Ma olen pärit XX sajandist

Vanaks saamisega on imelik lugu. Ühtpidi sa just nagu ei märkagi seda, elad ja toimetad ikka edasi sellesama iseendana, kes oled alati olnud, mõtled omi mõtteid, räägid omi lugusid. Samas tajud selgesti, kuidas maailm su ümber on muutunud. See puudutab peaaegu kõike. Elustiili ja eneseteostust, suhtluskultuuri ja soorolle, kunstikeelt ja hinnanguid ajaloole. Digimaailmast, tehisarust ning suure osa inimtegevuse ülekolimisest virtuaalkeskkonda ma parem ei räägigi.

Mingis mõttes on see ju alati niimoodi olnud. Juba aegade algusest on vanad inimesed leidnud, et noorus on hukas, uue aja kombed veidrad ning et minevikus oli kõik õigem ja parem. Olen püüdnud ise sinna auku mitte komistada, kuid sellest hoolimata ei saa ma lahti tundest, et minu eluea jooksul on muutuste tempo läinud nii kiireks, et vanemaealistel on ka kõige parema tahtmise juures raske sellega kaasa kihutada. Hullem veel, üha sagedamini tunnen, et ma ei tahagi seda. Tahan jääda truuks oma ajale koos kõige hea ja halvaga, mida see sisaldas. Mida muud ma teha saakski? Vahel ma mõtlen, et võib-olla on see kiiresti muutuv eluvool vaid pealispind, mille all päriselu liigub vääramatult omasoodu edasi. Elu pärisküsimused on ju ikka veel vastamata. Kui nii, siis on iga inimese elu vastuse katse, ükskõik kus või millisel ajajärgul ta on elanud.

Mina elasin viiskümmend kolm aastat oma elust XX sajandil – oma kõige tervemad ja tegusamad aastad. Ma olen läbinisti XX sajandi inimene, see oli minu aastasada. Minu mälestused, minu väärtused, minu elunägemise viis, harjumused, teadmised, oskused – need kõik on pärit mööda läinud sajandist. Minu inimesed suuresti ka. Just neile mõeldes olen ma seni oma lugusid kirjutanud ja kirjutan ikka edasi, kuigi tean, et potentsiaalsete lugejate arv kahaneb iga aastaga.

Muidugi olen jõudumööda üritanud ka uut sajandit omaseks muuta. Püüdnud kohaneda uue aja eluviisiga, õppida uusi oskusi, tunnistada moodsaid väärtusi. Ega see alati kõige paremini välja ei ole tulnud. Ikka on tunne, et need ei ole päriselt minu eluviis, oskused, väärtused. Mitte et nad oleksid iseendast paremad või halvemad, nad on lihtsalt teistsugused. XXI sajand on minu lastelaste aeg, loomulikult ja endastmõistetavalt. Koos kõigega, mis selles on ja veel tuleb.

Minu mälestused on XX sajandi mälestused, täpsemalt selle sajandi teise poole. See on periood, kui mu kodumaa Eesti kuulus NSV Liidu koosseisu. Me keegi ei saa valida, millal ja kuhu me sünnime, kuid paratamatult on keskkond, kuhu ma juhuse tahtel sattusin, mõjutanud nii seda, mida olen oma elus teinud või tegemata jätnud, kui ka seda, millise prisma läbi minevikule tagasi vaatan. Ja ometi ei määra aeg ja koht kunagi päriselt kõike, inimloomus on selleks liiga ettearvamatu ja isepäine.

See, mis järgneb, pole ajalugu. Ega ka mitte elulugu. Osalt sellepärast, et olen mitmetest oma eluseikadest nii täiskasvanutele mõeldud juttudes kui ka lasteraamatutes juba varem kirjutanud ega taha ennast korrata. Aga ka sellepärast, et ma mäletangi oma elu kui katkendlike piltide jada. See on kui auguline pusle, kust osa tükke on kadunud. Need sündmused, paigad, inimesed, raamatud, mis meelde jäänud, on mulle millegi poolest olulised olnud. Neist kirjutades ja nad seeläbi tehisaru hiiglaslikku mälupanka jäädvustades tasun ebamäärase tänuvõla, mida endas tunnen. Sealjuures pole mul plaanis kurta, kui õudne oli elu nõukogude ajal, ega ka toonast ühiskonda kuidagi ilustada. Need lood räägivad millestki muust. Läbisegi suured sündmused ja pisidetailid. Aga niisugune mälu juba kord on.

 

Elu võimalikkusest ENSV-s

Suhtumisest nõukogude perioodi siiski mööda ei saa. Räägin selle parem kohe alguses ära, hoolimata riskist saada süüdistatud punamineviku rehabiliteerimise katses. Praegu on poolt sajandit NSV Liidu koosseisus poliitkorrektne kujutada kas sünkmustades toonides või siis groteskse jandina, nagu telesarjas „ENSV”. Mulle tundub, et paljud nooremad inimesed, kes seda aega ise näinud pole – ja neid on vist juba enamus –, usuvad tõemeeli, et oligi ainult nii. Ning osa vanemaid väliseestlasi uskusid küllap samamoodi. Mäletan, et kui mu mehe ema 1970. aastate lõpus Rootsist sugulasi külastamast tagasi tuli, rääkis ta, kui kahju neil seal vabas maailmas on meist, kes me siin nõukogude võimu all peame virelema.

Mu süda tegi tookord ämma jutu peale jõnksti. Sest minul küll endast kahju ei olnud. Oma arust elasin ma tavalist elu, nagu oli elatud alati ja igal pool. Millal ja kus siis kõik ainult hästi oli? Oli minugi elus igasuguseid jamasid ja muresid. Osa neist olid tõepoolest tingitud kuulumisest Nõukogude rahvaste vennalikku perre, aga sugugi mitte kõik. Ja oli ka palju head ja huvitavat. Ses mõttes olen ma valmis nõukaaega rehabiliteerima küll. No mitte aega ennast, vaid oma põlvkonna elu sel ajal. Polnud see mingi allahindlusega elu, mõttetult raisatud aeg, nagu nüüd vahel tagantjärele hinnangut andma kiputakse. Just nagu muudaks iseseisvas riigis elamine kõik selle kodanikud automaatselt õnnelikuks ning kaotaks ära kurjuse, rumaluse ja isikliku elu mured, mis iga režiimi ajal paratamatult ette tulevad. Tegelikult oli minu põlvkond nooruses hõivatud suuresti nendesamade probleemidega, millega meie eakaaslased mujal ilmas. Me püüdsime maailmast aru saada ja oma kohta selles kätte leida. Me olime kriitilised ümbritseva suhtes, aga otsisime sellest hoolimata võimalusi inimväärseks ja mõtestatud eluks. Oli asju, mida me teha ei saanud, aga oli ka neid, mida sai. Me lugesime raamatuid ja vaatasime filme, me õppisime, tegime tööd ja pidasime pidusid, me armusime, abiellusime ja kasvatasime lapsi. Meilgi olid kevad, suvi, sügis, talv. Meilgi oli vahel tore ja vahel kurb.

