Joel Sang on eesti luuletaja, kirjanduskriitik, keeleteadlane, tõlkija, publitsist-esseist, toimetaja, kirjastaja, kes saab mais 75. aastaseks. Hakatuseks kaks seika.

Esimene seik. Meie isiklikud kokkupuuted jäävad kaugesse 1970. aastate lõppu, minu ülikooliaega. Joel oli mu kursusetöö juhendaja, koos esinesime Tapa keelepäeval ning tema võttis mind kaasa murdepraktikale Kaukaasia eestlaste küladesse. Nii oli see hetkeks õpetaja-õpilase suhe, kuigi meie vanusevahe on vaid kolm aastat. Sünnipõlvkondliku määratluse järgi kuuluksime mõlemad Joeli enda määratletud 1960. aastate „järelväkke”. Aga sünnipõlvkonna kõrval on alati ka liikumispõlvkond, mille järgi inimene on nii vana, kui vanade seas ta liigub. Ja seda määrab kultuurimaailmas suuresti ikka ülikool. Mina hilise sisseastujana kuulusin kokku endast viis-kuus aastat noorematega, Joel aga juba ülikooli ajal Vaino Vahingu salongis ja teatriuuendajate ringis liikudes endast viis kuni kümme aastat vanema põlvkonnaga. Sõbrad pole me kunagi olnud ja õpetajasuhe kadus kiiresti koos Joeli lahkumisega ülikoolitöölt. Ja hilisemal ajal on tema suhe minu tegemistesse olnud ennekõike eitav, olgu need suulise keele ja suhtluse uuringud, enesekolonisatsiooni teooria või ei tea mis.

Teine seik. Sanga vahetuvate rollide loend on äratanud vist algusest peale kahtlust. Udo Uibo on kõnelenud rikka mehe peenrahast. Mati Unt on viiekümnenda sünnipäeva puhul küll nimetule allikale osutades leidnud, et Sang on teinud seda, teist ja kolmandat, kuid põhjalikumalt mitte midagi. Ja viidanud sisemise sunni puudumisele. Ja viimati on Joosep Susi seda Sanga seitsme­kümnenda sünnipäeva kirjutises veel kord üle võimendanud.

Kui minna lähemale, siis paistab selles hüplikus elus siiski üsna selge muster. Kõigepealt, ametilt ja mulle tundub, et ka kutsumuselt, on Joel Sang ennekõike toimetaja. Ta on selles rollis olnud peaaegu kogu oma ülikoolijärgse tööelu kokku ligi 40 aastat. Toimetanud kõigepealt kolmes oma aja keskses kultuuriajakirjas, Keeles ja Kirjanduses 1975–1981, Loomingus 1982–1984, Vikerkaares 1986–1987. Selle järel toimetajatöö tema enda loodud Vagabundi ajalehes 1990 ja samanimelises kirjastuses 1991–2008. Ja kuigi ta kirjastust lõpetades teatas, et ei soovi enam toimetaja olla, vaid ise kirjutada, leiab tema nime tagant hulgi hilisemat toimetamistööd ning ametialase tipuna peatoimetaja ameti Keeles ja Kirjanduses aastatel 2006–2016.

Ka muud tema tegevused jaotuvad üsna selgetesse perioodidesse, milles uue algused ja vana lõpud kipuvad kattuma. Ja see nagu viitaks vähemalt mingile planeerimisele. On keeleaeg, kirjanduse ja kriitika aeg, turbulentne Keele ja Kirjanduse Instituudi aeg, kirjastaja aeg.

Keeleaeg

Joel Sang sündis Pärnus 15. mail süngel 1950. aastal pere hilise lapsena. Seal elasid tollal tema vanemad, luuletajapaar Kersti Merilaas ja August Sang. Sellest ajast ja elust ja muu hulgas ka aastaid noorema Joeli hoidmisest-kantseldamisest on kirjutanud väga ilusasti 13 aastat vanem õde, teatrikunstnik Liina Pihlak oma mälestustes. Pärnu aeg kestis Joeli elus kümme esimest aastat, siis kolisid Sangad Tallinna. Ja noorimast Sangast sai kuulav-vaatlev osaline suurte kultuuri­heeroste maailmas ning peatselt kuulsa kirjanike maja pikaajaline elanik.

