Üle külma ja tumeda

On tuimuse tundetud toonid
külmad ja tumedad ‒
ei maali nendega armastust,
võid proovida palju tahes.
Pole olemas külma armastust ‒
isegi siis, kui ta on pime,
on ta värvid kuumad ja heledad
ning tuimusest kõrgelt üle.


Armastustest mu sees

Viimane armastus aastaid
seisis mu selja taga,
enne kui luule kombel
läbi arme täis naha sisenes.
Suur oli ta algusest peale –
mitte nii nagu mõned,
kes olid mu hingesopis 
ja hämarais sisenurkades 
oma arengus peatunud 
või sattunud kopsudesse
häirima hingamist,
mu soontesse surema.
Armastused, kes mind 
uskuda ei suutnud,
pääsesid paokile jäänud
suu kaudu välja. 
Mu armastus – viimane, 
võimsaim ja hingeline, 
mis täna täidab mu meeli –
puhastab umbes sooned 
ja pikendab heitlikku elu.


Kui aed lööb öösel valgeks

On juba üle südaöö.
Mu aias magav Pimedus
avab sammude sahinat kuuldes
oma ööniisked silmad.
Õunapuult pudenenud
õitest valgustatud teed mööda
tuleb Armastus,
tuleb, sulatab aknaklaasi
ja läheb raamist läbi.


Pühendus

Õhukesele paberile trükitud 
raamatu tiitellehele on jõulise 
käega kirjutatud sõnad ‒ 
nii sügavad, et tähed peaaegu 
läbistavad hinge ja paberi.
3 hõredat rida, 55 tähemärki,
kuid ometi nii tihedad, 
hinnalised ja tervendavad.
 
Laman voodis. 
Olen just õhtupalvest tulnud.
Leian pimeduses kombates 
üles raamatu, 
avan selle esimese lehekülje
ja puudutan pühendust, 
et saada oma sõrmeotsadele 
rohkem tundlikkust.


Jääb verre

Kui tuleb aeg,
kus ma enam ei näe
ega kuule,
kus maailm mulle 
on lõhnatu,
mu mälu kustunud,
siis üks jõulutervitus,
mis täna
sattus mu verre,
jääb sinna ringlema
elu lõpuni.