Tramontana
                                         Erik Lindnerile

Tuul                  tuul, tuul
ei küsi minu nime
tuul ei tunne minu väärastust 

jutustan ta lugu ainult sulle
jutt käib klaasi praksumisest    teostumisest
kuumenemise ja jahtumise keskpunktis

jutustan teisigi lugusid
                          tuul, tuul
jäisest tukslemisest maa    vähehaaval 
tihenevas põues
vulkaanikorstende    ja ajahõlmas kerkivate eluahelike varjus

ma seisan vaid ja vaatan kaugust lähenemas –
see kõik on nagu puudutus 
mis ei jõua kunagi pärale
                          on nagu aeg

uks täis jälgi ja ääretust


Maja nr 10, Greenland Quay

Kes ei tahaks siis elada siin
vee ääres, härmahommikuste udulahtrite ääres
                       külmal kivitrepil 
                       kitsa käärduva käetoe taga

kasvõi jõesadama nurgas, kasvõi vanal
vaalapüüdjate rajal
kus terve igavik lossitud täissöönud kärbseid 
ja haisvat auravat rasva –
                       ahnuse paos kulutamiseks
                       öö kanges koldes põletamiseks

võtta kannatus ja teha sellest seiklus
jutustada lugu mis saab ükspäev lõppeda ka kena
                       päikeselise terrassiga


Tramontana II

Sinu ihalev ihu on kui tuul mis viib meelelt
sinna settinud raskuse

võtan su käe oma ainsasse pihku
kuulmaks su kõnelust
tundmaks su kaduvust ja kumerust ja nõtkust
mu arm

mistahes nime võtaksin ka sulle anda
bahulavana tegucigalpa tramontana

oleksid sa ikka minu tunnistaja minu olemise 
kõige lähem kinnitus 
niikaua kuni kasvõi sügispäike veel meil leegitseb

lähme jalutame luidetes ja vaatame linde ja liivaterad
minu silmanurgis pole muud kui mingis kummalises uneluses
nutmata jäänud läbemise-, läheduse-
                       pisarad

on olemas üksainus luuletus: sind võinuksin ma armastada 
veelgi enam
ei muud kui olemist – ja sind


Tramontana III

Pruuni muredat basalti mööda valgun alla 
sakilise sisemere suunas

kujutle: ma olen lohutav ja käsitamatu
sinu lähedal ja sinu juures
aga ikka justkui keegi teine
ikka tühi ikka vaba ja murdmatu

see kes ihkab tippe peab ka otsima põhjatust

              tipp on ainult teekond
             millegi ületus
             pääsemaks edasi
             või astumaks kuhugi mujale
             sisse

ma ütlen et ma ei kujunda midagi sest ma ainult valin

kõige raskem on püsida püüdmatu kannul
kõige raskem on luua kõige kergemat 
             valgemat veepinna värelust


Must jumal

Öö loor on surilina – ärkamine teispool valgust
             see on lihtne ja vajalik paus
             siis kui midagi ei ole näha

palju raskem kui saada heaks inimeseks
             on saada heaks kaldakiviks
             heaks mereveesoolaks või kõrguvaks roostikuks
             öelda: mind kängitseb mina

parem oleks kui me ei annakski hindeid
             taassünd koputab olematuse aknale

must jumal tõstab pimeduse tasahilju oma huulile 
ja puhub – ja puhub


Pimedusse

Saare raagus sõrmed sirutuvad 
saabuvasse pimedusse 
paese kalmukühmu kohal

piirjooned segunevad piiritlematuga
kuni viimaks jääb üksainus pihk 
su vaatevälja

sinna üritavadki su unenäod ja imekspanud
teineteise võidu
viivuks enestele pesa teha

enne veel kui käsi rusikasse tõmbub