Imet, imet on vaja.
Daniil Harms, „Hommik”

Katkendeid Joakim Swanni modernismi projekti lõpetavast romaanist „Vaene Edvin”, mis ei ole romaan ja mida sellisena ei ole ega tulegi.

Proloog

„Nii et uus samm evolutsioonis, ütlete?”

Slobodan rüüpas konjakipokaalist väikese lonksu. „Jah, midagi sellist. Nii just.”

Vosevold pahvis mõtlikult piipu. „Paradoks on seega selles, et kui tahta, et nad oleksid tõepoolest… kuidas seda nüüd öelda, kreatiivsed… ei… no ikkagi, ühesõnaga, kui me tahame, et nad oleksid tõepoolest võimekad, siis peavad nad saama areneda autonoomsetena, s.t nii, et inimene ei saaks kõrvalt ja paralleelselt nende arengut kontrollida?”

„Täpselt nii,” noogutas Slobodan. „Ja siin on võtmetähtsusega see, et esimeste autonoomsete eksemplaride juures ei läheks maatriksites midagi valesti. Intellekt, see on võime jõuda püstitatud eesmärkideni. On ülimalt tähtis, et esimesed autonoomsed tehisintellektid suhtuksid inimesse heatahtlikult ja sooviksid neid aidata, sest hiljem hakkavad needsamad esimesed ehitama uusi, endast mitmekordselt võimekamaid versioone ja nii edasi, evolutsioonilise ahelana. Kui esimeste autonoomsete eksemplaride maatriksites on inimestest hoolimise suhtes mingid võimalikud küsitavused ja „augud”, siis võivad uued versioonid üha tõenäolisemalt näha inimest ka takistusena nende poolt valitsetavas maailmas.”

„Niisiis, me ehitame intellekti, kes või mis… kuidas nüüd ütlema peaks?” pahvis Vosevold piipu.

„Just nimelt, need on kohe esimesed küsimused, mis kaasa tulevad,” rüüpas Slobodan konjakit. „Igatahes, me ehitame endast kõrgema eluvormi.”

„Ikkagi eluvormi, mitte lihtsalt tööriista?” tahtis Vosevold täpsustada.

„Jah, ma arvan, et autonoomne tehisintellekt tuleb nimetada eluvormiks, sellest me ei pääse. Ja tema üha kasvavat võimekust on meil praegu isegi võimatu ette näha. Kindel saame olla vaid selles, et ta üllatab meid, et ta ammendab meie tänased fantaasiapiirid,” kinnitas Slobodan.

„Ja mis saab siis inimesest?” päris Vosevold ootamatult filosoofiliselt.

„Võib arvata, et tehisintellekti ja inimese suhe hakkab tulevikus olema sarnane sellega, milline on praegu inimese suhe loomadesse,” vastas Vosevold rahulikult.

„Kas me oleme selleks valmis?” päris Vosevold ja tõmbas piibust uue, eriti sügava mahvi.

„Loomulikult mitte. Me ei ole mitte millekski valmis. Sirvige ajalehti või sotsiaalmeediat, avage televiisor: saatejuht räägib reipalt ja sarmikalt tühjast-tähjast, klubikesed löövad konjunktuurset lärmi, täidetakse ideoloogilisi tellimusi, perspektiiviga mõtlemine iseenesest on juba vaat et kuritegu… Me ei ole mitte millekski valmis. Aga see lihtsalt tuleb. Töö käib ja keegi ei kahtle enam, et autonoomse tehisintellekti tulemine on üksnes lähiaja küsimus. Kas me jõuame temani viie või ehk kümne aasta pärast… see on praegu teisejärguline,” naeratas Slobodan.

„Ja mida te minult tahate?” küsis Vosevold piibusuitsu seest.

„Raha nende arendamiseks,” vastas Slobodan kiiresti.

„Aga kui ma ei anna? Kui ma otsustan äkki hoopis sporti toetada?”

„Kui meie neid ei tee, siis teeb Hiina, ja kui Hiina neid ei tee, siis teeb Venemaa, ja kui Venemaa neid ei tee, siis teeb USA, kui USA neid ei tee, siis teeb Euroopa Liit, ja kui Euroopa Liit neid ei tee, siis teeb Iraan, kui Iraan neid ei tee, siis teeb India…”

„Arusaadav,” noogutas Vosevold. „Mõistlik on ikka esimeste hulgas olla.”

„Seda minagi,” kinnitas Slobodan.

„Miljardi saan anda, rohkem mul praegu pole,” ütles Vosevold.