Sang lõpetas 1968. aastal Tallinna 21. Keskkooli ja läks õppima Tartu ülikooli matemaatikat, aga vahetas selle aasta pärast eesti filoloogia vastu. Kursus, kuhu ta sattus, on andnud hulganisti olulisi nimesid. Kui nimetada mõnda, siis Rein Veidemann, Astrid Reinla, keeleteadlane Helle Metslang, ajakirjanik Andrus Esko jt. Ise on ta seletanud matemaatika valimist õpetaja mõju ja hea hariduse lootusega (õe sõnul oli soovitajaks küll ema) ning sellest loobumist liikumisega teatriuuenduse ning Vaino Vahingu ringides, milleks filoloogia andnuvat enam aega. Tema enda sõnul vedas teda seal sabas Mati Unt. Sang oli siis paarikümne­aastane noor hing, Vahing ja teatriuuendajad 25–30 eluaasta vahel. Samas, boheemluse ja vahinglusega ei ole just eriti hästi kooskõlas abiellumine juba 20-aastaselt endast kolm aastat vanema lavakunsti üliõpilase ja hilisema Kihnu kultuurivedaja Katrin Kumpaniga.

Tollastest noore vihase kirjanduse almanahhidest, kus teiste hulgas tegutse­vad hoogsalt ka sõber Juhan Viiding ja Johnny B. Isotamm, teda peaaegu ei leia, vaid üksik hetk sangviinikute väljaandeks (!) nimetatud „Magasinis” aastast 1969 (selle põhiautorid on valdavalt just Vahingu põlvkonnast) ja paar tõlget. See-eest saab ta anno 1971 „Närvitrükis” oma neljandiku pealkirjaga „Lättease”. Tõsi, üsna üksmeelse arvamuse järgi polnud see samal tasemel kui ülejäänud kolmik Üdi-Isotamm-Liiv.

1974. aastal lõpetas Sang ülikooli ja peale vaheaastat õhtukeskkooli õpetajana (tollal said lõpetajad kvalifikatsiooni „eesti filoloog, eesti keele ja kirjanduse õpetaja”) algas tema keeleaeg. Sangast sai aspirant (praeguses mõistes doktorant) ja samal ajal ka Keele ja Kirjanduse keeleosakonna toimetaja. See oli tollases üsna tugevalt vanusele ja kogemusele rõhuvas ühiskonnas üle keskmise üllatus. Nii luuletaja kui ka toimetajana oli Sang oma vanusest ja kogemusest ees. Ei hakka spekuleerima, kui palju mõjutas seda perekondlik ja sõpruskondlik taust, mis oli tollal ja on ka nüüd Eesti kultuurielus väga tähtis asi.

Sellesse aega jääb ka meie kokkupuude. Ma jõudsin ülikooli esimesele kursusele peale elukeerdusid aastal 1977. Mind huvitas tollal sotsiolingvistika ja eesti keele sotsiaalne varieerumine. Joel oli ülikoolis erikursusi lugev kaugõppejõud ja temast sai minu esimese keelealase kursusetöö esimene juhendaja. Ega ta eriti juhendada ei viitsinud, peab ütlema. Õpetaja geeni temas ei olnud. Nii et töö juhendamise viis peale Joeli ülikoolist lahkumist lõpule juba Ellen Uuspõld.

Samas, tema roll laiemas keele-elus oli tähtis. Keel, ennekõike küll keelehoole, läks tollal inimestele väga korda. Ilmusid Sirbi ja Vasara keeleveerud, kus küll suures osas materdati „ilusa emakeele” solkijaid, s.t inimesi, kes ei kõnelenud ranges kirjakeeles (neid veerge toimetas korraks ka Sang). Raadios olid keelesaated, ilmus ridamisi keelehoolderaamatuid jms. Ajajärgu suurim sündmus oli kaua oodatud uue õigekeelsussõnaraamatu ilmumine aastal 1976, kuusteist aastat eelmisest hiljem. Sang korraldas Keeles ja Kirjanduses selle kohta ringküsitluse ja võttis ka ise kriitiliselt sõna range kirjakeelsuse vastu. Tema olulisim sõnavõtt on koos Henno Rajandiga kirjutatud ja 1978. aasta juunis Sirbis ja Vasaras avaldatud programmiline „Filoloogia suurus ja viletsus”, milles lisaks normingute ründamisele tõsteti esile grammatikauurimise nõrkus ja leksikoloogia ülemvõim eesti keeleteaduses. (Ülepea paistab, et tollal Keele ja Kirjanduse Instituudis töötanud Rajandi mõju oli Sangale vägagi oluline.) Ja veel aastal 1984 astus ta uuesti välja range keelenormimise vastu artikliga „Viis aastat hiljem”.

