Tarõ

Tiä näkk´ tuud tarrõ edimist kõrda põimukuu läükäväl puulpääväl. Tiä oll´ ildaaigu taha alõvile elämä tullu ja taht´ ümbrekunda kaia. Alõvist kavvõmbal sinet´ suur mõts. Tiä läts´ sinnä hulkma. Üts hainanõ tii vei tiä mõtsast vällä mäe pääle, mille alt nakass´ koloosi kaaranurm. Hainanõ tii läts edesi nurmõtagudsõ mõtsa veeren saisva tarõ manu. Tiä astõ sinnäpoolõ. Tiä taht´ tuud tarrõ kaia.

Tarõ oll´ pal´gest, pikk ja korgõ, katõ verevist kivest korstna ja katõ välläussõga. Uissi iin saisõ suurõ tabaluku. Mõlõmba ussõ kõrval oll´ ahtakõnõ akõn. Sissekaemist segäsi paksu valgõ kardina.

Tarõ kõrval kasvi suur saarõpuu. Saarõpuu küllen oll´ nätä kuldnokkõ pesäkaste. Saarõpuu mant nakass´ tsirelihekk, miä ümbrits´ väikut lilliaida. Aian löüdü pall´u roosadõ ja valgide häitsmidega loksõ. Näide üle valitsi kahjuss püdselehe nink nõgõssõ.

Tarõ iin saina veeren haina seen köödsät´ väiku matal pink. Pingi mant vei katussõlõ pikk retel. Tarõl oll´ lastukatuss, miä oll´ kõvastõ sammõldunu.

Pumbakaiv tarõ lähkün oll´ är lahut: kiäki oll´ kaost tsimmendrõnga vällä kaibunu.

Tiä kõndse tarõ takka. Säälpuul oll´ tarõl kolm avarat akõnd, kõigil õks paksu valgõ kardina iin. Tarõ takan oll´ uibuaid, kon kasvi hulga vannu harõliidsi uibid, aga ka sitiga-, tikri- ja hõragapuhmõ. Uibuaia kesken saisõ neli tühjä mesipakku. Kõkõ ümbritsi lihava püdselehe, orasshain ja nõgõssõ. Marja­puhmõ küllen löüdü mõni ütsik terä. Ubinid oll´ küländ, aga nuu paistu viil tuurõ.

Tiä kaksass´ üte madala ossa küllest paar ubinat ja läts aita kaema. Kiäki oll´ pruuvunu aida uist vallalõ murda, aga es olõ jõudunu. Õnnõ luku oll´ tiä lokõrdama saanu.

Aidast ja tarõst kavvõmbal saisõ inneskine rehehoonõ, miä oll´ ümbre säet laudass. Tiä nägi sääl lehmäkrompa ja tsiasulgu. Paistu, et laudan es olõ inämb ammu eläjid peetü.

Tarõ, lilli- ja uibuaid, laut ja ait tulõti telle kõik miilde tiä latsõiäkotu, midä es olõ inämb olõman.

Ku tiä är minnen jõud´ üless mäe otsa, jäi tiä saisma ja kai tagasi tarõ poolõ. Telle tundu, et tarõ um elun, et tarõ hengäss. Ka tiä tühäss jäänü latsõiäkodu oll´ paistunu hengävät.

Tõnõ kõrd läts tiä tarõ manu tuusama aasta süküskuu lõpun. Kiäki oll´ mõni aig tagasi kõvastõ uibide alust haina sõkkunu, oll´ nätä ubinid alla võttunu. Lauta oll´ nakat otsast küttepuiõss saagma. Tiä mõtõl´, et ku laut um är saet, sõss vast võedass tarõ lahkmine ette. Tuu mõtõ ai süäme räügess.

Tiä läts seokõrd ka tarõ lähküle mõtsa. Tiä latsõiäkodu ümbre oll´ sammamuudu ollu sääne illuss mõts, kon kasvi kuuski ja pedäjid, kõivõ ja haabõ nink leppi. Tiä jõud´ pia ahtakõsõ tummõ viiga käärülidse jõõ viirde. Latsõiäkodu man oll´ juuskunu sääne jõgi.

