Jälle on põhjust kõneleda Mati Undist.
„Painajalik sundmõte” (Tallinna Kirjanduskeskus, 2024) on ühelt poolt oluline publitsistikakogumik, mis ühendab kõiki Mati Undi aastail 1997–2005 Sirbis avaldatud kolumne, mida väljaandjad on avaldamiskoha järgi nimetanud veerukirjadeks. Sellisena on see huvitav kultuuriajaloo dokument, milles üsna vabas vormis ja parasjagu poleemiliselt arutletakse sajandivahetuse olulisemate poliitika-, tehnoloogia- ja teatrisuundumuste üle. Teiselt poolt on see ka mõtteline järg kolmele nn argimütoloogia seeria raamatule „Argimütoloogia sõnastik 1983–1993” (Kupar, 1993), „Vastne argimütoloogia” (Vagabund, 1996) ja „Sirise, sirise, sirbike” (Sirp, 2003), millest viimane on sisuliselt omaaegne lühike best of variant siin kõne all olevast kogumikust. Nii et raamatus kõnelevad ilukirjanduse looja ja kriitiline kultuurijälgija, müstifitseerija ja kriitik vaheldumisi.
Argimütoloogiaid kirjutavale ja reaalsust müstifitseerivale kirjanik Undile meeldivad loetelud: „Võiks olla parim riietuselt, teadmistelt, aususelt, seksis, õilsuses, reivil, pikkuses, isamaalisuses, viisipidamises.” (Lk 33.) Või: „Paneme ära prillid, kohvitassi, arvutihiire, pliiatsiteritaja, Albee näidendi „Kolm pikka naist”, käärid, Jungi teose, Barbara Walkeri leksikoni, inglise-eesti sõnaraamatu, disketi, äsjasaabunud kirja, kahvli, lusika, noa, kohvikruusi [—].” (Lk 46.) Loeteludes peitub iseäralik nauding. Neid ei pea isegi välja mõtlema, tuleb pihta hakata ja teha elementide hulgast õige valik. Loetelud loovad mulje enam-vähem stabiilsest reaalsusest, mida on võimalik sõnade abil justkui tükk-tükilt kokku reastada. Samuti võimaldavad nad autoril delikaatsel ja mitte liiga silmatorkaval viisil demonstreerida oma eruditsiooni ja käsil olevaid töid. Mitmes veerukirjas (näiteks „Jube” ja „Vananaistesuvi”) on kirjanik Unt konstrueerinud tegelastega lühiloo, mis jääb aga harilikult skemaatiliseks harjutuseks, mille käigus saab mõnd kirjutise aluseks olnud märksõna või ideed arendada. Neid palasid võib võtta väikeste sähvatustena sellest, mida oleks Unt teinud, kui ta oleks sajandivahetusel proosa kirjutamisega jätkanud, kuid suurt kunstilist ambitsiooni neil ei ole.
Fabuleerimise kõrval jääb „Painajalikus sundmõttes” niisiis ikkagi kõlama Undi teine, kultuurikommentaatori hääl. Ja selle hääle jutustatud lugudest kujuneb lõpuks midagi Eesti kultuuri siirdeaja teise perioodi kroonika taolist, juhul kui võtta siirdeajana pikka perioodi aastatel 1987–2005, mis vahendas Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi üleminekut nüüdisaegsesse, globaalse turu ja kommunikatsioonisüsteemidega ühendatud föderaalsesse Euroopasse. Sellises skeemis oleks siirdeaja esimene faas Nõukogude režiimi lagunemine ja iseseisva riigi ülesehitamine aastail 1987–1997, ja teise, Undi Sirbi-perioodi 1997–2005 peateema lülitumine globaalse maailma struktuuridesse kuni Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamiseni.
Kui üldistada, jäävad Undi kroonikast minu arvates pinnale kolm peamist, omavahel põimunud teemat: teater, kommunikatsioonitehnoloogiate hüppeline areng neil aastatel, ja selle arengu ettearvamatu mõju avalikkusele. Esimeses neist pole ilmselt midagi üllatavat, Unt on oma hilisel eluperioodil Eesti innovatiivsemaid lavastajaid, teatriteooria tundja ja tõlkija (Eugenio Barba „Paberlaevuke”) ning pedagoog lavakunstikoolis. Seega pole ime, et selles vallas on Undil välja pakkuda kõige täpsemad ja nüansseeritumad arvamusavaldused. Näiteks tekstis „Kas lihtne vaataja ja Soros toetavad meid?” (1999) reflekteerib Unt oma tollase tööandja Eesti Draamateatri juhtimise üle ja sõnastab neli konkreetset teesi: „A) Ameerikaliku projektiteatri kõrval tuleb säilitada ka Saksa/Vene repertuaariteatri põhimõte. B) Suurtes traditsioonilistes teatrites on kollektiivne juhtimine võimalik. [—]. C) Lavastajatel on oma teatud osa teatri vaimse palge kujundamises. Ja ceterum censeo: D) kultuurile tuleb peale maksta.” (Lk 231.) Saame teada, et kõvasti lihtsustades saab teatrit, teatrihoonet päris edukalt võrrelda kohvimasinaga (lk 199–200: elekter = näitlejad, kuum vesi = lavastajad, kohvipuru = tekst, filter = enesekriitika, valmis kohv = etendus), või et teatraalselt võivad mõjuda ka „tänaval vabalt hulkuvad mõrvarid, koerad, perverdid, fanaatikud, fašistid, patsaanid, maniakid, narkomaanid, asotsiaalid, fundamentalistid ja ekshibitsionistid” (lk 81). Teatriteooria (antud juhul Robert Coheni „Näitlemisvägi”) aitab ka sisukalt analüüsida poliitikat kui vaatemängu ja seda, kuidas vaataja seda mõtestab (lk 202–204). Mõtlemine ühiskondlikust avalikkusest lava, lavastuse, vaatemängu ja näitlemise paradigmade abil on kindlasti üks Undi veerukirjade huvitavamaid osasid, millesse tasuks pikemaltki süveneda.
Undi Sirbi-perioodi algus (1997) kattub Tiigrihüppe programmi esimese riigieelarve eraldusega. Järgnevatel aastatel jõuavad personaalarvutid kõikjale jõukamatesse ettevõtetesse, riigiametitesse ja kodudesse. Kommunikatsioonitehnoloogiate mõju inimühiskonnale on Undi loomingu oluline teema vähemalt alates „Sügisballist”, kui mitte juba varem. Sirbi-kirjutistes on aga märgata interneti tõusmist Undi kesksesse huviorbiiti 2000. aasta alguses, kusjuures oma osa on siin üldisematelgi hirmudel, mis levisid sajandivahetusega seoses, samuti sel ajal levinud nn millenniumi-viirusel (vt loo „Ended” algust lk 285). Mõne Undi tähelepaneku puhul tundub, et tal oli otseseid kogemusi arvutiviirustega: „Internet on täis apokalüptilisi sõnumeid. Mõned neist on nii agressiivsed, et nad ei kaogi enam, lülita neid nii palju välja, kui tahad. Kui poole tunni pärast arvuti uuesti sisse lülitad, vilgub su ekraanil ikka veel mingi suur silm, kes teatab, et kohe-kohe on kõigel lõpp, kuna inimene ei kanna oma hinge eest hoolt.” (Lk 286.) 