raskemeelsus, meelekibedus, ängisolek, sünkmeelsus, hingehärm, meelekipitus, hingetusk, tinameelsus, hingeumb, musermõtted, meeleheide, hingeahastus, tumetoonus, umbmeelsus, hingerikutis, meeleähm, hingeelu hämarikud, tuhakarva tumerikud, aegruum, kesknärvisüsteem, düskomfort, regress, jumal

Elutarga pessimisti manifest

1. Pessimism on nagu siga – mida rohkem siga sööta, seda suuremaks ta paisub.
2. Pessimistiks saamise kunst on selles, et tuleb lihtsalt keskenduda väikestele vastikutele asjadele.
3. Inimene ei saa parandada seda, mis juba jumala käes rikki läks.
4. Tee pessimismile nõuab aega ja kannatust. Asjad ei pruugi hakata sugugi kohe allamäge veerema: keegi pole kaitstud ettenägematu rahasüsti, kiituse või hea une eest.
5. Pessimist võtab maailma nagu veidrat eksitust, kuhu ta on juhuslikult sattunud.
6. Te rikute kõik ära, isegi siis, kui te mitte midagi ei tee.
7. Mida kõrgem mäetipp, seda sügavam kuristik.
8. Evolutsioon on laotanud inimese sisse niivõrd palju sõnnikut, et selle väljarookimine ei kuulu inimese esmaste ülesannete hulka.
9. Voorustele osutamise asemel satub näpp peaaegu alati vanakuradi enese tagumikku.
10. Üksnes madallennul saab elu võtta pingevabalt, sest mõttetute asjade hävitamiseks kulutab loodus harva väärtuslikku energiat.
11. Pessimistil pole arenemiseks mingisuguseid eeldusi ja seetõttu ei ole tema elul ka arengusuunda. Tema trumbiks on sihipäratu kulgemine taimeriigi käsulaudade järgi.
12. Pessimist katsub elus läbi ajada üksnes väheste sõpradega ja neidki võtab ta kui juhuslikke kaasreisijaid, kes järgmises peatuses maha lähevad.
13. Maakera ei vaja rohkem edukaid inimesi (dalai-laama).
14. Kui nõele lisada nõge, on tulemuseks veel rohkem nõge, muud midagi.
15. Õnn ei ole materjal, milles loodus näeb midagi väärtuslikku.
16. Inimese hinges on piirkondi, mis tuleks igaveseks rahule jätta.
17. Tupiktänaval juhtub vähe avariisid, seisvas vees on ka kehva ujumisoskusega inimesel jalad kindlalt põhjas.
18. Ärge võtke seisukohta, ärge naeratage, ärge tehke vihast nägu – minge lihtsalt ära.
19. Inimese põhiseisund on vaikne ägamine.
20. Pessimist teab, et ainus, milles võib kindel olla, on see, et homme on lood täbaramad kui täna. Seepärast elab ta kogu aeg oma armetu õnne tipul.
21. Pessimisti tunnusjooneks on valgustatud ükskõiksus.
22. Süngismeeste elujõud on tumm ja läbitunnetatud eluõud.

Antiigi hämarusest ja Vana-Kreeka mõttetarkadest alates on inimhingedesse süstitud asjatut lootust paremale tulevikule. Kõikvõimalikud ­usukuulutajad ja moraalirüütlid on aegade algusest jutlustanud hingeõnnistuse peatset saabu­mist, kultuurakummardajad meele varstist vabanemist, kurjameelsed kuningadki on lõputuist vallutusretkist väsinud sõjasulaseid turgutanud pettekujudega peagi saabuvast ilu-ajast: juba järgmise mäekünka taga asuvat tarkade ennustuse kohaselt üks imeline, viljakas ning inimsoo jaoks avastamata org, mille elanikud – rõõmsad, primitiivsed ja heatahtlikud pärismaalased – loovutavat rõõmuga võõrastele tükikese oma annirikkast maast, mida nad oma algelise käsiadraga nii või teisiti ei jõudvat üles harida.

Kuigi need lootused on harva täitunud, on sääraste sihtide ­saavutamiseks inimene välja arendanud optimistliku meelelaadi, mis teda sellel pettuse alleel üha suuremate sõgeduste poole kihutab. Samal ajal on selgesti näha, et tuhande­aastane optimism on juhatanud inimsoo üha kindlamasse hukatusse, rikkunud lõplikult inimese hinge ja sulgenud kõik vaimlised väljapääsud, nii et sellest õnne nimel kokku luisatud labürindist pole enam mingit inimlikku pääse­teed. Inimkarjad huilgavad ja uluvad viimaste hüljatud pääslate juures, mõistes viimaks isegi, et mitu tuhat aastat on inimesi ninapidi veetud ühe ja sama labase trikiga – kui asetada suletud värav kesk viljatut kõrbet, tekib otsekohe inimlik tung sellest läbi murda, sünnitades barbaarsete märatsemis­hoogude keeris­tormis sürreaalse ja ilmutusliku fantasmagooria tõotatud maast.

Sel hetkel võib ainult üks inimlik mõttesähvatus päästa inimese hinge – ringi keerata ja taganeda otsustavalt rahustavasse pimedusse. Too, kes on kümme korda jooksnud peaga vastu kõva vertikaalset substraati, mõistab selgemini, et ellujäämise pandiks on peaaegu alati sihiteadlik tõmbumine inimese päris­loomusesse, pessimismi ja lootusetuse rahustavasse sängi, mis ei püüa maailma muuta ega inimest paremaks teha. Pessimisti roll on lihtsalt vaadelda kogu seda hävingut ilma ennast seesmiselt kahjustamata, nautides inimese raevutsemist ajaloo vanglas ohutust kaugusest. Kui inimene õpib olema pessimist par excellence, ei tundu asjad enam üldse nii lootusetud. Optimisti vaatepunkt on kõige rängem, sest talle jõuab varem või hiljem pärale kohutav tõdemus põhjuse ja tagajärje seoste täielikust kokkuvarisemisest. Kõik, mis on inimühiskonnas head, on saavutatud kas varastamise, sõdimise või võimu kuritarvitamise teel ning moraalsed väärtused on sama kaduvad nagu põgus vikerkaar pärast ränka paduvihma. Seepärast tuleb oma eksistents toetada nurgakivile, mida kosmiline stiihia peab enda pärisosaks: inimese hing on jagatud algelementideks, väikesteks tahmaosakesteks, mida ei ole võimalik hävitada. Just ­seepärast on jumal andnud meile võime tunda lootusetust ja masendust, võime elada tulevikuta, unustades samal ajal ka oma näruse mineviku.

Nii mõnigi tõenäoliselt hüüatab siinkohal omaette võidukalt: oot-oot, seda ma arvasin, elada tuleb hetkes, õnnestava oleviku sumedas süleluses! Kuid see on elu külge klammerduva optimisti loogika, mille meisterlikumad musermõtlejad on ammu hüljanud. Pessimist suhtub olevikku nagu tüütusse sääsehammustusse, mis küll sügeleb ja põhjustab ajutist ebamugavust, kuid mille tekitaja saab sealsamas plaksaki! laiaks lüüa. Tõeline masemeelne kössitab olemise kosmilisel risoomil justkui määratu inimkubel, kes sügeleb ainuüksi oma olemasolu tõttu. Raskemeelsete raskekahurvägi teab, et miski ei kesta välja­kannatamatult kaua – vähemasti mitte nii kaua kui pessimism. Järelikult on masendus kosmiline algseisund, kõige vanem psüühiline ja vaimne alge, kõikide seisundite sünge ja kole ema.