Är minnen kai tiä jälleki mäe päält tarõ poolõ tagasi. Tarõ hengäss´ nigu põimu­kuungi. Seokõrd tiä lehvüt´ tarõlõ.

Tuu sügüse ja ka talvõl tiä inämb tarõ manu es trehvü. Keväjä mahlakuun paistu maailm väega helle ja klaar. Sõss nakass´ määnegi esieräline vägi tedä tarõ manu kiskma.

Ku tiä mäe otsast tarõ tsihin kai, paistu kõik inneskist muudu ollõv. Aga maja man sai selgess, et vahjõpääl olli hööberüse kõvastõ lahkmisetüüd tennü. Ussõ olli peräni vallalõ, tabaluku koon sinklidega ripõndi uissi küllen. Aknõ olli puruss pessetü, valgõ kardina katski kistu.

Tiä astõ mõtsapuulsõst ussõst tarrõ ja oll´ õkva avaran köögin. Sääl nägi tiä saina veeren pinki, kon olli nätä ollu viipangi. Nuu viipangi vedeli pingi all ja olli kloppõ täüs. Matal kapikõnõ aknõ man oll´ küllile käänet. Pliidiravva olli pliidi päält põrmandulõ visatu.

Edimidsen kambrin saisõ pikk söögilaud ja söögilavva man kats pikkä pinki. Söögilavva pääl vedeli hulga tühje viinapudelid ja rasvatsid halletanuid aolehti. Akõn oll´ säälgi lahut ja kardinaräbäli vilbõli tuulõn. Musta värvi nikerdüisiga kapil aknõ kõrval oll´ üts jalg katski. Kapi suhvliist oll´ vällä kist postkaartõ ja koolivihkõ. Ussõ man saisva suurõ vanaaolidse kirstu man põrmandul vedeli palajid, padjapüüre, käterätte.

Tagumidsen kambrin määnestki müüblit es lövvü. Akõn oll´ sääl terve, aga nukan mustõt´ suur hunnik mädänüid ubinid.

Tiä rutass´ tarõ mant är. Mäe otsan jäi tiä saisma ja kai tarõ poolõ tagasi nigu innembigi. Tarõ üle paistu puhkvat kõva tuul. Tarõ hengäss´ rassõstõ.

Tiä mõtõl´, et inämb tiä tarõ manu ei lähä. Aga unõnäo veie tiä varsti sinnä.

Üten unõnäon olli tarõ kõik aknõ terve. Valgõ kardina olli ka terve. Tiä saisõ unõn tagumidsen kambrin. Tuu kambri laudpõrmand oll´ vahtsõnõ ja paistu väega puhass. Pal´gest saina näkkü ka vahtsõ. Aknõ lähkün saina pääl oll´ suur nikerdüisiga piigli.

Tõsõn unõnäon kai tiä pumbakao mant tarõ poolõ. Tarõ paistu vahtsõnõ. Tarõ ümbre oll´ unõn pehme muld, haina es olõ. Pumbakaiv oll´ unõn terve. Tiä pumbass´ säält ummi pall´ide mullatside jalgu pääle vett.

Päält noid unõn nägemiisi rutass´ tiä varsti tarõ manu. Seokõrd uurse tiä tarõ tõist puult. Sääl löüdü küük ja üts kambri, midä es olõ nätä aastakümnid elämisess tarvitõdu. Kambrin oll´ pall´u egäsugust kolli: vannu tuule, korve, pange ja tsumadane, mille sisu hööberüse olli lakja puistanu.

Tiä võtt´ pangi, mille põhi paistu terve. Tiä korjass´ pangi sisse tarõ aknide mant klaasikilsta ja kardinaräbäli. Tiä kand´ nuu mõtsa sõaaigsõlõ kaitsõ­kraavi, kon oll´ joba iin egäsugust vanna kraami. Sinnä vei tiä ka viinapudeli ja halletanu aolehe nink kõik muu asu. Päält tuud nakass´ tiä mõtsa vedämä mädänüid ubinid. Ku ask oll´ tarõst vällä kannõt, korjass´ tiä põrmandulõ pillutu asja üless. Tiä sääd´ nuu kõrraligult umalõ kotussõlõ.