ÕS-i sünnitatud poleemika esimeseks tippsündmuseks sai Tapa keelepäev 19. oktoobril 1978, korraldajateks Emakeele Selts, Tartu ülikooli eesti keele ring (!) ja Rakvere rajooni haridusosakond. Seda alustas Sanga sõnavõtt „Eesti keelekorralduse kogemused”. Teised esinejad olid järjekorras Tiit Hennoste, Udo Uibo ja Hando Runnel, kommentaatorina (ja mu arust demagoogilise kommentaatorina) astus üles tollane keelekorralduse ja kirjakeelsuse korüfee Henn Saari. Joel oli hingega asja juures ja vist veidi juhendas ja parandas ka mind…

Oktoobris 1979 toimus kriitikatulva järelkajana teine tippsündmus, keele­korralduse konverents, kus juba suured härrad-prouad-seltsimehed arutasid asja ja kuhu üliõpilasi rääkima enam ei kutsutud. See pidi olema just see päev, kui istusime koos Joeli ja kursusevend Mart Merega õpetajate maja (?) baaris ja jõime konjakit. Joel oli väsinud, ütles, et sai just lahendatud oma kandidaaditöö keskse probleemi. Ja et muu on käsitöö. Töö sai kaitstud 1980 ja otsekui tegija keeleaja lõpetusena ilmus sellest aastal 1983 monograafia „Eitus eesti keeles”, mis sisaldab 176 lehekülge.

Kummalisel kombel oli intellektuaalist-raamatuinimesest linnamehe maa­ilmas tollal olulisim koht hoopis maal, täpsemalt saarel ja mägedes. Kihnu oli Sangale väga tähtis koht. Mihkel Mutt kirjutab mälestuste kuuendas osas ühisest retkest Kihnu, mille alguses olevat Joel õhanud: „Mihkel, meie oleme kihnlased.” Ja aastal 2012 ütleb Sang ise, et „ilma Kihnuta oleks ma jäänud poolikuks, kahva­tuks kõhu-ussiks”. Aga minu arvates tundis ta sama hästi ennast ka Abhaasia eesti külades. Sinna korraldas ta aastail 1978 ja 1979 kaks uurimisretke ja käis seal ka hiljem, kirjutades sellest Colchise-nimelises luuleminisarjas („Šaakalid laulavad Neebu mäes”). 1979. aasta retke tegin ülikooli murdepraktika sildi all kaasa ka mina.

Elasime Sulevi külas, kuhu tuli pisikese ja alati pungil bussiga sõita mööda keerukäänulist mägiteed rannikul olevast Leselidzest-Konnalinnast. Kogumine oli nagu kogumine ikka. Käisime mööda talusid ja küsitlesime inimesi elust ja tööst. Uus oli see, et Joel ei tahtnud koguda ainult vana ja „puhast” murret, vaid just erinevaid keelevariante, mis ühel ajal kogukonnas käibel. See oli sotsiolingvistika tee.

Magasime vanas tühjas koolimajas. Kohe alguses hakkasid meid voodis närima mingid tundmatud putukad. Äratundmise hetk saabus pea, kui seni uimaselt roomavad loomakesed ennast täis jõid ja hüppama hakkasid. Kirbud. Keda mina polnud varem elus näinud. Joel vedas neist vabaneda püüdes oma voodit majast välja ja sisse… Oli palju alkoholi, peab tunnistama. Lahja soe vein ja võimas värske kihka ehk ploomipuskar. Ja kogu seda olemist saatis Joeli kitarri­mäng. Muuseas, meie stammlauluks sai tema lauldud Juhan Viidingu „Kartuliõis” („Kartuliõis, kartuliõis ja ülepannikoogid pruunis võis…”).

Lisaks. Aeg-ajalt ilmub reisimälust hoopis asi, mille tekkimisel Joelil mingit osa ei olnud. Tagasiteel jäime mitmeks tunniks kükitama lennujaama, sest lennud miskipärast ei toimunud. Lesisime murul, sõime ljulja kebabit. Jaama ees oli müntidega õlleautomaat. Ühel hetkel jäi kellegi münt õnnetusse masinasse kinni ja õlu jäigi voolama. Siis näitasid nii kohalikud kui ka reisijad meeste iseorganiseerumise jõudu. Kõik võtsid järjekorda, tühjaks joodud kanne anti käest kätte ja katkematu meestevool jõi, kuni masin tühjaks sai.

Sang oli dialektoloogias programmist ja uuendaja. Tema sooviks oli klassikalise, pool sajandit vana dialektoloogia asendamine moodsa sotsiolingvistikaga. Veel 1982 ilmutas ta Keeles ja Kirjanduses artikli „Valged laigud eesti keele­kaardil”, milles igatses sotsiolingvistikat ja andis sissevaate Sulevi küla keelde. Ja ta oli otse öeldes pettunud, kui see idee Kaukaasia eestlaste keele uurimises hoogu sisse ei saanud.