Pessimismist edasi ei tule enam midagi. Pessimismi taga on tema enda suur ja näotu vari, tinameelse tontelaja räpane paakunud saba, mis ulatub kõikjale. Selle varju sisse minek on inimese ainus ja tõeline väljakutse. Õnneks on seal kõikidele hingedele piisavalt ruumi. Soov rakendada end lõpliku mandumise teenistusse on iga pessimisti unistus. Kokkuvarisemine nõuab vähem energiat kui ehitamine, mädanemine vähem kui õitsemine, kõdunemine ja lagunemine vähem kui säilitamine ja koospüsimine. Kui oleme omandanud võime koos maailmaga ühes rütmis alla käia, ei paista kõik enam sugugi nii koletu. See, kel on niikuinii juba jalad alt löödud, ei tarvitse siruli kukkumist karta. Mida rohkem hoiab keha maadligi, seda ligemale jõuab ka hing väärtuslikule huumusele.

Pessimism on nagu siga – mida rohkem siga sööta, seda suuremaks ta paisub. Pessimistiks saamise kunst on selles, et tuleb lihtsalt keskenduda väikestele vastikutele asjadele, katsudes seejuures kõik ebameeldivad mõtted lõpuni mõelda. Kui maailma ei saa enam päästa, katsub lihtsameelne inimene päästa vähemasti iseennast – kuid see silmanähtav ebakõla imeb hingepõhjast välja viimsedki energiariismed. See on sama, nagu lüditud hernekaun püüaks kompostihunnikust välja karata, leviteerides oma ettekujutuses ehmestiivulise neitsina kõduneva maailma kohal, et siis vaikse plöpsatusega sõnnikusse tagasi langeda. Tõeline pessimist on ammugi loobunud iseenda päästmisest ja saab seetõttu rahuliku pilguga maailmas (sõnnikuvankris) ringi vaadata. Inimene ei saa parandada seda, mis juba jumala käes rikki läks. Närvisüsteem, mis inimese sisse pandi, ei hakanud kärama. Elu, mis kulgeb ühest närvikriisist teise, on luhtunud elu, ja eks Loojagi tundis viimaks meelekibedust, et suurest kunstni­kust sai jahmerdamise käigus lihtlabane närvipatoloog. Suur Loometöö varises põrmu ja jumalate masendus oma kolossaalsest äpardusest uhas üle terve ilmaruumi.

Nii on pessimism kõikide asjade algus ja ots, universumi baasolek, mis võtab vastu eksinud, kui need oma pikkadelt ulgurännakutelt Elurõõmsate Maale koju tagasi pöörduvad. See lohutu mõttelõng aitab inimesel kergemini naasta oma päriskoju, kus teda ei oota heitlik õnn ega täitumatud unistused, vaid teadmine, et tühja pihku ja hingetuska ei saa inimeselt keegi ära varastada.

See, mis põhjustab inimesele kõige teravamat valu, ei ole mitte asjade lootusetu olukord, vaid see, et tema hingeseisund ei ole vastavuses maailma tegeliku olukorraga. Seepärast tuleb masendust, nii nagu kõiki vajalikke oskusi, vähemasti teekonna alguses tahtekindlalt treenida. Vähehaaval hakkab inimene aimama, et meelemasenduses kulgev elu pakub sootuks uusi võimalusi, millest optimistid, sangviinikud ja muidu elupõletajad on paratamatult ilma jäänud. Maailm on ebaõiglasel moel kaaperdatud ekstravertide, optimistide ja muu säärase kahtlasevõitu elemendi poolt. Kuid tõelise pessimisti jaoks avaneb maailm kogu oma masendavas ilus, ja selle äratundmise joovastuses välgatab korraks miski, mis ütleb inimesele, et üksnes mõrkjameelsed pääsevad ligi varandusele, mis varjab end Vanaisa pahaksläinud hingeõhu taha.

Niisiis on pessimismi tegelik sõnum vastuhakk üleüldisele õnnehullusele. Seda, kes püüab iga hinna eest õnnelik olla, painab lakkamatu hirmutunne. Edukat saadab krooniline hirm läbikukkumise ees, jõukat rusub pelg võimaliku laostumise pärast, vaene jälle ei tea, kuhu häbi pärast oma silmi peita jne. See lakkamatu ronimis- ja edenemistung meenutab hullunud pärdikukarja, kes tormab pea seljas mürkmadudest kubisevasse padrikusse, kuhu sõge juhtloom on asja ees, teist taga sisse murdnud. See, kes on eksinud, saab juhiks; see, kel napib mõistust, sepitseb reeglid; see, kellele on loodus andnud kõige ebameeldivama hääle, kutsub rahva kokku. Õudne õnnekampaania pressib end sisse uksest ja aknast, virutab vastu vahtimist telerist, kudistab kõrva raadiost ja pop-up’itab kuvaril, nagu tahaks keegi riknenud köögivilja vastu õhetavat silmnägu laiaks litsuda.

Tegelikult ei talu mitte keegi õnnelikku inimest, enamik tahaks sellised otsekohe oma silme alt minema pühkida nagu saabastega eeskotta tassitud prügi. Teise inimese õnn on nagu mustus, mis jätab hinge ebameeldiva pleki, mida ei ole võimalik maha nühkida ega isegi mitte alkoholiga välja loputada. Miski ei ärrita ligimest rohkem kui juhuslikult trehvatud õnnelik nägu: olla õnnelik samal ajal ja samas kohas, kus teine inimene tahab olla õnnetu, on meeleheitlik ja julm. Kõige hullem piinamismeetod on näha rusutud rahva hulgas õnnelikku, kes on õnnelik lihtsalt niisama, ilma nähtava põhjuseta, sellist kuritegu inimloomus ei andesta. Nõnda äratab õnneliku inimese märkamine teistes peaaegu alati kiskja: otsekohe tahaks too endale kiskuda kõike, mis teise inimese õnnelikuks tegi. Õnn tirib urgudest välja kireva seltskonna röövleid ja kaabakaid, kes kõik otsekohe saagijahile asuvad. Õnn on märk, et mõne­sugune ressurss on kerkinud vaatevälja, midagi on kusagilt riisuda ja varastada, olgu selleks siis teine naine, ulukelajas või magus tärkliserikas mugul. See õnne tühistav reaktsioon pärineb ajast, kui eraomandit polnud veel leiutatud ja maailma juhtis seljaaju, mille maht oli selgelt liiga väike säilitamaks tarbetut, mida poleks otsekohe saanud kasutada konkurendi kolba lömastamiseks. Õnnelik olemine oli arusaamatu ja pugejalik, see muutis suujoone ladnaks ja silmavaate lembeks ning seepärast olidki neandertallased loomupäraselt kurja näoga. Nad varjasid lihtsalt seda vähest, mis neil oli. Nüüd, kus inimese aju on evolutsiooni käigus sootuks pahna täis aetud, ei ole suurajus enam ruumi uutele voorustele ning agressiivne väikeaju on asunud vallutatud territooriumi tagasi võitma.