Päält pikkä rahmõldamist haard´ tiä tarõ iin pingi pääl tsipakõnõ hõngu, sõss nakass´ kodu kõndma. Mäe otsan lehvüt´ tiä tarõlõ mitu kõrda. Tarõ hengäss´ telle rõõmsalõ vasta.

Järgmidsel pääväl rutass´ tiä jälleki tarõ manu. Nüüd pühkse tiä kolikambrist saadu luvvaga kõik põrmandu hoolikalõ puhtass. Päält tuud tõi tiä jõõst pangitävve vett. Tiä löüd´ põrmandulapiss kõlvulidse kotirõiva ja tükü kotun keedetüt siipi nink nakass´ põrmandid leebitsemä. Ku põrmandu saiõ mõstuss, kaksõ tiä tarõ iist är kulu. Kuluhunniku kand´ tiä aida takka.

Edespiten nakass´ tiä sagõhõlõ tarõl külän käümä. Tiä kõndse puhtid kambriid müüdä edesi-tagasi ja laul´ latsõiän kuulduisi rahvalikkõ laulõ. Sääntsid oll´ laulunu tiä vanaimä, ku oll´ pühäpäävä hummugu pannkuukõ küdsänü.

Ütskõrd suvõl, ku tiä jälleki tarõn oll´, tull´ kõva piksevihm ja tiä es päse hulga aigu tarõst vällä. Tiä istõ tagumidsen kambrin põrmandu pääl ja lugi hindäle tasadsõ helüga luulõtuisi. Vihmatsipin ja välgülüümine ja tümistämine olli tiä luulõlugõmisele tagaperämuusikass.

Järgmidsel kõrral võtt´ tiä üten suupilli, mille mängmist oll´ telle opanu vanaesä. Tiä mängse suupilli pääl noidsammu rahvalikkõ viise, midä tiä ka laul´.

Kevväi nink suvi lätsi tel ja tarõl ütenkoon rahulidselt müüdä. Kiäki es sekä näid.

Süküskuu kesken sai tiä tüült puhkusõ ja sõit´ paariss nädäliss vanembide poolõ. Kui tiä tagasi jõud´, oll´ tel kipõ tarõ nägemisega. Ilm oll´ lämmi ja helle nink tiä miil oll´ tarõ poolõ rühken väega rõõmsa.

Ku tiä mõtsapuulsõst ussõst tarrõ astõ, oll´ tiä jahmatuss suur. Köögi põrmand oll´ muatsõss sõkut. Edimidsen kambrin söögilavva pääl saisõ pooliku viinapudeli ja söögijätüsse. Põrmand ümbre lavva oll´ väega muanõ. Tagumidsest kambrist kostõ jommin miihi ja naisi hellü.

Tiä saisõ kesk mustust nigu hälvätü. Ku tagumidsest kambrist ilmu nättäväle kats lällätävät hööberüst, sõss tormass´ tiä tarõst vällä. Tiä es suta rahulistõ är minnä, tiä juusk´ terve tii, kooni jõud´ üless mäkke. Mäe otsan jäi tiä saisma ja kai tarõ poolõ. Tarõ oll´ nigu kügäruutsu vaonu ja hengäss´ vaivalidselt.

Tarõ tull´ õkva järgmidsel üül tiä unõnäkku. Unõn hiilass´ tarõ seen ja katussõ üle esierälik valguss. Tiä tiidse unõn, et tarõ um palama lännü, et tiä näge tulõkurjavalgust.

Ku tiä oll´ palajat tarrõ mitu kõrda unõn nännü, pand´ tiä karmanile tikutopsi ja rühkse tarõ manu. Seokõrd es olõ tarõn kedägi. Viinapudelid oll´ aga manu tekkünü ja söögijätüsse haisassi nii, et tiä süä läts´ halvass. Tiä võtt´ topsist tiku ja pand´ põrmandul olõva aolehe palama. Aolehe palli küll är, aga likõlik põrmand tuld es võta.

