Ma ärkan 7.15. Nagu igal hommikul. Selleks ajaks on albaanlane juba veerand tundi seinu kraapinud ja sama palju telefoniga rääkinud. Mitte lobisenud, nagu võiks arvata, vaid intensiivselt rääkinud. Kiires tempos. Peaaegu vihaselt. Nii, nagu jagaks mingit olulist infot. Või tülitseks kellegagi. Mõtlen, kas ta töötab ehk veel kuskil. On samal ajal remondimees ja telefoninõustaja?

Visby loomemaja seinad on õhukesed, kirjutas Ingrid mingis listikirjas. Ma võtsin kaasa kolm paari villaseid sokke ja kaks paari meriinovillast pesu, aga oleksin pidanud võtma ka kõrvatropid. Kuigi tegelikult ei pidanud Ingrid vist ikkagi silmas siseseinu, vaid seda, et tuul puhub majja sisse. Mu tuba on värskelt remonditud, kuid aknad lasevad sellest hoolimata tuult läbi.

Ma olen kangekaelselt voodis edasi, ning viimaks see katkematu vadin lõppeb ja ma vajun uuesti unne. Ärkan seejärel alles kaheteistkümne paiku. Täpselt sel ajal, kui albaanlane tuleb minu toa kõrval asuvasse kööginurka lõunaajaks uuesti telefoniga rääkima.

Ma kutsun teda mõttes albaanlaseks, sest keel, mida ta räägib, ei tuleta mulle meelde ühtegi sellist keelt, mida ma ära tunneks. Vähemalt mitte unesegasena. Ja kuna ma ei tea ka, milline on albaania keel, siis võibki ta vabalt albaanlane olla. Ja lõppkokkuvõttes, mis tähtsust sel on? Kui välja arvata fakt, et ma magan katkestustega. Umbes kella neljast öösel veerand kaheksani ja seejärel kuskil kaheksast kaheteistkümneni. Peaaegu kaheksa tundi. Nii nagu peab.

Ma olen kirjutanud viimased poolteist nädalat iga päev hommikust õhtuni. Kuigi ma ei tulnud siia kirjutama. Ma põgenesin. Elu eest. Paratamatuse eest.

Ma mõtlesin, et kui sina sõidad ära, siis võin ju ka mina sõita. Varem. Enne sind. Kui me saame koos olla nii kohutavalt vähe aega, siis miks mitte seda veel lühendada? Miks mitte valida kiire lõppmäng?

Öösel vaatan ma Netflixist „Stranger Things’i”. Nüüdseks juba peaaegu kultusseriaali, mille tegevus toimub eelmise sajandi kaheksakümnendatel Hawkinsis, väljamõeldud nimega Ameerika väikelinnas. Winona Ryder mängib seal elust räsitud välimusega veidi neurootilist pereema Joyce Byersit, kelle noorem poeg Will on teadmata kadunud. Mulle meenub tätoveering Johnny Deppi paremal õlal – Wino forever. Vahel mind ikka veel üllatab inimeste optimism…

Hawkins on linn, aga mitte tavaline. Selle all on teine samasugune linn. Aga teistmoodi. Teistpidi. Upside down. Ja kuskil on augud selle ja teise maailma vahel. Ja vahel võivad inimesed sinna kaduda. Nii nagu on ka augud selles rabas, mida mööda me ikka veel minu mälestustes kõnnime. Raba mööda matkaja võib komistada ja auku kukkuda võib-olla ehk ainult hetkeks, kuid tagasi tulles avastab ta, et möödunud on tunde, päevi või isegi sajandeid. Nii nagu juhtus ühes mu lemmikmuinasjutus poisiga, kes jäi välja minnes vaid paariks minutiks paradiisilindude laulu kuulama.

Mulle meeldib mõte aukudest, kustkaudu saab teistpidi pööratud maailma. Teise maailma või paralleelreaalsusesse. Sinna, kus kõik on teisiti. Kõik. Nii, nagu ka selle raba all usutakse olevat teine maailm. Või vähemalt salajane planeetidevaheline lennujaam, kuhu tulnukad saabuvad vahel tankima ja vahel mingeid muid oma tulnukate asju ajama. Matkale kaasa kopeeritud Para-Webist leitud tekstis märgib keegi, et „sealt algab vortex, eriliste omadustega kosmoserännakute toru, mis viib jumal teab kuhu ja milles ei kehti mateeria ja aja seadused nii nagu ümbritsevas ruumis”.

Me liigume jaanuarikuu hämaruses üle raba. Meie varjud muutuvad aegamööda pikemaks ja lumi sinisemaks. Napp jaanuaripäev hakkab läbi saama. Aeg-ajalt vajuvad jalad sügavale lumme. Millalgi ei näe me enam tumedamaid laike, mis annavad märku, et lumekooriku all on märjem koht või suisa laugas. Mõtlen mitu korda, et kui ma vajuksin praegu sisse, päriselt rappa sisse, et äkki siis pääseksin ma õigele poole. Sest mul on vahel tunne, et ma peaksin olema päriselt kusagil mujal. Teises maailmas. Et siin olen ma vaid mingi segaduse tagajärjel. Ja sellepärast ongi kõik nii kohutavalt valesti.

Läheb päevi, aga mul ei õnnestu albaanlast tabada. Iga kord, kui ma oma toast väljun, et midagi külmikust võtta või vesi keema panna, märkan ainult tema mütsi. Musta mütsi, mida ta hoiab järjepidevalt röstri peal. See on ka ainuke viide sellele, et ta üldse olemas on. Ja muidugi see lakkamatu jutt, mida ma hommikuti kuulen ja millest ma sõnakestki aru ei saa.