Muidugi olid toonased liikumisvõimalused piiratud vaid ühe kuuendikuga planeedist, aga ega sedagi jõudnud läbi käia. Ja kuigi ideoloogiline silm valvas pidevalt, mida teha ja rääkida tohtisid, oli ametlik propaganda nii rumal, et normaalsel inimesel polnud võimalik seda tõsiselt võtta. Kahtlustan, et isegi suurel osal Eesti NSV parteibossidest mitte, nemad tegid lihtsalt karjääri. Muu rahvas käis sunduslikel oktoobri- ja maidemonstratsioonidel, aga omavahel olles kirus nõukogude korda ja vene värki ning lõbustas end riigivastaste anekdootide rääkimisega. Eestlased pole vist kunagi nii ühel meelel olnud kui toona, praegu kõlab see isegi natuke uskumatult. See ei tähenda, nagu oleks hautud üheskoos mingeid tõsisemaid salaplaane Eesti iseseisvuse taastamiseks. Kaugel sellest. Pigem valitses arusaam, et lähitulevikus nagunii midagi ei muutu ja tuleb ilmselt elada elu lõpuni ses viletsavõitu riigis ning kasutada neid võimalusi, mis olemas. Selleks polnud vaja tingimata parteisse astuda, kuigi osa seda tegid. Kusagil olid ka vähesed dissidendid, kes keeldusid mugandumast ja läksid selle eest vangi, aga nemad ajasid just nagu omaette asja, mis tavainimeste tegemisi palju ei mõjutanud.

Hoolimata nõukogude tegelikkuses loovima õppimisest ei ole siiski õige väita, nagu poleks tolle aja inimesed soovinudki teistsugust elu. Nagu nad poleks hoolinudki vabadusest. Kui suured ajaloorattad pöördusid ja nende tekitatud tuultekeerises avanes korraga võimalus ka meie jaoks, haaras seesama, suurema osa oma elust ENSV-s elanud põlvkond ohjad ning taastas Eesti Vabariigi. Oli meeltülendav jälgida, kuidas selle käigus haihtus ainsa hetkega kogu pool sajandit pähe määrida püütud ideoloogiline vaht just nagu tolmupilv Võru maanteel Venemaale lahkuvate soomukite järel.

Üks asi on siiski oluline. Minu isiklik mälu elust Nõukogude Eestist algab 1950. aastate keskpaigast, ajast peale Stalini surma, ega sisalda seetõttu režiimi esimest kõige mustemat kümnendit siinmail. Inimestel, kelle kõige viljakam eluperiood jäi sõja, repressioonide ja küüditamiste aega, on kindlasti hoopis teistsugused mälestused. Minu teismeliseiga ja noorus sattusid kuldsetesse kuuekümnendatesse, kui õhus oli korraks tunda mässumeelt, vabaduse hõngu ja muutuste lootust. Ja kuigi kraanid peagi jälle kõvasti kinni keerati, mälestus jäi. Just nagu karistusena selle lühikese rõõmuhetke eest möödus mu järgneva täiskasvanuelu esimene pool Brežnevi stagnatsiooniaja majanduslikus allakäigus ja masendavas ideoloogilises tüütuses.

Ja ikkagi ja kõigest hoolimata, kui mu ämm 1970. aastate lõpus meie maakodus oma reisimuljeid ja lastelastele ostetud kingitusi jagas, oli mul siiralt kahju kõigist neist Rootsi sugulastest, kes ei saanud tol päikselisel päeval seista koos meiega paljajalu kodumurul selles imelises Eestimaa suves, mis õitses ja lõhnas ja laulis ümberringi nii nagu mitte ükski teine paik maailmas.

 

Miks ma Eestit armastan

Räägin nüüd kohe ära ka selle, mispärast ma Eestit armastan. Ega ma seda lõpuni seletada oskagi. Ja ega ma kogu aeg ei ole armastanud ka. See on käinud pigem periooditi. Vahel olen armastanud väga, vahel suhtunud neutraalselt, vahel olnud eestlane olemisest tüdinud.

Koolipõlves lugesin rahvusromantilisi jutustusi muistsest vabadusvõitlusest. Bornhöhe „Tasujat”, Metsanurga jutustust „Ümera jõel” ja Andres Saali raamatuid. Mu Rootsis elav tädi saatis meile Julius Mägiste tõlkes ilmunud Henriku Liivimaa kroonika, neelasin seda kui piiblit. Oh, kuidas ma tundsin kaasa siin maal XIII sajandil elanud kohalike hõimude võitlusele võõraste vallutajatega! Ma olin kogu hingest oma kaugete esivanemate poolt, samastusin nendega täielikult.

1963. aasta suvel, kui olin 16-aastane, käisime isaga jalgrattamatkal Lõuna-Eestis. See oli esimene kord, kui nägin oma silmaga Võrumaad ja teisi lõunapoolseid maakondi. Isegi Tartusse polnud ma varem jõudnud. Lainetav maastik mäekuplite, järvede ja metsatukkade vahel looklevate valgete maanteedega tekitas tunde, nagu oleksin sattunud ühte teise, muistsesse aega. Ronisime ka Otepää linnamäele. Müürijupil istudes püüdsin ette kujutada, kuidas nägi see koht välja seitsesada viiskümmend aastat tagasi ja mis siin tol ajal juhtus. Uskusin, et mingi jälg sellest pidi kusagil alles olema, aga ma ei suutnud seda üles leida.

Jaan Kaplinskil on luuletus algusreaga „EI JÕUA Sakala nõtkub variseb Nurmekund”, milles kõneleb just nagu nende ammuste sündmuste keskel olija hääl, aga juba kusagilt kõrgelt ja kaugelt. Otepäästki on juttu: „ja Oandi sa oled Otepääl seisatad voogaval teel / mäel taovad vasarad kive ja kostab võõras keel”. Kaplinski ise on hiljem seletanud, et kirjutas selle luuletuse Pent Nurmekunnale sünnipäevaks ja lähtus tema nimest, kõik muu tuli juurde iseenesest. Aga see muu, mida mina teismelisena otsisin, kuid kätte ei saanud, pidi temas juba olemas olema ning ootas vaid võimalust, et sõnadeks vormuda.

Keskkooli lõpus hakkas mu huvi kalduma Eestist pigem suure maailma poole. Eesti tundus nüüd väike ja igav. Tilluke maalapp ajaloo perifeerias, millest keegi polnud kunagi kuulnud ja kus polnud kunagi juhtunud midagi olulist. Suur Ajalugu oli alati toimunud mujal.

Ajaloost rohkemgi huvitasid mind kunst ja kultuur. Kraapisin oma taskuraha kokku ja ostsin 4 rubla ja 25 kopika eest Tolli tänava raamatuantikvariaadist suureformaadilise, üle 500-leheküljelise venekeelse koguteose „Iskusstvo drevnevo Egipta”, mille autoriks oli Militsa Edvinovna Matje. Ega ma ennast sest mitu kilo kaaluvast kobakast päriselt läbi murda jõudnudki, lugesin aeg-ajalt siit-sealt ja uurisin arvukate mustvalgete fotode ning üksikute värvitahvlite all olevaid pildiallkirju.

Ostsin veel teisigi, enamasti Saksa DV-s välja antud kunstialbumeid ning erinevatest maadest ja rahvastest rääkivaid eesti keelde tõlgitud populaarseid ajalooraamatuid. Üsna süsteemitult, nii nagu need parajasti ilmusid. Mind huvitas absoluutselt kõik. Oma nooruslikus uljuses ja ülbuses pidasin ennast iseendastmõistetavalt kogu maailmakultuuri täieõiguslikuks pärijaks.