Tiä läts vällä. Aida kõrval oll´ varjualunõ, kon löüdü hulga kuiunuisi ossõ. Tiä korjass´ noid suurõ üsätävve ja vei tarrõ. Edimine tulõtikk, mille tiä palama tõmmass´, kistu sõrmi vahjõl inne är, ku tiä tikuga ossõ manu jõud´. Tõsõ ja kolmanda tikuga läts sammamuudu. Tiä saisõ ossõ man ja vöörüt´ tikutopsi käen. Kõrraga korjass´ tiä ossa põrmandu päält kokku ja vei varjualutsõlõ tagasi.

Päält tuud tiä läts´ ja silit´ helläste tarõ välläuissi ja -saina. Sõss kõndse tiä tarõ mant aigupiten är.

Süküss sai müüdä, talv sai müüdä. Tiä es käü tarõl külän ja tarõ es tulõ inämb tiä unõnäkku. Vahtsõ keväjä tuulitsõl lehekuu pääväl sõit´ alõvist tävve huuga läbi pritsitallitusõ massin. Õdagu sai tiä teedä, et tarõ oll´ tävvenisti maha palanu. Palanu olli ka laut ja ait ja tarõ lähkün kasunu puu, näide hulgan suur saar.

Mahapalanu tarõ asõt tiä kaema es lähä. Tiä pelläss´.

Tiä kolisi varsti kavvõlõ suurtõ liina. Aastide peräst, ku es olõ inämb vinne võimu ega koloose, läts tiä sõsski sinnä, kon oll´ ollu tiä armsa tarõ. Tiid, miä oll´ veenü tarõ manu, es olõ´ mäest alatõn inämb nätä. Tiä rühkse läbi korgõ haina.

Tarõst oll´ alalõ kats verevät lagunut korstnat. Korstnide ümbre kasvi maasika. Tiä löüd´ hulga suuri maasigamarju. Tiä tund´, et nuu maasigamarja olli häönü tarõ kingitüss telle.

Luhta lännü trehvämine

Niä es olõ uman mõtsasaarõn ja samblõsuun käünü aasta aigu, mineväst sügüsest saani. Talvõl olli küll mitu kõrda mõtõlnu minnä, aga egä kõrd oll´ midägi ette tullu. Keväjä ja suvõl sõidi niä rongiga kavvõmbalõ, et suurin mõtsun hulku.

Mõtsasaarõn ja samblõsuun käümisess pidi egä kõrd võtma aigu vähämbält puul päivä. Kõgõpäält tull´ minnä üle raudtii ja pikält kõndi asvalttiid piten massinide mürä seen. Tii veeren oll´ pall´u tüüstüsshuunid, noidõ peräst massina muudku edesi-tagasi sõidiki. Ku tüüstüsspiirkund lõppi, tull´ üle minnä lagjast päätiist. Päätii veeren oll´ vaia kavva uuta, kunass massinide vuurmisel tulõ veidüke vahet.

Ku päätiist üle sai, oll´gi õkva näide mõtsasaar. Tükk aigu kõndse niä kinnä käänülist tiirata piten. Tuu raa veeren kasvi vabõrnapuhma, suur hain, sammõldanu puu. Tiirada vei kraavi manu, kost läts üle tsipa nilbõ ahtakõnõ purrõ. Kraav es olõ sükäv ega lagja ja sääl oll´ alati vähä vett. Niä es tarvitagi purrõt, hüpässi üle kraavi.

Kraavi takan nakass´ periss imeline maa: puiõalune oll´ egäl puul katõt rohelidse reburaigaga, mille pääl niä sagõhõlõ pikuti. Ku niä mõni aig astõ pehmet reburaika piten, tull´ suur kanariguplats. Sääl oll´ ka illuss olla. Kanariguplatsi lähküst nakass´ samblõsuu, miä oll´ ammutsõl aol kraavitet ja kon kraavõ vahjõl kasvi pall´u põdrasamblikku, midä rahvas kutsõ valgõss samblõss.