Nüüdseks on taiplikum lugeja jõudnud arvatavasti juba üsna lähedale veendumusele, et pessimistiks hakkamine ei nõua mingisuguseid erilisi eeldusi, vaid inimese enda arengulugu on meile ise avamas oma piiramatuid meeleheite reservuaare. Raskemeelsuse jõud on määratu, see on nagu tuumajaam planeedi enda sügavuses. See radioaktiivsus levib kotkatiibade varjuna üle aiapäkapikkudeks muundunud inimsoo ja hävitab kõik üleliigse, mis on seotud tarbetu õnnetunde ja kasutute mälestustega. Õnn ei ole seotud kosmose ürgse alg­kujuga, see on teadmine, et inimene on universumisse eksinud ja miski pole siin loodud tema näo järgi.

Nii nagu kõikide religioonide puhul on vaja ka pessimismis uskuda lihtsalt paari-kolme olulist algtõde ja ülejäänu loksub iseenesest paika. Kõige olulisem on ürgmasenduse olemasolu ja selle teadvustamine. See on jääv suurus, universumi struktuurne komponent, olgugi et inimhingede vahel nippenäppeliselt jaotunud. Selle ürgprintsiibi kohaselt masendus ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise. Võimalik, et inimene kui teatav koetislik anum ongi ette nähtud sellise fundamentaalse transformatsiooni teostamiseks Suure Masenduse Kojas. Pessimist ei eita õnne olemasolu – ta käsitleb seda lihtsalt ühe inimliku õnnetuse vormina. Rõõm ei ole pessimistile võõras – ta lihtsalt teab, et see on pelgalt ratsu, mille sadulas kappavad tõelised sõdalased: hingeumb ja tusameelsus. Pesueht pessimist laseb teinekord koguni optimismil rahumeeli oma elu juhtida, sest ta mõistab, et see on üksnes vaheperemees, mille tumedad jõud peagi lurinal tühjaks imevad.

Pessimist armastab metafoore, ta lausa jumaldab neid. Põhjus on lihtne: mida lähemale inimene jõuab tõele, seda kujundlikumaks muutub tema keel. Ka põhjuseta ängistus on miski, mis ei ole enam sõnadega väljendatav, suurt nukrust, masendust ja käegalöömist ei suuda keegi kõnekeelde valada. Iga inimene teab, et tõe palge ees ei ole enam sõnadel mõtet, nii pöördub ka täisvereline pessimist pigem luule poole. Inimese tõeline suurus väljendub hetkel, mil tema süda lõplikult murdub ja ta võtab vastu inimliku kannatuse sakramendi. Ta ei põgene, ei võitle, ei nea, ta lihtsalt seisab nagu keedetud sardell jumala palge ees, kes teda kohe nüsima hakkab. Sel hetkel astub ta masenduse laevale, mis veab ta lõplikku pimedusse. Ja siin jõuame oluliseni: masendus ei ole kurjus. Kurjus on köidetud õnne ahelatega, kuid masendus on saar, mille üle jumalal ja kuradil ei ole mingit võimu.

Laskume nüüd taevaste hallutsinatsioonide juurest tagasi maa peale. Tasane huumor ja kergemeelne olek on samuti pessimisti igapäevaseks tunnusjooneks. Tõeline pessimist muigab virilalt ka kehva huumori üle, sest ta teab, et miski ei valmista inimesele rohkem piina kui ebaõnnestunud nali. Niisiis, kes on tõeline pessimist? Kardioloog, kes uuris tema EKG-d, sai infarkti. Psühhiaater, kes teda ravis, lõpetas hullumajas (noh, õnneks ei olnud tal kaugele minna!). Silmaarstil läks silme eest mustaks, kopsuarstil viskas kopsu üle maksa, nahaarstil tõmmati nahk üle kõrvade ning dermatoveneroloog sumatas sinna, mida ta uuris… Paadunud pessimist saab oma annuse kätte ka kehvadest naljadest!

Selle väikese enesele suunatud lõuahaagi abil jõuame järgmise aabitsatarku­seni. Vaid pessimistile on antud sügavuti mõista, et kõige kestlikum asi maailmas on lollus. Seetõttu läbib pessimist elukooli kolme enesemanamise strateegia abil: ta katsub igas olukorras teha ennast lihtsameelseks, naeruväärseks või juhmiks ning talle avanevad kõik uksed, sest säärase enesemadaldamise kaudu on ta pakkunud oma kamraadidele erakordse võimaluse tema ees koogu­tavast degenerandist ilma pingutamata üle olla. Nõndaviisi on ta teinud teise inimese ­targemaks, paremaks, õigemaks jne, kuna maailmas põhineb iga­sugune psühholoogiline aritmeetika äärmiselt primitiivsetel kalkulatsioonidel. See ei ole argument, kui palju inimesel varandust on, loeb see, kuidas õitseb või kidub tema naaber. Naabri kätes on inimese õnn, järelikult pole õnn mitte kunagi iseenda teha ja pessimist on selle lihtsa tõe kõikidest inimtüüpidest ainsana omaks võtnud. Niiviisi teevad pessimistid igal hetkel tohutult palju head, moodustades halli aherainemäe, mille otsas õõtsuvad palmid, laiutavad pelikanid ja pilluvad jalgu antiloobid. Ilma täidisaineta kukuks inimhingede salapärane eksootika kolinal kokku. Kui inimesel pole enam lähiümbruses kedagi, kellest olla pisutki parem või edukam, hakkab tema tervis kiiresti jupsima, öösiti vintskleb ta oma asemel, ta kaldub alkoholi liigtarvitusse ja läheb põhjuseta kurjaks, olles oma hinge lõplikult mürgitanud ümbritseva elujõu lämmatavatest õnneaurudest.

Tee pessimismile nõuab aega ja kannatust. Asjad ei pruugi hakata sugugi kohe allamäge minema. Siin on abiks teadmine, et ka kõige paadunumal pessi­mistil võib elus ette tulla hetki, kus teda võib tabada ootamatu õnne- või optimismipuhang. Keegi pole kaitstud ettenägematu rahasüsti, kiituse või hea une eest. Kuid ärge muretsege, mure ja meelehaigus on juba teel! Rahustagu siinkohal kõiki ängishingi teadmine, et mida kõrgem mäetipp, seda sügavam on kuristik. Selleks, et asjad saaksid allamäge minna, on vaja oma eluvanker kõigepealt mäest ettevaatlikult üles lükata. Tõsi, see nõuab teatud pingutust. Kuid isegi kurat jaksab tassida väikest õnnekribalat oma rahhiidist puretud jalgadel, ilma et see talle ülemäära valu teeks. Kui asjad on kord juba käest läinud ja ohjad peost pudenenud, purustavad universumi raevukad jõud künkast alla veereva vankri kiiremini ja efektsemalt, kui loota julgete.

Algul võib end niisama õnnetuna tundmine olla kaunis vaevaline, kuid see aeg möödub kiiresti. Nädala pärast ei kõiguta inimese pessimismi enam miski (selle treenimiseks on allpool mõningaid harjutusi) – see lihtsalt hoiab püksi­tagumikust kinni nagu krampunud lõugadega peni. Nõks on selles, et ­masenduseks ei ole tarvis mingisugust põhjust, kuna masendus ise ongi kõikide asjade algpõhjus, A ja O, algus ja ots.

