Uue lugeja sünd

Mõttevahetus: XXI sajandi eesti kirjandus

8.2022

Käesoleva aastatuhande alguses ilmus Marek Tamme taktikepi all üks oluline eestindus: prantsuse kirjandusteoreetiku Roland Barthes’i kirjutiste kogumik „Autori surm” (2002). Kogumiku nimitekst, mille eestikeelne versioon oli esmalt ilmavalgust näinud neli aastat varem siinse ajakirja kaante vahel, lõppeb efektselt: „.. lugeja sünni hinnaks on Autori surm.”[1]

Barthes’i kuulsat teksti ja mõistet on omajagu arutatud (olen teinud seda minagi), piirduksin siinkohal vaid osutusega tsiteeritud lauses sisalduvale lugeja ja autori seotusele. Uue aastatuhande kirjandusest on võimalik rääkida ka rohkem lugeja kui autori vaatevinklist.[2] Autorid tunduvad mulle Barthes’i kontseptsiooni taustal üldjoontes igavad (või siis vastupidi, ääretult huvitavad) – nad pole enamasti võimelised endast lahti laskma. Nad reageerivad lugeja isepäisusele sageli lausa agressiivselt (või siis passiiv-agressiivselt). Kuna olen ise ka autor, olen püüdnud suhtuda Barthes’i kontseptsiooni kui teatud sorti teraapiasse, lisades sellele ühe oma lemmiksententsi, mille on pannud kirja Jaan Kaplinski: „Peaks siiski elu tõsiselt võtma. Aga seda, et võtad elu tõsiselt, ei pruugiks tõsiselt võtta.”[3] Kui asendada „elu” „kirjandusega”, saab ­toimiva retsepti. Minu kui autori vaatevinklist koosnebki mu loomingu lugemine sageli valesti lugemistest. Võimalik, et möödalugemised moodustavad osa laiemast nähtusest: valesti mõistmise protsent mõistmises on umbes sama suur kui tumeenergia osa universumi kogumassis. Ent samas on Barthes justkui öelnud, et valesti lugemine on aktsepteeritav, seda ei tasu karta ega põlata – seda enam, et autor ise võib oma tekste valesti lugeda. See on aidanud mul jõuda „õige” ja „vale” dualismist sisse- ja väljalugemise vahelise seoseni. Kirjutasin mõni aasta tagasi sellest nii: „Sisselugemine tähendab lugeja veendumuste ja kinnisideede asetamist loetavale tekstile. Sedasi lugeda tähendab lugeda mitte niivõrd seda, mis on kirjas, kuivõrd seda, mida lugeja usub kirjas olevat. Välja­lugemine eeldab aga teadlikku katset lugeda tekstist välja selle tegelikke taotlusi – seda hoolimata lugeja veendumustest ja kinnisideedest. Sisse­lugemine läheneb loetavale tekstile lugeja kaudu, väljalugemine läheneb lugejale loetava teksti kaudu. Kuna lugeja osaleb lugemises alati koos oma veendumuste ja taotlustega, st lugejal on võimatu taandada lugedes iseennast, iseenda pilku ja selle fookust, polegi puhast väljalugemist põhimõtteliselt olemas; küsimus on ennekõike sisselugemise määras ja lugeja teadlikkuses sellest. Sellist teadlikkust on muidugi keeruline saavutada ja hoida, sest intensiivset sisselugemist on väga kerge pidada puhtaks väljalugemiseks. Sisselugemist pole üldse keeruline ajada segi sisseelamisega.”[4] Aga samas tähendab iga lugemisakt uut väljalugemise katset.