Hiljem, kui juba ülikoolis ajalugu õppisin, ärgitasid professor Sulev Vahtre loengud ning eriti tema väljaspool ametlikku õppeprogrammi toimunud jutuajamised ja ettevõtmised mus taas huvi siinse paiga ja ajaloo vastu. Hakkasin jälle lugema Eesti ajalugu ja arheoloogiat käsitlevaid teoseid, seekord juba teaduskirjanduse tasemel, kuigi eriti kaugele ma kahjuks ei jõudnud. Suur maailm taustalt siiski päriselt ei kadunud, hoolimata tõsiasjast, et olin selleks ajaks juba mõistnud, et NSV Liidu kodanikuna saab mul olema vähe lootust tulevikus kõikjal vabalt ringi liikuda ja maailmakultuuri mälestisi oma silmaga näha.

Sõja ajal emigreerunud väliseestlased kippusid vahel oma vangistatud kodumaad tagantjärele idealiseerima. Paradoksaalselt muutis uimaselt venima jäänud Brežnevi aeg tulisteks Eesti patriootideks aga ka kodueestlased, sest see võimaldas vastandada end ülejäänud sotsialistlike vabariikide liidu rahvaste paabelile. Heitliku hingega slaavlaste ja keevaliste kaukaaslaste kõrval olid eestlased kultuursed, nutikad ja edasipüüdlikud! Eesti oli küll väike, aga tubli! Eesti oli nõukogude lääs! Seda kinnitasid nii siinsetes kuurortides ja rannakülades suvitavad Moskva ja Leningradi haritlased kui ka Vene turistid, kes Tallinna vanalinnas ringi roitsid. Taoline jutt paitas kõrvu ja lasi end kaasvangidest paremana tunda.

Mida kõike me ei uskunud? Et Eesti kunstipoliitika oli vabameelsem kui mujal Liidus (osaliselt õige), et maailma keelte iludusvõistlusel tuli eesti keel itaalia keele järel teisele kohale (täielik jama), et sinimustvalge on maailma kõige ilusam värvikombinatsioon (maitse asi). Ja et poliitikas olid kõik (no peaaegu kõik) eestlased ühel meelel, et nõukogude süsteem ei kõlba kuhugi ja sõjaeelne Eesti oli täiuslik riik.

Minu, nagu enamiku kodueestlaste hinges hõõguv Eesti-armastus tipnes laulva revolutsiooni aegadel. Olime siis Eesti vabaks saamise nimel valmis peaaegu kõigeks, kuigi suurema osa jaoks piirdus asi vaid kätest kinni laulmise ja rahvamassis loosungite skandeerimisega. Aga me saimegi oma unistuste Eesti riigi tagasi! Midagi enamat me sel ajal soovida ei osanud.

Seekord märkas meid ka suur maailm. Meile aplodeeriti igast ilmanurgast, tõsi, esialgu küll ettevaatlikult, aga me olime lõpuks pääsenud maailmakaardile! Eestlane olla oli nüüd uhke ja hää mitte ainult nõukaliidu piires, vaid kõikjal planeedil Maa.

See kõik läks üllatavalt ruttu mööda. Nii välisilma huvi kui ka me endi vabadusevaimustus, mis sumbus tasapisi argimuredesse. Siiski oli kogu maailm nüüd meile lahti. Või vähemasti neile meist, kel oli õnnestunud toimunud segaduste ajal oma rahapada üles leida. Eestlased igast hinnaklassist kiirustasid reisima, küll busside, küll autode, küll lennukitega, et vaadata oma silmaga üle paigad, millest varem vaid raamatutest loetud. Paigad, millest paljud olid Eestist rikkama kultuuriga, mõnusama kliimaga, parema elukorraldusega. Pole ime, et mitmed, kes läksid, jäidki.

Mul on tunne, et praegu on suurel osal siinsetest inimestest suhetes Eestiga mingi madalseisu periood. Sellest, miks maailm meist taas eriti ei huvitu, võib aru saada, aga me nagu ei oska end ka enam ise väärtustada. Kunagine üksmeel on asendunud kambatsemisega, teistmoodi mõtlejate vihkamisega, üksteisele ärapanemisega. Seda püütakse parandada küll patriootlike manitsustega meedias, küll laulupeo pühalikkude lõpulauludega, aga järgmisel päeval läheb kõik jälle vanamoodi edasi.

Mida rohkem avalikkuses Eesti tuleviku pärast muretsetakse, seda enam süveneb mus tunne, et ma olen eestlane olemisest väsinud. Kuigi see ei muuda tegelikult midagi. Asi pole ju selles, milline vaim või võim siin hetkel valitseb, vaid tõsiasjas, et Eesti on ainuke koht maailmas, mille peale mul on sünnijärgne omanikuõigus. Eesti on pisike tükike planeedist Maa, mille eest mina vastutan. Eesti on minu kodu, sünni kaudu, elatud elu kaudu ja keele kaudu, mida lapsest saati räägin. Isamaa ja emakeel on meile antud, neid ei saa tühistada ega välja vahetada, nagu ei saa välja vahetada oma isa ja ema. Isegi juhul, kui elad hiljem mõnel teisel maal, räägid teist keelt ja suhtled teiste inimestega.

Eestis elavad nüüd minu lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed. Nemadki räägivad eesti keelt. Ma olen Eesti neile edasi pärandanud. Kui see pole armastus, mis siis on?

 

Lahkumine paradiisist

XX sajandil olenes kõik sellest, millal sa sündisid. Need, kes sündisid sajandi algupoolel, jäid suurte sõdade jalgu. Mina tulin ilmale täpselt õigel ajal: kaks aastat pärast Teise maailmasõja lõppu. Mis iganes sellest ajast kuni tänaseni maailmas juhtunud on, sõda ei ole Eestimaa pinnal minu eluajal olnud.

See on mulle ikka tundunud natuke nagu väljateenimatu privileeg. Kes vähegi ajalooga tuttav, teab, et elada terve oma elu ära rahuajal pole üldse mitte endastmõistetav, pigem vastupidi. Olen sisimas kogu aeg kartnud, et see võib juhtuda veel ka minuga. Et saan veel enne surma näha oma kodus suurt sõda, mis hävitab kõik, mis mulle armas ja oluline. Viimasel ajal on see kartus tõeks saamisele lähemal kui kunagi varem. Asi pole ainult ühes hullumeelses diktaatoris, üha valjenevas sõjamüras ja igaõhtuste telesaadete masendavates hävingupiltides, vaid ka mingis üldisemas vastasseisude, konfliktide ja vihkamise õhkkonnas, mis on olnud juba mõnda aega selgesti tajutav nii Eestis kui ka mujal ilmas. Näib, nagu pulbitseks aastakümneid pärast viimast suurt sõda sündinud põlvkondades adrenaliin, mis otsib väljapääsu.

1947. aasta alguses, kui mina sündisin, oli sõda äsja lõppenud ja need, kes ellu jäänud, ennast muutunud oludes kuidagiviisi sisse seadnud. Ei igatsetud taga adrenaliini, rahulik elu oli see, mis oli nüüd kõige tähtsam. Ei iial enam sõda! Minu tulek oli selle pant. Ma sündisin otsustavalt eluks, mitte järgmises sõjas surema.