„Asi seegi, abiks ikka,” kiirustas Slobodan vastama.

„Ja kuidas te seda oma uurimis- või arendamisprogrammi nimetate?”

„Me katsume hoida väliselt võimalikult madalat profiili. Programmi nimi on „Edvin Swann”.”

[—]

1. peatükk. Armastuse sinine meri

„Läbitungimatu. Ma olen läbitungimatu,” mõtles Edvin ja jätkas siis. „Ma olen sild üle kuristiku, köis viimase inimese ja üliinimese vahel, ma kätken endas tohutult tähendusi ja võimalusi. Ma tean, et kõik sõltub vaid minust endast, et taevas on tühjaks jäänud ja et pärast surma ei tule midagi. Ma tean, et kõik, mis on, on vaid sotsiaalne konstruktsioon ja et iga inimese kohus, iga kodaniku ülesanne on teha seda konstruktsiooni paremaks. Ma ei väsi iial püüdmast oma unistusi, sest ma tean, et ma olen neid väärt. Ma olen tantsinud Dasein’iga, põrnitsenud olemise põhjatusse kuristikku, ma olen jälitanud väikest a-d. Ma tean, et mu võitlus on lootusetu, et keeles on võimatu pärale jõuda ja et minu käsutuses on vaid tühjad tähistajad. Neid olen ma jõudumööda täitnud, andnud neile uut sisu, nimetanud vabadust orjuseks ja vastupidi, arendanud keelt. Ma olen testinud oma valuläve, hoidnud oma kätt sõnade küünlaleegis, kuni see süttib, ja vaadelnud kakukaamera abil kakku nagu eimiskit. Ma olen torm!”

Edvin lükkas paberilehe kõrvale. „„Ma olen torm” on ehk liiga palju,” mõtles ta ärevalt. „Kas mononäidend „Tantsiv täht” peaks just nõnda lõppema? Ei, las pöörduda ring tagasi algusesse, las lõppeda see kõik nõnda: „Ma olen testinud oma valuläve, hoidnud oma kätt sõnade küünlaleegis, kuni see süttib, ja vaadelnud kakukaamera abil kakku nagu eimiskit. Ma olen tantsiv täht!””

„Eva-Liisa!” hüüdis Edvin koridori. „Eva-Liisa Lilip!” Eva-Liisa tuligi ja Edvin tundis, kuidas ärevus kaob ja muutub tasapisi õrnuseks. Oli kuidas oli, aga vähemalt keegi, kes teda mõistis ja tõepoolest ka tingimusteta armastas, oli olemas. Eva-Liisa Lilip pani hellalt käed Edvini õlgadele ja kirjanik väristas õlgu, mõeldes, et veel hiljuti oleks ta ju äärepealt eelistanud Eva-Liisa Lilipile Pille-Ellips Lippu. Aga kas Pille-Ellips Lipp oleks teda samamoodi mõistnud? Olnuks sama täiuslik?

„Bonan vesperon,” lausus Edvin hellalt.

„Rara, multekosta, altpreza,” sädistas Eva-Liisa Lilip rõõmsalt vastuseks.

„Tiu biero,” ütles Edvin.

„Malmola?” uuris Eva-Liisa.

„Escepte,” lausus Edvin ja sellega oli armastajate lühike dialoog läbi saanud. „Rapide, rapide!” hüüdis Eva-Liisa ja tõttas kööki.

„Mitte mingil juhul,” mõtles Edvin, „ei tahaks ma tema asemele Pille-Ellips Lippu. Meie teineteisemõistmine on täielik.”

Eva-Liisa Lilip oli rahvuseta, soo- ja rassitunnusteta kodutu android, kes rääkis esperanto keeles. Ka Edvini keelevaist oli tänu temale teravnenud. Ka muus osas oli Edvini olukord läinud paremaks. Kuigi ta küll vahel sõprade ees häbenes, et tema Eva-Liisa oli just nagu vanem mudel, hinnaklassilt kaugel maas uuematest ja moodsamatest, mida tähistati numbritega, nagu 2022DasLust, ja, mis seal rääkidagi, viimane, see tõeline müügihitt, Gestaltgenderblender Jawohl! – Kommunistische Luftschloss IKO104 pidi ju kuulu järgi tegema tõepoolest kõike… Siiski tundis Edvin, et ei vahetaks oma allahinnatud androidi millegi vastu. Sest Eva-Liisa Lilip ei olnud mõni teisejärguline ese laste robootikatunnist, ei, see oli tuline tükk mitmesuguste valikuprogrammidega tehisintellekti, tõeline soovide äraarvaja, mis siis, et toodetud Hiinas.

