Kuumas köögis praeti kartuleid ja ahjus küpsetati moosikooki. Salatiks krabas vanaema maja eest lahke pihuga kõike, mis roheline. Hakkis saagi ära, segas hapukoorega, ja valmis. „Naise elu on raske, sest naise töö ei lõppe kunagi,” tavatses ta toimetuste saateks kähiseva häälega öelda, naer silmanurgas.

Vanakodus oli alati hästi palav magada. Isegi keset suve hoiti tuld all, et saaks sooja vett. Vanaisa kummutas seda suure kulbiga otse pliidi seest. Ämbrist valati külma vett kumeda solina saatel juurde. Kraanikausi osa etendas tabureti sisse istutatud emailkauss. Pruun seep lõhnas nagu vana ajaleht, teraline hambapasta maitses soolaselt.

Kodus nägi hambapesu ajal peeglist oma padjanägu ja kui see ära tüütas, võis vaadata valgeid läikivaid seinaplaate. Siin ei olnud aga ühtegi peeglit ega valget plaati. Silmad rändasid hoopis mööda täpilisi maitseainepurke, libisesid üle puidust leivalaeka ja jäid loputamise ajaks alati pidama laest rippuvale kärbsepaberile, mis musti porilasi täis, mõni ikka veel sumisemas. Akna all vakstuga kaetud laual mängis vaikselt raadio ja täiskasvanud toimetasid köögis mingite igavate asjadega. Veider oli siin pesta.

Veel veidram oli vetsus kusta. Koridori rajatud puutsee kõik nurgad olid ämblikuvõrke täis. Portselanist poti rolli täitis augu ja kaanega kõrge puidust kast. Seinale oli tõmmatud hirvenahk ja kõrgelt lae alt imbus ebamäärast valgust. Vanakodu vetsupaberi rullidel polnud keskel auku, paber ise oli roosa ja kare. Sooringute ajal eksles mõte alati sellele, mis siis juhtuks, kui kogemata või meelega siit august alla kukuks.

Maja oli väike, aga aed oli suur ja aeg-ajalt jäi vanaema teadmata kadunuks. Poisid olid natuke vanemad ja märkasid seda kummalist tõsiasja esimesena ning see ei andnud neile rahu. Iga kord, kui vanaema silmapiirilt kadus, alustasime nende juhtimisel otsingutega.

Vanakodu asus pisukese künka otsas ja aed laius sellest igas ilmakaares laiali ja alla. Oli pähklisalu ja oli kirsiallee, vaarikavõsa ja hernelabürint. Nende vahel plankaiad ja väravad – jäänukid ajast, mil siin oli veel kitsi, keda kärneriks ei lubatud.

Mulle meeldisid need tõkendid, mis jagasid hektarid rohelisteks tubadeks, kus oli julge olla ja mängida. Teisel pool teed oli suur põld, kus seinu ega väravaid polnud. Suve keskpaiku hakkas rukis lainetama nagu ääretu ookean. Sinna ma oma jalga ei tõstnud, sest kartsin kukkuda millegi suure ja sügava sisse, mida vili varjas.

Kui vanaema taas välja ilmus, ei andnud poisid talle rahu: „Kus sa käisid, vanaema? Kus sa käisid?” Vanaema vastus oli üks ja seesama: „Kosmoses.”

Ehkki vanaisa saagis meile peenest lepatüvest kotitäie „rahasid” ja igaüks sai oma pajupilli ning kass tõi ilmale pesakonna karvapalle, jäi see küsimus poisse kogu suveks kummitama. Aga mitte mind. Sest ükskord võttis vanaema minu kosmosesse kaasa ja siis me olime mõlemad kadunud. Ja siis me olime tagasi.

*

Sellest on nüüd paarkümmend aastat möödas. Vanakodu on ammu inimestest tühi. Keegi sees ei ela, aga uks ka lukus pole. Isa arvas, et nii on kindlam. Ma ei olnud seal teab mis ajast käinud, aga Eestis käies tuli äkki tahtmine.