Tõelist pessimisti eristab amatööridest see, kuidas ta ise oma allakäiku suhtub. Pessimist ei naudi seda, ei hala, ei kuluta enese kehvasti tundmisele mitte mingisugust energiat. Loomupärane süngus ja vanemate allakäik tulevad küll kasuks, kuid ei taga ilmtingimata vankumatut pessimismi. Selleks on vaja kirglikku usku inimloomuse vältimatusse mandumisesse ja mateeria üldisesse vähikäiku, mis trambib varem või hiljem kõik keerukamad struktuurid mõtte­tusse kaosesse. Seepärast, kui pessimistil läheb „halvasti” (jutumärgid ei tee seda tähendamissõna sugugi paremaks), mõistab ta, et homme igatseb ta taga seda ainsamat õnnelikku päeva oma elus, sest kõik kihutab mõrkjas masenduses allamäge nagu vana jalgratas, mis on keti künkaveerul maha visanud. Olete halvas tujus – teadke, et kohe läheb päris põrgu lahti, jne. Ühesõnaga, süngismeeste elujõud on nende tumm ja läbitunnetatud eluõud.

Kuid enne, kui jõuda kunsttükkide juurde, lisame mõned lihtsamad näpunäited. Esiteks, ärge tehke endale iialgi mingisuguseid illusioone. Teie lapsed ei austa teid, veel vähem teevad nad seda tulevikus. Kümne aasta pärast ei ole teil rohkem raha, te olete sama vaene ja näete lihtsalt vanem välja. Vanem, ja tõenäoliselt ka väsinum. Kuidagi rõhutum, sisemiselt murtud. Hääletoon on kuiv ja kõlatu, hingamine vilistav, nagu oleks tursaluu kõrri tunginud. Ja kuna mingist arusaamatust hetkest hakkabki inimene kiiremini vananema, pange sellele aritmeetilisele vanusele veel julgelt 10–15 aastat otsa. Kehakaal tõuseb – see on muidugi eufemism –, te olete nüüd paks nagu orikas. Kuna te olete orika­taoline, siis higistate pidurdamatult ja inimestel on teie seltskonnas kaunikesti ebamugav. Te ei käigi enam seltskonnas, mis enamasti tähendab, et teil pole lihtsalt kuhugi minna. Keegi ei oota teid enam ammu, ja kui teid viisakusest või ka kogemata külla kutsutakse, siis teadke, et teie mitteilmumine on perenaisele tohutu kergendus. Te rikute kõik ära, isegi siis, kui te mitte midagi ei tee või mitte midagi ei ütle. See on suur mõistatus, kuidas nii saab olla – aga on! Kõik, mis te teete või tegemata jätate, tekitab tuima valu.

Niisiis olete iga kukelauluga tsipake vanem, haigem ja kibestunum. Düs­morfne kehakuju, kössivajunud olek ja adenoidne tämber tungivad veelgi selgemini esile kui noorpõlves, nüüd te oskate seda ise lihtsalt rohkem tähele panna. Kogu see vigisev mass mattub vähehaaval veelgi suuremate hädade alla. Seedimine, mis teile juba varem muret valmistas, veab teid lõplikult alt. Pensioniiga, mida ootate, toob teile veel enam üksildust ja meelehärmi. Keegi ei küsi teie käest nõu, keegi ei vaja teie arvamust. Teie elukogemus on teiste inimeste jaoks täiesti ebavajalik.

Nüüd ka mõningatest raskustest, mis võivad tabada inimest, kes on andunud pessimismi sisemisele ilule ja täiusele. Ka kõige panetunuma pessimisti elus on keerulisi hetki, kus teda võib jalust rabada ootamatu õnn. Esimene asi on katsuda endast mitte välja minna. Lotovõidu või mõne muu ootamatu rahalise kingituse puhul tuleb otsekohe hakata meenutama kõiki neid lugematuid seiku, kus ropsuga rikkaks saanud inimene on sama kiiresti põhja läinud. Tänapäeval ei ole suuremat meelehärmi kui piinav teadmatus, kuhu panna oma vaba raha. See ei lase öösiti magada, teeb enneaegu vanaks ja rikub tervise. Vaesel inimesel pole pooltki seda muret kui rikkal, kelle rinda rõhub krüptoraha krüptiline raskus.

Nüüd on vaja meelde tuletada ka mõned asjad, mida tõeline pessimist endale kunagi ei luba. Pessimist ei vihasta kunagi. Viha osutab sisemisele ebatäiusele, nagu oleks inimeses veel säilinud midagi inimlikku, mingisugused alla­surutud tunded ümbritseva vastu. Kuid paadunud pessimistis pole enam midagi niisugust, ta on tundeelu primitiivsed kombitsad ammu läbi lõiganud ja libiseb läbi madala-maadligi elukaare nagu tümakas-tokerjas part. Pessimist kõnnib ebaõiglusest ja juhmusest lihtsalt mööda, ilma et see tema hinge varjutaks. Evolutsioon on laotanud inimese sisse lihtsalt niivõrd palju sõnnikut, et selle väljarookimine ei kuulu ammugi pessimisti ülesannete hulka.

Kuid see ei tähenda sugugi, et meelelt masendunu ei jagaks enam elus teistele miskit head ega aitaks püsti mõnd saatuse poolt pikali virutatud inimest. Pessimist lihtsalt teab, mis tal oodata on. Uulitsale ninuli prantsatanud inimese puhul on ilmselge, et niipea, kui talle käed külge panna, krampub ta kui uppunu elupäästja jäsemete külge, tõmmates appitõtanu ropsuga pikali ja rögastades talle tervituseks silmnäkku mustmiljon bakterit. Seejärel ajab inimjätis ennast suurt ahvi meenutades rusikate abil upakile, mõmiseb bronhiaalselt nagu Brežnev, silmitseb läbi kokkuklampunud ripsmerähma juhmilt oma heategijat ning tema kõrist vallandub meloodiline rögisev mulin, mis tõenäoliselt on mõeldud asendama sõimu. Siin aga on väärtuslik õppimise koht – ärge kohemaid lahkuge! Asi on selles, et tänamatust tuleb samamoodi treenida nagu kõiki teisi väljakujunenud humaanse psüühika ilminguid. Igasugune kokkupuude inimese ebameeldivate külgedega on otsekui jumala saadetud proovikivi, mida tuleb kannatada pikkamööda, lastes solgil endast aeglaselt üle voolata. Pessimist ei oota kunagi tänu, sest ta teab, et inimese hingepõhjas sellist tunnet ei eksisteeri ning voorustele osutamise asemel satub näpp vanakuradi enese tagumikku.

End õnnelike hulka arvav inimene üritab kogu aeg elada redeli ülemisel pulgal ja kuna see ilmaski ei õnnestu, langeb ta alatasa paar redelivahet allapoole ja tema istmik on seetõttu pidevalt õnnistatud olekus. Ärataotud jalgade ja selja­konti põrutanud inimese naeratus on viril ja eemaletõukav, teiste inimeste vihka­misele lisandub ka vimm iseenda vastu. Kõike seda arvesse võttes toime­tab pessimist alati eluredeli kõige madalamal pulgal, kuna sealt ei ole enam kuhugi kukkuda. Madallennul saab elu võtta positiivselt ja pingevabalt, mõtte­tute asjade hävitamiseks kulutab loodus harva väärtuslikku energiat. Õnnelik, seevastu, on sunnitud päevast päeva elama kahte erinevat elu, see tarbetu pingutus pigistab ta viimaks tühjaks nagu krimpsunud sidruni. Õnnelikud ­langevad varem või hiljem infantiilse nõdrameelsuse seisundisse, kuna nad rikuvad ära looduse poolt loodud tuimestava ajukeemia. Seetõttu on targem hoida seda loomu­kohast reservuaari rikkumata olekus, mitte raisata seda tarbe­tule mässa­misele. Õnneliku inimese saatus on varem või hiljem Homo solitarius – üksildane, omaenese õnne mürgistesse aurudesse lämbunud inimene.