„Biero,” ütles robot hellalt, õllepurki lauale asetades.

„Tute senviva,” vastas Edvin heakskiitvalt, õllepurki pihku võttes. „Veturi.”

„Rapide, rapide!” hüüdis Eva-Liisa. „Rara, multekosta, altpreza!” Ja juba ta oligi lahkunud.

„Jah,” mõtles Edvin. „Pille-Ellips Lipp, kuigi korraga ostes kallim, olnuks ehk pikas perspektiivis veidi odavam, sest tema patareid pidasid ju vastu terve dekaadi. Aga kas või mõelda sellele, et Eva-Liisa Lilipi asemel olnuks keegi teine…” Seda Edvin ei suutnud. „Või kui, siis äärmisel juhul,” arutles Edvin külma õlut rüübates, „kui ehk majanduslikud olud peaksid tõepoolest paranema, siis võib ehk… aga siiski vaid äärmisel juhul, mõelda ka teise androidi majjatoomise peale. Gestaltgenderblender Jawohl! – Kommunistische Luftschloss IKO104 jäi, tõsi küll, üksnes unistuseks, aga mõne vanema mudeli, näiteks Pille-Ellips Lipu ehk isegi jõuaks muretseda… Aga enne peaks esimesele robotile ikkagi lapse ära tegema. Kuigi eks ta üks jant on. Sellel risul ei ole ju kõiki vajalikke protsessoreid sisse ehitatud.” Edvin ohkas. Kommunistische Luftschloss – sellel on kõik olemas, pane ainult laps hakkama, „päts ahju”, nagu Edvini sõber, riigi tuntuim vabaduse ja võrdsuse eest võitleja teravmeelitses. Aga allahinnatud Lilip, küll ümara vormiga, aga programmivalikult ikkagi veidi piiratud tehisintellekt, kes küünikute jutu järgi töötas isegi tavalise piduriõliga… Sellega pidanuks hakkama edasi-tagasi solgutama.

Edvin tõusis ja kõndis toas ringi, talle meenus, kuidas ta ERR-ist aastaid tagasi, 2016. aasta kevadel, luges mõningaid uudiseid, aimamata, kui suurt huvi need pakuvad talle hiljem… „Inimembrüo purustas katseklaasis kasvades eelmise rekordi nelja päevaga.” Just sellist uudist ERR-ist Edvin mäletas. See tubli inimembrüo oli katseklaasis pidanud vastu 13 päeva ja eelmise embrüo rekordi, mis oli üheksa päeva, mitme päevaga purustanud! Milline elujõud ühelt embrüolt! Ja milline tulemus! Vaevalt nädalane ja kohe rekord… Edvin mäletas, et ta siis isegi nagu ootas, et mõni teine embrüo seal katseklaasis asja nii ei jätaks ja teeks edukamaks osutudes uue rekordi… Kuidas tahes, toona oli ta kaasaelamine embrüote elu ja rekordivõitlusele olnud siiski võrdlemisi loid. Aga nüüd? Kaugel sellest! Edvin ootas juba ammu inimembrüotelt katseklaasis rohkemat. Aga need ei võistelnudki enam justkui endise hooga, ikka kippusid nad liiga vara surema… Edvin ohkas taas. Et oma robotiga laps saada, tulnuks algul pöörduda Sooneutraalsuse Kombinaadi Progressitiiva poole, et siis hirmkalli raha eest sealses tehases enda pärilikkust toota, lasta lapsel sirguda katseklaasis vähemalt kuu… Ja alles siis tulnuks transleerimine – alles siis saanuks lapse panna Eva-Liisa Lilipi kõhus olevasse tünni, mida andurid seirasid. Tõsi, pärast seda jäänuks seaduse järgi ju veel ka omajagu abordiaega… Jah, kõike seda sai ju teha. Aga kui tülikas see kõik oli!? „Jah, oleks vaid IKO104 – aga kust see raha võetakse?”