Tuba tundub isegi keset suve rõske. Nojah – nüüd ju keegi ei küta. Magamistoas voodi kohal kasvab seina seest välja mingi hiiglaslik seen. Võiks arvata, et aia asemel on metsik džungel. Üldmulje on aga hoopis närb ja tühi. Ilmselge, et Aadam ja Eeva on sellest paradiisist lahkunud ja jumalat ka enam ei huvita. Isegi aedu ja väravaid pole, põld on söötis ja viljapuud sammaldunud.

Maja oleks nagu veelgi kõrgema künka otsas kui varem, kuigi lapselaste järgi nimetatud pajud on nii suured, et tee pealt tulles pole hurtsikut peaaegu üldse näha. Ja kes see vaatakski? Vanaisa urn on ammu maa sees ja vanaema… Vot see on tagasi vaadates pisut segane. Kuskile ta läks ja jäi, aga kuhu ja millal ja miks?

Meie vanemad olid kõik vankumatult vakka ega tahtnud ühegi üksikasjaga hägusat aimdust läbi torgata. Sattusime kord poistega asja arutama ja nemad teadsid sama vähe kui mina. Õigupoolest olid nad veendunud, et mina tean kindlasti rohkem, sest tol suvel oli vanaema ju mind ainsana kosmosesse kaasa võtnud.

Oleks olnud tore küll kosmoses ära käia. Tegelikult aga viis tee meid toona kõigest sitalepikusse. Vanaemale meeldis suviti oma asju värskes õhus toimetada ning hirvenahaga puutsee jäi temast puutumata. See oligi kogu saladus. Aga palju suurem saladus alles ootas lahendamist: kus oli vanaema nüüd? Ja miks ta mind seekord kaasa ei võtnud? Ja veel – kui ma väga tahaks, kas ma leiaks ta üles?

*

Guugeldan teda. Ei midagi. Rahvusarhiivi otsingumootorid jäävad samuti tummaks. Surnud lõpp – nagu mu tädi mul Ameerikas külas käies tupiktee liiklusmärgi ära tõlkis – „Dead End”. Küsis ka, et miks nii hirmus silt igal pool peab olema. Siis tegi see küsimus nalja. Ei ole ju mingit „surnud lõppu” – lihtsalt tee saab otsa. Aga nüüd mulle näib, et see just ongi hirmus, kui tee saab otsa.

Kui mõtlema hakata, siis vanaema ise panigi mulle selle Ameerikasse kolimise mõtte pähe. Tal oli tavaks rääkida igasuguseid uskumatuid lugusid, mille viimane lause oli, et nii on Ameerikas. Või siis mõnikord alustas ta juttu sellega, et Ameerikas on nii või naa. Lapsena ma ei saanud aru, kust ta seda kõike võtab. Siis polnud veel otsingumootoreid ega veebiajalehti, isegi Vikipeediat mitte, ChatGPT-st rääkimata. Vanakodus käis ainult Põhjarannik ja telekast tuli ainult ETV ja seegi virvendas, kui üritasime Vembut ja Tembut vaadata.

Äkki ma peaks ka visuaalselt lähenema. Kui on juba surnud lõpp käes, ega siis midagi hullemaks ei tee. Mul on üks tema vana nooruspõlve pilt, mille kunagi kummuti sahtlist näppasin. Kõige põnevamast sahtlist, mis käis hästi raskelt. Pidi jõudu rakendama, et sealsete varandusteni jõuda: tükk tardunud laavat, paabulinnusulg, juustest punutud uurinöör, merevaigust täring… Ja üks pilt, kus vanaema on veel noor.

Nüüd on mul oma põnev sahtel, kust võib leida Arvo Iho autogrammiga tüki seina „Stalkeri” võtteplatsilt ja ortodondi juures tehtud kipsist mudeli, mis kujutab mu vana hambumust. Seal on ka nõukaaegsed Raadiomaja tikud, mis enam tuld ei võta, ja pähkel, mille õpetaja Lindvet mulle 20 aastat tagasi koridoris pihku pistis. Ma ei tahtnud seda suhu panna, sest see oli juba koorest paljas ja õpetaja Lindveti käed olid kriidised. Nojah, ega see vist ole nii põnev sahtel, kui mu vanaemal oli, aga vähemalt on vanaema ise seal sahtlis olemas: fotona. Sahtel asub mul muidugi Eestis, aga selle foto ma pildistasin juba ammu üles ja see peaks mul telefonis täitsa olemas olema.