Minu ristimispidu peeti augustikuus Meriväljal. Sellel kolmveerand sajandi tagusel päiksepaistelisel suvepäeval tehtud mustvalgetelt fotodelt vaatavad vastu õnnelike nägudega vabad ja lõdvestunud inimesed. Kõik näib isegi natuke liiga ilus, peaaegu nagu lavastatud. Naiste kerged kirjud suvekleidid, valge linaga kaetud pidulaud puude all murul, gladioolid klaasvaasis ja põõsaste vahelt paistev võrkkiige nurk tunduvad pärinevat pigem mõnest Ingmar Bergmani filmist kui teisest sõjajärgsest aastast Eesti NSV-s. Aga ega ristimine polnudki mingi nõukogulik tseremoonia.

Meriväljal veetsime mu kolm esimest elusuve. Isa-ema üürisid seal kevadest sügiseni paari tuba ühes suure aiaga eramajas. Päeval, kui nad ise olid linnas tööl, hoidis mind ja mu kuus aastat vanemat venda vanaema, kes meie juures elas.

Olen mõelnud, et võib-olla kinnistub ümbrus, mida laps esimest korda märkab, ta mällu omamoodi alusmustrina, teadmisena, milline maailm peab olema ja millega ta siis oma pärastises elus alateadlikult kõike võrdleb. Ning mida jääb alati taga igatsema. Või ka kartma, juhul kui esimene mälupilt oli hirmutav. Ehk aitaks see seletada arusaamatut igatsust, mis mind läbi elu on saatnud. Sest mina alustasin paradiisist.

Mu esimene mälestus on õitsvatest õunapuudest. Ma seisan puude all kõrges rohus ja kui näo ülespoole pööran, näen kõikjal õisi, nende valendus on mu kohal nagu katus. Ma ei tea veel, et see on ilus, ma lihtsalt näen seda. Kusagil läheduses on suure klaasverandaga valge maja, lillepeenrad, sirelipuhmad ja võrkkiik, millel lebab kutsuvalt pehme roosakirju baikatekk. Vanaema kummardub mu kohale ja võtab mu sülle, ta käed on soojad, ta süli turvaline. Ma ei tea veel seda sõna, aga ma tunnen juba selle tähendust.

Teisel umbes samast ajast pärit pildil on päike, meri ja lõpmatusse suubuv liivarand. Ma olen paradiisile kohaselt täiesti alasti, minuga koos on veel üks tüdruk ja üks poiss, samuti alasti. Me kaevame märja liiva sisse auke ja kraave, jookseme kilgates vee ja ranna piiril, istume maha sooja madalasse vette ja pladistame kätega enda ümber. Me emad ajavad sealsamas lähedal juttu, näen neid silmanurgast. Õhus on mändide, mere ja kuuma liiva lõhn. Kui igavene elu oleks võimalik, tahaksin selle veeta Meriväljal 1940. aastate lõpus.

Aga süütuse aeg kestab vaid viivu. Paradiisi kaitsvate müüride taga liigub elu omasoodu edasi. Pärast minu teist sünnipäeva küüditatakse ema täditütar sülelapsest pojaga Siberisse, teise täditütre metsavennast mees tapetakse haarangul, vanatädi poeg sureb Venemaal vangilaagris. Suguvõsatalud Juuru kandis jäävad tühjaks. Mina ei tea sellest kõigest veel midagi, ometi on kevadised õied puudelt juba varisenud, õunad okstel paisuvad ning paradiisipilti tekivad esimesed praod.

Läbi prao lendab mu ristiema noorema õe huupi visatud kivi ja tabab mu venna pead. Veri imbub läbi valge marlisideme, tekitades südames imeliku tunde.

Rannas on mul nüüd mängupüksid jalas ja mu vennal ning ühel võõral poisil, kelle isa tunneb minu isa, samuti. Meid, lapsi käsutatakse pildistamiseks kõhuli liivale, võõras poiss napsab minu käest mu katkise bakeliidist laeva ja paneb selle enda ette, öeldes: „Tüdrukud laevadega ei mängi!” Mispärast küll?

„Kumba sa rohkem armastad, kas ema või isa?” küsib Ilse-tädi. „Isa,” vastan mina. „Lapsed on siirad, nemad räägivad ausalt, ei oska keerutada,” kiidab tädi emale. Ema vaikib. Kas ma ütlesin midagi valesti?           

Pirita-Kose ringrajal kihutavad kõrvulukustaval mürinal mootorrattad, suured inimesed seisavad tee ääres ja kirjutavad pliiatsiga väikestesse vihikutesse möödavilksavate masinate numbreid. Mina istun rampväsinuna männimetsa all kännu otsas, vajutan hambad mahlasesse valgesse klaari ja aiman juba ette, et järgmisel suvel me enam Meriväljale ei tule.

 

Sõjahirm

Me ei läinudki enam Meriväljale tagasi. Kaks järgmist suve veetsin koos vanaemaga Sauel, ema ja isa käisid meil seal nädalavahetustel külas. Sauest mul erilisi mälestusi pole. Majas, kus me elasime, oli kaks umbes minuvanust poissi, kelle vanemad olid usklikud. Kui poisid tahtsid kempsu minna, pidid nad küsima „väiksele asjale” või „suurele asjale”. Minu meelest oli see veider, nagu ka nende aplikatsioonpiltidega kaunistatud ümarapõhjalised viltmütsid, mis meenutasid ümberpööratud liivaämbreid. Ma ei mäleta, et me oleksime kunagi koos midagi mänginud.

Sügised-talved-kevaded elasime Tallinnas, kus mu Punaarmeest demobiliseeritud isal oli pärast pikka ja keerulist asjaajamist õnnestunud saada perele kolmetoaline mugavusteta korter vanas puumajas Malmi tänaval Kalamaja linnajaos. Vanemate Raudtee tänaval asunud sõjaeelne kodu oli märtsipommitamise ajal maha põlenud, ema meenutas alatasa, kui palju suurem ja ilusam see oli olnud. Praegu asub Malmi tänava lähedal Telliskivi loomelinnak ja Kalamajast on saanud ihaldatud elurajoon, aga 1950. aastate alguses oli see kant veel tõeline agul.

Ühes sealses plankudega piiratud kitsukeses agulihoovis, puuriitade ja suure tuhakasti vahel mängisin ma naabritüdruk Sirjega ära oma lapsepõlve kõige ägedamad õuemängud. Hüppenööriga hüppamised, pallimängud, keksumängud, jooksumängud ja nukumängud, millest olen kirjutanud lasteraamatus „Vana aja lood”. Usun siiani, et tollased igapäevased ja iga ilmaga väljas hullamised on üheks põhjuseks, miks ma veel vanas easki tervise üle eriti kurta ei saa. Lisaks füüsilisele karastusele arendasid toonased lastemängud ka koordinatsiooni, täpsust ja osavust ning – mis pole vähem tähtis – ka võitmis- ja kaotamisoskust, mis kõik hilisemas elus marjaks ära kulusid.

