Tartu 1963

Mis linn see oli, ainult ülikool…
Te andestage mu sarkasm,
kõik muu ent räpane miasm,
kus võõra võimu rämps ja kuuliaugud seinas,
all jõe ääres nukker pajurivi leinas
veel üksi selle linna kadund sära.
Linn haavu täis, kui hulkuv peni hale
ja samas vaenulik, koht elamiseks vale,
siit tahtsin ära!
Kõrk purjus õlletehas, kammivabrik,
sääl kuumas aurus painutasin kamme…
Kes meile praegu kamme teeb? Itaalia?
Ja vana nahatööstus NJK
ning surma järgi lehkav lihakombinaat.
Sel linnal justkui ümber oli okastraat.
Kõik mürgitas siin Emajõe Ateenat (mis sarkasm!).
Sääl kuskil numbritehased ja Hiinalinn,
kesk väikest parki vana hullumaja,
just seda oli siia kõige rohkem vaja!
Ning õlist haisev lagastatud Raadi,
mis solvas, mõnitas mu isamaalist hingelaadi.
Maa põhja võinuks vajuda see Tartu linn
või vähemasti selle kehvem pool
ning alles jääda ainult ülikool,
need majad, mida projekteerind Krause,
see kohvik, kus sai peetud loengupause,
kaks silda – inglist üks ja teine kuradist.
Kaarsild ehk ka, ei olnd ju Kivisilda,
tükk Toomemäge, parki rohelist,
kuigi teda, Kristjan Jaaku, polnud sääl
ei veel, ei enam seismas mäe pääl.
Kuid oli vana Baer, üks saksa peer, las jääb.
Raekoja plats, tuimnäoline Barclay
ning tänav, millel nimeks olnud Lai,
kus müüri tagant paistis palmimaja katus,
kui vaade vähe kõrgemale sattus.
Miks mitte ka, et tõusiklik Tähtvere,
üks aed sääl andis puhkust silmadele,
ja turuhoone, paslik parlamendile,
kui Eestil oleks tollal olnud see.
Ning kindlasti ka armas Emajõgi,
kõik kirikud (veel Jaanil polnud torni)
ja kalmistud ja mõned koolimajad,
need, mida alles jätnud õudsed ajad,
ka vana Vanemuine, ehkki pisut saksik
(uut polnud veel).
Kõik muu ses linnas oli pigem vastik.
Üks vene värk, üks vilets nüri Jurjev.
Jah, Tallinnast vaid raadios laulsid Ots ja Gurjev.
Ei armastand ma toda linna morni…
Võis Tartu maa päält kaduda kui põrm ja tolm
anno Domini 1963…
Kuid sündis ime, järsku igal pool
mu ümber oligi vaid ülikool,
kõik hall ja kuri hajus noorusuttu,
need ajad Tartus läksid liiga ruttu!

Virumaa 1964

Seljataga paar semestrit ülikooli
Virumaale koguma folkloori…
Vanad naised, mõned vanamehed,
Emumägi, hõbedased pajulehed,
hallikarvaliseks pleekind talumajad,
suitsu hõng, kui lõhnaks muistsed ajad,
sahtlipõhjas tolmund kladed, laulikud…
Eakad inimesed, tõsised ja aulikud,
tsaariaegsed vanad invaliidid.
Laual tee ja kuivanud biskviidid,
musta leiba, pisut karbikilu…
Nende laulud kiitsid Läänemere ilu,
laulsid tüdrukust, kes lapse peitnud laukasse,
kelmidest, kes pettusega kogund raha kaukasse,
neiust, kes end uputanud, jättes tite kaldale,
juures kiri: olge hääd mu väiksele Miraldale.
Keegi vanaproua luuletanud oli oma kassile:
„Meie Siiri püüab hiiri, oi ta on üks tore kass!”
Luges värsid ette, valas piima alustassile.
Riides käidi lihtsas jakis, jalas kummisäärikud,
polnud kombeks soiguda, et vananemisväärikus…
Peas veel kauge noorusaja viisid,
südametes, kuidas võõrad omi viisid,
võtsid ära poja, hobuse ja riigi.
Mis sest kõnelda, eks tudeng tea ju niigi…
Kladed andsid kaasa kogujale,
kuigi loobumisest oli süda hale.
Ammu läinud Toonelasse üle elu heinamaa,
muuseumisse jätnud värsid igavesti leinama.