Ongi, näed. Mustvalge muidugi. Vanaema on nii ilus. Nõtke. Lühike kelmikas soeng, lokkis juuksed. Pisut üle põlve ulatuv seelik. Mingi tume palloni moodi asi. Hästi julge ja lõbus ja isegi pisut jultunud pilk. Sigaret sõrmede vahel. Heledas mantlis pikk noormees kõrval sama ulja olekuga nagu ta isegi. Seisavad mingil söötis põllul. See võiks olla ükskõik millises Eestimaa nurgas. Aga nad ise ei tundu üldse sinna sobivat: liiga vabad selle aja ja ruumi kohta. Liiga lahedad.

Ahaa, pildiotsing leiab vaste. Mu pea plahvatab.

*

Jälle ta teeb mulle salatit. Seekord muidugi mitte hoovipealsest kraamist. Los Angeles on tänavu eriti kuum ja kuiv ja ega siin keegi niisama lihtsalt rohelist ei kasvatagi. Vanaema ukse ees on ka hoopis kõrbetaimed ja silt, mis teatab uhkelt, et siin on kohalik floora, mida ei pea nii palju kastma kui neid krunte, kus endiste aegade kombel rohelist muru alal hoitakse.

Mu vanaema tillukeses köögis on hiiglaslik hõbedane külmkapp kahe keskelt lahti käiva uksega ja palju salatikraami seal külmkapi sees: spinat, rukola, kale, väikesed tomatid, tillukesed kurgid, juba valmis lõigatud paprikad ja muu säärane. Kuskilt kougib ta välja ka pistaatsiapähklid ja saiakuubikud. Köögisaarel on kuldne kandik täis õli- ja kastmepudeleid.

Vanaema liigutustes on elevust ja hoogu ning kui ta jälle näoga minu poole keerab, siis märkan, et ta silmad läigivad. Ta ilusad noored silmad. Täpselt sellised nagu fotol. Küsin, et kas naise töö ei saa kunagi otsa, jah? Vanaema puhkeb naerma täpselt nii helgelt, nagu ma mäletan. Ainult hääl pole enam kähe, vaid on klaar ja helisev. Ta puistab eelpestud kraami kilepakenditest otse hiiglaslikku savinõusse ja hakkab rohe-puna-kollast massi suurte puukahvlitega segama. Kui vanaema naer pisaratele teed annab, taipan, et olen tabanud naelapea pihta – tema puhul vist tõesti ei saa töö mitte kunagi otsa.

*

„Kui su vanaisa suri, siis ma hakkasin otsast peale.”

„Verd imema?”

„Seda ka.”

„Imesid ennast nende aastatega nooreks tagasi?”

„Nojah, võib ka nii öelda.”

„Kas sul oli terve vanaisaga oldud aja janu?”

„Ei, sugugi mitte. Mulle maitsevad üldse salatid. Ma olen muideks nüüd vegan. Ma ei ole väga verejanuline. Ega me keegi pole. Joome nagu köharohtu seda kraami, aga noh… suurtes kogustes. Harva, aga palju korraga. Ma olen nii väikest kasvu, mulle piisab korrast aastas.”

„Kust sa verd saad?”

„Ma elan alati mõne väliseesti keskuse lähedal, sest nad teevad verivorste ja tellivad igal aastal pangede viisi verd kohale. Ma ise löön ka talgutel kampa ja võtan vere tellimise enda peale. Ükskord tahtsin olla lahke ja sõpru jõulude puhul üllatada. See tellimus läks nii suureks, et kohalik ameeriklaste leht tegi loo ja jäin vahele oma skeemiga. Valetasin siis, et eksisin kogusega ja see null läks sinna lihtsalt kogemata otsa.”

„Aga elavaid inimesi või loomi ei ründa?”