Keeleaja lõppu lisaksin ühe üpris unustatud, kuid olulise kirjutise, pealkirjaga „Teatamislaadid Tammsaare tekstis” (1978). Selle artikli teaduslik tuum on autorikõne ja tegelaskõne vastanduse asendamine direktaali ja indirektaali ehk otsese ja kaudse teatamislaadiga. Uurimise all on „Tõe ja õiguse” I osa ning Sang näitab, kui peenelt Tammsaare kahe teatamislaadi vahel liigub. Aga ka seda, et Tammsaare stiil väljendub kõige puhtamal kujul piiripealses kaudkõnes, kuhu koonduvad „talle omased kordused ja targutused”. Selle teksti üldväärtus on aga lingvistilise tekstiuurimise toomine eesti keele ja kirjanduse uurimise vahealasse.

Kirjanduse aeg

1981. aastal tõmbas Sang oma keele-elule ametliku joone alla. Temast sai hetkeks Tallinna Riikliku Nukuteatri kirjandusala juhataja (teatriga seovad teda muu hulgas paljud ülivaimukad laulutekstid), aga juba järgmisel aastal oli ta tagasi toimetamas, alguses Loomingus ja seejärel äsja asutatud Vikerkaares.

Kõik asjaga kursis olijad tunnistavad, et Sanga roll mõlemas ajakirjas oli palju suurem, kui formaalne ametinimetus aimata laseb. Loomingu sabaotsa toimetaja tiitliga Joel esindas Toomas Haugi sõnul vaimset nõudlikkust, nii et tema juuresolekul oli piinlik rääkida triviaalsusi, tema olek kannustas teisi ennast kokku võtma, sõnu valima, olulisele ning olemuslikule keskenduma, kriitilisi ja alternatiivseid vaatepunkte hindama. Sanga Vikerkaarde kutsunud Rein Veidemann aga ütleb, et ta oli sisuliselt peatoimetaja asetäitja ja tema maitse määras palju sellest, mis ajakirja läks.

Sang ise on oma toimetamise ideaale lahti rääkinud tagantjärele, näiteks intervjuus Hedi Rosmale aastal 2012. Toimetaja töö on looming, umbes nagu kuraatori töö, milles on oluline mõttekaaslaste koondamine, teemade välja­pakkumine, eri seisukohtade mängitamine. Nojah, autori seisukohast võib seda nimetada ka autoritaarseks toimetamiseks (Veidemann on muuseas öelnud, et autorite valikul ning avaldamisel oli Sang range ja ettekirjutav). Ja last but not least, Sang on ikka hoolitsenud ka selle eest, et tema järel samale kohale tulevad toimetajad vastaksid tema maitsele.

Muide, Mihkel Mutt on oma romaanides loonud tihti kontseptuaalseid kultuuritegelasi, kelle oluliste joonte ja saatuste taustal aimuvad üsna konkreetsed isikud. Nii on mulle alati aimunud (kordan, aimunud) „Keerukuju” ja „Kallite generatsioonide” peategelase Erlendi suure sõbra, alter ego ja samas ka vaimse juhi, toimetaja Lutrini taga Joel Sanga kuju.

Samasse aega jääb ka luuletaja-aeg. Sang on olnud luuletajana ülivähe kirjutaja. Tema ainus uue luule tervikkogu on 1983. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud „Abisõnad”, milles sain kokku 25 luuletust ja 14 teatrietenduste laulu. „Vigade parandus” aastast 1988 on juba 50 luuletusega valimik ilma lauludeta ning koos „Närvitrüki” aegse valikuga (just nime all „Närvitrükk”!) ja „Abi­sõnade” järgse lisandusega. 2008. aastal ilmutatud eesti luuletaeva jaoks enam kui kummalise pealkirjaga „Ohvitseride maja” on veel kord laiendatud ja võib-olla lõplik (?) kooslus. Kui ma õigesti kokku lugesin, siis 66 luuletust. Laulud ja lasteluuletused saavad eraldi raamatuteks „Loomariik” (1991) ja „Tulge eile meile” (2017).

Paul-Eerik Rummo on „Närvitrükki” arvustades sidunud Sanga meetodi mitte­kirjutamisega ja öelnud, et ta ootab ära „mingi kurvikoha oma tundeelus, laseb selle ka veidi mööda, harjub uue emotsiooniga ja seejärel fikseerib selle äärmiselt korrektses, diskreetses, lõpetatud luuletuses”. Mati Unt on arvanud üldistavalt, et Sang vaatles ennast pidevalt kõrvalt ja kõhkles sama pidevalt: „Tuntud luuletajate geenipärijana tundis ta kohustust luuletada, kuid kartis luule­tada halvemini kui vanemad. Ja muidugi halvemini kui Juhan või Paul-Eerik.” Küllap sõber Unt teadis (Sang oli tema seltskonna püsiliige). Siiski, oma valimikes ei ole Sang „Lätteaseme” aega häbenenud.