Jutt, mis ajab mu hulluks ja mida ma hakkan välja vabandama täiesti jaburate põhjendustega. Ma mõtlen, et mis siis, kui see on igal hommikul sama? Kui keegi tahab mulle sellega midagi öelda? Just nii, nagu kaootiliselt põlema süttivad lambid annavad Joyce Byersile märku, et koletis on lähedal.

Mis siis, kui just albaanlasel on vastused kõikidele mu probleemidele? Juhised eluviisiks, mida ma peaksin järgima. Vastused küsimustele, mida ma isegi küsida ei oska. Ma kuulen neid igal hommikul ja ei saa lihtsalt aru. Aga ma olen neid kuulnud. Need on minuni jõudnud ja pärast ei ole mul võimalik öelda, et ma ei ole vastuseid saanud.

Mõtlen, et võib-olla ei saa ta ise ka aru, mida ta räägib. Ta võib olla lihtsalt kanaldaja, meedium. Teinekord ei tähenda sellises olukorras sõnumid edasiandjate jaoks midagi. Tegelikult sobib sellesse kummalisse olukorda ka üldteada fakt, et tavaliselt on sõnumitoojad üsna suvalised. Profaansed, poollollakad tüübid, kelle suu läbi kuulutatakse jumalikku tarkust. Või siis sandid ja veidrikud, kelleks legendilaadsetes muinasjuttudes jumal või tema poeg on vahel kehastunud. Olen absoluutselt kindel, et see mees sobib ideaalselt, olgugi et ma pole teda isegi veel näinud.

Mingil kummalisel kombel helistad sa mulle ikka veel. Me kaardistame oma telefonikõnede ajal linna. Mina Visbys, sina Tallinnas. Ainult meie jalge all olevad munakivid on sarnased, ja samuti linnamüürid, mille vahel me kumbki liigume. Keskaja puudutus, mida ma tunnen siin teravamalt, kui ma eales mõnes teises linnas tundnud olen.

Ma ei teagi päris täpselt, miks sa ikka veel helistad. Kas tõesti selleks, et ma end siin nii üksikuna ei tunneks? Või tahad sa end mingil seletamatul põhjusel lunastada universumi ees? Seetõttu, et sa otsustasid lahkuda just peale seda, kui me olime viimaks kohtunud. Kui kõik oli nii õige tundunud. Seepärast, et sa selle töö ikkagi vastu võtsid? Teisel pool maakera.

Seepärast, et sa ei valinud mind.

Vahel ma mõtlen, kui suur osa sinust on päris ja kui suur see, mida ma ette kujutan? Mille ma olen välja mõtelnud. Kui palju ma sind üldse tunnen?

Ja hiljem, kunagi, mõtlen ma, kas seda kõike on üldse olnud.

Sel hommikul ärkan ma järjekordse telefonihelina peale ja kuulen, kuidas albaanlane kohe katkematult vatrama kukub ja samal ajal seina edasi kraabib. Otsustan, et pean viimaks teada saama, mis toimub.

Ent mingil põhjusel ma ei kiirusta. Ma sean end valmis. Valin oma kolme kaasa võetud kampsuni hulgast ilusaima, kammin juuksed ja värvin isegi ripsmed. Üle hulga aja kohtun ma kellegagi, kes ei ole poemüüja, juhuslik vastu­tulija tänaval ega kohviku kõrvallauainimene. Kuna loomemajas on remont, siis on siin ainult pooled toad hõivatud, ja sedagi tean ma vaid Lena kirja põhjal. Ma pole siiani peale ühe läti mehe veel kellegagi kokku sattunud.

Kui ma ripsmetuši ära panen, on mu peopesad ärevusest veidi niisked. Albaanlane on jäänud vait. Et ta ikka veel koridoris on, sellest annab aimu ainult kraapimisheli.

Ma loen mõttes kolmeni ja väljun oma toast.

Ta näeb välja teistsugune, kui ma ootasin. Noorem. Vist isegi ilusam. Kuigi selle kohta ei olnud mul erilisi ootusi. Ta on ehk kolmekümne viiene, keskmist kasvu ja sale. Seljas teksad ja ruuduline pluus. Ta ei näe eriti remondimehe moodi välja. Nii nagu ta ei näe välja ka sõnumitoojana, lollikesena, kes ei tea, mida suust välja ajab.

Ta ütleb „hei” ja naeratab ning ma tunnen, et kuidagi tobe oleks hakata praegu õiendama, kuigi ma olen ainult kolm tundi magada saanud.

Ja nii me seisamegi seal hetke vaikides, sest mul pole aimugi, mida ma peaksin edasi tegema või ütlema.

Ja ma ei peagi midagi ütlema, sest albaanlane ulatab mulle laual olevast kilekotist apelsini.

„Kas sa soovid?”

Ma ei tea. Ometi sirutan käe välja.

Ta naeratab uuesti, võtab seejärel teise apelsini ja hakkab seda koorima. Järgin ta eeskuju. Me ei ütle rohkem ühtegi sõna. Koorime vaikides oma ­apelsine ja asume siis neid sööma. Ma märkan, kui pikad ja nõtked sõrmed tal on. Mu enda sõrmed tilguvad apelsinimahlast, ma limpsin need puhtaks ja mõtlen samal ajal, kas see ei tundu ehk kuidagi vulgaarsena.

Seejärel teen ma viimaks ikkagi seda, mille pärast ma tulin.

„Need kõned, mis sa saad. Miks sulle inimesed nii vara helistavad?”

Albaanlane naeratab. Nii, nagu oleksin talle komplimendi teinud.

„Ma annan neile nõu.”

Siis ikkagi, mõtlen ma oma tuppa taganedes. Ma ei oska äkki midagi rohkemat öelda ega küsida.

Kui ma toas kampsuni ära võtan, leian sellelt kaks su juuksekarva.

Ma ei suuda neid ära visata.

Kuna ma ei oska nii vara hommikul endaga midagi peale hakata, ning magama tagasi minna ei tundu kuigi hea plaan, otsustan hoopiski jalutama minna.

Hommikune ja valge linn on kuidagi harjumatu. Esimesed poolteist nädalat käisin väljas ainult pimedas. Kuna mul linna vaatlemiseks mingit täpsemat plaani ei ole, siis püüan leida kohti, kus ma ööbisin, kui peaaegu kuusteist aastat tagasi koos ühe sõbrannaga esimest korda Gotlandil olin. Esimese leian hõlpsalt, see on kohe sadama ligidal mäenõlvakul. Me lihtsalt ei näinud kaugemale minna, sest jõudsime praamiga kohale alles südaööks ja kõikjal valitses pimedus. Tagasi sõites magasime viimase öö mingi alles ehitusjärgus oleva puust silla või lavalaadse ehitise all, kuid praegu pole mul aimugi, kus see asub või kas see enam üldse alleski on.

Millalgi jõuan oma jalutuskäiguga Espresso House’i, kus ma peaaegu iga päev paar tundi kirjutamas käin. Praegusel kellaajal on siin vähe külastajaid. Ma ootan leti ees müüjat ja püüan samal ajal su keha endale ette kujutada. Ma ei jõua kuigi kaugele, sest teenindaja tulek katkestab mu mõtted. On vist hea, et ei jõua.

Ma tellin late ja istun ühte lauda. Kuna mul ei ole arvutit kaasas, on kohvikus kuidagi harjumatu istuda. Joon oma kohvi kiiresti ära ja lähen minema.

Sel ööl püüab koletis läbi seina Byersite majja tungida. Just nagu tuul minu tuppa. Kui siin oleksid ruloo asemel kardinad, siis need lendleksid tuules nagu purjed. Tahtmatult mõtlen, kui hõredad on seinad selle ja teise maailma vahel.

Ja siis mõtlen ma veel, mitmenda osani sina täna jõudsid. Ma hakkan iga kord peaaegu naerma, kui mulle meenub, kuidas sa ütlesid, et episoodid lastega tuletavad sulle meelde Supilinna salaseltsi. Aga Willi sõbrad on tõesti armsad ja toredad. Ja üldse mitte tüüpilised lastekamba tegelased, kes sellistes filmides tavaliselt omavahel jagelevad. Kuigi viimaks on ka neil väikeseid erimeelsusi. Siis, kui nad leiavad Eleveni. Üheteistkümne. Tüdruku, kes põgeneb ­Hawkinsis asuvast salapärasest laborist ja kel pole peale üleloomulike võimete midagi. Isegi nime ei ole.

Tuled Byersite majas plingivad. Koletis tajub inimesi ja inimesed koletise kohalolu, kuid seinad peavad seekord vastu. Kõrvuti eksisteerivad maailmad veel ei segune. Kuigi mõlemad pooled teavad, et teine on seal. Nii nagu oli ka selles rabas, mida kõik kohalikud väidetavalt kartsid ja kus esoteerikahuvilised käivad regulaarselt vaatlusmatkadel. Kuigi meid ei ehmatanud mitte tulnukad, vaid päris inimene.

See mees ilmub jumal teab kust, kui me veel auto juures kohmitseme. Ühel hetkel on ta lihtsalt kohal. Valges kitlis. Püss õlal. Alles püssi märgates taipan, et valge rõivastus on maskeering. Ta ütleb, et ta nimi on Vassili ja ta oskab hundi häält teha. Kuskil lähikonnas pidi olema üks hunt, keda ta passima tuli. Me mõlemad mäletame hiljem, et ta ütles, et ta oskab ka jänese häält teha. Aga praegu tundub see juba täpselt sama jabur mälestus nagu kogu see kohtumine isegi.

Järgmisel päeval kuulen ma koputust. Hetkeks ei ole ma isegi kindel, kas see ikka oli minu uksele. Seinad on ju õhukesed. Kuid paari sekundi pärast koputus kordub. Ma hüppan voodist välja ja lähen avama.

Ukse taga seisab albaanlane.

„Sa pead minuga kaasa tulema!”

Adun, et mul on seljas ainult spordipesu, ning mul pole aimugi, mida see kõik tähendab. Aga ma ei saa ka öelda, et oleksin hirmus üllatunud. Pigem on mul tunne, nagu ma oleksin seda alateadlikult oodanud. Seda, et viimaks ometi hakkab midagi toimuma. Et maailma saladused hakkavad viimaks minu ees lahti rulluma.

Albaanlane ootab mind maja ees, lausub minu küsimuse peale, et ma pean seda nägema, aga ei ütle samas, mida, ning hakkab siis kiirel sammul astuma. Ma lähen talle järele. Minu üllatuseks suundume peagi linnast välja.

Paaril viimasel päeval on ilm jälle külmaks läinud. Tuul ja teravad lumehelbed peksavad näkku. Ma olen ammu juba ajataju kaotanud, kui vaatan albaanlase sinises jopes selga, mis kiirel sammul minu ees edasi rühib, ja surun hambad kokku. Ma ei mõtle muule kui sellele, et albaanlase tempos püsida. Ma ei mõtle sellele, et läheb vist juba teine tund ja see kõik on rohkem kui veider.

