Éric Vuillard, Prix Goncourt 2017. Meetod

Indrek Koff

 

 

 

 

Kui Éric Vuillard jutustuse „Päevakord” („L’ordre du jour”) eest möödunud sügisel Goncourt’i auhinna sai, tuli see paljudele väga suure üllatusena.

Miskipärast on auhind enamasti läinud autoritele, kelle raamat ilmub sügisel, kurikuulsa rentrée littéraire’i ehk kirjandusliku kõrghooaja jooksul. „Päevakord” oli aga kevadine saak. Peale selle pole tegemist romaani, vaid jutustusega (ainult 160 lehekülge!), ja needki jäävad žüriile lõpliku valiku tegemisel üpris harva silma. Lisaks on teose välja andnud kirjastus „Actes Sud”, mille juhiks oli veel pisut aega tagasi praegune kultuuriminister Françoise Nyssen — võimalik huvide konflikt näis Goncourt’i juba eos välistavat.

Kuid juhtus see, mida ei oodatud, ja Vuillard kuulutati igati teenitult laureaadiks.

Võib vist öelda, et auhind kroonib kirjaniku pika teekonna oma meetodi juurde. Vuillard alustas 1999. aastal jutustusega „Jahimees” („Le chasseur”), seejärel proovis kätt luulega ning avaldas kaks mahukat romaani „Tohu” ja „Konkistadoorid” („Conquistadors”), kuid märkimisväärset edu nendega ei kaasnenud. 2012. aasta annab aga aimu muutusest või suisa pöördest: ilmus I maailmasõjast rääkiv jutustus „Läänemaailma lahing” („La Bataille d’Occident”), mis on esimene mingis mõttes sarnaste raamatute reas.

Tollesse nõndanimetatud ritta kuuluvad raamatud „Kongo” (2012), „Maa kurbus” („Tristesse de la terre”, 2014), „14. juuli” (2016) ja „Päevakord”. Neid lugedes tundub, et Vuillard on raamatust raamatusse välja töötanud oma meetodi.

Milline see meetod siis on? Kirjanik leiab ajaloost teema, mis teda kütkestab, olgu selleks I maailmasõda, koloniaalvallutused, Ameerika indiaanlaste hävitamine, Prantsuse revolutsioon või Hitleri võimuletulek ja Anschluss. Ta lähtub detailidest, esmapilgul tühisena näivatest seikadest, sageli ka fotodest, mis teda inspireerivad, ja manab nende kaudu esile jõulise üldistuse. Ta kirjeldab traagilist sügava empaatiaga, kuid säilitab alati huumorimeele, juhib tähelepanu naljakale, ka naeruväärsele. Meetodist täpselt kinni pidades saavutab kirjanik suurepärase tulemuse, tema raamat avaldab lugejale muljet, läheb korda.

Näitena võib ette võtta Vuillard’i tuntuima ja seni viimase teose „Päevakord”. Raamatu alguses kirjeldatakse detailselt Saksamaal 1933. aasta 20. veebruaril toimunud salajast koosolekut, millest võttis osa kakskümmend neli ärimaailma vägevat ning neile lisaks härrased Hitler ja Göring. Koosoleku päevakorras oli üks peamine punkt: kutsuda ärimehi üles rahastama natsionaalsotsialistliku partei kampaaniat eelseisvatel parlamendivalimistel. „Detailne kirjeldus” erineb küll suuresti üksikasjalikust protokollist, mida koosoleku kui žanri puhul kõigepealt ette kujutaks. Vuillard kõneleb koosoleku sisust pigem välise, kõrvalisena näiva detaili kaudu: „Neid oli kaldaäärsete kuivanud puude all kaks­kümmend neli, kakskümmend neli musta mantlit, kakskümmend neli villaga polsterdatud õlapaari, kakskümmend neli kolmeosalist ülikonda ja sama palju tagasi keeratud servaga pükse.” Ja ometi ütleb niisugune detail osalejate ning nende kaudu kogu asja laiema sisu kohta väga palju. Ja see on alles algus, sama võtte abil kõneleb autor ka näiteks sellest, kuidas Hitler Austria annekteeris. Tollest protsessist ei puudu koomika: Vuillard kirjeldab imetabase huumorimeele ja suure mõnuga lõunasööki Chamberlaini juures, kus Ribbentrop arendab võõrustaja külalislahkust kuritarvitades lõputuna näivat seltskondlikku vestlust, olles ise täiesti teadlik, et Chamberlaini ootavad pakilised töökohustused — saabus teade selle kohta, et Saksa väed on sisenenud Austriasse. Või siis pildike Panzeritest, mida peetakse võitmatuteks, kuid mida tabavad üsna pea pärast Austria piiri ületamist massilised rikked. Võitmatu sõjavägi ei saagi välksõda pidada, sest tema tankid istuvad ummikus — koomiline ja samas hirmutav. Vuil­lard’i meetodi järgi tuleb traagika ja (tragi)koomika kindlasti ühendada ning seda ta alati ka teeb, kusjuures väga mõjuvalt.

Täiesti õigustatult tekib eelnevat lugedes küsimus: kas nii siis saab? Kas võib olla meetodit kunsti tegemiseks? Vuillard’i näitel julgeksin vastata, et võib küll. Või kui meetod tundub paha sõna, liig masinlik kunstiloomingu kirjeldamiseks, siis ehk on parem nimetada seda autori hääleks. Vuillard on oma hääle leidnud ja kindlasti suudab ta selle juurde jäädes kirjutada veel mitugi raamatut, enne kui see ennast ammendada jõuab ja tuleb hakata uut otsima.

 

 

 

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

László Krasznahorkai
Inga Gaile
Moritz von Kotzebue

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon