VALIKUT EI OLNUD
siin ja praegu
juhuslik või mitte?
täpselt nii
millal enam
tulevasi aegu
minevased
endaga ei vii


ÜLE ME PEADE kasvanud puu
ei meenuta enam seemet
mis tahtele alludes libises pihust
nüüd on ta miski muu
meie keegi ei saa
teha kellestki kedagi kes ta ei ole
kui ta saab selleks ise
kaugus on tõeline lähedus
varjatud tähendus


MAAILM ON võimalus
kuid milleks
maailm on mõistatus
kuid iga vastus
selles keeles tunduks
liiga lihtne
maailm on küsimus
kuid tunnen tuult Su huultel
see on ehtne


SEE KÕIK ON AMMU MÖÖDAS
aga siiski
on kusagile kirjutatud kokkupuude
ja läbi minutite päevade ja kuude
ja aastate
me võime eitada
või mitte mäletada
kuid siiski läbi mälestuste muude
on kusagile kirjutatud kokkupuude


IGAVIK LÄHENEB
oleme teel
milles ei ole pause
mälestus väheneb
kuni ta muutub punktiks mis lõpetab lause
mälestus kõigest
ka sinust
tiheneb
täpiks teeliste tajus
mis oli tume
siis hele
ja seejärel sootuks hajus


KUSAGIL KÕNELEB KEEGI
sõnu, mis süütavad leegi,
väge, mis võetud on väelt,
valguse vasemalt käelt.
Mina kuulen vaid häält.
Vaevu.
Kuid valgustab seegi.


KES TEGELIKULT RÄÄGIB
kui ma kuulen
kuid ei näe?
kes tegelikult räägib
läbi kirjutava käe?
kes annab väe?