Luule kui vasaralöök: Toomas Raudami juhtum
Jaanuar, 2015
Toomas Raudam: „See on T”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 52 lk.
Toomas Raudami teine luulekogu „See on T” on valus ja lakooniliselt lõikav. Siit leiame tekste, mis ängistavad, pitsitavad, jäävadki pitsitama, ka siis, kui raamat on ammu käest pandud. Luulekogu pealkiri tekitab kohe küsimuse: mida või keda tähistab see maagiline T? On see eesnime esitäht, mis on tõstetud vaimse firmamärgi, logo staatusesse? Selle kasuks kõneleb ja seda toetab Andres Rõhu irriteerivalt erkpunane kujundus. On see taoistlik tee? Ernst Enno tee, kõva kui kee? Toomas Raudami luule läbivaks jooneks on ta tekstidest õhkuv inimlikkus, hoolivus, kaastunne, mis jõuab kulminatsioonini luuletuses, kus empaatiat jagub lumelegi: „Kas oled tundnud nukrust / mida tunneb mõistuse kaotanud mees / riisudes sügisel murult lehti / mõeldes, et nii on lumel pehmem kukkuda / helves ei saa haiget” (lk. 46). Raudamliku valu- ja elutunde kvintessents on sõnastatud ehk pisut ehmatavalt, hämmastavalt otsesõnu, ent tänu sellele eriti mõjusalt teose viimases tsüklis: „pisarad silmis, pitsitus munades”. See on füsioloogia ja psüühe absoluutne võrdväärsus — miski pole liialt madal, miski liialt ülev, madala-kõrge omapärane integreerimine, sünteesimine, kus väärtustasandid ja stiiliregistrid kaotavad oma hierarhia ja vajalikkuse.
Luulekogu on väga selgelt eristatava struktuuriga, läbimõeldult komponeeritud. Ei midagi liigset, ainult karevaliku tundlikkuse ja põhjalikkusega selitatud sõnad. Juba avatekstis esitatakse põhiteema — see on tagasitulek lapsepõlvekoju, vanemate juurde; mõtteretk, kus ajalised kihistused on läbisegi ja muutuvad maagiliseks, elu ja surm põimuvad. Luulekogu põhitundetoon on igatsuslik, see on otsekui tagasi-ihalus, mis on nukrusest läbi imbunud. Portreedes vanematest leiame tabav-valusaid kujundeid: „Põsed lohku vajunud / Sarnad nagu sarikad / põlenud majal” (lk. 13). Siin on tunnetatud iga sõna erikaalu, kujund toetab emotsiooni täiuslikult, alliteratsioon võimendab niigi selgepiirilist pildilist võrdlust. Selles on ütlemise lõikavat jõudu.
Raudami luulestiilile on iseloomulikud pidevad „hüpped” suhteliselt realistlikelt mälupiltidelt, olustikupiltidelt (näiteks söögilauas istumine) ootamatutesse lõpplahendustesse: „Kukun toolilt põrandale / käes kasutu kahvel / söök kurgus / jään vaatama Kristust / kes on kaotanud kuulmise / ei saa parandada maailma / Ei saa klaverit” (lk, 14). Raudam oskab teha õigeaegse kannapöörde iga kord, kui terendamas klišeedesse kaldumise risk.
Luulekogu üks suurimaid väärtusi on stereotüüpse nostalgia ja memuaarlikkuse tühistamine eos, võitleminegi selle vastu. Imalavõitu klantspildid on asendatud karmide portreedega vanemate elu lõppvaatusest.
Võtmetähendusega on Raudami käsitlus lävepakust, mis on esitatud juba avaluuletuses: „Tulen koju / Avan ukse / Kukun lävepakule maha / Ärge muretsege / ema ja isa / Ma pole veel surnud” (lk. 7). Nõnda ränk on see tagasitulek, see vaimne tagasiränd, et sunnib ümber kukkuma. Lävepakk on Raudamile murdumise koht, kuid ka vastakuti seismise koht — oma kurbusega, isaga, lapsepõlvega: „Kui isa hakkab uut põrandat panema / Seisan lävepakul / ja mu meel on kurb / Jäta üks pragugi / armas isa” (lk. 11). Raudami lapsepõlvekodu lävepakust ei pääse kergelt üle, see võtab jalust, kuid ometi ka hoiab ja kannab.
Raudam on oma luuletused pealkirjastanud, mis võib-olla polegi ülemäära endastmõistetav, ja teinud seda tabavalt. Erandiks on vaid luulekogu viimane tsükkel, kuid selle rütmi ja korduse maagia teebki pealiskirjad tarbetuks.
Kujunduslikult on teose viimane tsükkel eristatud vahelehega, millel troonib tõlgendama ahvatlev T — kujutatuna sellise nurga all, mis laseb aimata tekstivasarat, ja autor lööb sellega nii mõnegi naela sügavale lugeja hinge ja vaimu, kirjanduslukkugi. Ehk on see ka umbteed kujutava liiklusmärgi implitsiitne eitus?