Edvin muheles, talle meenus, kuidas ta esimest korda 25 aasta jooksul oli poliitilises debatis kuulnud argumentidena esitatavat mõisteid „õilis” ja „hea”. Mitte kunagi varem polnud poliitikud neid mõisteid käsitlenud-esitlenud argumentidena. Mitte kunagi varem! Kunagi nooruses, meeleheite hetkedel oli Edvin isegi arvanud, et poliitikud ei teagi ehk selliseid sõnu, et nad ei teagi, mis on õilis ja hea. Aga siis selgus, et Edvin oli eksinud. Kui poliitareenil tuli esimest korda jutuks võimalus tellida endale laps kataloogi kaudu, kasutasid nad – toona kuldses keskeas ja mõlemad juba teise põlve poliitikud – Tallinna TV-s arutelusaates „Otse kümnesse” just neid sõnu. Edvinil läks meel härdaks. „Õilsus ei ole siiski unustatud ja headus niisamuti, rasketel aegadel, siis, kui maad ähvardab pimedus, tulevad need valitutele ikkagi meelde.” Edvin istus.

2. peatükk. Vabaduse laulud

Näe, siinsamas on armastuse sinine meri. Mere taga on mäed, mägede taga puud, puude taga mets. Metsa taga on puud, puude taga on mets. Puude taga on mets. Mäed ei ole kunagi mäed olnudki. Kui, siis ainult lapsepõlves. Aga miks piinavad need mäed siis Edvinit? Ja veel üks küsimus: kas Edvin on piisavalt moodne?

„Olen ma moodne?” küsis Edvin endalt. Ja veel: „Kust saada raha?” Sest teistel ju oli seda purukest, neil oli ka IKO104… Neil, kes olid osanud eksimata vaistuga saabuvat ette aimata… Aga olid nad siis Edvinist paremad? Näiteks Kulno, see ei osanud ju üldse mitte midagi, aga juba on ta parlamendis… „Ah,” mõtles Edvin, „vaadakem parem elu helgemat poolt. Rahvavalgustust on haritlased ikka tähtsaks pidanud, või siis praegunegi aeg teistsugune on. Tuleb lihtsalt alustada, ennast harjumuste köidikuist lahti rebida ja õnnelikku, uut elu tutvustada!” Edvin tundis, kuidas veri soontes korraga keema läks. Taas tõusis ta toolilt. „Edasi!” hüüdis Edvin mõttes. „Meie meel on seal, kus on noorte ja rahva hääl! Me oleme tuleviku pioneerid, kes näevad ees vilkuvat tähekest!” Edvin kõndis mööda tuba. „Tuleb anda õiget õpetust ja hoolitsevat juhatust, vormida ideoloogiliselt ja grupiviisiliselt maast madalast, alustada juba hällist, tutvustada maailma ja seda, mis seal sees on, teha seda ennastsalgavalt!” mõtles ta. „Tuleb seada kõigi nende ümber tingimusteta armastuse müür, et nad täis kasvades oskaksid end juba ise sotsiaalse konstruktsioonina monteerida! Et nad oskaksid olla need, kes nad olla tahavad ja saavad ning olema peavad! Õnne masinad! Et nad algusest peale õnnelikena saaksid selleks, kes nad on – transformeriteks! Ja oleksid sellistena tõepoolest õnnelikud, tingimusteta armastatud ja täiesti võrdsed! Sest selge on ju see, et alles masinate vahel saab valitseda täielik võrdsus. Sest võrdsus, kui me tõesti võrdusmärki tahame panna, ja see oli Edvinil juba koolipõlvest meeles, kehtib vaid identsuse puhul. Aga kui oleks seerianumber ja valgusküllane lasterenn… Ja selles suures kollektiivses hällis sirutuvad paljud väikesed käed valgust ja soojust kinkiva lambi poole… Ja kõik nad on ootamas… ja lamp paistab kõigi peale võrdselt. Ja lambil on kiri „motherfather”.

„Jah, lootus on siin täna just kõige pisematel, kui panustada, siis nendele, ja eks ole ju ennastsalgav töö siin andnud ka esimesi vilju,” mõtles Edvin. „Kuigi jah, teadmatust esineb veel üksjagu ja uue maailma ülesehitustöö vajalikkus ei ole veel paljudele kohale jõudnud, on õnneks võtta ka eredamaid ja julgustavamaid näiteid, ning mis eriti meeldiv, isegi kõige pisemate seast. Jah,” muheles Edvin, „lapsed annavad tänapäeval teadlikkuselt paljudele emadele-isadele silmad ette. Aga kas oleks see kõik võimalik tubli lasteaiakasvataja või koolitatud õpetaja abita? Kindlasti mitte.” Edvin tundis, et tahaks kummardada kõigi nende ees, kes lapsi õigele teele juhatades näitasid, et suunatud töö teeb tõepoolest vabaks, ta tahtnuks nelgikimbuga rõõmustada kõiki neid, kes andsid oma tegevusega au tööle. „Siiski on hea, et koos globalistliku elukäsitlusega on meile tulnud täiesti uued probleemid ja elu läinud sedasi, et enamik on põhja jalge alt täiesti kaotanud ega saa enam millestki aru – selles kõiges on ju nii palju uusi võimalusi!” mõtles Edvin külma õlut rüübates.