Joosep Susi on viie aasta taguses juubeliloos arvanud, et Sangast sai juba „Närvi­trükis” avaldamisega luuletaja, kelle koht oli paigas. Minu arust mitte. Mulle oli „Närvitrükk” luulesse ärkamise raamat, aga sealt ei ole jäänud mälusse mitte ühtegi Sanga teksti. Need on hoopis „Abisõnadest”, õigemini küll 1980. aastate algupoole ja keskpaiga Loomingust. See on minu silmis Sanga luuletamise tippaeg, nii et elus mitu ja mitu korda üle loetud „Vigade parandusest” suudan ma leida endale olulisi tekste hulgi.

„Poeet lamab selili kulus / ja seitse lahjat lehma / lakuvad ta nägu, / kaabivad keltsa alt / välja ta südame.”

„Kirp trambib jaluli voodis, / peksab pead vastu seina: / ei taha, ei taha!”

„Terve pere on lauas…”

„Vana villaveski Võhandu jõel [—] vähe villa vähe villa / vähe!”

„Kui ilus ja andekas ema / kord kaasikus kaasitas…”

Ning eriti üks mu kummitusluuletusi läbi aegade: „Kõik ilm säeb ennast õhtule / ja meie teiste hulgas. / On ema läinud kuhugi / ja isa haiseb nurgas. // On lapsed ühe teki all / üksteise kaisus pelus. [—] Ja olles hästi vagusi, / nad äkki aistavad, / et lagi täis on pragusid / ja tähed paistavad. // Jah, tähed paistavad.”

See on romantiline luule, eksistentsiaalse ängi, spliini, alkoholi, „kärnase” inimese, haige hinge, enneaegu vananenud ja tõrjutud poeedi luule, aga ka iroonia luule. Mutt oma mälestuste kuuendas köites selitab Sanga tollast olemust mõnel leheküljel, tuumaks eksistentsiaalsed ängid ja tumemeelsus, mida ta ravis alkoholiga. Äng on oluline ka hiljem. Intervjuus Kristiina Rossile aastal 2000 ütleb 50-aastane Sang ka ise, et luuletamiseks tuleb endasse koguda eksistentsiaalset vaeva. Aga tema enam ei soovi. Kui äng hakkab kogunema, siis parem ujub või uisutab ennast tühjaks. Ma olen Sanga kriitikakogu arvustuses anno 1988 kõrvale­põikena öelnud, et tema värssidest kostab otsekui peksasaanu närvi­list naeru. Tollal seostus selles luules midagi üsna tugevalt Heiti Talvikuga. Aga nüüd üle lugedes kippus esile tõusma hoopis „Mõru ja mööduja” Hando Runnel. Muuseas, komad ja punktid on neis luuletustes ilusasti paigas. Käsitööoskus.

Aastal 1998 lasi Andres Langemets ajakirjas Luup asjatundjatel reastada parimad XX sajandi poeedid. Sang jagas kohti 52–60, samas seltskonnas tollaste noorte avangardistidega (Kesküla, Sinijärv ja Beier) ja mõnede auväärsetega (Sööt, Laht ja Karuks). Tema isal oli 15. ja emal 20. koht. Siiski tunnistan, et minu jaoks on poja luule tunduvalt olulisem.

Kriitika aeg

Joel Sang on avaldanud kolm kriitika-esseede-kolumnide kogumikku. Esimene kandis pealkirja „Päripidi vastukarva”, ilmus aastal 1988 ja pakkus valiku lugusid, mis pärinevad üksikjuhtudel 1970. aastate keskelt (aasta 1976 on märgiline), aga põhiosas 1980. aastate algupoolelt ja keskpaigast. Raamatu tuumaks on kirjandus ja kriitika, kõrvale veidi keelemõtteid. See on Sanga kirjandus­kriitika tippaeg. Ma olen sellest kogust kirjutanud ühe oma esimestest arvustustest Vikerkaares, pealkirjaga „Vastupidi, pärikarva”. Ja pean tunnistama, et just selle aja Sangalt proovisin ma kriitika kirjutamist õppida. See tähendab – otsida ühte teravat täpselt laetud lauset, mis paneks nagu haamriga naelapea pihta. Ja lisada servapidi teksti sisse irooniat. Muuseas, kohe minu arvustuse järele on toimetaja asetanud Sanga arvustuse, mis kannab pealkirja „Lätil oma aatompomm!” ja mis on poolenisti eesti filoloogia viletsusest rääkiv programmiline tekst. Sang kutsub vabanema laialivalguvusest ja gigantomaaniast ja keskenduma olulisele, muu hulgas tõlkima XX sajandi olulisi filosoofiatekste.