Luulekogu üks olulisemaid tunnusjooni on selle pisut ebaraudamlik selgus. Mingitel arusaamatutel väärpõhjustel on Toomas Raudam saanud n.-ö. raske stiiliga, keerulise autori kuvandi. Ent just selle luulekoguga tühistab Raudam üsnagi selgelt tolle tahtmatult väljakujunenud (kriitika poolt kujundatud?) identiteedi. Siin valitsevad lihtsus ja siirus non plus ultra, nende sõnade parimas ja neutraalseimas tähenduses. Ei, see pole vaarandilik lihtsate asjade ihalus, kuigi ehk pisut sedagi, maskuliinsemalt; ja kaugeltki pole see uussiirus või uuslihtsus. See on mingi ainuomane valusavõitu lihtsus, mis ometi ei tee lugejale haiget, vaid äratab teda, tõmbab vaimlisest mugavustsoonist üsna kiirelt ja mõjusalt (lõplikult?) välja.
Ei jää kuidagi märkamata, kui palju Raudam kirjutab lihtsatest füsioloogilistest toimingutest — näiteks pissimine kordub nii mõneski tekstis. Ja mõnigi asuks kärmesti nabokovlik-freudistlikele tõlgendusradadele, kuid see tundub kõnealuse raamatu puhul kohatu. Füsioloogilisus on Raudamil tõstetud kuidagi neutraalseks, vähimgi vulgaarsus on sellest välja nõrutatud.
Raudami stiil on väga isikupärane, ent kohati kõneleb ta natuke kellegi teise häälega. Kord on see Andres Ehin — „Pesukausil on pikad juuksed / Ta peseb neid seebiga / iga õhtu / iga hommik” —, et siis veel sama luuletuse lõpus muutuda Jacques Prévert’iks: „Ning kõik algab jälle otsast peale”, lk. 18). Sama kordub ka järgmises luuletuses. Salapärase peakirjaga luuletuses „B B” muutub Raudam korraga ootamatult vahinglikuks — „Mul on sulle paar küsimust / Paar küsimust kas kuuled / Kes teeb sulle su särgid / Kes teeb sulle su kevadised särgid ütle / Kas see on su bluus” (lk. 37).
Raudami kodul on kolm ust: ühe taga paradiis, teise taga põrgu, kolmanda taga teed. Jah, see võiks kõlada pisut lihtsustatult, mudeldatult, kuid järgmistes luuletustes avab ta need uksed täiesti isikupärasel sümbolistlikul moel.
Hommage vanematele leiab kulminatsiooni luuletuse „Paradiis” lõpus: „Hoian peos kaht klaaskuuli / Kaht pärli / Kaht pisarat / Ema ja isa” (lk. 21). Teatud mõttes võiks see olla luulekogu kvintessents. Kuid et kõik luuletused (v. a. ehk „Roheline õlleankur”) on võrdväärselt tihedad, kontsentreeritud, siis ehk ei olegi vaja midagi nimme esile tõsta.
Lakooniliselt, kuid mõjusalt kirjutab Raudam surmaks valmistumisest: „Õpeta mind / palun / kuidas surra / Kuid selleks / pead elama / jääma ellu / Palun sind / Jää” (lk. 36). Huvitav on märkida, et Raudamil on mingi väga isiklik ja pisut enigmaatiline suhe blues,iga. Kui Jürgen Rooste viimases kogus on blues laiapõhjaline seisundimarker või ka osa rütmimängust (vallatu vihmade bluus), siis Raudamile on see pigem konkreetsemalt muusikapõhine — „Olen hea mees / Mulle meeldib bluus” (lk. 35), või siis ka vormimääratlus (kaks lühiluuletust pealkirjadega „Bluus isale” ja „Bluus emale”.)
Luulekogu teises pooles on eriti selgelt tajutav lugeja maksimaalne, resoluutne kaasamine teksti. („Kas mäletad, kuidas suri su isa? / Tee kõik, et erinevused oleks minimaalsed”, lk. 38; „Kas oled tundnud tunnet / mida tunneb poeg / kui on hoidnud oma käes / sureva ema kätt / neli ja pool tundi / tundnud pisaraid silmis / pitsitust munades / Mina olen / See on T”, lk. 45). Selline tekst tõmbab lugeja hetkega jäädavalt mugavustsoonist välja. Ja see pole vägivaldne, vaid väga vajalik väljatõmbamine, et teha lugeja inimesemaks, panna ta silmitsi surmaga, kaduvusega, lõpuga. See on otsekui lugeja läbikatsumine, heas mõttes provotseerimine otsima mäluladestustest ehk sedagi, mida mäletada oleks liiga valus. Selles mõttes on Raudam ärataja, mälupuhastaja, ta tekstid tõmbavad tegelema psüühiliselt ebamugavaga.