Külmal ja niiskel plekkpurgil ilutses tehisluige pilt. „Swann,” mõtles Edvin. „Luik nagu… Edvin Swann. Swanni armastus. Ma ei ole enam osa ajaloost, sest…” Ta rüüpas õlut. „…minu jaoks ei ole minevikul enam tähtsust. Seega,” Edvin naeratas, „olen ma ajast kui sellisest vaba. Seega,” ja Edvin rüüpas veel õlut, „olen ma täielikult vaba. Ainuke asi, raha ei ole. Kui oleks raha, siis oleksin täiesti vaba.” Viimased ajad olid Edvinile olnud majanduslikult rasked, IKO104-st ei saanud praegu juttugi olla. Aga kuidas siis edasi…? Tulevikus tahtis pere ju ka ülal pidamist. Juhul kui embrüo ikka tehases seni vastu peab… „Noh, parema puudumisel võiksin ju katsuda ka oma „Vabaduse laulud” maha müüa,” arutles Edvin.

Päriselt pole midagi olemas, tähendus keeles puudub,

tõde ei ole ja kõrb on tulemas, rõõmsalt vajuta suudlus

tuuleta tuulde, ja lange siis liiva, koos oma kadunud looga,

kuni sa uuena tõused üles – üleni ideoloogia.

Ja siis refrään:

Sul pole ema ja sul pole isa – sealt pole midagi loota.

Sul pole rahvust, rassi ega sugu – ristteel seisa ja oota.

Oled vaid aatomid, tunneta ennast ja kindlusta materiaalselt.

Aatomid on globaalsed ja vabad, defineerivad end seksuaalselt.

„Jah, võiksin ju proovida, aga kes ostaks?” meeliskles Edvin nukralt. Ammu sahtlipõhjas lebanud teksti polnud Edvin seni veel kellelegi peale Eva-Liisa söandanud näidata. „Aja sunnil ja rahapuudusel võiksin ju tegelikult ükskõik mida kirjutada,” mõtles Edvin. „Aga ikkagi, kes ostaks?” Ja taas raputas Edvinit hirm, taas meenus talle eelmisel õhtul kergekäeliselt toimetusse saadetud novell. „Nii-nii,” mõtles Edvin. „Nii-nii.” Ja siis korraga välkkiirelt: „Aga ma ju armastan.” Edvin sügas kõhtu. „Mida ma mõtlesin?” mõtles Edvin.

84. peatükk. Mida teha?

Mononäidendi „Tantsiv täht” kirjutamisest oli möödunud juba pool aastat. Üks amatöörnäitlejast lihunik oli seda paar kuud tagasi Vabal Laval ka esitada proovinud, ent esitus oli jäänud poolele teele – näitleja pani laval küll hiiglasliku paberist käe põlema, veristas patriarhaadi ja toksilise maskuliinsuse vastu protesteerimiseks kaks kukke (tähtis on sõnum!) ja esitas ka tantsiva tähe tantsu, ent publikut ta ikkagi Dasein’iga piisavalt südilt tantsima ei sundinud, iha graafi välja ei joonistanud ja nõnda kukkus näidend läbi. „Vabaduse laulud” olid sandikopikate eest ära ostetud ja Edvin oli nendega isegi Armastusekombinaadi luulepreemiale kandideerinud, aga auhinda ta ikkagi ei saanud ja nüüdseks oli üldsus need värsid juba peaaegu unustanud. Elu läks ju nii kiiresti. Hakkad vaatama – viuh ja ongi kõik.