Tasapisi tuul hajub. Ilm muutub valgemaks ja ma ei tunne enam seda kummalist raskust. Ma vaatan su selga. Me läheme üle raba. Kõik on täiuslik. Mul ei ole ühtegi soovi. Või kui, siis see, et see võiks kesta, et need augud meid endasse imeksid. Et me jääkski siia. Sinna. Kuhugi.

Et me jääksime kokku.

Järgmisel hetkel põrkan ma albaanlasele otsa, sest ma ei märganud, millal ta seisma jäi.

Ja siis ma näen seda.

Pildikivi.

Ma lugesin põgusalt nende kohta enne siia tulekut. Kivid, ehk siis mitme meetri kõrgused kivitahvlid pärinevad peamiselt eelmisest aastatuhandest ning kõige rohkem leidub neid Skandinaavias just Gotlandil. Arvatakse, et kivid on püstitatud millegi või kellegi mälestuseks ning pildid kividel jutustavad mingit legendi või müüti.

Mingil põhjusel kujutan ma teda korraga ette. Kohalikku viikingit-kiviraidu­rit. Ühest silmast pimedat lombakat. Külahullu või lihtsalt santi. Gotlandi oma Bretit.

„Miks me siia tulime?”

See kõlab nagu süüdistus, kuigi ma ei mõtle seda nii. Ma mõtlen, et kas sel on mingi põhjus. Päris põhjus.

Stranger things,” lausub albaanlane ja viipab kivile.

Ma noogutan. On tõesti. Aga ometi ei saa ma aru, mida see kõik tähendab. Ma vaatan uuesti küsivalt albaanlase poole. Ta naeratab oma veidi viltust naeratust. Ja näeb uhke välja, nagu giid, kes on oma grupi toonud vaatama midagi eriti tähelepanuväärset. See kivi ongi tähelepanuväärne. Ei saa öelda, et väga hästi oleks aru saada, mis seal peal kujutatud on, sest tuhat või rohkem aastat ilmastikku on kivile oma jälje jätnud, aga üsna võimas on see sellegipoolest.

„Kas sulle meeldib?”

„Mis asi?”

„See kivi!”

Mingil põhjusel ma ei vasta.

Terve tagasitee, mille me õnneks taksoga sõidame, mõtlen ma Bretile. Mehele, kelle päris nimi oli Albert Kallasmaa. Kellele oli antud palju andeid ja vähe õnne. Breti elas koos emaga Läänemaal Sinalepa kandis ning sai legendiks juba eluajal. Poisikesena kaotas ta ühe silma ning hiljem õnnetuse ja valesti kokku kasvatatud luude tõttu ka seitse sentimeetrit ühest jalast. Ta ei olnud päriselt hull, aga külahullu mõõdu andis ta ilmselgelt välja. Breti hobiks oli raiuda kodukandi suurtele kividele tekste, kuid ta oli väidetavalt andekas ka joonistamises ja muusikas.

„Kui ilus on inimene siis, kui soondes voolab armastuse veri,” on Breti ühele kivile raiunud. Ja küllap teadis ta seda tunnet hästi, hoolimata sellest, et Breti suur armastus, Asuküla poemüüja Lehti, põlgas ta armastuse ära.

Kui ma lapsena Haapsalu lähedal Parilas elasin, siis sõitsin ja vahel ka kõndisin mööda Lihula maantee ääres seisvast Breti raiutud Kukekivist. Bussiga sõites oli see maamärgiks, mis andis teada, et kodu on lähedal. Kukk seal otsas oli tore ning mõistagi ei teadnud ma siis midagi ei Bretist ega ka sellest, et kivi on tal lastud teha Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevaks.

Paar järgmist päeva ei juhtu eriti midagi. Päeval ma kirjutan, seejärel lähen spordiklubisse jooksma, siis teen endale midagi süüa ning öösel vaatan, ­kuidas Hawkinsis lähevad Will Byersi otsingud. Aga kogu see kulgemine hommikust õhtusse või siis pigem lõunast öösse tundub tühine, miski, mida ma teen, et kulutada neid päevi, mis mulle on antud ja millest ma ei tunne suuremat rõõmu. Sest see ei tundu tegelikult kuigi tähtis. See ei tee mind õnnelikuks.

Ja ma ei saa mõtteid sinust oma peast välja.

Meie viimane kohtumine on kaine ja pragmaatiline. Me kumbki pole öösel eriti palju maganud. Me võtame kiiresti ja vaikides riidest lahti ning heidame voodisse. Selleks, et magada maha ühe tunni neist neljast, mis meile on jäänud. Õigemini küll sina magad. Mina ei saa und ning mõtlen, kuidas aeg läheb. Esimest korda elus tunnen ma seda nii selgelt. Selgelt ja valusalt. See on võib-olla viimane aeg meie elus. Koos oldud aeg. Ma püüan tunda su lõhna, aga seda ei ole. Ma ei tunne ka seebi ega dušigeeli lõhna. Ma ei tunne midagi. Sa ei lõhna mitte kuidagi, ja tahes-tahtmata tuleb mulle pähe küsimus, kas sul on vari.

Kui sa ärkad, ei küsi ma, kas see on sulle kergendus. See, et üks tund neljast on juba kulunud. Teadmine, et kohe saab see läbi. Et meie hüvastijätt ei toimu mitte kolme nädala, vaid kolme tunni pärast. Et see kõik lõppeb hetkel, kui minu lennuk on lennuväljalt õhku tõusnud.

Ma ei küsi, sest ma ei taha teada. Ja mis tähtsust sel lõpuks ikka on.

Aga ka sinu lennuk tõuseb varsti õhku.

Sel õhtul või pigem öösel helistad sa lausa kaks korda. Sa oled mingis Pariisi kõrtsis ja teed aega parajaks, et lennujaama sõita. Ma ei mõtle sellele, et minuga rääkimine aitab sul aega viita või üleval püsida. Ma ei mõtle, et inimesed on vahel teineteise jaoks vaid vahendid, kes üksteist teatud hetkedel elust läbi aitavad. Kes öösel üleval püsida aitavad.

Me joome õlut ja räägime peaaegu tunni. Kuigi pärast ma isegi ei mäleta enam päris täpselt, millest. Aga igal juhul on see vist minu kõige õnnelikum tund siin saarel. Ma istun Visby loomemaja keldri saunas, mida kohale saabunud soome tõlkija, kellega ma isegi ühel õhtul kokku juhtun ja põgusalt juttu ajan, igal õhtul kütte paneb.

Saun ja baar. Sakraalne ja profaanne. Mingil põhjusel tundub see peaaegu naljakas. Ma kuulen Pariisi baari helisid, justkui oleksin ma sinuga seal koos. Kuigi mul ei ole ümber muud kui vaid saunalina ning ühes käes telefon ja teises pudel õlut.

Sel ööl ärkan ma jälle sellel rabasaarel. Ümberringi on vaikus. Kuulda on ainult su hingamist. See rahustab. Kõik su juures rahustab.

Järgmisel hommikul on koridoris üllatavalt vaikne. Aga kui ma lähen endale teed keetma, istub albaanlane minu üllatuseks köögis. Mul on hetkeks tunne, et ta ootas mind. Ja ilmselt ootaski, sest ta teatab mulle, et kell kaks on ta autoga maja ees.

Ka mina olen kell kaks maja ees, sest mu uudishimu on liiga suur, et mitte minna. Ma istun autosse ja me sõidame umbes pool tundi või pisut kauem. Suuremalt jaolt vaikides. Ma saan teada vaid selle, et ta nimi on Nico. Nimi või hüüdnimi. Mis seal vahet on. Ma olen nagunii otsustanud, et miski ei ole päriselt selline, nagu paistab.

Nico peatab millalgi auto ja käsutab mind välja. Seejärel viipab ta käega natuke eemale. Ma ei näe esialgu midagi, aga tema kannul edasi liikudes märkan ühel hetkel kive. See on labürint.

Ma olen selles käinud. Selles või ühes samasuguses. Siin saarel, kusagil Visby lähedal. Kuusteist aastat tagasi.

Albaanlane viipab käega, andes mulle märku, et ma hakkaksin mööda labürinti kõndima.

Ma kõhklen. Ma ei tea miks. Ma tunnen end äkki osana mingist arusaamatust ja täiesti lollakast eksperimendist. Millestki, kuhu ma olen kuidagi pool­kogemata sattunud, mille ma olen endale ise kuidagi ligi meelitanud.

Ma vaatan talle küsivalt otsa, kuid ta viipab vaid veel kord nõudlikult käega.

Miks, küsin ma pigem endalt kui temalt.

Ta ei vasta ja ma tunnen äkki piinlikkust. Ma astun labürinti. Mul ei ole nagunii midagi kaotada.

Labürint on selline, kus on kaks avaust – algus ja lõpp, eksida ei ole võimalik. See ei ole kiviring, teede rägastik, millest peab püüdma välja pääseda. See ei ole mõistatus. See on vaid teekond algusest lõppu. Loen hiljem netist, et labürindid võisid vanal ajal olla kurjade vaimude jaoks tehtud lõksud, ent keskajal ehitatud labürindid sümboliseerisid hoopiski teed jumala juurde ning nende läbimine oli justkui sümboolne palverännak. Ka Eesti saartel on mõned vanast ajast säilinud labürindid ja keegi ei tea, mis nende mõte on. Võib arvata, et suure tõenäosusega on need meremeeste tehtud, kes samasuguseid oma reisidel näinud olid, ka kiviringide nimetus – meremeeste mäng, viitab sellele.

Kitsastes kivikoridorides kõndides püüan kõikidest mõtetest lahti lasta, kuid see on võimatu. Labürint meenutab mulle käikude rägastikku Hawkinsi all, lugematute koletiste elupaika, millest annavad märku mürgitatud maisipõllud ning mille kaardi Will, kelle teadvuse on Tagurpidimaailma superkoletis üle võtnud, meeltesegaduses kümnetele A4-paberitele joonistab.

Sunflower, rainbow, three to the right, four to the left,” sosistan omaette, et pead tühjaks saada.

Four-fifty, breathe, sunflower, rainbow…

Seosetud väljendid, mida Eleveni ema pärast teda igaveseks halvanud elektri­šokki pomiseb, omandavad tema mälestustes tähenduse.

Three to the right, four to the left, four-fifty, breathe…” püüan neist sõnadest kramplikult kinni hoida ning millalgi märkan, et labürindi lõpp hakkab kätte jõudma.

„Kas sa tundsid?” küsib Nico, kes on mind terve see aeg kannatlikult oodanud, kuni ma labürindist välja astun.

„Mida?”

Ta teeb veidi arusaamatu žesti. See võib tähendada põhimõtteliselt ükskõik mida, ja just seepärast ma noogutan.

Ta naeratab.

Ma naeratan vastu, kuigi ma ei saa endiselt midagi aru.

Kui ma õhtul hambaid pestes rabasaarel meie laagripaigas seisan ja puude vahele pimedusse vaatan, on mul hetkeks tunne, et ma näen neid. Arktuuruslasi – kassi kõrvadega väikeseid rohelisi olendeid, kes on inimestele nabani ning veidi küürakad. Neid, kelle pärast me oleme siia tulnud. See on nagu iselaadne, veidi äraspidine palverännak – me oleme tulnud midagi otsima, mingit üle­loomulikku kogemust. Seiklust. Midagi, mida me isegi kirjeldada ei oska. Kas see ongi elamusturism?

