Olin garaažiukse enda järel puldist kinni vajuma klõpsanud, ah, mis elegants, ei pea mõtlema päevale, kui see uks kord üles ütleb, ei pea mõtlema, kellele siis helistada, ja kui ka katus hakkab läbi sadama, ei pea hankima kusagilt seda bituumenipotsikut, seejärel redelit võtma, pulgad arvatavasti ei kanna, vanad tunked jalga ja seda bituumenit kuhugi sinna pragude peale pintseldama. Aga ma oleksin võimeline seda tegema ja see oli hea teadmine.

Sammusin mööda aiateed maja välisukseni, libistasin end sealt sisse, läksin teisele korrusele, põrandad olid puhtad, aga jahedad, hm, ei olegi korkpõrand, vaata siis, kokkuhoid või? Kuid tubade uksed olid kenad siledad helehallid, pronksikarva käepidemetega ning lülitid seintel olid samuti pronksikarva. Väga huvitav kooslus, tõepoolest.

Lükkasin koridori lõpus vasakule jääva ukse lahti, nii mulle öeldi, see olla magamistuba, minule. Tumeroheline tekstiil ja tume puit! Ta tegi seda meelega, käis peast läbi! Kott õlalt, ning istusin voodi servale, just nagu hotellis. Voodil lebas omakorda pult, Swarovski kristallidega kaunistatud, joomaijoo, mis sellega, vajutasin – ning õrnad rohelised päevakardinad sahisesid eest. Milleks minu peale nii palju elektrit kulutada? Vaade oli aga igav. Liiga pügatud muru, liiga valitud puud, liiga klassikalised skulptuurid. Ja nende üksikute puude vahelt paistis merepiir, paistis seesama laht, mille teisel kaldal olin aastaid elanud. Kuid nüüd olin siin. Siinpool.

Mis siis nüüd? Alustaks jälle algusest. Anti võimalus. Mõtlesin, kas lasta end täiesti vabaks ja laskuda selili voodile, käed laiali kui voodiinglil ja lihtsalt. Aga kui keegi tuleb, kas kuulen koridoris samme, kas jõuan enne koputust tagasi istuli ja teki peoga sirgeks triikida. Oh mind, ikka ma kardan. Öeldi ju: see maja on sulle, ela natuke, aastake kas või, ela muinasjutus, ela, kuidas soovid. Kui midagi on puudu, siis soov täidetakse nähtamatu teenija poolt. Sina aga, küllap leiad õige ukse tagant kabineti, leiad kirjutuslaua, tõmbad ülemise sahtli lahti, seal on pakk paberit.

Laskusin voodile. Miks ta seda tegi, korraldas selle maja? Ise ei tulnud, olevat palju tööd. Temal! Tal pole elu sees enam töötada vaja… Tahab, et jääksin tänu võlgu? No ei. Hea küll siis, mõtlesin. Püüan olla vääriline. Mõne vana ammu surnud kirjaniku vääriline, kes pidi kirjutama ehk petroolivalgel ja viledas kuues, aga kirjutas, sest tahtis, nii väga tahtis, lausa pidi. Oleks pidanud põllul raadama, aga peitus paberite taha. Äkki ei viitsinud – põllul vaeva näha, pigem köhis, oli kondine, kokku varisemas, aga tegelikult oli kaval? Minagi olen kaval, ei lähe peenramaale, ei külva ega lõika, ei kupata ega veki – kui vaja, käin poest läbi –, aga elu kulutan tühja vahtimise peale. Pealtnäha vahin niisama, aga jätan meelde, ennetan vastast ja panen selle kõik seletamatu kergusega kirja.

Nii võiks olla! Selleks anti see maja – kirjuta romaan! Mina aga olen enesele lubanud, et mitte kunagi ei kirjuta romaani. Kuid maja on, nüüd peab midagi välja nuputama.

Tõusin voodilt, avasin kapiukse – tea, kas riideid ka on jäetud? Oli! Kõik mu lemmikud, nagu oleks teatud. Ükshaaval ei hakanud uurima, peale vaadates oli selge. Värvid – sinine, hall, valge, must, pruun. Kõrvalstangel rippusid millegipärast meeste pintsakud! Et vali mees ka ja hakka elama! Ei vali.