Kuidas on pessimisti suhe joomisega? Pessimist joob siis, kui saab, ja nii palju, kui võimalust on, ta ei kuluta oma õndsat masendust täis päevi joomisest mõtlemisele või sellest vabanemisele. Pessimist ei püüa kunagi muuta seda, mis on juba niigi hea, s.t teiste silmis piisavalt masendav, muutes sedaviisi mis tahes isiksuseomaduse edasise allakäigu niisama hästi kui võimatuks. Tupiktänaval juhtub üldiselt väga vähe avariisid, seisvas vees on ka kehva ujumisoskusega inimesel jalad kindlalt põhjas. Kõige parem oleks see, kui isiksuseomadusi üldse ei esineks, kuid vähesed suudavad nõndaviisi läbi elu tulla, et üldse midagi külge ei hakkaks. Mida suurem isiksus, seda suurem ego, mida suurem ego, seda suurem õnnevajadus, mida rohkem vajab inimene õnne, seda enam ta selle puudumise pärast kannatab. Seetõttu väldib pessimist isikupära nagu viirust ja sulandub esimesel võimalusel halli massi, varjates oma kaasasündinud voorusi lagunenud hammaste ja korratu välimusega. Tõeline pessimist on nagu vari, millele inimesed trotuaaril peale astuvad, märkamata, et tegemist võiks olla mingisuguse elu ilminguga.

Kuid see mõttekäik viib meid kõrvale joomise põhiküsimusest. Elu on kord juba nii seatud, et selle kohta, kas juua või mitte, ei pea inimene tegelikult üldse seisukohta võtma – selline arvamine on sügavalt ekslik –, vaid meie sotsiaalne norm nõuab seisukohavõttu üksnes nende suhtes, kes on muutnud oma joomis­harjumusi. Sellise muutuse taga on alati midagi vastikut, mingi piinlik haigus või mõni sisemist vabadust ahistav tarbetu elumuutus (mida varjatakse paariks nädalaks kõrgenenud moraali ja seejärel lõpliku allakäiguga). Viimane on enamasti teadlik kättemaks oma kõige lähedasematele kannatuste eest, mida nood talle ülemäärase kaastundega teadmatult põhjustasid. Kui inimene üritab olla lihtsalt siga, püütakse teda veel aastaid mõista ja see põletab viimaks läbi ka kõige brutaalsema närvisüsteemi. Pessimist teab, et kui suur hulk inimesi muudab järsku oma joomisharjumusi, siis juhtub alati midagi halba, on oodata marslaste rünnakut või mingisugust suuremat jama kinnisvaraga. Nii padu­joodikuile kui ka veendunud karsklastele võib üksnes kaasa tunda, sest elu on neile selja pööranud. Ent tõele au andes on kõige hullemad need, kes pärast aastatepikkust jjoomist (jjoomine – see on pikka aega vältav joomine) kärakale selja on pööranud. Sellised napsitamisega lõpparve teinud tegelinskid on kõige jubedam ja sallimatum usulahk, sest nad vaenavad ühtviisi nii joodikuid (teie joote ikka veel, aga vaadake MIND!) kui ka veendunud karsklasi (teil pole aimugi, mida MINA olen läbi elanud!). Nende võltsmoraal on nagu sepik sea seljas – seal, kus nad needusi pildudes oma sõjasõnumit kuulutavad, rikneb osoonikiht.

Kuid on asju, mis on isegi pessimistile rasked. Näiteks sõbra kaotamine, kui ta sulle asja ees, teist taga julmalt noa selga lööb. Selliseid asju ei saa ette näha, need juhtuvad alati ootamatult. Sellest üle saada on raske, isegi siis, kui masendus on juba väljakujunenud eluvaade. Selle vastu aitab, kui jälgida lihtsalt inimesi tänaval – pooled neist on vanaisa päranduse tõttu kallile sugulasele vaia südamesse põrutanud, pooled neist aga mingil eluhetkel hälisedes ja raevus suguvõsa kokkutulekult jalga lasknud, haljas tera seljas, perse paljas, desserdist ilma jäetud. Kõik need inimesed on ellu jäänud üksnes seetõttu, et nad olid piisavalt tuimad või laisad, et kättemaksule või endanäkkimisele voli anda. Kui üksikasjalikumalt uurida, siis tundlikumaid inimesi me tänaval ei kohtagi. Need on ennast kas ammugi põhja kaaninud, end mingisuguses heroilises neimauimas üles töötanud või siis valinud suitsiidi väheütleva tee. Suurem osa inimesi kaalub enesetappu kättemaksuks mõnele oma lähedasele, kuid nad ei taipa, et inimesed on nii lollid ja tuimad, et ei saa sellest sõnumist eladeski aru. Kõige selle tõttu katsub pessimist elus läbi ajada üksnes väheste sõpradega ja neidki võtab ta kui juhuslikke kaasreisijaid, kes juba järgmises peatuses maha lähevad.

Pessimist on loomult ellujääja, kuigi teatud vastuolu on tõepoolest selles, et enamasti ei tee ta selleks mitte midagi. Tal puudub spetsiifiline vanematelt inimestelt päritud elutarkus, ta ei usu midagi, ei taha midagi, ei looda midagi. Vaadake näiteks depressioonis inimest, kuidas loodus tema eest hoolt kannab. See on põhjamaa rahvaste igivana kohastumus, kuidas pikk talv üle elada. Positiivse meelelaadiga inimene hüppab ja kargab, otsib aiva lahendusi ja kulutab tarbetult energiat, kuni nälg ta kaela kahekorra käänab ja hinge endale näpistab. Depressioonis inimene aga – loomult pessimist – viskab pingile siruli ja hakkab kohe surma ootama. Kuna ta seejuures ennast võimalikult vähe liigutab, jätkub tema keha rasvavarudest kevadeni, ja niipea, kui päike oma kiired üle tärkava maa sirutab, roomavad troglodüüdid oma urgudest soojale künkamõhnale ja elu jätkab taas oma ringkäiku.

Kuna pessimist teab, et ainus, milles võib enam-vähem kindel olla, on see, et homme on halvem kui täna, elab ta mõnes mõttes kogu aeg oma armetu õnne tipul. Pessimistil on iga hetk tema elu kuldaeg ja see eristab teda õnne poole püüdlevast laatsarusest, kes päevast päeva toidab oma hingepõhjas asjatut lootust paremale tulevikule. Tavalisel inimesel on lugematul arvul unistusi ja eesmärke, pessimistil ei ole ühtegi. See on lausa hämmastav, kui palju aega ja hingerahu vabaneb üksnes sellega, kui inimene lepib vaesuse, tühisuse ning keskpäraga. See, kes ei taha enam oma elujärge parandada, vaarub mingis mõttes juba paradiisi väravate taga. Ta on juba kohal, sellal kui tema sugu­vennad selle teekonna tarvis eluaeg rasket tööd peavad rügama, naba ja pahatihti mõistusegi paigast venitama.