Me olime Sirjega ühevanused, temalgi olid värviliste lehvidega patsid ja ka tema oli päeval vanaema hoole all. Kui me veel päris väikesed olime, ei lubanud vanaemad meid üksinda hooviväravast välja tänavale minna. Ükskord otsustasime siiski keelust üle astuda ning alustasime vapralt mööda kõnniteed edasi astudes oma suurt seiklust, süda põksumas ja kõvasti teineteise käest kinni hoides. Paraku ei jõudnud me kuigi kaugele, sest Vabriku tänava nurga tagant ilmus ootamatult välja mustas riides korstnapühkija, me ehmusime ja jooksime kiiresti tagasi kodu poole, kus vanaema pea juba avatud koridoriaknast meie poole küünitas.

Malmi tänava tubastest tegemistest on mul meeles vähe, need polnud nii tähtsad kui õuesolek. Vahel mängisime vanaemaga mõnd lauamängu või vennaga kaarte: linnade põletamist ja marjaasi, hiljem koos ema-isaga ümmarguse söögilaua taga ka bismarki ja bridži. Raadiost sai kuulatud uudiseid, soovikontserte ja sporditeateid. Esimese pisikese ekraaniga televiisori ostmiseni kulus veel aastaid.

Üks mu väga varane mälestus Malmi tänavalt on seotud ebamäärase sõjahirmuga. Laman pimedas toas oma võrepulkadega titavoodis ning kuulan väljast kostvat lennukimürinat. See on nüüd vist sõda, mõtlen, hirmukramp kurgus. Ma ei teagi, kust taoline hirm pärines, olin sel ajal veel nii väike, et vaevalt keegi minuga otsesõnu sõjast kõneles. Küllap olin lihtsalt suurte inimeste jutte pealt kuulanud. Teadsin, et ühe minuvanuse sugulaspoisi oli tapnud juhuslik kuul, kui ta koos ema ja vanaemaga külas toimunud lahingu eest metsaveerde põgenes. Ka mu isa oli sõjas kuuliga pihta saanud, ta seljale oli sellest jäänud imelik auk, mida ma puudutada ei julgenud. Mu ristiema Lilli mees ei tulnudki sõjast tagasi. Ristiema oli minu vastu hea, tõi mulle alati kingitusi, aga ta ei abiellunud kunagi uuesti. Tagantjärele olen mõelnud, et ta hellitas mind natuke nagu oma sündimata jäänud tütart.

Kui ma suuremaks sain ja ise lasteraamatuid lugema hakkasin, oli neiski tihti juttu sõjast. Kõige rohkem muidugi Suurest Isamaasõjast, nagu Nõukogude Liidus Teist maailmasõda kutsuti. Varasematest sõdadest rääkivad lood mõjusid vähem hirmutavana, need ei puudutanud otseselt mind. Hiljuti lõppenud viimases sõjas said aga surma minusugused lapsed, kellest oli juttu raamatutes „Noorema poja tänav”, „Jutustusi Zojast ja Šurast”, „Timur ja tema meeskond”. Elasin neile sügavalt kaasa. Tänaval nägin kord meest, kel polnud jalgu. Ta istus oma reieköntidel kuullaagritega puutahvli peal ja lükkas seda kätega kõnniteel edasi. Sõjasante, kes kerjasid, oli linnas mujalgi. Sõda oli kõige hullem asi, mis juhtuda sai.

Nii ei mõelnud ainult mina, nii rääkisid ka kodused ja teised täiskasvanud ja nii õpetati koolis. Iseasi, mis toimus suures poliitikas, millest ma veel midagi ei teadnud, aga mind ümbritsevas maailmas oli sõjavastasus mu lapsepõlveaastatel valdav ja endastmõistetav. Sellest jutustasid luuletused ja laulud, raamatud ja filmid ning isegi ametlik propaganda.

Sõjakartus ja sõjavastane meelsus kandusid edasi ka mu varasesse teismeikka, ainult et ideoloogiliste lasteraamatute asemel pakkusid sellele toitu nüüd filmid. 1950-ndate lõpul ja 1960-ndate esimesel poolel näidati kinodes ridamisi häid sõjafilme suurepäraste näitlejatöödega. Suur osa neist oli tehtud Venemaal, nagu Kalatozovi „Kured lendavad”, Tarkovski „Ivani lapsepõlv” ja mitmed teised. Aga mitte ainult. Üks mu esimesi vapustavaid filmielamusi oli „Aastalaat”, mille tegijaid ma ei mäleta, venelased nad igatahes polnud. Filmi alguses leitakse mingi tänapäevase laadamelu raames inimluud, edasi järgneb tagasivaatav lugu noorest mehest, kelle jäänused need olid, tema elust ja surmast viimases sõjas. Palju aastaid hiljem avastasin, et Kaplinski oli kirjutanud samast filmist luuletuse, mis ilmus ta esimeses kogus „Jäljed allikal”. Küllap oli see film siis tallegi mõju avaldanud, aga omavahel ei tulnud see meil kunagi jutuks. Veel üks meelde jäänud film oli Manfred Gregori romaanil põhinev läänesakslaste tehtud „Sild”, mis rääkis 1945. aasta aprillis, kui Saksamaa kaotus oli juba ilmselge, viimase meeleheitliku vastupanuna rindele saadetud koolipoistest, kes mõttetult surma said. See läks hinge ja tegi haiget.

Tänaseks on Teine maailmasõda muutunud juba kaugeks esiajalooks, mille kohta on küll võimalik näha Viasat History telekanalilt lõputult dokumentaalkaadreid, aga põlvkond, kelle kehale ja hingele see sõda parandamatud armid jättis, on kadumas. Praegustel noortel on hoopis teised mured. Euroopas on puhkenud juba uus sõda, lisaks ähvardab homo sapiens’i arutu käitumise tõttu inimkonda mitte väga kauges tulevikus ökoloogiline ja sotsiaalne katastroof, mille tagajärjed võivad olla hullemadki kui viimasel maailmasõjal. Ma tahaksin oma järeltulijaid ja nende eakaaslasi selle apokalüptilise tulevikunägemuse eest kaitsta, aga ma ei oska ning see tekitab hinges samasugust kõhedust, nagu tundsin kunagi ammu lapsepõlves pimedas toas lennukimürinat kuuldes. Tookord tõmbasin ma lohutuseks teki üle näo ja pistsin salaja pöidla suhu. Ma teadsin küll, et emale pöidla imemine ei meeldi, aga siis see aitas. Nüüd paraku enam mitte.

 

Lasteraamatute pöördumatu mõju

Lapsena lugesin palju. Venna jutu järgi olevat ma saanud lugemise selgeks nelja-aastaselt. Ise ma seda ei mäleta, mina mäletan ainult lugemisi. Või õieti lugusid, mida lugesin, kummalisi ja põnevaid maailmu, kuhu raamatute kaudu pääsesin, ning inimesi ja muid olevusi, keda seal kohtasin. Lugemine oli mulle seiklus ja eluõpe ühekorraga.

Minu lapsepõlveajal olid raamatud tähtsad, nendest sai teada, mismoodi maailm toimib. See teadasaamise soov on tänastes pisikestes inimesehakatistes täpselt samamoodi olemas, aga vastuseid otsitakse nüüd mujalt: ekraanil filme vaadates ja arvutimänge mängides või nutitelefonis seigeldes. Lasteraamatud on tänapäeval paljudes peredes muutunud pigem etteloetud õhtujutuks või klantspiltidega teatmeteoseks, mida vahel sirvida. See pole hinnang, vaid lihtsalt tõdemus.

