Teise maailmasõja järgset eesti kirjandust on tavaks jagada kaheks: kodueesti ja väliseesti kirjanduseks. Ometi eksisteeris ka kolmas, kaua aega tähelepanuta jäänud haru – laagriluule. Selle alla kuulub looming, mis sündis Nõukogude Liidu vangilaagrites salaja, rasketes oludes ja pideva ohu all. Luuletajad ei teadnud, kas nende tekstid jõuavad kunagi teisteni või kuidas neid vastu võetakse, kuid kirjutamine ise oli juba vastupanuakt, mis aitas ellu jääda. Laagrite piirest levisid luuletused välja kas kirjades sõpradele-sugulastele või suulisel, pähe õpitud kujul. Okastraadi taga vaevlevad ja Venemaa kolgastesse küüditatud inimesed riskisid eluga, et väljendada oma truudust kodumaale ja jäädvustada eesti rahva ajaloo valusaid hetki.

Õnneks on laagriluulet päris palju säilinud. 1990. aastatel toimetas kümmekonna autori (Venda Sõelsepp, Enn Uibo, Artur Pihlapuu, Enno Piir, Valve Pillesaar, Leenart Üllaste jt) luule paremiku trükki Viljar Ansko (1948–2016) rajatud kirjastusühistu Anamnesia.

Laagriluule üheks silmapaistvamaks esindajaks peetakse Enn Uibot (1912–1965), kelle värssides põimuvad kodumaa-armastus, protest oma rahva (nagu teistegi rahvaste) anastajate vastu, ühtsustunne looduse kõiksusega, jumalaotsingud, samuti üleskutsed jätkata võitlust terrorisüsteemi vastu. Kuigi enamik tema luuletusi ei saanud Uibo eluajal trükis ilmuda, on tema read nüüd raiutud mälestustahvlile Ungaris, riigis, mille vabadustahtele ta samuti ühe luuletuse pühendas.

Enn Uibo (sünninimega Ervin Uibu) sündis 25. oktoobril 1912. aastal Vana-Karistes ja kasvas üles Mulgimaal. Juba nooruses hakkas ta kirjutama jutukesi ja luuletusi, milles kõlas romantiline vabaduseigatsus ja sügav loodusearmastus. Esimese luulekogu avaldas ta 1935. aastal, olles vaid 22-aastane. Uibo vaimne side Ungariga tekkis samuti varakult, tänu 1930. aastate hõimuliikumisele. Tema suur eeskuju oli ungari vabaduslaulik Sándor Petőfi, kelle looming inspireeris teda nii teemade kui ka maailmavaate poolest. Uibo luuletustes leidub ka teisi viiteid ungari kultuurile, näiteks ungari päritolu näitlejannale Marika Rökkile.

Teine maailmasõda tõi paljudele rahvastele, ka eestlastele karme katsumusi. Saksa okupatsiooni ajal võitles Enn Uibo idast läheneva ohu vastu sõnarelvaga, avaldades luulet ajakirjanduses. 1944. aasta kevadel mõistis aga Gestapo Uibole eestimeelse tegevuse eest surmanuhtluse, millest ta napilt pääses. Pärast Eesti taashõivamist Nõukogude Liidu poolt arreteeriti Enn Uibo 1944. aasta novembris. Leningradi sõjatribunal mõistis ta algul surma, otsus asendati aga 10-aastase karistusega, pluss 5 aastat asumist, mille ta kandis Siberis polaarjoone taga, Norilski kaevandustes. Sunnitöö murdis küll Uibo tervise, kuid mitte vaimu. Ta jätkas luuletamist ka sealsetes ebainimlikes tingimustes, esitades oma sütitavaid laule kaasvangidele. Alates 1953. aastast avanes võimalus neid ka paberile panna ja kirjades kodumaale saata.

Enn Uibo vabanes Norilskist 1956. aastal ning jõudis sama aasta jaanipäeval tagasi kodumaale. Pikalt ei saanud ta vabadust nautida, sest julgeolekuorganid hoidsid endisel vangil silma peal. 1956. aasta Ungari ülestõus inspireeris teda kirjutama neljastroofilise kirgliku luuletuse „Mälestuspärg Ungari langenud vabadusvõitlejaile”, mida ta levitas sõprade ja mõttekaaslaste seas. See Ungari-teemaline luuletus, ühes teiste vastupanu õhutavate värssidega, tõi kaasa arreteerimise 1957. aasta aprillis.