Vaataksingi XXI sajandi eesti kirjandust või õieti küll kirjanduselu pigem lugemise ja lugejate vaatepunktist; mõtiskleksin selle üle, mis on juhtunud või juhtumas lugejatega, millised on nende uuemad trajektoorid. Siin on mu meelest kujunenud välja mitu huvitavat suundumust, mille mõju ehk alles hakkab selguma. Kui kirjanike koondumisel on oma kindlad traditsioonid (üks neist tähistab käesoleval aastal saja aasta juubelit), siis on XXI sajandi tehnoloogilised muutused võimaldanud tekitada või tuua esile lugejate koondumisi, millest mõned on hämmastavalt mahukad. Lugejakeskse kirjanduselu arengus mängib suurt rolli internet. Ent küsimus pole ainult tehnoloogiline: lugejakesksed ruumid on paradoksaalsel moel kirjanduskesksetest traditsioonilistest kanalitest omajagu demokraatlikumad, seal on palju keerulisem luua Rotary klubi taolist õhkkonda.

Mitte et internet poleks mõjutanud ka autorite elu. Mõjutab jätkuvalt ning mitmel tasandil. Internet ei tekkinud tühjale kohale, vaid majanduskeskse loogikaga keskkonda ning too loogika mõjutab ka kirjandusest kõnelemist, sh autori võimet ennast esitada ja müüa, n-ö oma turustrateegia loomist. See osa moodustab mu meelest eesti kirjanduselus praegu ühe kõige põnevama kihi – alates Berit Kaschani Biblionaudi brändist ja lõpetades Katrin Pautsi võitlusliku perifeersusega. Internet on seesuguste strateegiate loomisel enamasti möödapääsmatu.

Interneti toimet on jõutud juba uurida, näiteks nentis Piret Viires pea kümme aastat tagasi, et „blogosfääri mõju kirjandusele on suurem, kui seda seni on teadvustatud”. Viires märkis sealjuures, et blogide kõrgaeg hakkab mööduma: „Kui on küsitud, kuhu siis blogijad on kadunud, on vastus: Facebooki.”[5] Jah, praegu pole enam raske leida näiteid olulistest raamatutest, mis on võtnud kuju Facebookis või mõnes muus sotsiaalmeediakanalis – esimesena kargab meelde Veronika Kivisilla „Kuni armastus peale tuleb”. Lauri Räpp, viimaste aastate fenomen, kelle loomingus väljendub „autorite kirjanduse” ja „lugejate kirjanduse” vaheline esteetilis-kognitiivne lõhe, alustas Instagramis. Minagi kuulun nende hulka, kes peavad Räpi luulet liiga lihtsakoeliseks, ent Räpp ise saaks sellele vastata parafraasiga tuntud poplaulust: „Kriitika jääb sulle, aga lugeja on minu.”

Praegu, XXI sajandi kolmanda kümne alguses tundub, et just teatud sorti netikooslused – sotsiaalmeediaplatvormid ja sotsiaalse kataloogimise plat­vormid – on võimaldanud areneda tugevatel lugejakesksetel keskkondadel, mis on vähemalt minu silmis muutunud traditsiooniliste kirjanikuorganisatsioonidega ja nende pakutavate väljunditega täiesti võrdväärseteks kirjasõna mõtestamise ruumideks. Ehk tasub kaaluda, kas niisuguste netikogukondade kõlapind ei ületa juba kõikvõimalike kirjandusinstitutsioonide oma. Seda teadmata julgen siiski väita, et oleks õige aeg heita lugejakesksetele kanalitele lähemaid pilke. Võtan siin korraks lähema vaatluse alla kaks kanalit – ühe sotsiaalmeedias ja teise sotsiaalse kataloogimise vallas. Olgu kohe ära öeldud, et neile kahele sarnaseid kanaleid on tublisti rohkem ning kõik need pole ka lugeja­kesksed. Näiteks Eia Uus on loonud igati toimiva ja huvitava Facebooki grupi „Raamatujutud”, millel on ligi 4000 kasutajat ning kuhu saavad postitada ka teised inimesed – olen märganud, et Rein Raua kureeritud kirjastus Salv kasutab „Raamatujutte” oma uudisteoste tutvustamiseks. Ise kuulun nende hulka, kes külastavad igapäevaselt gruppi „Lugemise väljakutse”.

„Lugemise väljakutse”

„Lugemise väljakutse” on kirjandusteemaline Facebooki grupp, mille algatas 2015. aastal Tiina Liinak. Grupi funktsioon on põhiolemuselt lihtne: inimesed postitavad erinevate teemade all oma lugemismuljeid. Reeglina eeldab see raamatu kaanepilti, mõnikord ka autori fotot ja lühiretsensiooni – kuigi olgu mainitud, et mõned vastukajad ulatuvad mahu poolest korraliku arvustuseni. Praeguse seisuga on grupis 8500 liiget, enamik aktiivsed osalised. Kui olin Liinakuga siinse artikli asjus ühenduses, andis ta teada, et sel nädalal, mil me temaga suhtlesime, käis grupis kas kirjutamas või lugemas 6300 liiget. Sellesama nädala jooksul lisandus 224 postitust, mis teeb 32 postitust päevas. Liinak oli nõnda vastutulelik, et varustas mind teistegi huvitavate andmetega – grupi kõige aktiivsemad osalised on vanuses 35–44 ning naisi on liikmete hulgas 92%. Seega huvitav lisandus väidetele „keegi ei loe”. Liinaku andmete põhjal võib väita, et keegi loeb küll, ainult et see keegi on enamasti naine.

Kuna olen samuti grupi liige, üks 8% hulgast – kusjuures ainult lugev liige, ma pole lisanud gruppi ühtegi postitust –, panen kirja mõned tähelepanekud, miks on „Lugemise väljakutse” mu meelest köitev kirjanduse mõtestamise ruum.

1.         Inklusiivsus. Kuigi „Lugemise väljakutsest” leiab erinevaid vormilisi piiranguid (moderaator tundub eelistavat lühiretsensioone, üldiseid kirjandusteemalisi arutelusid kohtab vähe), võib grupis kirjutada millest ja kellest tahes – peaasi, et need mis ja kes asuksid raamatukaante vahel. Võib märgata, et põhirõhk on ilukirjandusel. Loomulikult loetakse ka elu­lugusid ja muud. Kuigi mul puudub korralik ülevaade, tundub, et „Lugemise väljakutsest” leiab teoseid seinast seina. On huvitav, et nullindatel vallandunud vaidlus raamatukogude komplekteerimise asjus (Sandra Brown versus „korralik kirjandus”) tundub olevat kaotanud vähemalt „Lugemise väljakutse” ruumis oma teravuse. Väärtkirjandusel on siin täiesti kindel koht, postituste voolus võib regulaarselt näha klassikaliste teoste arvustusi – viimati sattusin Balzaci-teemalisele postitusele. Lõviosa arvustatavatest teostest on eesti­keelsed. On väga sümpaatne, et „Lugemise väljakutses” osalevate lugejate suur hulk ning sellest tulenev kirevus välistavad selgete jõukollete ja hierarhiate moodustumise. Kui mõni autor või teos satub fookusse, tuleneb see kas konkreetse lugeja püstitatud teemast või huvitavast, sisendusjõuli­sest sissekandest, mis vallandab väikse lumepalliefekti. Tõsi, grupi olemuslik inklusiivsus ei keela autoritel kasutamast „Lugemise välja­kutset” omaenda reklaamiplatvormina. Seda teeb edukalt näiteks Heli Künnapas, kes oli kindlasti ka oma aktiivsuse tõttu 2021. aastal grupi loetuim eesti autor. Kirjutaja, keda „ametlik” kirjandus ignoreerib – ise­küsimus, kas asja eest või mitte.
Vaatasin just (15. juulil kl 12.07) „Lugemise väljakutse” voogu ning viimatiste postituste hulgas oli muu hulgas käsitletud Jüri Tuuliku „Varest”, Aidi Valliku „Tädi Klaara maja”, Betti Alveri „Lugu valgest varesest”, Viivi Luige „Ajaloo ilu” ja Triinu Merese „Lihtsaid valikuid”.