Järgmine raamat „Espresso. Valik tööhüpoteese” ilmus 2010 ja sisaldas tekste alates 1987. aastast. Selle koguga oli mul kummaline lugu. Otsisin seda oma alati segamini raamatukogust, aga mida pole, seda pole. Läksin linnaraamatukokku ja avastasin kaant nähes jahmatusega, et ma pole seda raamatut kunagi näinudki…

„Espressost” on näha, et kriitika aeg on saanud 1980. aastatega üsna otsa. Suurem osa tekste pärineb raamatu ilmumise eelsetest aastatest ja on üpris eklektiline segu poliitika päevaprobleemidest, Soome ja Kihnu igatsusest, oma olulistest õpetajatest (Unt, Rajandi, foneetik Mart Remmel jt), feminismi, postkolonialismi ja Hennoste ehk enesekoloniseerimise vastasusest. (Naljakas see ju on, eriti kui lugeda samas kogumikus „Ääremaade ärkamise lugu”, mille algus on puhas eestlaste enesekoloniseerimise tunnistus, ainult ilma selle koleda sõnata.) Vahepeale jäävad mõned keelelood, ikka vanadel teemadel. Selle kogu üks väga oluline lause on leheküljel 89 olevas postskriptumis: „Eksib see, kes arvab, et minust on saanud reaktsionäär [alles] vanas eas.”

Kolmas valimik „Mäng versus äng: valik kirjatöid 2010–2020” ilmus kümme aastat hiljem. See on samamoodi eklektiline, aga läheb mitmel moel suuresti tagasi keele juurde. Huvitav on ehk see, et sinna on valitud lugusid, mille juurde käivad teadusele viitavad allikaviited. Selle kogu eest nomineeriti Sang Eesti ­Kultuurkapitali esseistikaauhinnale. Autor ise väljendas üllatust, et premeeri­takse kriitikut, kes on juba ameti poolest „paljudele varba peale” astuja. Mis parata ja salata, žürii eesotsas olin tol aastal mina.

Neis kogudes on koos kõikvõimalikke teemasid, enam muidugi keelt ja kirjandust. Aga kui otsida mingit ühist nimetajat, siis tõuseb keskseks mõisteks essee. Essee kui kirjutamise viis on Sanga ideaal. Ise on ta toonud esile rea märksõnu. Lai eruditsioon, isikupärane vaatenurk, nõtke keelepruuk ja kujundlikkus. Haardeulatuselt ja üldistusvõimelt vaba ka pseudoteaduslikust kuivusest ja terminoloogilisest fetišismist. Just see vedru on teda vedanud ilmselt eemale ka klassikalisest keeleteadusest ja juhtinud tegude valikul.

PS. Kõik oma kogud on toimetaja Sang hoolega tervikuks komponeerinud. Muu hulgas loobunud sel eesmärgil tekstide esmatrükkide märkimisest.

Turbulentside aeg

1987. aastal algasid turbulentsed ajad, nii ühiskonnas kui ka Sanga elus, kes liikus Vikerkaarest Keele ja Kirjanduse Instituuti, mille juhtimisse meelitas ta oma sõnul tollane teadusdirektor Mart Remmel ja kus talle sai kiiresti selgeks, et loodetud ja lubatud eesti keeleteaduse kõrgusse tõstmist ei tule. 1988/1989 toimus instituudis vahtkonnavahetus, direktoriks sai Tõnu Seilenthal ja direktori kt-st Sangast teadusdirektor. Muide, Sang oli ka siis algatajate seas. Näiteks oli ta aastal 1989 Wiedemanni preemia alguse juures, aidates koostada selle põhikirja koos Mart Remmeli, Paul-Eerik Rummo ja jurist Mart Susiga. Need olid tormilised ja tavatult boheemlikud ajad ka instituudi elus. See aeg sai otsa aastal 1993, mil nüüd juba Eesti Keele Instituudi direktoriks valiti Asta Õim ja Sang lahkus, olles oma sõnul liigagi kauaks pidama jäänud.

Kirjastaja aeg

Tegelikult hakkas Sang instituudist eemale liikuma juba 1990. aastal. Temast sai ühes isikus kirjastaja ja toimetaja. Selle tee alguses on üks eesti ajakirjandusloo kummalisi projekte, kultuurileht Vagabund, millest kavandati algul nädalalehte, kuid mida 1990. aastal ilmus vaid viis numbrit, pluss lisanumber aastal 1995. Ise on Sang kirjeldanud asja nii, et Silva Tomingas, endine KKI keeleuurija, kes oli 1988–1990 keeleõpetamisega tegeleva kooperatiivi TEA juhataja, pakkus talle teha keeleõpetuse lehte. „Ma ütlesin, et hea küll, aga siis ma kaaperdasin selle ja keerasin tagurpidi, et teha hoopis üks elitaarne kultuurileht.”