„Inimesed söövad ju liha, eks? Söövad. Aga kui paljud lähevad metsast otse mingit nugist pugima või krabavad tänavalt hulkuvaid kasse õhtusöögiks või himustavad oma naabrimeest ahju pista? Mitte just paljud, õnneks. Meil niisamuti.”

„Ja kui sa ei jooks üldse verd?”

„Siis ma vananeks täpselt nii, nagu sa mind vananemas nägid. Olles selle nüüd läbi teinud, pean ma ütlema, et see on päris raske asi. Palju raskem kui leida aeg-ajalt natuke verd.”

„Kas sa võid ära surra?”

„Jaa, kui ma otsustaks mitte juua, siis ühel hetkel oleks ma täiuslikult vana. Samal sekundil, kui see juhtuks, siis oleks surm ka platsis. Avaneks nagu lilleõis. Ja see surm oleks siis lõpp. Kõik. Minusuguseid pärast seda enam miski ei oota.”

„Minusuguseid siis ootab?”

„Ma loodan küll.”

*

Kui minul küsimused otsa saavad, siis hakkab vanaema ise mult elu ja uudiseid uurima. Ta on some kaudu meil kõigil silma peal hoidnud ning teab päris hästi, kes ja mida ja kus. Minu missioon on panna lugudega liha luudele ja lasta tal kogu seda elu nektarina sisse imeda. Me nutame ja naerame ja jääme aovalgel nagu kassipojad teineteise kõrvale magama.

Pärastlõunal õpetab ta mulle surfamist, mis tundub pärast esimest tundi küll ilmvõimatult keeruline, aga vanaema ütleb, et minust võib veel asja saada. Õhtul läheme koos välja ja mul on temaga lõbusam, kui mul üldse kunagi varem on olnud. Ma ausalt öeldes ei ole väga sõbrannade-inimene ja oma eakaaslastega ka liiga palju ühist pole. Vanaema nooruslik energia ja lahe jutt aga justkui niidavad jalust. Me lihtsalt puhume läbi Los Angelese ööelu nagu kosutav briis ja lunastame kõik vanad valud ja vaevad.

Olla noor koos oma esivanemaga – see on ülim, mõtlen järgmisel koidikul tema kõrvale voodisse langedes. Ma ei lähegi Atlantasse tagasi, ma jään siia tema juurde. Georgia filmitööstus on küll California omast mitmes mahus ette läinud, aga vast saab ikka siin ka postproduktsiooni teha.

Või oot, ma kutsun vanaema äkki hoopis kaasa. Me võime seal oma väliseesti ühingu teha ja tellida jõuludeks hästi palju verd ja me ei pea mitte ühtegi verivorsti tegema ja ta võib vere sees kas või vanni võtta ja kõik sõbrad külla kutsuda, kes tahavad veel elada, ja siis nad saavad kõik omale panged, ja rahu maa peal ja vampiiridest hea meel. Ja minule ta õpetab, kuidas seda õiget moosikooki teha ja siis mina küpsetan ja tema viskab salateid valmis ja me elame nii lõbusalt! Ainult et poistele peaks ka ütlema.

„Poistele peaks ka ütlema, vanaema,” pomisen poolunes, „Nad tahavad ka moosikooki.” Vanaema vastust ma enam ei kuule, uni niidab vaheda vikatiga.

*

Ärkan läbi hägu. Kui kaua ma magasin? Õues hakkab juba hämarduma. Tuba tundub läppunud ja palav, aga sõrmed on külmad ja süda puperdab veidralt. Püüan pead tõsta, aga seal koliseksid nagu sangpommid ringi. Tõrrepõhja tunne.

Kompan vanaemat otsides voodit nii siit kui sealt, aga ei leia kedagi. Nüüd tunnen, et kompav käsi tuikab. Silmi pingutades näen valget sidet, mis küünarnukki pitsitab.

Tuba on tühi, vanaema asjad läinud. Pettumus pahiseb mu peale nagu Jägala juga.

Jaa, ei… Poistele ei räägi ma jälle mitte midagi.

Siin on veel sitem kui kosmoses.