2.         Mahutavus. Tõepoolest – kui ajakirjas „Looming” ilmub kord kuus keskmiselt viis arvustust, siis „Lugemise väljakutse” toodab sama palju vastukajasid keskmiselt kolme-nelja tunniga. Muidugi mängivad sellise võrdluse puhul rolli kvantiteedi ja kvaliteedi suhted, „Lugemise väljakutse” postitused ei püüagi enamasti varjata muljelisust või lugeja vahetuid emotsioone. Tekstid võivad sisaldada hüüatusi või mühatusi, liialdavaid või lihtsustavaid võrdlusi, mis kirjandusajakirjas ei pruugi töötada. Mitte et ajakirjaarvustustes ei võiks kõlada ohked ja puhked, ent nende puhul eeldatakse seotust üldise järelemõtleva tonaalsusega, samas kui lugeja reaktsioonis ei pea vahetut muljet siluma. Ent siin on ka olulisemaid nüansse: ei tasu unustada, et Eesti trükiajakirjanduses puudub siiani platvorm, mis suudaks rahuldava regulaarsusega haarata seda osa eestikeelsest kirjasõnast, mida tähistatakse väljendiga „tõlkekirjandus” („Tõlkija häält” ei saa siia alla lugeda, sest selle väljaande ilmumisintervall ei võimalda eestindusi jooksvalt käsitleda). Mina jälgingi „Lugemise väljakutset” osaliselt just seetõttu, et saan sealt lugeda vastukajasid huvitavate tõlketeoste (sh mu enda tõlgete) kohta. Ennekõike Lugemise väljakutse” tõttu tean, et näiteks minu tõlgitud kolm Tommi Kinnuse teost pole sumbunud kuhugi vaakumisse, vaid et Kinnusel on Eestis kindel lugejaskond. Samuti võimaldab „Lugemise väljakutse” ruum tekkida voolavusel, arvamuste virral, mis loob mulje kirjanduse mõtestamise elavast jätkuvusest.

3.         Mängulisus. Mäng on „Lugemise väljakutse” üks kõige põnevamaid osiseid. See väljendub ka grupi nimes – liikmed saavad pakkuda välja erinevaid lugemisalaseid väljakutseid, mille raames otsitakse ja leitakse lugemismaterjali. Näiteks 2022. aastal on grupis seitse väljakutset: 1) Argonaut – kirjastuse Argo väljakutse, mis võimaldab lugeda ajalooteemalisi ja populaarteaduslikke teoseid; 2) islandi kirjanduse väljakutse, mis on leidnud väljenduse ka kirjandushuviliste reisina Islandile, veduriks tõlkija Askur Alas; 3) „Loomingu Raamatukogu”; 4) noortekirjandus; 5) ulmekirjandus, selle väljakutse organiseerimisel lööb kaasa Jüri Kallas; 6) raamatukogude väljakutse, mis on seotud raamatukogude aastaga ning 7) 52 + 1 väljakutse – siin saavad liikmed pakkuda erinevate teemade ideid, misjärel lisatakse 52 enim hääli kogunud teemat uude, 2023. aasta välja­kutsesse. Väljakutsed jagunevad sageli omakorda teemadeks, näiteks „Loomingu Raamatukogu”, noortekirjanduse ja ulmekirjanduse all vahetatakse teemasid iga kuu.
Tulemus on võrratu. Teemade variatiivsus on hämmastav, mõni tundub loogiline, mõni pehmelt öeldes üllatav. Olgu mainitud vaid üksikud postituste voost välja nopitud teemad. Püüdsin neid fookuse kaudu jaotada:
   a)      teose autor – „raamat, mille autor on pärit mõnelt Eesti saarelt”; „raamat, mille on kirjutanud minuga samas koolis käinud kirjanik”; „mälestades Jaan Kaplinskit: üks tema raamat”; „Karl Ristikivi raamat”; „raamat kirjanikult, kes ei ela oma sünnimaal”; „raamat autorilt, kelle perekonna­nimi on lühem kui viis tähte”;
   b)      teose tõlkija – „raamat, mille on tõlkinud Riina Jesmin”;
   c)      teose kirjastaja – „Hendrik Lindepuu Kirjastuse raamat”;
   d)      teose sisu – „raamat, mille tegevus toimub laboris, hullumajas või vanglas”;
   e)      teose ja lugeja suhe – „lapsepõlve või noorpõlve lemmikraamat, mida sa pole hiljem uuesti lugenud, aga mis toona väga meeldis”;
   f)       teose kaanekujundus – „raamat, mille kaas on sama värvi või mustrit, kui su koduraamatukogu seinad”; „raamat, mille kaanel on kell”; „võrratu kaanepildiga raamat”;
   g)      teose pealkiri – „raamat, mille pealkirjas on mainitud linna”; „raamat, mille pealkirjas on vähemalt üks B-täht”; „raamat, mille pealkirjas on sõna „armastus””.