Järgmine asi, millest pessimist katsub võimalikult kähku loobuda, on võim. Esiteks ta teab, et inimloomal pole mingisuguseid eeldusi teisi juhtida. Isegi kui tal mingil õnnetul kombel peaksid esinema kaasasündinud liidriomadused, ei lase ta neil vähimalgi moel esile kerkida. Võim ei ole jälk iseenesest, häda on selles, et võim on nagu kärbselint, mis meelitab ligi optimiste, sangviinikuid ja kõiksugu muid mõttelagedaid märatsejaid, kes haistavad juba eemalt mürk­magusat nektarit. Nad igatsevad võimu uimastavates väeaurudes maailma ümber ehitada, algatada mõnd revolutsiooni, muuta ühiskonna alustalasid, rikastuda, targutada ja õpetada, luua kogukondi, asutada MTÜ, et alustada üleüldise moraalituse varjamiseks mõnd tülgastusväärset heategevust. Ükskõik, millise suuna nad leiavad, saadab nende tegevust talumatu lärm ja tühja tünni kõmin ning viimaks on atmosfäär seltskondlikust vihkamisest nii paks, et pääsu­pojad taevast alla lartsatavad.

Vastassugupoolest hoiab pessimist targu eemale. Tõemeelik pessimist ei erutu kunagi. Füüsilist lähedust peab pessimist üleliigseks, seksuaaltegevust aga täiesti mõttetuks rapsimiseks. Juba teismeeas andub ta igal võimalikul hetkel meelemasendusele, vabastades seeläbi oma nooruse füüsilisest ja emotsionaalsest kurnatusest, mida toob enesega kaasa vastassooga jahmerdamine. Nii on pessimist keskikka jõudes oma eakaaslastest vaimselt märksa tervem, sest kui optimistid neljakümnendate keskel viimaks hormoonide orjusest vabane­vad, on nende otsmikusagar tühistatud ja tervis hukas. Kogu ülejäänud elu tegelevad nad genitaalide türanniast tulenevate halastamatute tagajärgedega ning kahetsusega, et nad on teinud üksnes halbu valikuid.

Pessimistil pole arenemiseks mingisuguseid eeldusi ja seetõttu pole tema elul ka arengusuunda, tema trumbiks on sihipäratu kulgemine taimeriigi reeglite järgi ehk lihtsalt aus vegeteerimine. Kultuur tähendabki pessimisti jaoks eelkõige juurviljade kasvatamist, labidaga kaevamist ja muid agraarse iseloomuga töid. Tänapäeval, kus igasugune karjatus, peeretus ja röhitsus on saanud kunstilise elamuse objektiks ja inimese enda mädanev hing surematuks kunsti­teoseks, ei peegeldu tsivilisatsiooni allakäik kusagil eredamalt kui kultuurivaldkonnas. Eluterve mõistus on kunstiareenilt ammu minema pühitud, selle asemele on tunginud idioodi jäigastunud figuur, kes igast avausest kehavedelikke pritsides ja mõttelagedalt röökides endast meeldejäävat signatuuri maha püüab jätta.

Vaatame nüüd niinimetatud kultuuriinimesi lähemalt. Ei ole rumalamaid natuure kui näitlejad, nende arutlusvõime ületab vaevalt kümneaastase oma. Väiklasest ja kurjast inimesest, kes on oma südames maast madalast kättemaksu haudunud, saab aga kõige tõenäolikumalt kirjanik. Kui kaks inim­hingedes siblijat juhtumisi ühte ruumi satuvad, on nendevahelist vihkamist lausa füüsiliselt tunda. Kui aga pasakeerutajaid on toas mitu, ehmatavad need vennikesed päris ära, et kas nemad siis polegi ainsad, kel on õigus sulapaska suust välja ajada, sellal kui kõik teised peaksid neile tänulikult takka kiitma. Kirjanike aeg sai läbi juba XIX sajandil, kuid seda ilmselget tõde eirates lohistatakse surnud setukat mööda kultuura-trotuaari veel mitusada aastat edasi. Ja viimaks, kui kirjasõnaga seonduvat on inimesel veel kuidagi võimalik taluda, siis paika, kuhu ei ulatuks sõge muusikaline terror, ei ole maa peal enam olemas. Kõigist tüütustest suurim on kahtlemata muusika. Sellest hetkest peale, kui inimesed kukkusid mõõdutundetult muusikat pruukima, hakkasid nende sooned võõraste vibratsioonide mõjul kiiresti lubjastuma. Sapikivid, peapööri­tus ja hüpogonadism – selline on tänapäevase kultuuri hind. Räägitakse, et voogedastusplatvormi tarvitaja põis muutub hiireks.

Kui pessimism tundub peaaegu ainsa paopaigana, mis meil veel alles on, siis miks maailm ikkagi pessimiste ei armasta? Miks keegi ei taha neist ikka veel midagi kuulda, nendega ühes aegruumi punktis viibida, üheskoos loogeldes loojangu poole liikuda? Asi on selles, et väga harva võib kohata tõelist pessimisti, kes on läinud oma lootusetuses ja tusameelsuses raudkindla lõpuni. Poolele teele jäänud pessimistid on tõesti ebameeldivad: kahju on inimesest, valus on näha tema hingepiinu, kui ta pole suutnud otsustada, kas valida elus optimisti või pessimisti tee. Nende masendus on nõder, nende iroonia on steriilne, ükskõiksus demonstratiivne. See tuleneb asjaolust, et ikka veel võrdlevad nad end teistega, hellitavad olematut lootust ja otsivad hingelisest tupikust kramplikult väljapääsu. Valgustatud pessimist aga võtab vabalt ja naudib hingetuska nagu lõputut halli sügispäeva, kus kõle tuul ulub inetuks moondunud maastikul, taevast tumedast aina kallab valikülma vihmukest ja puudub igasugune hirm, et keegi ebasümpaatne ja tüütu isik sinu hurtsikust sellise ilmaga läbi astuks. Valgustatud pessimist teab, et mingit lootust ei ole, et kõik ongi täpselt nii halb, nagu paistab, ja maailm on täpipealt just nii väljakannatamatu, kui inimesed kardavad seda maailma olevat.

Vahe lihtlabase pessimisti ja valgustunud pessimisti vahel aimub sellestki, et kui tavaline pessimist tajub oma masendust enamasti rõhumistundena kurgu ja südame vahel, siis valgustunud pessimist vaatleb oma hingetuska justkui kõrvalt, jõnkmeelsesse olekusse mingilgi määral sekkumata. Ta laseb oma hinge tumedamatel varjudel olla just nii mustad, nagu need on, vaatleb neid, nagu looduspiltnik silmitseb enda ees pimenevat maastikku. Tuserikul puudub tung oma elu mõtestada ja asjadele tähendusi otsida. Seetõttu on ta prii elu üle juurdlemise igikestvast painest ja vabanenud tunnid kasutab ta lihtsalt elamiseks.