2000. aasta 14. aprilli veerukirjas arutab Unt „Blairi nõiafilmi” ja „Matrixi” mõjul reaalsuse kui simulatsiooni idee üle. Sama aasta septembris kirjutab ta internetis kehtiva vabaduse ja anonüümsuse kohta irooniliselt: „Isegi demokraatia pole nii vaba kui anonüümne internet. [—] Uurimused on näidanud, et kui keegi ähvardab pilvelõhkujalt alla hüpata, siis päevane pisijõuk püsib hirmunult vait, massis ja pimedas aga hüüab keegi ikka vabalt takka kiites: hüppa! hüppa! Anonüümsus ei tähenda üksiolekut, vaid erilist konformsust, nimelt vabaduse vallas!” (Lk 350.) Omajagu segadust reaalsustajus tekitab neil aastatel ka kõikvõimalike andmete, sh raamatute virtuaalseks muutumine: „Inimestel on tunne, et kõike saab n-ö õhku panna. Kunst kunstajju, tekstid juhtmetesse, majad ekraanidele!” (Lk 347.) Virtuaalseks on sealjuures muutunud ka raha. „Kuid pangamajad, moneychanger’ite paleed aina kasvavad ja on sealjuures rängalt materiaalsed, kusjuures – kordame – nad sisaldavad ainult nähtamatut raha. Miks virtuaalne raha produtseerib nii massiivset arhitektuuri?” (Lk 348.) Unt on tabanud siin vastuolu, mis šokeerivamaltki ilmneb veel nüüdisaegsemate fenomenide, nagu krüptoraha ja tehisintellekt, juures: tegemist on kasutaja poolt vaadatuna funktsionaalselt kehatute nähtustega, mida hoiab aga alal äärmiselt kulukas ja energiat raiskav infrastruktuur.[1]
Kommunikatsioonitehnoloogiate arenguga on seotud (kuid mitte nende mõjule taanduv) laiem arusaam avalikkusest. Selle kategooria alla liigitaksin ma kõik Undi üldisemad poliitika-, ajaloo- ja identiteediteemalised arutlused ajatul teemal kes me oleme ja kuhu me läheme. Ning just seoses varase World Wide Web’i ängiga sõnastab Unt millenniumi esimeses essees tähelepaneku, millele on raske mitte kaasa noogutada ka 25 aastat hiljem: „Üks tähelepanuväärsemaid meie aja vastuolusid on kahe ideoloogilise äärmuse ülielav kooseksisteerimine – tehnoloogiaidiootide äärmuslik optimism ja valeprohvetite äärmuslik pessimism.” (Lk 286.) Asi pole selles, nagu saaks tõde olla kusagil nende kahe hoiaku „vahepeal”. Lihtsalt tehno-optimismi ja maailma kollapsit ootava apokalüptikaga ei ole üksikisikutel ega ühiskonnal tõepoolest midagi peale hakata. Nende abil ei saa sisukalt ei lühema- ega pikemaaegseid plaane teha, oma vaimset ega füüsilist tervist kaitsta. (Lubab ju esimene, et kõik laheneb „automaatselt”, ja teine, et kõik lunastatakse sama automaatselt mingi üleva lõpplahenduse poolt. Samas kui inimese peamine kogemus on sama jama jätkumine päevast päeva.)
Essees „Äkki kaasa teha?” lisab Unt läbinägelikult, et elame ajal, „kus tehnokraadid on erakordse kiirendusega aktiveerunud ja võrgutanud ära tohutu hulga humanitaare” (lk 270). Sama essee algul (lk 268) teatab Unt, et ta on alati olnud konservatiiv, kuid konstrueerib selle määratluse kummalisel moel, vastandades sellele just oma uuega kaasas käimise infotehnoloogia vallas. Poliitika ja maailmavaate poolest nähtub kogumikust lugejale pigem võrdlemisi hästi informeeritud, arengute hindamisel mõistlikult skeptiline vasaktsentrist või sotsiaaldemokraat. Sellisena hakkavad silma Undi vaated linnaruumile ja autostumisele: „Suurlinnas tarvitatav individuaalauto toob kaasa vohava võimukultuse, teistest üleoleku, populatsiooni atomiseerumise, lõpuks ka üksilduse. New Yorgis ei jõua autoga kuhugi!” (Lk 366.) Teatris ja kirjanduses postmodernistina tuntud Unt näib olevat just linnaruumi esteetika küsimuses vanamoeline modernist: „Suur osa linnaruumist ähvardab kaduda videokaameratest