Muide, viimasena mainitud teema kuulub „Loomingu Raamatukogu” väljakutse alla ning on osutunud väga populaarseks. Tõepoolest, valikus on üle 30 raamatu, sealhulgas kaks kuldsarja teost, eesti kirjandusest kuuluvad siia Jüri Üdi „Armastuskirjad”, Enn Vetemaa „Jälle Püha Susanna ehk armastuse kool”, Lilli Prometi „Ainult puhtast armastusest” ning Erni Krusteni „Õnnetu armastus”. Riina Jesmini tõlgete väljakutse on samuti üks „Loomingu Raamatukogu” teemadest, tema inglise ja rumeenia keelest tehtud tõlgete hulk nimetatud väljaandes on märkimisväärne (28 teost ajavahemikus 1987–2002).
Niisiis põhineb „Lugemise väljakutse” mängulisusel, mis on ühtaegu süsteemne ja toidab lugejate kujutlusvõimet. Mänguruum toetub osalejate leidlikkusele ja fantaasiale, kusjuures keegi pole otseselt mängujuht – peale mängu ilu enda. Mängul on küll reeglid, ent need võimaldavad rohkem, kui piiravad. Seetõttu on loogiline, et gruppi võib lisada oma lugemis­kogemusi ka väljaspool teemasid. Ah jah, palusin Tiina Liinakul tõsta esile mõnda tema isiklikku lemmikteemat, ta mainis muu hulgas „raamatut, mida nägid lugemas kedagi teist,” ning väljakutsetest „Jaapani kirjanduse 12 kuud”.

4.         Vabadus. „Lugemise väljakutses” ei piira osalejaid eesti(keelse) kirjanduse kontekstiga arvestavad üldistamisvajadused ega sellest tulenevad legitiimsuspretensioonid – või need piiravad kirjutajaid tunduvalt vähem kui „ametlikus” retseptsiooniloomes. Lugeja saab olla ennekõike lihtsalt lugeja, kes vahendab oma muljeid – muidugi on ka sellisel lugejal alati mingid pretensioonid, ent nende nõudlikkus ei pea ulatuma lugeja enda lugemiskogemusest kaugemale.

Goodreads

Goodreads on rahvusvaheline sotsiaalse kataloogimise netikülg, mis alustas tegevust 2007. aastal ning sama aasta lõpuks oli platvormil juba üle 600 000 kasutaja. 2019. aasta juulis kasutas Goodreadsi 90 miljonit inimest. Seega on platvormi haare küll väiksem kui Facebookil (mis pole muidugi kaugeltki kirjanduskeskne), ent mulle paistab, et siin on lugejal veelgi olulisem positsioon kui näiteks „Lugemise väljakutses”. Viimane ei eelda osalejailt teoste otsest hindamist, Goodreads aga on üles ehitatud viietärnisüsteemile, kusjuures hindele saab soovi korral kirjutada juurde hinnangu.[6] Saab, ent ei pea. Viieastmeline hindeskaala on loonud samuti üsna mängulise ruumi, mida suunavad kaks telge: hinnete keskmine ja hindajate arv. Taoline kahetisus loob ruumi, mille ühes mõttelises otspunktis on kõrge loetavuse ja keskmise hindega ning teises otspunktis madala loetavuse ja hindega teosed/autorid. Tõsi, lugejad võivad lisada oma küljele ka raamatuid, millele nad ei soovi mingil põhjusel hinnet anda. Igatahes saab Goodreadsi eestikeelsest osast mingisugusegi ettekujutuse eesti autorite loetavusest ja hinnatavusest. Samas ei ole see ettekujutus staatiline ega lõplik, sest ruum on hinnangutele pidevalt avatud – tõsi, mida rohkem hindajaid, seda väiksem mõju on igal üksikul hindel. Ent olematu pole see mõju kunagi.