Tõeline pessimist ei tunnista võitu ega kaotust, sest ta teab, et igast võidust saab niikuinii ükskord kaotus. Küsimus on üksnes selles, kui palju see aega võtab. Nõnda on pessimism üksnes kattevari, mis aitab inimesel astuda kontakti iseendaga, s.t sügava ja sünnipärase sisemise rumalusega. Kui inimene laseb enesel liigse sisemise kärata olla ühekorraga rumal, sihipäratu ja kurb, ei sorgi oma hinge asja ees, teist taga ja usaldab oma ebakohasust lõpuni, tabab teda viimaks imelik rahu, sest ta mõistab, et õnnelik- ja õnnetu-olemine on ühe ja sama mündi kaks külge. Kuid tee selle lihtsa asja mõistmiseni viib läbi kõige pimedama koopa. Ainult see, kes oskab olla sügavalt õnnetu, ilma et see teda kuigivõrd rööpast välja lööks, väärib kõrgemate jõudude heakskiitu. Seisund, mis oma siserännakutel kaugele jõudnud pessimisti iseloomustab, on valgustatud ükskõiksus. Selline meeleseisund hakkab pikkamööda lähenema hiina taoistide omale, kes toimivad toimimata.

Pessimismi, nii nagu kõiki muid oskusi siin elus, tuleb kavakindlalt treenida. Seepärast olgu siin antud ka provisoorne harjutuskava amatöörile, kes on otsustanud liikuda suurte meistrite poole.

Harjutuskava pessimistile

Istuge mõttes külmakohus varvastega vettinud lõkke ääres, mida ei ole võimalik süüdata, kuna teil pole tikke. Mõelge, et teie koer on surnud. Olgu iste samuti ebamugav ning toit pahaks läinud. Kui täbaramast täbaram olukord on visualiseeritud, saab alustada programmiliste asjadega, milleks on tuleviku hävitamine. Alustama peaks kaugemast tulevikust, kuna see on psühholoogiliselt lihtsam (ökoloogiline kollaps, pensionisüsteemi kokkuvarisemine, meditsiini jõuetus, rahvuskeha moraalne laostumine jms). Seejärel tuleks mõelda omaenese tulevikust, s.t piinarikkast vanadusest (kulunud liigesed, lötendav nahk, rikutud seedimine, kontakti kaotamine teiste inimestega, saaresurm, pojengitäid ja seletamatu kõikjale ulatuv raugavimm). Meditatsioon võiks lõppeda kujuteldava pessimissi valimisega: rustikaalne tütarlaps, kes on kannatusest ja meeleheitest peaaegu läbipaistvaks muutunud. Hetkel, kui olete jõudnud masenduse madonnasse kiinduma hakata, virutab ta teile ilma selge põhjuseta kummist botikuga kubemesse.

Pessimism on ainus kõneväärne põhjamaise inimese kingitus maailmale. Põhja­maalane teab, et jube külm on, ja kihulaseparvede ning indlevate põdrakarjade kujundatud isiksus on paratamatult selline, mis ei lase põhimõtteliselt naeru mügistada. Soomeugrilane on elule ammu käega löönud, vabanenud optimismi piinarikastest kammitsatest, seepärast saab ta vabalt võtta ja anduda kalsarikänni vabastavale tseremooniale. Pessimism on ainus tõsiselt võetav religioon, mida ta usaldab. See on lapi nõidade leiutis, põlvkonnast põlvkonda edasi antud elutarkus, tõeline tarkade kivi, mille imposantsus seisneb geniaalses tõdemuses, et eluprobleemidele ei tule otsida lahendusi, vaid taotleda vabastavat, unenäolist tardumust.

Valgustatud pessimist mõistab, et rumal on katsuda elus midagi ära teha. Rumal on sellest isegi mõelda. Kui ta peaks kellelegi juhtumisi nõu andma (mida ta muidugi ealeski ei tee, sest keegi ei tule selle peale, et pooletoobise käest abi küsida), siis ta paneks südamele, et ärgu too mingil tingimusel võtku endale koera ja vältigu võimaluse korral ka aiaga eramaju, kuna see muudab inimesed veelgi naeruväärsemaks, kui nad juba on. Kas te tahaksite olla mõni säherdune, kes juhatab oma külalise aeda prügiautosse viskamiseks kõrvale pandud sohvale, otse kirvenäoga aiapäkapiku kõrvale, pakub teile odavat ja halba kohvi ning sunnib tuulise ilmaga vaatama igavaid ja mõttetuid reisipilte paikadest, kuhu te ei tahaks minna isegi siis, kui oleksite loomult optimistlik inimene? Tema rahulolu oma napaka elustiiliga tundub nii armetu, et te sooviksite pigem vestlust alustada tema raugastunud ja ülesöönud koeraga, kes erinevalt oma närvilisest pererahvast on elule vähemasti lõplikult ja ausalt alla vandunud.

Taunida tuleb ka sporti, keskkonnateadlikkust ja ökoloogilist mõtteviisi, halastamatult ja otsekoheselt liigitada naeruväärsete hulka igasugune sõgemeelne õnneliku inimese kuvand. Maakera ei vaja rohkem edukaid inimesi (need ei ole minu sõnad, vaid nõnda räägib dalai-laama, kes on samuti pessi­mist). Kõik õnneliku näoga inimesed kasvatavad endale inimlike väärtuste varjus selga tülkja libakeha, muutes kõik inimlikud omadused varem või hiljem iseenda vastandiks. Sooviga moraalset ühiskonda luua oleme ellu äratanud tõelise värdja, kes jõllitab meid himuralt, sarved peas, üle sõnnikukasti serva. Selle ebardi klaasistunud pilk on nukker kokkuvõte XXI sajandist, selle asukate unistuste purunemine sõjatus ja vägivallatus, rahumeelses ning lõpuni kannatustevaeses maailmas, kus elu mõtteks on saanud iseenda eest põgenemine. Sellises steriilses palatis inimene lihtsalt ei tea enam, mida tahta. Kiskja tõugu kuuluv imetaja on efektiivne vaid siis, kui peab kellegi vastu võitlema või millegi eest põgenema, ent õnnelik elu hävitab tema loomuse vähem kui aastaga. Kui te veel kahtlete, siis mõelge oma naabri peale: niipea, kui ta oma igatsetud maja valmis sai, jalutas tema naine ühe pärdikuga minema, ta kaotas töö ja tagatipuks ilmutas end puusaliigese artroos – nüüd on ta samuti teel pessi­mismi poole, kuid selles eas alustada on juba lootusetult hilja…

Pessimist teab, et kõik on tõesti nässus. Kuid siin on suur vahe, kas nautida seda teadmist nagu masohhist või nagu pessimist. Masohhist otsib elus halba, pessimist teab, et halb leiab ta ise üles, ega kuluta seetõttu oma elupäevi tarbetule tuhlamisele. Kui nõele lisada nõge, on tulemuseks veel rohkem nõge, muud midagi. Pessimist ei pea enam kivist vett välja pigistama ega mõtlema musta valgeks, üleni tahmasena uriseb ta oma brutaalse jumala peale.