Kirjutama ka ei hakka, seegi on selge.

Kuidas veeta aasta, vaba aasta? See, millest unistavad paljud kooli lõpetanud, olles veel nii noored, et enamik aastaid on ees, see kulub neil tühjale-tähjale, Austraaliale ja Balile, mitte veel austritele ja ballidele. Aga kui aastaid on kahe käe sõrmedel, on nii kiire, tõeliselt kiire, et kui jõuaks veel midagigi. Kuidas jätta jälg?

Kõigepealt tuleb ümber riietuda. Võtsin kapist tumesinist ja valget, kõik sobis. Vanad riided jätsin põrandale hunnikusse, esimest korda elus vist. Tühi maja – keegi ei näe ju! Otsustasin minna ümbrusega tutvuma. Ja enne seda, kui oleks midagi süüa, mingi võileib? Allkorrusel olin märganud kiiskav­valget kööki, meetrite jagu tühje pindu, mitte ühtegi linki ega käepidet. Kuidagi pidid aga uksed, sahtlid avanema, ja nii oligi – piisas puudutusest. Vesi kraanist ning valgus tööpinna kohal ei vajanud sedagi. Miks ta teeb nii? See võib mulle meeldida, aga ta ei saa mind osta oma köögiga! Külmik vajas siiski avanemiseks lihasjõudu, kuid tema ülesleidmiseks sarnaste valgete uste tagant tuli omajagu vaeva näha. Miks rikaste elu on nii raske?

Pärast veel mõnede läikivate paneelide huupi klõpsimist leidsin noa, leiva ja lõikelaua. Nuga oli poolemeetrise teraga jamieoliver, no milleks selline jant, mul oleks juba söödud.

Esimest korda elus jätsin leivakoti avatuna vedelema, puru lauale, võipaberi käkerdasin lohakalt kokku ning vorst ja juust läksid lahti rebitud kilepakendites külmkappi tagasi. Ma võisin! Ma tegin seda meelega! Ta ei saa mind oma lamineeritud mööbliga!

Esikus oli paar tosse, roosad, aga oleksid võinud olla valged kullaga, no loomulikult kullaga, sellises rajoonis! Astusin paljajalu üle läve õue.

Läksin maja taha aeda. Mulle oli öeldud, et võin siin territooriumil väljendada kõiki oma tundeid, mõelda kõiki elu jooksul mõtlemata mõtteid ning soovida kõiki soove. Äsja pügatud muru lehkas veel niiduki bensiini järele, oli lausa torkivalt terav ja otsekui plastikust. Imelik, mõtlesin, madalalt pügatud muru on eilne päev, kuidas siis tema seda ei tea. Ah, olgu. Äärelinna pole ehk trendid jõudnud. Mind huvitas vaade üle lahe, nagu öeldud, senisele elukohale. Parkaed lõppes mõnemeetrise järsakuga, mis oli otsekui järsemaks lõigatud, seal all aga, piirkonnale kohaselt, oli ka kallasrada suurte kividega krundi ­piiridelt suletud. Pööbel ronigu üle, ega see pole keelatud, irvitavad nad, kellegi õigusi pole rikutud. Oma mure, kui ei jaksa. Tuleb rohkem trennis käia, tervislikult toituda – gotshi, mutshi, vasabi.

Järsaku servale oli pandud pink ja vaat see pink oli kohutav. Laiast täispuulauast välja saetud, kõverast kadakast käetoed – tüüpiline pütilaatade toode. Kuidas ta võis? Kus on nüüd raudbetoon ja liimpuit, metall ja klaasist katusealune? Lollakas käis laadal!

Istusin siiski, istuda oli vaja, selleks ma ju tulin, et järele mõelda, ette kujutada, otsustada. Kirja panna?