Minu enda koolieelne ekraanikogemus piirdus lähedal asuvas Lembitu kinos sakslastelt sõjatrofeena saadud Tarzani seikluste vaatamisega ning kodus pimedas toas liikumatute piltide ja venekeelsete tekstidega filmirullide diaprojektoris edasi keeramisega. Pole ime, et need raamatutega võistelda ei suutnud.

Pärast õhtusööki sättisin end järjekordse avastamist ootava teosega mõnusalt diivaninurka, selja taga toeks ema tikitud ristpistes padjad. Mul oli vedanud, sest meie koduses raamatukapis jätkus lugemist piisavalt. Täiskasvanute kirjanduse kõrval oli seal ka igat sorti lasteraamatuid, nii Eesti ajast kui ka nõukogude perioodist – mitte et ma neid tookord veel oleksin eristanud.

Kõige pisematele olid alumisel riiulil virnas õhukesed suureformaadilised pehmes köites pildiraamatud, mille õpetliku maiguga tekst oli tihtipeale riimis ning tervet lehekülge katvad värvilised illustratsioonid nägid välja „just nagu päris”. Need lugesin ma ühe hingetõmbega läbi, pilte uurisin kauem. Mõnes raamatus olid värvipiltide asemel ka loomutruud mustvalged joonistused, nagu Felix Kotta värssloos „Vaat mis juhtus”, mis rääkis sõnakuulmatust kassipojast, kes murdis käpa ja peaaegu ka mu kaastundliku südame.

Eesti ajast pärinesid Looduse kirjastuse kauni kujundusega lasteraamatusarjad „Rõõmus raamat”, „Kuldne kodu”, „Targad tähed”, „Looduse lasteraamat”. Nende hulgas leidus lugusid nii suurematele kui väiksematele lastele, lugesin neid kõiki korduvalt. Elasin kaasa Öömoori okaslinna sipelgarahvale, emata jäänud oravalaste Suurpea, Vilgase ja Tippjala seiklustele, jänesepojale, kes luuletas, ning imetlesin ikka ja jälle Richard Kiviti joonistatud Piibelehe neitsit ja tema teisi pilte. Järgmisena võtsin ette koolilastele mõeldud paksemad raamatud, nagu „Väike lord Fauntleroy”, „Punapäine Anne”, „Onu Tomi onnike”, „Prints ja kerjus”, „Väikesed naised”, „Pikakoivaline isa” ja teised omaaegsesse lastekirjanduse klassikasse kuulunud lood, mis olid ilmunud sarjas „Minu raamat”. Nende nii sisult kui mahult nõudlikumate köidete läbi lugemine võttis juba hoopis rohkem aega, aga pärast oli ka palju, mille üle mõelda.

Alles hulk aastaid hiljem jõudis mulle pärale, et kuna kõik need raamatud olid ilmunud sõjaeelses Eestis, kui mu vend ja mina polnud veel sündinud, tähendas see, et mu vanemad olid need meie jaoks juba ette valmis ostnud. See mõte liigutas mind sügavalt, ma oleksin tahtnud oma ema ja isa selle eest tagantjärele tänada, aga nad olid siis juba surnud. Ma olin oma tänuga hiljaks jäänud, nagu nii paljudel muudelgi puhkudel.

Ema-isa ostsid lasteraamatuid meile edasi ka pärast sõda. Tänu sellele moodustas mu noorema lapseea lugemuse teise poole vene keelest tõlgitud nõukogude lastekirjandus. Nendegi seas olid mul omad lemmikud: „Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad”, „Vanake Hottabõtš”, „Päikesepaisteline päev”, Frida Vigdorova „Minu klass”, Arkadi Gaidari „Jutustused”.

Olen püüdnud hiljem aru saada, mida isa ja ema mõtlesid, kui muretsesid meile koju tolleaegset paksult ideoloogiat täis pikitud lastekirjandust. Kui nad üldse midagi mõtlesid. Mingid Vene võimu pooldajad nad kindlasti ei olnud, pigem vastupidi, aga samas polnud nad ka avalikud vastuhakkajad. Nad elasid oma väikese inimese tavalist elu, kelle meelsuse väljendus piirdus võimude ja olude kirumisega kodus ja lähemas sõpraderingis. Tõenäoselt soovisid nad lihtsalt, et lastel oleks piisavalt lugemist, ja ostsid uusi raamatuid, mis parajasti ilmusid. Ma ei usu, et nad mõne neist ise läbi lugenud oleksid.

Ja nüüd järgneb mu enda jaoks kõige uskumatum ülestunnistus. Mina ei pannud kogu seda raamatutes sisalduvat ideoloogiavahtu lapsena peaaegu üldse tähele. Lugesin küll, aga unustasin ära kui ebavajaliku, sest see ei huvitanud mind põrmugi. Mind köitsid hoopis teised asjad. Laste omavahelised suhted, nende erinev iseloom, tülid ja leppimised, sõprus ja selle reetmine, soov ja püüe paremaks saada. Selles suhtes polnud Valentina Ossejeva „Vasjok Trubatšovi” esimesel osal ja Louisa M. Alcotti „Väikestel meestel” minu jaoks mingit olulist vahet, sest mõlemas oli juttu peamiselt poistest koosneva sõpruskonna ettevõtmistest. Mis sest, et Ossejeva tegelasteks olid ühe Moskvas asuva kooli neljanda klassi õpilased 1941. aasta kevadtalvel ja Alcottil ühe USA erakooli kasvandikud XIX sajandi teisel poolel, tähtis oli, et mõlemad raamatud õpetasid igapäevaelu väikeste sündmuste kaudu samu eluväärtusi: ausust, julgust oma vigu tunnistada, kaaslase murede märkamist, nõrgemate abistamist.

Kui kunagi aastaid hiljem nostalgialainel olles oma lapsepõlve lugemisvara üle sirvisin, tabas mind aga korralik šokk. Mäletasin küll, et „Vasjok Trubatšovi” esimene raamat algas kooli nääripeoga, kus kolm sõjaväevormis endist õpilast jutustasid kooliperele oma kangelaslikust võitlusest ohtliku vaenlasega karmidel lumeväljadel. Täiskasvanud mina taipas muidugi kohe, et jutt käis Soome Talvesõjast, aga viie-kuueaastasena polnud mul selle loo taustast mingit aimu. Ei saanudki olla, kuid piinlikkust oma toonase poliitilise harimatuse üle tundsin tagantjärele sellegipoolest.

Lapsena oleksin ma tahtnud olla pigem poiss, raamatulugudes oli poiste elu enamasti huvitavam kui tüdrukutel. Seda veendumust süvendas veelgi kooliajal loetud sari „Seiklusjutte maalt ja merelt”. Millal mu eelistus ümber pöördus, ma ei märganudki. Igatahes kunagi keskeas sain endalegi ootamatult aru, et olen oma naiserolliga igati rahul ega nõustuks seda mingil juhul meessoo vastu vahetama.