Mingi elamuse on siit inimesed ometi ju saanud. Sest keegi on foorumis kirjutanud: „Hullem paistab olevat väike kaasik elektriliinide juures. Ja teeäärne ööbimispaik”, või: „Mina nägin neid teadvusega olevusi valgetena ja sihikindlatena, nad liikusid risti-rästi üle raba. Nad on uudishimulikud ja julged, kuid väga konkreetsed. Kui neile midagi öelda ei ole või midagi küsida ei oska, lähevad kohe minema, aega ei raiska.”

Lõke hakkab kustuma. Sa tuled ja võtad mul ümbert kinni ning ma taipan, et tegelikult on ainus üleloomulik asi siin see, mis meie vahel on.

Mõni minut hiljem poen ma telgis kahte magamiskotti ja sa tõmbad viimase luku ise kinni. Mõtlen, et kohas, kuhu enamik inimesi tuleb kõhedust ja kummalisi kogemusi otsima, tunnen ma end nii kohutavalt turvaliselt.

Kui me ärkame, on kell kaks päeval. Me oleme maganud kaksteist tundi järjest, ilma et oleksime isegi und näinud.

Peale meie hilist hommikusööki algab jaht. Me loeme alguses laske, kuid kuskil kahekümne juures ei ole see enam huvitav. Mingi põhjusel ma loodan, et nad ei saa seda hunti kätte.

Mõned minutid peale laskmise lõppu pakime asjad ja alustame oma rännakut. Öösel on lund juurde tulnud, see on kohati põlvini.

Päris matka lõpus liigume juba tähtede valgel. Peatume vaid selleks, et süüa energiabatoone ja suudelda.

Hiljem mõtlen ma, kas need neli päeva, kui me rändasime mööda raba, et otsida tulnukaid, et leida traagelniite selle ja teise maailma vahel ning püüdes luua sildu omaenda elude vahele, juhtusid päriselt. Ja kas need päevad ja tunnid on ikka veel kusagil alles? Nii nagu mu pulsikella talletatud sammud ja südametuksed.

Sel õhtul, kui sa helistad, hakkan ma peaaegu nutma. Kirikukell lööb tunde, aeg jookseb ja ma ei saa aru, kuidas saab kõik olla nii lootusetult valesti. Ma mõtlen, miks me kohtusime. Ja siis äkki ei tea ma, keda ma selle mõttega silmas pean. Kas sind või albaanlast. Kuid vastus on mõlemal juhul üks – mul ei ole aimugi.

Ja pärast ei saa ma tükil ajal und. Viimaks ma enam ei püüagi. Tõusen üles, panen riidesse ja lähen spordiklubisse. Klubi võlu on selles, et see on 24 tundi avatud. Uksed avanevad spetsiaalse äpiga.

Spordiklubi on tühi. See pole ka muidugi ime, sest kell on kaks öösel. Ainult hetkel, kui ma sisenen, tundub mulle korraks, et seal on veel keegi. Seejärel taipan, et peeglitest, mis katavad tervet suurt seina, paistab mu enda kujutis. Pusin tükk aega puldiga, et muusika, mis on ühtaegu halb kui ka vali, kinni keerata. Seejärel võimlen veidi ja sõidan siis sõudeergomeetril.

Natuke enne seda, kui ma lahkun, sisenevad kaks meest. Ma uurin neid pingsalt, kuigi nad ei tundu millegi poolest erilised. Ja mul ei ole ka põhjust minna neile nii lähedale, et ma näeksin nende käsi. Millegipärast meenuvad mulle lood öisest jumalateenistusest. Öösel põlevad kirikus tuled ning mees või naine, mõnes loos ilmselt üks, teises teine, kes uudishimust kirikusse siseneb ja pingile istub, märkab korraga, et kõrvalolijal on küünealused mullased. Või näeb ta kõrval­pingis istumas tuttavat inimest. Kedagi, kes on juba paar aastat tagasi surnud. Ja hommikul avastavad kirikusse tulijad põrandalt värsket mulda.

Järgmisel hommikul magan veel kauem kui tavaliselt. Kui ma ärkan, on päike juba läinud. Päike käib siin umbes sama kindlameelselt kui kirikukell. Mingi aeg on taevas pilvine ja siis muutub see selgeks, päike tuleb välja ning kaob siis jällegi ootamatult. Kuskil kella poole kahe paiku päeval.

Kuid erinevalt päikesest on meri peaaegu igal hommikul ise värvi. Täna on ta sügavsinine. Tuul paistab olevat tugev, sest valged laineharjad sõidavad suure hooga randa.

Ja kell kirikutornis annab märku, et üks tund mu elust on jälle mööda saanud.

Nico on seekord palju jutukam. Ma ei vaeva põhjuse otsimisega oma pead, vaid lasen tal rääkida, ilma et meie vahel oleks tavapärast piinlikku vaikust.

Visby toomkiriku uks läheb ise lahti. Ma pean seda tuuletõmbeks ja püüan ust enda järel kinni tõmmata, kuid see ei allu. Nico viipab käega, et ma järele jätaksin. Me liigume treppi mööda üles torni. Siin-seal on tellingud, sest kirikus käib remont, kuid me ei paista ehitusmehi häirivat. Aga võib-olla on nad lihtsalt harjunud.

Vaade, mis tornist avaneb, on muidugi tulekut väärt, kogu linn ja seda ümbritsev linnamüür laiub meie all. Selge ilma tõttu on võimalik näha nii kaugele, et ma olen täiesti kindel, et kuskil minu vaateväljas peavad olema ka pildikivi ning labürint.

