Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu otsusega muudeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse nimi Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudiks ning kinnitati instituudi uus põhimäärus. Uus nimi viitab senisest selgemalt kirjandusteadusele kui asutuse kesksele tegevussuunale. Instituudi nime kandis asutuse eelkäija Keele ja Kirjanduse Instituut, mis 1993. aastal jagati kaheks: Eesti Keele Instituudiks ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuseks.

Instituudi nimes kajastub jätkuvalt soov teadvustada ja väärtustada eesti kirjanduse kahe suurkuju – Marie Underi ja Friedebert Tuglase – mitmekülgset panust eesti professionaalse kirjakultuuri väljaarendamisel, aga ka tasakaalustatud rahvusliku identiteediloome kujundamisel XX sajandi murranguliste sündmuste keskel. „Kirjanike ja luuletajate, tõlkijate, kirjanduse mõtestajate ja kirjanduselu korraldajatena mõjutasid nad pikki kümnendeid arusaamu eesti kirjanduse olemusest ja kohast Euroopa kultuuris, teenides mitu korda ka Nobeli kirjandusauhinna nominatsiooni. Instituut hoiab ja kannab edasi Underi ja Tuglase materiaalset kultuuripärandit ning selle kaudu nende euroopalikku avatud vaimsust,” kinnitas instituudi direktori kt Kristi Viiding.

Uus põhimäärus sätestab instituudi põhiülesandeks eestikeelse ja Eesti ala mitmekeelse kirjakultuuri uurimise ning mõtestamise – eesmärgiga tagada eesti keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Nii seotakse asutuse kõrgetasemeline teadustöö enam ühiskonna vajadustega, järgides ühtlasi äsja jõustunud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadust ja rahvusvahelise evaluatsioonikomisjoni soovitusi. Uue põhimäärusega on korraldatud ka instituudi toimimine teadusliku mäluasutusena ning tema valduses olevate unikaalsete kultuurikogude uurimine ja arendamine.

Instituut seab eesmärgiks hoida alal ja arendada kõrgetasemelist eestikeelset humanitaarteaduslikku uurimistraditsiooni ning algatada ja kujundada innovaatilist kirjakultuurialast teadustegevust nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Selleks luuakse instituudis kaks struktuuriüksust. Vanema kirjanduse osakonna põhiülesandeks saab eestikeelse ja Eesti alal kuni 1860. aastani loodud saksa-, ladina- jm keelse kirjanduse uurimine. Loodaval üksusel on Eestis ainulaadne pädevus kogu varasema kirjakultuuri interdistsiplinaarseks käsitlemiseks. Uuema kirjanduse osakonna põhiülesandeks saab alates 1860. aastast loodud kirjanduse uurimine, hõlmates nii eestikeelset kirjandust Eesti alal ja võõrsil kui ka siinset mitmekeelset kirjandusloomet. Instituudi muuseum lõimitakse tihedamalt uuema kirjanduse osakonna teadustegevusega ja ootab oma peatselt algaval 50. tegevusaastal tutvuma Underi ja Tuglase pärandiga.