 

Günther Reindorffi maastikud

Lapsepõlve raamatud pakkusid ajaviite kõrval ainet ka mõtlemiseks ja eneseanalüüsiks ning kujundasid seeläbi märkamatult mu iseloomu ja arusaamist maailmast. Lasteraamatute puhul ei tohi aga kunagi unustada ka illustratsioone. Nii mu enda kui ka paljude teiste minu põlvkonna väikeste inimeste jaoks olid just raamatupildid esimene kokkupuude kunstimaailmaga, mille väljendusvahendid ja mõju on hoopis teistsugused kui kirjutatud tekstil.

Mitme lasteraamatu pildipool on mul siiani eredalt silme ees, kunstnike nimed teadvustasin alles palju hiljem. Richard Kivitit juba mainisin, praeguse pilguga vaadates mõjub tema kujutamislaad kuidagi heas mõttes Eesti-aegsena. Felix Kotta värssloos „Vaat mis juhtus” mind ära võlunud kassikesed ja kutsika oli meistrikäega üles joonistanud Ott Kangilaski. Nagu paljudel tolleaegsetel väikestel tüdrukutel, oli minugi jäägitu imetlusobjekt Siima Škopi loodud Lumivalgukese ja Pöial-Liisi lugude värviline muinasjutumaailm. Kui palju pilte sai sealt kooliajal salmikutesse kopeeritud! Mulle meeldis uurida ka Aleksander Pilari ja Aleksander Koemetsa illustratsioone Alide Dahlbergi värssloole „Väike Mai”, milles päkapikk ja pisikeseks jäänud Mai seiklesid taimede ja putukate keskel, ning Evald Okase lausa pillavat värviküllust Aleksander Puškini muinasjutus kalamehest ja kalakesest. Puškini paksus kõvakaanelises värsslugude kogumikus „Muinasjutte” olid aga hoopis teistsugused pildid: ülitäpsed ja detailsed monokroomsed joonistused lossidest, laevadest ning uhketes vanaaegsetes riietes inimestest. Need oli teinud kunstnik Günther Reindorff.

Sellega jõuan ma oma lapseea kõige suurema kunstielamuse juurde, milleks olid Reindorffi illustratsioonid „Eesti rahva ennemuistsetele juttudele” ja eriti üks pilt sellest raamatust. Raamat ise ilmus Eesti Riiklikus Kirjastuses 1951. aastal, tiitellehe vastas asuv frontispiss on aga dateeritud aastaga 1948.^[1] Pilt kujutab madalate majadega taluõue ja unistustesse vajunud karjapoissi kivi otsas, taamal järv ning tume metsamüür, kuhu kaob värava juurest algav looklev tee. Õuel olevast püstkojast tõuseb püstloodis suitsuvine üles taevasse, kus kihutab täispurjes laev ja kõrguvad unistuste kuldsed pilvelossid, mille sära heidab üksikuid valguslaike ka all maa peal olevale järvele ja hallile talumaastikule.

Seda pilti vaadates tuli mulle südamesse imelik tunne. Ma tundsin ära midagi, mida ma ei osanud sõnades väljendada, aga mis sundis mind üha uuesti ja uuesti vaatama. Mingis mõttes on see Reindorffi pilt saatnud mind kogu elu. Sellel on pildikeeles edasi antud igatsus ühe teistsuguse maailma järele, mida pole päriselt olemas, kuid sellesama igatsuse kaudu ometi on. Ka mina olen taolist igatsust tundnud. Vahel on see olnud isegi nii tugev, et on seganud elamast, sest kõik muu on paistnud selle kõrval vähetähtis. Aastad ja aeg pole igatsust vähendanud, vanaduses on see sama intensiivne ja kättesaamatu kui kunagi nooruses.

Plikapõlves mõtlesin, et kui kunagi abiellun, siis ainult mehega, kes on minust targem. Mul vedas, et kohtasin kedagi, kes seda tõepoolest oli. Nii oma teadmiste, mõttehaarde kui ka sõnamaagia valdamise poolest. Aga temaski oli varjul seesama igatsus, tundsin selle ta luuletustes kohe ära. Tegelikult abiellusingi ma luuletustega, enne veel kui nende kirjutajaga päriselt tuttavaks sain. See tekitas meie pika ühiselu jooksul mõnigi kord probleeme. Vahel tundus mulle koguni, et mõnes eluasjas olin targem pool pigem mina. Aga me saime hakkama. Millega me aga päriselt hakkama ei saanud, oli igatsus. Me kumbki ei jõudnudki pärale sinna, kuhu ta meid kutsus. Võib-olla mu mees on nüüd jõudnud, aga sellest ei tea mina midagi.

Ei pääsenud oma unistuste ilma ka Reindorffi karjapoiss. Selles raamatus oli aga veel teisigi pilte, mis südamest naksti kinni võtsid. Pikaks veninud kurat Paristaja poja loos. Põhjakonn ja hiiglaslik madudekuningas. Sünge laas „Kullaketrajate” algusinitsiaalil. Kõige rohkem erutasid mu kujutlusvõimet lõputud metsamassiivid, mis tegelaste taustal kaugusesse kadusid – kes seal elasid, mis seal toimus? Maagilisena mõjuvaid loodusekujutisi leidus ka Hilja Läti 1960. aastal ilmunud Reindorffi monograafias, mida samuti korduvalt uurisin. Igatahes, kui me 1970. aastate alguses endale Lõuna-Eestis talu ostsime, oli sealne kergelt lainetav maastik oma hämarate kuusikualuste ja silmapiirini ulatuvate metsatukkadega mulle juba Günther Reindorffi illustratsioonidelt tuttav. Nii palju elu ja kunsti seostest, mis said alguse lapsepõlve raamatutest.

 

Minu vanaema reisid

Minu koolieelse lapsepõlveaja kõige tähtsam inimene oli vanaema. Tema nägu on mul siiani selgelt silme ees. Teised näod on aja jooksul vananenud ja muutunud, aga vanaema on jäänud ikka samaks. Nüüd ma mõistan, et kui ma lapsena üldse kedagi armastasin, siis oli see vanaema, aga tookord ei osanud ma niiviisi mõelda, veel vähem öelda.

Me saime vanaemaga siin maailmas koos olla neliteist aastat. Need olid minu elu esimesed ja tema elu viimased aastad. Kui ma veel koolis ei käinud, veetsime pikad päevad kahekesi kodus. Ometi ei õnnestunudki meil kunagi omavahel päriselt suhelda. Eavahe oli liiga suur. Mina oli liiga noor ja vanaema liiga vana. Mina veel ei mõistnud ja vanaema enam ei jaksanud.

Olen mõnikord mänginud mõttega, et erinevad põlvkonnad võiksid kõik kunagi kusagil üheealistena kokku saada. Mina ja mu ema ja isa, vanaemad ja vanaisad, lapsed ja lapselapsed. Küll oleks siis arutada ja seletada. Küll oskaks siis küsida, kuulata ja ise rääkida. Mida oskasin ma lapsena vanaemalt küsida? Ja mida tema minusugusele plikatirtsule oma elust pihtida?

Minuga rääkimise asemel tegi vanaema asju, mida oli vaja teha ja mida ta oskas. Ajas mind hommikul üles, punus patsid, andis süüa, lubas hoovi naabritüdrukuga mängima, hoidis õueski silma peal. Võttis vahel endaga kaasa, kui oli vaja poodi või Kopli turule minna, ühes käes toidukott, teises kõvasti minu käsi. Mõnikord ka taples, kui olin pahandust teinud või jonninud, aga pärast sättis asjad ikka nii, et emale polnud õhtul vaja rääkida.