Inimene tahab üha laieneda, korrastada, ümber ehitada ja rekonstrueerida; ta on oma lõppematute soovide ja igatsuste ohver, kes mitte kunagi ei ole rahul sellega, mis parajasti on. Nõndaviisi loob ta oma peas maailma, kus laste soovid ei lähe iial kokku vanemate soovidega, lapsepõlv päriseluga, „päriselu” vanadusega jne. Iga põlvkond loob uue maailma, mis on märksa hullem eelmisest, ning iga järgmine tormab seda omakorda parandama. Kogu seda tegevust saadab lakkamatu lärm ja kära, mõtestamine ja põhjendamine, arutlemine ja arvamine ja targutamine. Nõnda on kõikide halbade asjade algpõhjus ikkagi ahnus, mis ei lase elada vähesega, sest elust tuleb võtta viimast, temast välja pigistada iga tundetilk.

Nõnda on lood ka inimese hingega. Me aina korrastame ja parandame, seame eesmärke ja mõtestame – ja selle tulemuseks on vältimatu tõsiasi, et vaimu­haiglad täituvad üha uute õnnelike optimistidega. Inimese hinges on piirkondi, mis tuleks igaveseks rahule jätta nagu looduskaitsealad, mida ei ole vaja korrastada ja parandada, kuivendada ja harvendada, sest sellise äranuditud hingega ei saa maailmas elada. Üks selliseid metsikuid paiku on pessimism, hominiidide viimane kaitseala, mis märgistab ähmast ala leebest nukrusest musta masenduseni. See on imeväärne olek, kus inimene ei taha enam midagi muuta, vaid kogeda asju täpselt nii halvasti, nagu need parasjagu on.

Pessimist teab, et maailma ei saa korda teha ega tundma õppida, et inimese tõeline loomus on erinevate häälte pudrutav ja seosetu kolekõla. Oleme liiga kaua harinud inimese hinge, seadnud valed eesmärgid, hävitanud nõnda tema salapärase ja metsikuma poole. Fakt on see, et elul pole mingisugust suuremat mõtet. Armastust ei ole ega tule, jumalat ei ole olemas või on ta selleks ajaks juba varvast visanud, kui teie vilets aju temast puudust hakkas tundma. Öeldakse, et inimene võib loota üksnes iseenda peale. See on vale – te teate väga hästi, et terve elu olete ka iseennast vaikselt tüssanud. Kuhu on kadunud need kuulsad Põhjala pessimistid, kes maailma taas mõistusele tooksid?

Olles nüüd viimaks kõik helgemasse tulevikku puutuva hävitanud ja tarbetud unistused üle aia visanud, vaatate otsa inimliigile, nagu ta on. See pilt võib olla jahmatav, sest esimest korda kohtute iseendaga, sellega, kes te tegelikult olete. See ei ole hirmutav ega õudne, see on lihtsalt vabastav. See teeb teid priiks kõigist illusioonidest, mis teil inimtõu kohta kogutud on. Maailm ei koorma teid enam, see on kummaline ja harjumatu tunne. Moraalitus ja tähenduseta vaikelu koormab palju vähem ja nõuab palju vähem energiat kui kahepaikne topeltmoraal. Viimasel juhul peate endas püsti hoidma kahte erinevat moraalisüsteemi, see on sama hea nagu ehitada maja segiläbi savist ja palkidest – selline ehitis peabki kokku kukkuma.

Niisiis, ärge võtke seisukohta, ärge naeratage ega tehke vihast või mõistmatut nägu – minge lihtsalt ära. Niiviisi ei pea te jagama kollektiivset süüd, mille sisu on lihtsas tõsiasjas, et inimkond koosneb suuremalt jaolt tolgustest. Elus on lõputult otsustuskohti, kus tuleb teha valik, kas reageerida asjadele optimismi või pessimismiga. Targad soovitavad igal juhul viimast, sest see nõuab vähem energiat. Õieti see ongi inimese loomulik seisund, mida katkestavad lühikesed sööstud toidu, une või seksi järele. Inimese põhiseisund on vaikne ägamine, see on ainus, mis evolutsioonis on aastamiljoneid vastu pidanud. Kogu ülejäänu tundmuste palett on lühiajaline arenguviga, mis esimesel võimalusel organismi arenguloost välja praagitakse. Veider sund, miks me tahame peaaegu alati õnneküllase ja enesega rahuoleva inimese näo üles lüüa, pärineb evolutsiooni sügavusest. Õnn ei ole materjal, milles loodus näeb midagi väärtuslikku, see ei ole jätkusuutlik ega ilmastikukindel ning seda ei saa pärandada oma järglastele.

Kuigi ei saa eitada, et iga rahva hulgas tuleb ette positiivseid tegelasi, kes oma südameheaduse ja kangelastegudega ajaloost esile tõusevad, ei tohi unustada, et enamiku kunagistest talupoegadest, linnakodanikest ja meresõitjatest moodustasid igasugu väärakad, kes saama peal väljas olles vähimagi kahetsuseta oma lähikondlastele kõri kallale kargasid, kui neil selleks pisemgi võimalus avanes. On lausa uskumatu, et aastal 2022 leidub maailmas ikka veel üüratu hulk inimesi, kes usuvad, et nende rahvas on kuidagi eriline või väljavalitud ja neid seob sellega mingisugune sügavam ja eriline tunne. Maailmas on 7125 rahvust, neist täpselt 7124 hoiab jalga teie kõril ja peab vaikselt pöialt, et teie oma kiiremini välja sureks. Üks inimene võib veel teisele kuidagi halastada ja teda isegi armastada, kuid rahvaste vahel puudub sõprus, halastus ja armastus. Teine rahvas on alati vaenlane, loomult ropp ja roojane, kes tahab teil pikema jututa naha üle kõrvade tõmmata, mürgitada teie vett, krahmata endale teie maad, varastada tühjaks teie pangaarve ja orjastada teie järeltulijad.

Nii võtab pessimist maailma nagu veidrat eksitust, kuhu ta on juhuslikult sattunud. Alates romantismiajast on meile jutlustatud, et maailmal ja inimese elul on mingi eriline kvaliteet, unustades ära, et 99% maa peal elanud inimestest on peamise aja oma närusest elust viibinud seisundis, mida võiks nimetada hääletuks soigumiseks. Nad on oma elu kuidagiviisi ära elanud, olles piisavalt ükskõiksed enam-vähem kõige vastu, millega kuri saatus neid õnnistas. Olgem ausad, suuremast osast esivanematest pole meil lihtsalt mitte midagi mäletada, ei head ega halba, see on nagu Kiviõli tuhamägi, mis lösutab inetu maastikuvormina keset suurt ja halli ajaloo mõttetust. Oma kaugete eellaste olemasolust pole meil tõtt-öelda sooja ega külma, miski ei erista neid meie jaoks neandertallastest, kellel on vähemalt eksootilise kõlaga nimi. Õige pea kolime ise sinna tontlikule õlimäele, meid unustatakse täpselt samamoodi, nagu meie oleme unustanud oma esivanemad – tõenäoliselt veelgi kiiremini, sest meie järeltulijatel on veel vähem aega ja veel vähem kannatust.

Olla inimene ei tähenda mitte midagi ei meie endi, meie saatusekaaslaste ega ammugi tulevaste põlvede jaoks. Me ei seisa kellegi õlgadel ja mitte keegi ei hakka kunagi seisma meie õlgadel, me oleme lihtsalt sihitult pänderdav orgaaniline mass, planetaarne prügi, millest mateeria püüab telluurse võnkumise kaudu käratult ja pikkamööda vabaneda.

Selline teadmine toob pessimistile sügava, unenägudeta une.