vanaema kartis kogu elu
hulluks minna
nagu vanem vend
kartis et jumal
hakkab temagagi kõnelema
kartis vaikust
pikkadel üksildastel õhtutel
pärast vanaisa surma
pelgas paranoiat
aga vaatas ka seitsmekümnesena
iga kord enne magamaminekut
voodi alla
hakkas hirmu armastama
kartis seda kaotada
riputas punase paelaga kaela
kandis oma harrast
kannatust kaasas
ülenes
helises

Rohkem Janika Läänemetsa luulet Loomingus nr 7