Kui see vileda kuuega kirjanik oleks saanud kas või sellisel, pindudeta pingil istuda, poleks tarvis olnud vihmapiisku ega tuvisitta ajalehega ära pühkida, ajalehte istumise alla sättida. Aga nii nad istuvad, kirjanikud, pinkidel üle maailma, käed mantlitaskusse surutud, jalad välja sirutatud, sokid veidike löntis, vahel vilksatab püksisääre ja soki vahelt sinakas karvutu säär, Lõuna-Euroopas ka karvane. Nad istuvad Kopenhaagenis, Antwerpenis, isegi Baris, Baris vaevalt, aga küllap ka Hämeenlinnas või Siguldas. Ootavad. Et neist lendaks üle pikajuukseline printsess, võimalik, et luua seljas, aga ta on leebe, õhulises roosimustrilises kleidis, pikad lopsakad juuksed nagu lainelaud seljal, ja hapra käega puudutab ta mööda lenneldes kirjaniku pead ning sealtkaudu voogab kirjaniku pähe kogu järgmine romaan! Kirjanik küünitab samuti käe, kahmab töntsakalt läbi õhu, aga printsess on juba eemal, tehes õhus liigutusi, nagu ujuks konna. Lubage naerda. Keda ma peaksin siin pingil ootama, et saada sellist puudutust. Tuleb ikka niisama silmad pärani edasi vahtida.

Vaatasin merele. Naljakas oli lahesopis näha oma endist kodu. Ja sadam, mis sealtpoolt jäi paremat kätt, oli nüüd vastupidi vasakul, mis ajas segadusse nagu Londoni liiklus, justkui oleks maailm ümber pööratud, vasakul pool asuva sadamaga ei osanud ma midagi peale hakata, kuidas sinna üldse pääseda? Ka minu endised lemmikud laevad, mida ikka olin pilguga jälginud, üks suur punane ja teine veidi väiksem sinine, olid lahkunud, jätnud endast maha uhkelt kõrguva, kaugelt oli võimatu aru saada, saepuruhunniku, turbahunniku, liivahunniku? Midagi sellist. Ühes nendega olid lahkunud ka kaptenid, kaks vana rivaali ja koolivenda Igor Gostjonnõi ning Mihhail Varjagin. Mida nad nii kaua Tallinnas tegid, kuni kaupa maha laaditi? Kus käisid, mida nägid? Kuidas sõidab Venemaa laevakapten kesklinna, kui naisele-lastele vaja suveniire, endale midagi mälestuseks? Kas sõidab sealt Bekkeri sadamast bussiga 72 Kristiinesse? Või läheb trammi peale? Tramm loksutab pikal sirgel Paljassaare poole hullemini kui tema „Admiral Ignatjev” neljapallises tormis. Aga teekond on kodune, sarnane arhitektuur oblastilinnaga, kus tema, Igortšik, merehariduse sai, tuttavad paneelmajad, isegi samasugused barakid. Paar peatust edasi muutub aga linn silmanähtavalt, erksad majad, üks on erkkollane lausa ja naabriks, etskae, süsimust, kummalised plekitükkidest katused, sakilised rõdud, kus vaevalt ümber pöörama mahub. Siis aga kõrguvad paremal iidsed tornid-tornikesed, punased mütsid peas. Ahh!

Just sel hetkel, kui Igor Sergejevitš trammiaknast välja vaadates pea kuklasse ajas, et Oleviste tornitippu uurida, tõstis kusagil Kesk-Venemaal, kusagil ­Samaras näiteks, pilgu köögilakke tema naine Irina Petrovna ning märkas külmkapi ülemisest servast laeni ulatuvat ämblikuvõrku selle keskel peesitava pere­mehega. Ahh! hüüdis ka tema ning haaras kaltsu järele. Korraga tundus kõik masendav. Vana urisev külmik, hallikas köögilagi ja võidunud kalts. Ja Igorit ei ole mitte kunagi kodus. Milleks ta seal laeva peal raha teenib, kui siin kõik laguneb? Irina istus jõuetult taburetile ning jäi aknast hoovi vahtima. Samaras polnud midagi muutunud ajast, kui sealses kubermangus üks kulunud kuuega eestlasest kirjanik sama jõuetult end pingiservale toetas, põuest pliiatsi ja paberi koukis ning lendlevat muusat ootama jäi. Ei ta teadnud, et tema jõuetu kannatus kunagi kodumaal näidendiks kirjutatakse, minu tolleaegne lemmiknäitleja peaosas, õigemini ainukeses osas ning ma käisin see­pärast etendust kaks korda vaatamas, siiski ainult kaks… Aga Samarast alguse saanud kannatus niidab mõniteist aastat hiljem näitleja jalust, õigemini ta jalad ei puuduta enam maad, vaid kõlguvad koos tundetu kehaga toominga küljes ning veel aastaid hiljem katkeb kannatus ka näitekirjanikul. Asjaolud on mõlemal juhul tumedad, ebaselged, liialdatud.

