimus.

Üks anonüümse erootilise taju omadusi on seegi, et see ei piirdu inimestega, vaid avab meid tundlikkusele teiste liikide ja eluvormide suhtes. See paneb meid mõnulema kassi pehmet karva silitades ning lummatult silmitsema hommiku­päikese käes avanenud õunapuuõit. See universaalne, jagatud ilutunne, mis avaldub hoolimisena loodusest ja keskkonnast, on Põldveri luule­kogus kokku põimitud erootilise pingega, mis valitseb näiteks kolmetunnisel kohtumisel kohvikus, „kui sa jätsid aja seisma / ega otsinud enam sõnu” (lk 29). Samal ajal tiksus aga kolme kohvikutunni jooksul halastamatult edasi ökokriis, „ja maailmas oli nelikümmend seitse liiki vähem” (lk 30). Selline intiimse ja planetaarse skaala mitte ainult paralleelsus, vaid ka paratamatu läbipõimumine on midagi, mis just erootilises kogemuses teravalt esile tuleb, ja seda just anonüümse taju tasandil. Meil on planeediga ühised huvid, ehkki me veel ei oska neist väga hästi mõelda.

Siiski võib arvata, et Põldveri kogule leidub ka kriitilisi lugejaid, keda tema tekstide mõtisklev, peaaegu jahe suhtumine armumis­kogemusse ei veena. Kuigi luuletustes on elegantsi ja peenetundelisust, jääb neis vajaka tõelisest erootilisest pingest – sellest, mis ei piirdu vihjete ja kujunditega, vaid kannab endas füüsilist kohalolu, kehalise igatsuse ja intiimsuse pinget. Seda mõõdukust võib pidada teadlikuks stiilivalikuks, kuid see võib osutuda ka puudujäägiks.

Kohati tundub, et intiimsuse kujutamisel on valitud turvaline distants – tunded on sõnades justkui kohal, kuid nende kehaline ja emotsionaalne intensiivsus ei tihene lugeja jaoks käegakatsutavaks elamuseks. See jätab mulje, et autori pilk kujutab armumist ja iha pigem kõrvaltvaataja kui läbielaja positsioonilt. Kujundid nagu „Su pilk on lubav suvi” (lk 29) või „su keele maik kõigil mu neljal huulel” (lk 51) loovad õrna aimduse erootilisest laetusest, kuid ei arene edasi otsesemaks, jõulisemaks tunnetuslikuks kogemuseks. Seega võib Põldveri luule võluda esteetilise vaoshoituse ja peene distantsiga, ent jääda neile, kes ootavad luulest sügavamat ja kehaliselt tajutavamat erootilist laengut, emotsionaalselt kaugeks.

Siiski leian, et kuigi Põldveri luule ei rõhuta erootilist pinget selle kõige vahetumas ja kehalisemas tähenduses, ei tähenda see, et tema tekstid jääksid intiimsusest tühjaks. Põldveri poeetiline keel suunab tähelepanu pigem sellele, kuidas armumine ja iha kätkevad endas nüansseeritumat, isegi hapramat tundlikkust – sellist, mis ei pruugi avalduda otsese kehalisusena, vaid väljendub atmosfääris, pilkude ja kauguste mängus, igatsuse ja kohalolu vaheldumises. Selline hoiak loob lugejale ruumi, et kogeda armumis- ja ihatunnet mitte niivõrd intensiivse erutusena, vaid laiema, poeetiliselt vahendatud maailmatajuna. Just selles peitubki Põldveri luule eripära – ta ei kasuta otsekohest erootilist väljendust, vaid toob esile armastuse ja iha ühtekuuluvuse laiemas, eksistentsiaalses ja intersubjektiivses raamistikus.

Inimese kogemus maailmast ei ole kunagi eraldiseisev, vaid on põimunud teistega – nii suhete, keele kui ka kunsti kaudu. Põldveri tekstide armumistunde läbi rikastatud kehalise taju nüansi­rohkus toob esile, kuidas maailm oma ilu ja küllusega avaneb meile teise kaudu. Erootiline taju ei ole pelgalt individuaalne, vaid olemuslikult intersubjektiivne – see sünnib suhestumises teisega ning laieneb seeläbi kogu maailmale ja kõigele olevale. Armastuse ja ilu kogemine ei jää suletuks üksikisiku tajuruumi, vaid loob silla minu ja maailma, enese ja teise vahel. Just see ühendav ja piire ületav iseloom teeb erootilisest kogemusest millegi, mis pole pelgalt meeleline nauding, vaid sügavam tunnetuslik ja eksistentsiaalne avardumine.

---

^[1] J. Semper, Ellinor. Tartu, 1927, lk 14. Vt ka M. Kirikal, „Olin lahti murdunud elule: modernse soo ja keha kujutamine Johannes Semperi teise maailmasõja eelses loomingus.” Doktoritöö. Tallinna Ülikool 2021.

^[2] A. Steinbock, Erotic Perception: Intersubjectivity, History, and Shame. Rmt: New Yearbook for Phenomenology and Phenomenological Philosophy. Toim. R. K. B. Parker, I. Quepons. New York, 2018, lk 28.

^[3] M. Merleau-Ponty, Taju fenomenoloogia. Tlk M. Lepikult. Tartu, 2019, lk 337.

^[4] A. Steinbock, Erotic Perception: Inter­subjectivity, History, and Shame, lk 31.