Mõnda aega ma lihtsalt seisan ja vaatan. Kuid siis lummus kaob ning osa minust püüab jälle nuputada, mis on selle kõige põhjus. Ja kas iga kord on sellel, mis meiega juhtub, üldse põhjus?

Kui me tornist alla tuleme, võtab Nico korraga midagi taskust.

„See on sulle.”

Nico käes on sinistest kividest tehtud palvehelmed. Ma vaatan helmeid ja siis vaatan ma ta käsi. Ta sõrmi, küüsi ja mustust nende all. Mulda? See mõte oma tobeduses ajab mind peaaegu naerma.

Ma võtan roosikrantsi ja tänan, kuid siis ei pea ma enam vastu.

„Miks sa seda teed? Mulle neid kohti näitad?”

„Kas sulle ei meeldi?”

„Jah, aga…”

Ta kergitab küsivalt kulmu. See on vist esimene kord, kui ta minu öeldule üldse täit tähelepanu pöörab.

Aga see on ka kord, kus ma ei saa sõnu suust. Ma tahaks ütelda talle, et ma olen ju võõras. Ses mõttes võõras, et ta ei tunne ju mind. Ma tahaks öelda, et ma ei saa aru, mis tegelikult toimub, mis päriselt toimub, aga mul on tunne, et see ei jõuaks talle kohale. Ma ei tea, kas mulle endalegi jõuab…

Ta vaatab mulle otsa, ja äkki ma taipan, et ta on lihast ja luust. Päris inimene. Ta on viinud mind heast südamest erinevatesse kohtadesse, et saart näidata. Ei ole tagamõtteid ega tähendusi. Ei salapärast teejuhti mingisse just mulle määratud paika, ei märke, mida peaksin lugema ja tõlgendama.

Miski nöörib mu kurku. Ma tunnen, et elu on mind järjekordselt alt vedanud, et mingit saladust ei olegi. Ja siis tunnen ma kummalist nõrkust. Ma tajun, et maailm, milles me elame, on tegelikult nii õhuke. Õhuke ja üheplaaniline. Ma pigistan palvehelmed tugevamini pihku.

Nico naeratab mulle.

Julgustavalt? Tähenduslikult?

Ma astun sammu tagasi, et seinalt tuge otsida.

Mind kirikus tabanud nõrkus ei kao enam kuhugi. Kuid ma lähen ikkagi igal õhtul spordiklubisse, et tund aega trenažööril joosta või sõuda. Muul ajal liigun ma minimaalselt. Mõtlen ka, et peaksin vist sööma rohkem valku. Just see­pärast ostan ma poest viimasel ajal peamiselt idusid ja liha. Ja ka väljas käin ma jälle õhtuti, siis, kui on juba pimedaks läinud. Samuti pole ma juba mitu päeva kellegagi suhelnud ja korraga tajun õhtul vanalinna tänavail jalutades, kuidas vastu­tulijad, kes omavahel lobisevad, ajavad mind närvi. Samuti nurga tagant ootamatult välja ilmuvad mürisevad autod, haukuvad koerad ja isegi jalgratturid.

Ka mu hommikud on nüüd vaiksed. Paistab, et remont on valmis saanud. Ja ma tean äkki täiesti kindlalt, et Nico ei tule enam.

Ja sina ei helista. Meie teineteisest lahti laskmine on olnud sama ettevaatlik ja aeglane, peaaegu pühalik, nagu oli ka meie kokkusaamine, avastamine, et me mõlemad tunneme teineteise vastu seda ootamatut ja kirjeldamatut tõmmet. Seda, mida me kumbki ei osanud oodata ning mida ei oleks tohtinud isegi juhtuda, sest ajastus oli lihtsalt nii kohutavalt vale.

Mulle ei meenu äkki enam albaanlase nägu. Mingil põhjusel sulavad teie näod minu teadvuses kokku, muutudes üheks laiali valgunud massiks. Ma pingu­tan, et teid koos hoida. Et teid eraldi hoida. Et ennast koos hoida.

Tuul puhub vastu akent ja sellest läbi. Mul on nii kohutavalt külm. Samal ajal, kui kusagil Hawkinsis tõmbleb Will Byersi keha krampides ja kuumab, sest koletis ta sees otsib väljapääsu. Ja ma mõtlen, et ma ei tea tegelikult siiamaani, kes tappis Laura Palmeri.

Kaks päeva enne ärasõitu istun ma õhtul voodil ja joon veini, mille nimi on nii klišeelik kui võimalik: There is always a hope. Loomulikult ma ostsin selle sõnumi pärast. Veinil endal pole ka viga.

Ühtäkki kuulen ma väljas kriiskeid. Kümmekond sekundit hiljem taipan, et see pole seriaal. See on päriselt, aga ma ei vaevu isegi aknast välja vaatama. See ei puutu minusse. Ma vaatan selle asemel hoopis umbes viiendat korda teise hooaja lõpust seda kohta, kus Eleven ja Mike saavad kooliballil kokku, ning lasen pisaratel üle näo voolata. Paar minutit hiljem veini juurde valades ajan ma seda valgele kaltsuvaibale. Ja ma ei tee midagi. Ma lihtsalt jälgin, kuidas see aeglaselt, aga kindlalt riidekiududesse sööbib.

Kui lähen järgmisel hommikul loomemaja kantseleisse uurima, kuidas endale lahkumispäeva hommikuks takso tellida, ja muu hulgas ka vaiba pärast vabandan, ei suuda ma viimaks vastu panna ja küsin ka Nico kohta.