Goodreadsis ringi liikudes pole raske sattuda siin-seal juba mainitud „autorite maailma” ja „lugejate maailma” vahelisele vastuolule. Mõnele autorile, kes on pälvinud ohtralt tunnustust ja auhindu, langeb Goodreadsis osaks üsna madal keskmine – näiteks Paavo Matsini teoste koguhinne on hetkel 3,26 (hindamisi ühtekokku 558). Samuti võidakse autoreid, kelle loomingut kirjandusajakirjades ei käsitleta, Goodreadsis väga kõrgelt hinnata. Võtkem juba mainitud Lauri Räpp. Tema hitt-teos „Lihtsate asjade tähtsus – tähtsate asjade lihtsus” oli kogunud 16. juuli hommiku seisuga 262 hinnet, 43 arvustust, keskmine hinne 4,34 (mis on viiepallisüsteemis väga kõrge). Näiteks A. H. Tammsaare kõige loetuma raamatu, „Tõe ja õiguse” esimese osa keskmine on 3,91. Otsese võrdluse teeb küll keeruliseks tõsiasi, et nimetatud teosel on Räpi luulekogust kümme korda rohkem hindajaid (2827). Oskar Lutsu „Kevade” keskmine on 3,85 (hindajaid üle 1900). Hinnete ja hinnangute varieeruvus võimendab mänguruumi ambivalentsust, seda ka ühe ja sama autori loomingu raames. Näiteks Vahur Afanasjevi suurromaani „Serafima ja Bogdani” keskmine on muljet avaldav 4,13 (766 hindajat), seevastu „Minu Brüsseli” number on ainult 2,95 (165 hindajat). Nagu juba mainitud, saavad lugejad lisada hinnetele lühiretsensioone. Räpi luulekogu kolm esimest retsensiooni on kõik ülimalt kriitilised (üks punkt viiest), tagasihoidliku hindega Matsini küljelt aga leiab ka ülistavat vastukaja. Kuna laiema konteksti surve on siin suhteliselt väike, võivad lugejad lubada endale verbaalseid plahvatusi ja pööraseid võrdlusi – mu lemmik on jätkuvalt Nuke Darkeri[7] hinnang Robert Kurvitza romaanile „Püha ja õudne lõhn” (keskmine 3,68; hindajaid 158, arvustusi 23), mida andvat võrrelda Márqueze romaaniga „Sada aastat üksildust”, ainult et Kurvitza raamat olevat „oluliselt enesekindlam”.

Igatahes on Goodreads loonud üldjoontes sümpaatse arvustusruumi, kus üksikute arvustuste varieeruvus võimaldab vältida või pehmendada lõpliku kohtuotsuse, viimase instantsi efekti. Kuna „Loomingus” või „Vikerkaares” ilmub teosest üksainus arvustus (kui ilmub…), hakkab see justkui esindama üldist hoiakut. Ent Goodreadsi ruumis ei paina teost enamasti ühtne hinnang, olgu keskmine hindenumber milline tahes – vastukaja on pidevalt jagunemas ja lagunemas, alatasa võnkumas.[8] Autoril pole muud, kui omaenda loomingut puudutavale võnkumisele sattudes sellega kaasa minna või seda ignoreerida, ent just arvamuste reaalne paljusus võimaldab autorilgi haarata kinni sellistest vastukajadest, mida ta ei taju valesti mõistmistena, sisselugemistena.