See oli üsna eripärane elitaarsus. Lehe nimi pärinevat Sanga enda sõnul tema Soomest ostetud kingade firmasildilt. Jüri Kaarma kujundus on üks avangardsemaid eesti ajakirjanduse ajaloos. Toimetajana on kirjas muidugi Sang ise, aga näiteks kolmandas numbris lisaks ka tollane abikaasa Tiiu Sang, Tiiu Erelt, Lauri Vahtre, Sven Sildnik ja Hannes Villemson. Kokkuvõttes otsekui Lewis Carrolli jabur teelaudkond. Ja ka tekstide autorid liiguvad samas äärmuste skaalas, Vahtrest üle Maimu Bergi ning väliseestlaste kuni Kivisildnikuni välja. Kui aga vaadata tänaselt veerult, siis ajalukku läheb see väljaanne Eesti manifestiajaloo kõige provokatiivsemate tekstide äratrükkimisega. Kohe esimeses numbris avaldasid Eesti Kostabi $elts ja tema sõbrad „Hüübinud vere manifesti”. See ilmus Eesti Islamirevolutsiooni (EI) nimel, esimeseks allakirjutanuks ja ilmselt teksti põhi­autoriks praegune ekreiit Sven Kivisildnik. Lisaks kirjanduse poolelt näiteks Hasso Krull, Mart Juur, Karl Martin Sinijärv, Andrus Kivirähk. Mõned nopped ainult.

„Meile tule ja mõõgaga sissetoodud ristiusk jutlustab inimihu tarvitamist söögiks vaid sõnades. Me ei saa uskuda pappe, kui nad ei joo väikeste laste verd. [—] Kasvav inimsöömine annab seni nii häbiväärsele migratsiooni probleemile ootamatult positiivse lahenduse.”

„[—] inimsöömine ärgu olgu takistuseks tervikliku isiksuse kujundamisel. Eesti noormees või neid võib kasvatada siga, olles temaga regulaarses ja harmoonilises sugulises vahekorras.”

„Me vajame sõda. Sõja saavutamise kõige efektiivsemaks vahendiks peame nn keemilist sõna. Vastik on tappa räpast inimest.”

„Igatahes on ainult üks Jumal ja Muhamed on tema prohvet.”

Ma olen seda manifesti tutvustanud ja tsiteerinud rahvusvahelistel avangardi­uurijate konverentsidel mitut puhku. Jahmatus ja mõnikord ka õud oleks vast kõige õigemad sõnad, mida see alati esile kutsub. Sellele lisaks ilmutas kolmandas numbris Franco Ilm (Lauris Kaplinski) oma manifesti, mille pealkiri on juba ise piisavalt kõnekas: „Ei Eesti Vabariigile”.

Kuhu ma tahan jõuda? Perestroika oli muidugi pateetilise isamaalisuse plahvatus. Aga see oli ka avangardi plahvatus eesotsas etnofuturismiga. Ja tagatipuks oli see ka näiteks Pikri plahvatus, mis sai järsku täis irooniat ja paroodiat sellesama isamaalisuse üle. Vagabund ühendas neid äärmusi.

Ajaleheaeg sai kiiresti otsa, juba järgmisel aastal liikus Sang edasi, asudes oma suurima projekti juurde. Ta asutas „elitaarse nišikirjastuse” Vagabund, mis pidas vastu 17 aastat, 1991–2008. See oli ühemehekirjastus, kus Sang juhtis ja toimetas ja tegi vajaduse korral ka kõike muud. Ja kus ta sai toimetada just vastavalt oma soovi­dele ja maitsele.