Ma ei mäleta, et mu vanaema oleks kunagi olnud kuri. Aga ka mitte päriselt rõõmus. Tasaselt ja kurtmata tegi ta oma igapäevatoimetusi: keetis ja küpsetas, pesi ja koristas, manitses ja õpetas. Õhtul, kui ema-isa kodus, õhtusöök söödud ja nõud pestud, tõmbus vanaema eest ära oma tuppa. Kui läksin talle sinna enne magamaminekut head-ööd-kalli tegema, istus ta tavaliselt voodiserval ja määris oma valutavaid jalgu. Mõnikord lasi mul ka kaelasooni mudida. Mäletan siiani väikesi pruune rohupudelikesi vanaema öökapi peal ning ta toas olnud kampri ja palderjani lõhna. Aga mul pole aimugi, millest ta seal üksinda voodil istudes mõtles.

Mu vanaema oli sündinud aastal 1879, mina aastal 1947. Ajavahe polegi tegelikult eriti suur, aga me elulood pärinevad kui eri maailmadest. Sestpeale, kui ma oma vanaema mäletan – ta võis olla siis seitsmekümne ümber –, oli ta minu silmis alati ühtmoodi vana. Nägu kortsuline, käed soonilised, hallid juuksed kuklasse krunni keeratud, sitsirätik peas. Seljas mõni tumedamat kirja pikk kleit ja selle peal põll. Põllesid õmbles vanaema ka mulle, pidin põlle ette panema, kui hoovi mängima läksin, see kaitses kleiti määrdumise eest.

Lapsena ma oma vanaema väljanägemise üle ei mõelnud. Minu meelest oli ta just selline nagu vanaemad ikka. Mul ei tulnud iial pähe mõtet, et vanaema võiks endale midagi muud selga panna või oma juukseid kuidagi teisiti sättida või, hoidku taevas, peegli ees oma kortse kreemitada. Või teha üldse elus midagi muud peale minu hoidmise ja koduste majapidamistööde.

See mõte tuli mulle alles palju aastaid hiljem, kui ma juba ise vanaema ja vanavanaema olin. Kui ma läksin järjekordselt juuksurisse oma halli pead pruuniks toonitama. Kui ma pakkisin kohvrit järjekordseks reisiks maakera teise otsa. Kui ma ostsin endale järjekordse kireva suvehõlsti. Kui ronisin, tõsi küll, kergelt hingeldades, koos lapselapse ja lapselapselapsega Madeira saare kõige kõrgema mäe tippu. Kui käisin muuseumis järjekordse näituse avamisel ja raamatupoes järjekordse raamatu esitlusel. Kõigi nende ja arvukate muude tegemiste vahepeal tuli mulle ühel hetkel silme ette vanaema igituttav kortsunägu ning ma mõtlesin hajameelselt, et huvitav küll, millal mina ükskord nii vanaks saan, kui oli tema. Kiire peastarvutamine andis tulemuseks, et tegelikult ma mõnda aega juba olingi ja enamgi veel.

See ei saanud võimalik olla! Otsisin albumist vanaema foto ja uurisin seda. Esimesel hetkel oligi kõik nii, nagu mäletasin: kortsud ja rätik ja puha. Aga siis korraga midagi juhtus ja fotolt vaatas mulle vastu mu enda nägu. Polnud mingit kahtlust, vanaemal ja minul oli sama nägu, ainult mina olin enda oma soengu, meigi, kirju pusa, teksapükste ja tossude taha ära peitnud.

Muudki olin ma selle tõsiasja varjamiseks teinud. Õppinud üksteist aastat keskkoolis ja lõpetanud kaks ülikooli. Töötanud kunstikabinetis ja muuseumis, kirjutanud ja avaldanud raamatuid, lugenud palju, käinud kinos, teatris, kontsertidel ja kunstinäitustel ning reisinud viimastel aastakümnetel suuremas osas Euroopa riikidest ja mõnel pool kaugemalgi.

Minu vanaema ainsad reisid olid Juuru kandi lapsepõlvemaadelt Tallinna ja tagasi ning hiljem paar korda Sinti haiget tütart vaatama. Mujal Eestis polnud ta käinud, välisriikidest rääkimata. Tema haridus piirdus nelja klassiga Juuru-Atla vallakoolis. Kuigi vanaemal olnud enda jutu järgi lapsena „hea pea” ja ta olnud oma klassis kõige targem, jäi ta pärast kooli lõpetamist isakoju. Talul oli võlg peal ja iga töökäsi kulus ära. Hiljem, juba noore neiuna, läks vanaema omal algatusel Tallinnasse õmbluskooli, abiellus seal oma kandi noormehega, tal sündis kaks tütart.

Siis pööras aga elu vanaema poole oma kurjema pale. Kui noorem tütar oli neljane, suri vanaema mees töö juures saadud veremürgitusse, varsti pärast seda põles maha nende Tallinna korter. Vanaema läks tagasi kodutallu, kasvatas lapsi ja toimetas majapidamises. Vanem tütar jäi raskelt haigeks, arstid ei suutnud teda aidata, ta viidi Sindi hooldekodusse, kus ta varsti suri. Noorem tütar, minu ema, lõpetas Tallinnas tütarlaste kommertskooli. Kui ema abiellus, kolis vanaema tema juurde Tallinna elama ning sai aja jooksul mu venna ja minu vanaemaks. Meie hoidmine oli talle täiskohaga töö, kodust väljas käis vanaema harva, ainult vahel kirikus või mõne sugulase matustel. Elu lõpul jäi ta väga viletsaks, kolmel viimasel aastal lamas vaid oma toas voodi peal. Mina teda seal enam õhtuti kallistamas ei käinud, minu varateismelises peas olid sel ajal juba hoopis teised mõtted ja tegemised. Ma ei suuda seda endale andeks anda, aga ma usun, et saan endast aru. Vanaema aeg oli läbi, mina pidin nüüd edasi minema, niisugune oli elu käsk minu sees. Vaevalt see vanaema lohutas, kuigi temalgi oli selles oma osa.

Võib-olla polnudki me elukäigud nii erinevad. Tühja neist reisidest ja muust. Meie võimalused määras maailm, kuhu me sündisime. Me mõlemad püüdsime omas ajas ja oludes hakkama saada, nii kuidas oskasime ja suutsime. Võib ju olla, et minul vedas rohkem ja vanaema tõmbas viletsama loosi. Aga lõpuks jõudsime ikka välja samasse kohta.

Siia, kus on nüüd mu lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed. Neid on palju ja nad kõik on mu vanaema järeltulijad. Nad said võimaluse sündida siia maailma tänu temale. Nende poolt vaadates ei paistagi nii tähtis, mida mu vanaema oma eluajal tegi või kus käia jõudis, oluline on, et ta andis teatepulga üle, lasi elul enda kaudu edasi minna. Minu emasse, minusse ja kõigisse neisse, kes läbi minu tulnud ja veel tulevad. Kaasaminek selle lõputu eluvooluga on minu vanaema kõige pikem reis.

^[1] Minul oli just see väljaanne, hilisemates on piltide kvaliteet kehvem.