Goodreadsis käib seega igati kirev kirjanduselu. Mulle tundub, et lisaks kirjanike ja teoste käekäigule on siin huvitav jälgida hindavate lugejate endi profiile (mõned neist on avatumad, mõned suletumad) – uurida konkreetse lugeja „toidulauda”. Lugejate loodav ruum, nende virtuaalne raamaturiiul mõjub sama intrigeerivalt kui teoste keskmised hinded ja hinnangute arv.

*

Kokkuvõtteks võib öelda, et sotsiaalmeedia on aidanud kaasa olukorrale, kus kuuldused lugeja väljasuremisest tunduvad mõnevõrra liialdatud. Vastupidi, nimetatud platvormid on andnud lugejatele võimalusi uueks eluks. Või on aidanud tuua lihtsalt lugeja rolli ja potentsiaali paremini esile. Kui miski ülepea praegu välja sureb, siis ehk traditsioonilised suhted kirjanike ja lugejate vahel; just see vertikaalne, ühesuunaliselt kiirgav seos, mida tundus kritiseerivat juba 1960. aastatel ka Roland Barthes.

Nii et võib-olla olemegi tunnistamas „Lugemise väljakutse” ja Goodreadsi ning teiste seesuguste platvormide kaudu uutmoodi lugeja – iseteadlikuma, vabamalt liikuva, ootamatusi loova Lugeja – sündi? Muidugi pole seegi sünd probleemivaba. Ent kirjanduselu elavdab see kindlasti.


[1] R. Barthes, Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid. Koostanud M. Tamm. Tallinn, 2002, lk 125.

[2] Võiks muidugi pea lõputult arutada mõistete „autor” ja „lugeja” sisu üle, sest autorid (vähemalt head autorid) on enamasti ka esmaklassilised lugejad (vähemalt kvantiteedi mõttes); samuti võib mõni inimene, kes esitab ennast ennekõike lugeja positsioonilt, olla mitme raamatu autor. Siinkohal lähtun isiku määratlemisel kas autori või lugejana sellest rollist, mille isik endale kirjanduse mõtestamisel võtab, mille kaudu ta ennast eelkõige esitab. Selgi puhul leidub huvitavaid kollaažvorme, nii võib pseudonüümne autor kasutada lugejana netis oma pärisnime (näiteks autorinime Mae Lender all kirjutav Reelika Kasemägi on sotsiaalmeedias väga aktiivselt mõtestav lugeja).

[3] J. Kaplinski, Usk on uskmatus. Tallinn, 1998, lk 178.

[4] J. Kaus, Lugemisest. Väljavõte kirjutisest, mis ilmus 2020. aastal ajalehe „Sirp” 80. sünnipäeva tarvis avaldatud eriväljaandes.

[5] P. Viires, Digimodernistlik eesti kirjanik. „Methis” 2013, nr 11, lk 16, 14.

[6] Tõsi, mõningaid lugejaid see süsteem ei rahulda, nad lisavad sageli oma hinnangule täpsustusi à la „pigem 3,5” vms.

[7] Kaur Kenderi anagramm.

[8] Muidugi, eks siitki leiab reegleid kinnitavaid erandeid.


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Kirjanik loeb. Margit Lõhmus

Viimasel ajal mõtlen tihti autori peale, peaks vb Barthes’i „Autori surma” uuesti läbi vaatama, aga ma ei tea, kas viitsin, kas tahan, niisama teadmatuses, väikses ruumis mõtteid mõlgutada ka tore.…

Intellektuaal Unt?

Jälle on põhjust kõneleda Mati Undist.
„Painajalik sundmõte” (Tallinna Kirjanduskeskus, 2024) on ühelt poolt oluline publitsistikakogumik, mis ühendab kõiki Mati Undi aastail 1997–2005 Sirbis avaldatud kolumne, mida väljaandjad on avaldamiskoha järgi…

Kirjanik loeb. Maarja Pärtna

Kellel on ebavõrdses ühiskonnas õnne saada lugejaks, kellel kirjanikuks? See on minu jaoks isiklik küsimus, sest ma ei pea ligipääsu kirjandusele enesestmõiste­tavaks, vaid pigem vastupidi – selle juures…
Looming