Uuel kohtuprotsessil mõisteti Enn Uibole 10-aastane vabadusekaotus ning ta saadeti Mordvasse Dubravlagi. Laagris kohtus ta mitmete noorte eestlastega, osa neist alles koolipoisid, kes olid üle maa organiseerinud vastupanurakukesi. Seal kandsid karistust ka Tartu 3. Keskkooli salaühingu Eesti Noorte Malev liikmed Enn Tarto (1938–2021), Jaan Isotamm (1939–2014) jt, kes olid arreteeritud Ungari ülestõusu toetavate lendlehtede levitamise pärast. Vaimset vastupanu jätkasid laagris teisedki andekad ja säravad eesti noored, nagu spordimees Taivo Uibo (1936) ja 1961. aastal vangistatud Valdur Raudvassar (1939). Laagris kujunes noorte ja Enn Uibo vahel eriline side. Noorte meenutuste järgi oli Uibo vangilaagris nende õpetaja ja vaimne isa. Jaan Isotamm õppis üle saja Uibo luuletuse pähe ja tõi need vabanedes mälus kodumaale.

Enn Uibo suri 31. augustil 1965 Dubravlagi haiglas ja maeti tähistamata hauda Sosnovka kalmistule. Tänu tema kunagisele kirjasõbrale Merike Riivesele ilmus 1995. aastal Uibo postuumne luulekogu „Testament”, mis toob lugejani tema nii varasemate kui ka vangilaagrites loodud luuletuste paremiku. Uibo luulet on esperanto keelde tõlkinud Hilda Dresen, kellega luuletajal oli aastaid kestnud kirjavahetus. Praegu tegeleb Enn Uibo luuletuste ungari keelde tõlkimisega siinkirjutaja. Enn Uibo loomingu ja kirjavahetuse uurimisega on varem tegelenud ka kirjandusteadlane Rutt Hinrikus, samuti on laagriluulet, sh Enn Uibot, käsitlenud Rebekka Lotman.

Luule teekond on sageli ettearvamatu. Pärast Uibo surma on tema looming leidnud tee mitte ainult kodumaale, vaid ka üle piiride. Tema luuleread kaunistavad nüüd üht väga erilist paika.

27. oktoobril 2025 avati Ungaris, Tartu sõpruslinnas Veszprémis Eötvös Károly nimelise raamatukogu peasissepääsu juures kakskeelne mälestustahvel eesti luuletajale ja märtrile, hõimuühtsuse hoidjale, vabadusvõitlejale Enn Uibole. Mälestustahvli paigaldamine toimus Tallinna Liszti Instituudi, Veszprémi linna ja Ungari Rahvusliku Mälu Komisjoni koostöös.

Mälestustahvli pidulikul avamisel pidasid kõne Veszprémi linnapea Gyula Porga ja Áron Máthé, Ungari Rahvusliku Mälu Komisjoni juhataja asetäitja. Porga rõhutas oma sõnavõtus 1956. aasta Ungari revolutsiooni tähtsust teistele raudse eesriide taha jäänud rahvastele ning meenutas Tartu noori eestlasi, kes toona avaldasid ungarlastele toetust. Máthé tõi esile ajaloolised paralleelid „Pesti poiste” ja „Eesti poiste” vahel, keda ühendas piire ja ideoloogiaid ületav vabaduseigatsus.

Aukülalistena osalesid avamisel Eesti saatkonna lauaülem-konsul Anu Kippasto ning Eestist kohale sõitnud Piret Tarto, „Eesti poisi” Enn Tarto lesk. Pärast mälestustahvli avamist toimus raamatukogus kirjandusõhtu, mille juhatas sisse Veszprémi Sandor Petöfi nimelise teatri näitleja, Jászai Mari auhinnaga pärjatud Csaba Kőrösi etteaste. Ta esitas Enn Uibo luuletuse „Mälestuspärg Ungari langenud vabadusvõitlejaile” ungari keeles (tõlkinud Orsolya Sild). Selle luuletuse viimane salm on mõlemas keeles jäädvustatud ka mälestustahvlile:

Teist voolanud verest kartmatust saab
kõigi vabastusmõõkade teras,
mis Sinust – SUUR MADJAR – tunnistab:
„Kes vapper, see hauaski elab!”

Kirjandusõhtul pidas siinkirjutaja ettekande Uibo elust ja loomingust, mille käigus said kohalviibijad kuulata valikut Uibo luuletuste ungarikeelsetest tõlgetest. Ürituse lõpetas Piret Tarto, kes jagas kuulajatega liigutavaid mälestusi Uibost kui vaimsest õpetajast ja lootusekandjast Mordvamaa vangilaagris.

Kirjandusõhtu õnnestumisse panustasid oma teadmiste ja abiga Merike Riives, Enn Uibo tütar Halliki Uibu, Taivo Uibo, Valdur Raudvassar, János Tischler ning Nóra Rácz perega, Eötvös Károly raamatukogu meeskond ja Veszprémi Sandor Petöfi nimeline teater.

Enn Uibo sõnad, mis sündisid kannatuse ja vaikuse keskel, on nüüd marmorisse raiutud vaba Eesti ajal, ühel teisel vabal maal. Lugedes neid ikka ja jälle, tõdeme, et luulel on võime ületada nii vanglamüüre kui ka ajapiire.