Ärkasin mälestusest. Pole viga, küll Irina saab uue külmiku. Siit Tallinnast aga toob Igor talle maheroosa-halliruudulise pontšo, ostab sealtsamast Mere puiestee peatuses asuvalt turult, kuid ise sukeldub kõrval asuva vana tuletõrjemaja moodsatesse ahvatlustesse. Sauna24h. Tüüpiline mees, hea pereisa, hoolas abikaasa.

Abikaasa! Kas mul oli ka? Enne seda maja siin? Kuhu ta jäi? Vaatasin pilguga taas üle lahe. See elamurajoon, kust ma tulin, pealtnäha igav ja mannetu, aga iga akna taga samuti tolmulappidega perenaised, jalus paterdavad lapsed, lapse­lapsed, põrandal krõbinaid laiali ajavad koerad-kassid. Et oli suvi, teadsin, et rand on kindlasti inimesi täis. Nad on häbitud, viskavad end pesu väel lausa murule, ei hooli, et lained tingimata varbaid peaksid limpsima või liiv selga kõrvetama, noored ja vanad, rasvunud ja kõhnad, luikvalged ja süsimustaks praetud. Nad on omal kombel vabad, mis siis, et kunagi kusagilt tulnud, Samarast ja mujalt, nad on kodus, rõõmsalt häälekad, armastavad merd ja randa, võimalust lihtsalt pikutada, meie aga, kes olime küll enne, vaatame ikka veel kõheldes, altkulmu, kahtlustame salaplaani.

Abikaasa? Kas ma jätsin ta sinna, rannale? Pidin sel juhul tulema unes, kas ma olengi unes? Tahaksin hoopis koos temaga merre joosta, vastaskaldal, lõbusate inimeste seas, kõigepealt põlvini, kätega teisele vett pritsides, siis sügavamale, prr, nabani, juba on säärtel külm, Eesti suvi ikkagi, ja siis, sügavalt sisse hingates libistada end vette, päike pimestab silmi ja sillerdab veepinnal.

Milleks istuda siis siin, elutus paradiisis? Varjus, kus isegi kuumal kesk­päeval on jahe, tuleb liikuda dressis, suvekleit ei tule kõne allagi. Lihtsalt istun ja vananen. Kummalgi pool aeda elavad paradiisiga rahul olevad naabrid oma elu, aeg-ajalt on neid kuulda, autouksed kolksuvad, hüütakse lapsi, niidetakse muru, lõhnab lihaküpsetamise järele. Hullemad oleksid muidugi pealetükkivad naabrid, keegi hõikaks tere, mõni tahaks õunakoogiga külla tulla, tutvuda! Keegi pakuks maasikataimi või lillesibulaid. Äkki on isegi ühiseid tuttavaid-töökaaslasi… Jätke mind, ma palun!

Pean istuma. Tekitama rutiini. Romaani nimel. Iga päev paar tundi. Romaani nimel? Mitte iialgi. Äkilise idee ajel tõusin järsult ja suundusin toa poole. Esikus märkasin – roosade tossude asemel olidki valged, kuldse kandiga. Kortsutasin kulmu – mis mõttes? Toad olid hääletud, köök inimtühi, pinnad läikisid. Kabinet, oli mulle meenunud, kusagil peab olema ju kabinet. Läksin trepist üles ja avasin järjestikku uksi. Siin! Jälle tumeroheline ning sedapuhku nikerdatud mööbel. Raskepärane kirjutuslaud akna all. Täpselt nii, mõtlesin, jälle meelega, et just selline laud. Tõmbasin keskmise laeka lahti. Seal see lebas. Tumeroheliste kaante vahel, oma paarsada tihedas trükikirjas lehekülge. Romaan. Minu mureks jäi pealkiri panna.