He’s gone.”

„Mis mõttes läinud?”

Patrik kehitab õlgu. „Like disappeared.”

„Albaanlane?”

„Araablane!”

Mis te jamate, ta kinkis mulle roosikrantsi, tahaksin ma öelda, kuid vaikin. Sest tegelikult ma juba tean. Nagu ka seda, et ta ei tule tagasi. Ma tahaks tegelikult ka küsida, kas ta üldse oli olemas, aga ma ei julge. Ja mis tähtsust sel lõpuks ikka on?

Lena pakub mulle apelsini, aga ma ei võta seda vastu.

Õhtul kõnnin mööda munakividest tänavat alla, mere poole. Ilm pole küll suurem asi, kuid on mu viimane õhtu siin saarel ja ma tunnen, et pean veel ühe jalutuskäigu tegema. Kuigi tegelikult olen oma mõtetes juba kodus. Ja ei ole viimased kolm päeva midagi kirjutanud. On tunne, justkui siin, Visbys, oleks kõik nagu tehtud. Ma olen liikunud juba ülemineku ja lahtilaskmise staadiumisse.

Millalgi kuulen enda selja taga kellegi kiireid samme. Kui ma pöördun, pole ma kindel, kas see on tema. Nico.

Tal on kapuuts silmini tõmmatud ning ma ei näe ta nägu. Kuid tuttav musta-valgetriibuline sall viitab siiski sellele, et see on tema. Ta räägib midagi, aga ma ei saa aru, mida ta tahab, sest tuul on kohutavalt vali ja pooled sõnad lähevad seetõttu kaduma. Ja viimaks, kui ma saan sõnadest aru, ei saa ma tegelikult ikkagi midagi aru.

Burn it!

What?

Burn it!

What should I burn?

Everything.

Mis mõttes kõik?

Everything!” kordab Nico uuesti, nii intensiivselt, nagu sõltuks sellest kellegi elu.

Ma ei taipa midagi, kuid siiski noogutan ja pöördun. Ta astub paar sammu mulle veel järele ja haarab mu käsivarrest. Ma tunnen vaistlikult hirmu.

Promise?

Ta nägu on äkki mulle nii lähedal, et kui väljas ei oleks nii meeletut tuult, siis ma ilmselt tunneksin näol ta hingeõhku. Ma noogutan ja tõmban käe ära.

Pool tundi hiljem olen ma tagasi. Kaasas peamajast pihta pandud kummaliselt suurte mõõtmetega tikutoos. Ja… everything.

Mere ääres on tuul liiga vali ja seepärast põletan ma Visby linnamüüri ääres tuulevarjus kõik oma kuu aja jooksul tehtud märkmed, poetšekid ja juukse­harjast kokku kraabitud juuksed. Paberid ei lähe ka siin esimese hooga põlema, aga kui see viimaks juhtub, siis on tuli palju suurem, kui ma oleksin arvanud. Ma vaatan, kuidas kogu see paberikuhil heleda leegiga põleb, ning taipan, et mind võiks tabamise korral oodata ilmselt suurem trahv, kui ma ettegi kujutada oskan. UNESCO kultuuripärand ikkagi.

Aga võimalikust tabamisohust hoolimata ei liigu ma paigast. Selle asemel silmitsen justkui hüpnotiseeritult lõket. Need linnamüürid on ligi 800 aastat vanad, küllap nad on suuremaidki lõkkeid näinud. Aga kusagil seal on minu juuksed. Ja sinu juuksed.

Vahel vihkan ma sümboolsust nii väga.

Kui ma viimasel varahommikul taksot ootan, kohtan soomlasest tõlkijat, kes tuleb hommikuselt jalutusringilt. Jätame hüvasti ja ma istun taksosse.

Lennujaamas saan ma sõnumi. Sõnumi, mida ma enam isegi ei oodanud. See on sinult. Foto ja lühike tervitus. Sa seisad mingi mäe jalamil ja naeratad, rohekas-sinakad mäetipud kauguses on kohati mähkunud pilvedesse ja valgus su ümber on samamoodi veidi pleekinult kollakas nagu enamikus Mehhiko filmides.

Seejärel ma kangestun. Su kaelas olev musta-valgetriibuline sall tundub nii kohutavalt tuttav. Jah, just samasugust kandis ka albaanlane. Araablane. Nico.

Korraga sulavad teie näod jälle üheks. Ma tunnen uuesti tuttavat nõrkust. Maailm hakkab justkui kaks korda kiiremini liikuma, ma otsin seinalt tuge ning koban taskus oleva roosikrantsi järele. Kui selle välja võtan, jään silmitsema oma sõrmi.

Mu küünealused on mullased.

Ja äkki mäletan ma vaevu neid päevi, mil ma olen ära olnud.


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Nad on valmis ja ootel

See lugu juhtus mitte just väga kauges tulevikus, täpsemalt kusagil kahe tuhande kolmekümne viienda ja neljakümnenda aasta vahel.
Oli soe ja vaikne suvepäev. Rand oli inimesi täis ning laisalt kohisev meri…

Viimane õlekõrs

Istusin kollasel plasttoolil nagu hunnik kallerdist. Mingi vastik võdin oli sisse tekkinud. Minust vasakul oli väike valge külmkapp ja see väike valge külmkapp laulis:
„Kristus on ristil, Kristus on ristil, Kristus…

Veresugulased

Kuumas köögis praeti kartuleid ja ahjus küpsetati moosikooki. Salatiks krabas vanaema maja eest lahke pihuga kõike, mis roheline. Hakkis saagi ära, segas hapukoorega, ja valmis. „Naise elu on raske, sest…
Looming