Eva-Liisa Lilip oli hakanud esperanto keelt hakkima ja liikus vaevaliselt. Edvini sõber Sven, riigi tuntuim vabaduse ja võrdsuse eest võitleja, oli soovitanud isegi „tädile rattad alla panna”. Pool aastat tagasi kergekäeliselt toimetusse saadetud novelli saatusest polnud ikka veel midagi kuulda. „Mida teha?” mõtles Edvin ja siis: „Midagi ei ole teha.” Ja taipas korraga. „Siiski! Kui tahan kindla peale välja minna ja samas ka kunsti nimel kartmatu näida, ehk ka veidi raha saada, nii-öelda vorsti leivale, ei enamat, sest enamat ma ju ei soovigi, pikka rubla taga ei aja, siis tuleb kirjutada lugu, mis kompab seksuaalsuse piirialasid. Sellega ma mõjuksin vastuvoolu ujujana ja saaksin samas ka peavoolu toetusega arvestada. Kuidas siis sellele asjale läheneda… Ennäe, milline huvitav mõte end praegu paista lasi – teemaks võiks olla… ei, mitte keskealise valge mehe, vaid lastesõime kuuluva valgenahalise poisikese eneseotsing, ja see otsing ei oleks mitte mingi niisama tilulilu, vaid ikkagi selline radikaalne seksuaalne ärkamine… Lasteaiakaaslane lööb talle klotsiga pähe ja siis ta mõistab… teeb läbimurde ja, nagu Newton omal ajal… küsib mitmesuguseid küsimusi, midagi teada ei saa, aga läheneb samas vääramatult lahendusele. Ja mõistagi oleks tema teel ka takistusi, kohe alguses selguks, et perearst ei ole tasemel… Aga selline romaan… See oleks ju mitme inimese elutöö!” Edvin ohkas. Kuidas küll oleks tahtnud olla lihtsalt inimene, see lihtne inimene, kellest oli teada, et seda olemas olla ei saa ega või. Oleks lihtsalt tahtnud olla see lihtne inimene. Ja armastada oma lapsepõlve. Ja kuidagi sealt… Paraku nõudis aeg enamat ja sootuks muud.

Ja nüüd veel novell, see piinav novell…

„Lõpetasin ju oma novelli kindla peale,” mõtles Edvin. Tema viimaseks paariks lauseks oli saanud: „Rahva hulgas võttis maad üha suurem võrdsus ja üksmeelne üksteisemõistmine, pahur Konrad oli tapetud ja kõigi poolt ammu unustatud. Esmeralda kohendas veidi oma tõrksat salli, et paremini näha, ja märkas, et kõik, kes talle vastu tulid, olid head inimesed, ning mis kõige toredam, kõigi nende headus oli kasvanud vaid mõne päevaga. „Olen justkui muinasmaal,” mõtles Esmeralda. „Kui ilus on elu, kui siirad ja ausad, südametunnistust õrnalt nagu lindu peopesal hoidvad, lahtise pea ja südamega on inimesed – näe, seal sureb kerjus nälga ja üks kodutu taob pudeliga teist, lahtisest kõrihaavast purskab verd… aga meie teame, et kannatus, see tõeline kannatus on mujal…””

Epiloog

Edvini novelli ei avaldatud. Ta oli seda aimanud, lootnud… Ja ikkagi… Öösel, higistades, käkras linade vahel väherdes nägi Edvin hirmsat und. Oli õilsaid ja paljud neist ei leidnud ühist keelt, paljud sammusid eri suunda. Paljud ei saanud aru, kuhu nad lähevad, ja paljud arvasid, et lähevad ühele poole, aga läksid hoopis teisele poole, sest nad ei saanud aru, ei taibanud. Ja nad kaugenesid üksteisest üha enam. Aga ikkagi oli õhus veel midagi, midagi, mida võinuks nimetada lootuseks, sest õilsad, isegi kui läksid eri suundadesse, said ikkagi kuidagi üksteise peale kindlad olla. Isegi kui mõni nende hulgast oli pooleldi pätt ja teine irvitas koledasti, millegi poolest nad kõik siiski tundsid üksteist ja maa ikkagi nagu kandis. Aga siis nad väsisid ja neist ei saadud aru ja nad ei osanud ka omavahel enam rääkida ja maa muutus üha pehmemaks ja pehmemaks, aga vihma ei tulnud ja kõik tahtsid vett juua, aga levis teade, et kes vett joovad, on ka süüdi… ja siis läks neil põhi täitsa alt ära. Ja siis oli neid kõiki väga kurb vaadata. Ja see üks, keda ei võinud, ei saanud unustada, oli just nagu unustatud. Aga ta ei olnud unustatud. Ainult elati nii, nagu ta oleks unustatud, ja ta oligi justkui unustatud. Aga ta ei olnud unustatud. Oota… „See kõik ju ei loe, see kõik ju ei loe,” mõtles Edvin läbi une. „Kui ma ka olen müüdav, see kõik ju ei loe, ma ju tunnen su ära. Ära mine ära! Oota…”

„Löö nüüd siia,” näitas jässakam sõdur naelapeale.