Esseistika. Mälestused. Luuletused. Filosoofia. Tõlgetes eeskätt XX sajandi seni eesti keeles avaldamata autorid. See polnud äriprojekt. See oli kultuuritegu, mis rahaliselt toitus eeskätt toetustest. Vagabundist on toimetaja abiga põhjaliku ülevaate andnud Johanna Ross aastal 2016 Tõlkija Hääles. Siin vaid mõned märgilised eesti autorite teosed. Hasso Krulli epohhilised postmodernismi maaletoomise kogud, „Luuletused 1987–1991” (1993) ja esseekogu „Katkestuse kultuur” (1996), ning rida hilisemaid kogumikke, Mati Undi „Vastne argi­mütoloogia” (1996), Jaan Kaplinski „Seesama jõgi” (2007) ja palju muud, Vaino Vahingu (kuri)kuulsad päevaraamatud (2006, 2007). Ja Uku-Ralf Tobi „Minu päevik 2000” ehk Toomas Kalli kirjutatud Eesti kultuurielu telgitaguste aineline huumor. Tõlgetes luulet (François Villoni „Testament” 1997) ning ennekõike „Avatud Eesti Raamatu” sari, millest suurem osa ilmuski alguses Vagabundis. Muidugi, alati võib küsida, kas ja mis oleks jäänud Vagabundita avaldamata. Kui midagi, siis ehk Sanga enda lemmik, varju jäänud „Luukambri” sari (Šosta­kovitš, Nadežda Mandelštam, Singer, Malaparte jt). Muu oleks nii ehk teisiti tulnud. Aga ikkagi, kogutulemus on võimas, väga võimas.

Kui vaadata bibliograafiatesse, siis leiab tema nime tagant hulgi hilisematki, pea tänaseni kestvat toimetamistööd Eesti Keele Sihtasutusele, aga ka Posti­mehele ja Hendrik Lindepuule. Huvitava joonena paistavad sealt silma konservatiivmõtlejate raamatud, mille taga aimub Hardo Pajula kätt, kelle „Tähenduse teejuhtide” toimetuse nimekirjas kannab Sang keeletoimetaja tiitlit. (Jah, tagantjärele üle lugedes paistab ka selle sajandi Sanga mitmetes sõnavõttudes üsna selget konservatiivsuse joont, alates ahastusest luuletamise käsitööoskuste ning luule ja proosa piiri kadumise üle kuni suhtumiseni feminismi ja naiskirjanduse probleemidesse.)

Kokkuvõtte aeg

On mitu korda öeldud, et igal kultuuriinimesel on oma tippaeg või isegi tipp­kümmeaastak, mil ta särab ja mõjutab. Mulle tundub, et Sanga aeg oli alates 1970. keskpaigast kuni 1980. aastate lõpuni. Mis tuleb edasi, on järeltegu.

Tulen tagasi Mati Undi tõdemuse juurde 20 aastat tagasi. Öeldes, et Sang on teinud seda, teist ja kolmandat, kuid põhjalikumalt mitte midagi, lõpetab Unt siiski nii: „Ometi ei saa öelda, et Joel Sang pole olnud pidevalt asja sees, tihti ka asja taga.” Ma olen kirjutanud aastal 1988, et peenrahana tunduva pinnavirvenduse all on Sang ajanud ajastu asja. Et just ajastu kesksete ideede ja hoiakute võimendamine ja eestikultuuristamine on olnud tema põhimissioon. Ja veel kord Unti laenates: „Joel Sang on olnud möödunud sajandi eesti vaimuelu tähtsamaid romantilisi kangelasi. Tänu oma tundelisusele on ta näitlikul kujul kehastanud ajavaimu.” Nii ehk on ka.

Sanga põlvkonna iseloomulikuks jooneks on ikka peetud irooniat. On sedagi, on. Aga praegu paistab mulle silma hoopis asja ajamise tõsidus. Joel Sang ajas kultuuri asja tõsiselt. Väga tõsiselt. (Ma ei leia enam allikat, aga minu mälus on Sanga pahameel selle üle, kui Toomas Kall avaldas 1979. aasta sügistalvel Sirbi huumoriküljel hiilgava paroodia „Suure töömehe juubeliks”, milles tõi publiku ette Kaupo Kännu, kes olevat kirjutanud suure hulga eesti kirjanduse tippteoseid.)

Siiski, ei taha ühineda tõdemusega, et Sangal ei olnud suuremat sisemist sundi midagi pikalt teha. See on mu arust vale. Tal oli toimetaja sund, vaimu tasemel hoidmise sund muutuvais oludes.

PS. Tänapäeval on kombeks panna takkajärgi kirja meesautorite aastate­tagused eraelulised jamad ja naisautorite hingetraumad. See jääb siin tegemata. Igaüks võib netist leida kaks ametlikku abikaasat, kaks partnerit ja neli last, kes muuseas kõik on kultuuris või teaduses tegusad hinged.

---

^[1] Käsitlusobjekti enda laadi jäljendades on siinsest loost teadlikult ära jäetud täpsed viited. Nagu tekstist näha, on olulised allikad olnud Joel Sanga intervjuud (eriti Kristiina Rossile, Johanna Rossile ja Hedi Rosmale), Mati Undi ja Joosep Susi juubelikirjutised, Mihkel Muti, Liina Pihlaku ja Toomas Haugi mälestused.