Hariligult istõ niä üte kraavi perve pääl palugavarsi kesken tsillukõsõ kõo all. Säält oll´ hää kaia põdrasambligu lapikõisi ja sügüsevärvin nuuri kõivõ. Niä istõ sääl kavva ja kõnõli tõnõtõsõga hüvist asjust. Neil oll´ õks üten viiputel, paar võileibä ja mõni kumpvek nink päält pikkä aigu istmist niä seie tsipakõnõ.

Näide samblõsuu takan nakass´ lagja turbasuu, kon egä suvi kaivõti turvast. Niä arvassi, et ütskõrd lätt näide samblõsuugi turbatüüstüse kätte. Niä loodi aga, et tuu aig um viil kavvõn.

Niä olli aig-aolt käünü ka tuu turbasuu veeren. Inne turbasuud kasvi ütsämeheväe, miä olli näist mõlõmbist pikembä. Noidõ kõrvalt oll´ hää silmädä turbasuu mustverevät lagõust.

Ütskõrd olli niä lännü kõndma turbasuu keskele tii pääle. Tuukõrd oll´ puhkunu marutuul ja niä olli tii veeren ütsigu pedäjä man saisatanu ja kullõlnu tuu pedäjä vägevät kohinat.

Niä tiidse, et terve seo suvi oll´ päätiid suurõmbass tett, aga süküskuu keskpaigass olli tiitüü är lõpõtõtu. Prõlla, ku niä nakassi umma mõtsasaardõ ja samblõsuuhu minemä, oll´ joba rehekuu.

Niä kõndse tüüstüsshuunide vahjõl asvalttii pääl rõõmsana, es tii müräst vällägi. Niä oodi trehvämist sügüsedse luudusõga umin ammu tutvin kotussin. Niä loodi, et kõik um nii nigu innegi.

Ku niä peräkõrd päätii manu jõudsõ, sõss niä näie, et mõtsasaar päätii takan oll´ alalõ ja paistu tutva mõtsaradagi. Aga vanast ülekäügikotussõst inämb üle tii minnä es saa. Päätii keskel juusk´ kakkõmada korgõ tsimmendpiir. Oll´ nätä, et tuust tsimmendpiirist niä üle ronni küll ei jõvva.

Niä nakassi sõss päätii kitsast viirt piten kurale poolõ astma, arvatõn, et kongi tulõ tsimmendpiirin ummõtõgi vahe sisse ja niä päsese üle tii. Niä muudku kõndse ja kõndse nink müüdäsõitvide suuri massinide kõva mürrin tegi niä hoimatsõss. Tiiviir oll´ tsillukõisi kivvega katõt ja jalatalla muutu valusass. Niä kumastu sagõhõlõ ja oll´ ime, et niä es sata tii viirde süvvä kraavi.

Sõss niä äkkä näie, et olli joba mitu kilomiitrit astunu ja jõudunu paksu võpistiguni, aga tsimmendpiirin es olõ õks vahet. Niä arvassi nüüd, et vahet ei tulõki inne ku järgmidsen alõvin, kohe jäi viil hulga maad. Es olõ tetä muud ku tagasi rühki.

Tõnõtõsõlõ sõnnagi lausumada astõ niä kumastõn päätii viirt piten tagasi sinnäpoolõ, kost sai pöörda tüüstüsshuunide vahjõlõ kodu tsihin. Näide jala valuti ja higi juusk´ tolmust näku piten.

Ku niä jõudsõ sinnäkotsile, kost üle päätii paistu tutva mõtsasaar, kaiõ niä liina tsihin, et kas säälpuul um tsimmendpiirin vahe. Muiduki es paistu ka säältpuult määnestki vahet.

Kodu saamisess oll´ viil vaia hulga aigu kõndi tüüstüsspiirkunda piten. Suurt massinamürinät sääl inämb es olõ, selle et tüüpäiv oll´ läbi saanu, aga niä es panõ tuud tähelegi.

Kotun es olõ näil tahtmist hindäle õdagusüüki tetä. Niä mõsi hindä puhtass, keedi tsäid ja seie är üten kannõtu võileevä. Kumpveki unõti niä karmanist vällä võtta.

Päält tsäijuumist istõ niä tükk aigu vakka ollõn küttüvä ahu iin. Tuu õdagu lätsi niä varra sängü.