jälgitud aatriumide, galeriide ja fuajeede alla. [—] need on depolitiseeritud sfäärid, kuhu näiteks kerjuse või anarhisti jalg ei või astuda.” (Lk 410.) Areneva tehnoloogia ja muutuvate soorollide ristumispunktis on Unt suutnud iseäranis varakult ära tunda sotsiaalse probleemi, mis viimastel aastatel on akuutse teravuse saavutanud: „On selgelt eristumas lõhe tehnode ja ökode, globaalide ja lokaalide vahel. Kihistumine ei puuduta enam noori või vanu, vaesust ja rikkust. On küll mingi meeste-naiste erinevus. Häkkerlus ei huvita tüdrukuid nii palju kui poisse. Viimaseid huvitab masin ise, tüdrukuid kuuldavasti rohkem masina kaudu toimiv suhtlus.” (Lk 376, vt ka esseed „Anonüümsed patriarhid”, lk 428–429.) Undil oleks kindlasti olnud midagi öelda 2010-ndate gamergate’i jt internetis lahvatanud misogüünia skandaalide kohta. „Painajalikus sundmõttes” paljastub ka Undi hämmastav, tänaselt vaatepiirilt ehk ebatervegi huvi internetikommentaaride, eriti Delfi omade vastu (näiteks lk 320–325, 350, 407, 429). Omal ajal oli aga tegu värske nähtusega, mis võimaldas kollektiivse meelsuse üle spekuleerida.
Uue raamatu põhjal võiks lõpuks esitada küsimuse: on meil võimalik rääkida vähem või rohkem angažeeritud intellektuaal Undist, kel oli mingisugune välja joonistuv ühiskondlik missioon? Võtame näiteks Edward Saidi definitsiooni, mille kohaselt on intellektuaali ülesanne kehastada ja väljendada avalikkuse jaoks olulist aadet, sõnumit või filosoofiat, riskides sealjuures (nii iseendale kui ka teistele) ebamugavustunde tekitamisega, sest aade või sõnum püüab vältida dogmasid ega tohi osutuda ühegi suurfirma või valitsuse hääle poolt kergesti allutatavaks. Lisaks peaks see sõnum kõnelema rahvakihtidest ja probleemidest, mida soovitakse harilikult unustada ja eemale tõrjuda.[2] Selle määratluse järgi ei ole Unt ilmselt kõige suurem riskija ja ebamugavuse trotsija. Väga rasketel teemadel, nagu näiteks eesti-vene rahvusküsimus, ta võitlevalt sõna ei võta (on võimalik, et see olekski omas ajas rumal olnud). Sellestki raamatust jääb pinnale tunne, et pigem oli Unt alati rohkem loovisik, kirjanik ja lavastaja kui arvamusliider või mõnes ühiskondlikus küsimuses dzotile viskuja. Selles tagasihoidlikkuses on vähem argust ja rohkem usaldust ekspertide vastu ja tervislikku enesekriitikat. Ja midagi ehk veel, teadmist nähtuste kahetimõistetavusest, ambivalentsusest, näiteks lavastamise ja sügavuse efekti saavutamise teemal: „Mina olen ikka nii aru saanud, et sügavus on eespool” (lk 74); või kultuuri kodanlikkuse kohta: „näen ja hindan ka kultuuri õudseid, ent siiski puhastavaid elemente” (lk 223).
Kokkuvõtteks, intellektuaal Undist saab kõnelda küll, sest kirjaniku ja lavastaja Undi looming oli alati dialoogis oma ajaloolise situatsiooniga, kuid kõigest ei saa kirjanduse ja teatri keeles rääkida. Veerukirjade-Unti huvitab eelkõige see, missugused on avalikkuses ringlevad meeleolud, kuidas inimesed ennast poliitikas, teatris ja internetis väljendavad ja mille suhtes need väljendused sümptomaatilised on. Unt on poliitilise kogukonna liikmena haritud, veidi vanamoodne sotsiaaldemokraat, kelle jaoks ühiskond on komplekssem ja hoomamatum kui tema üksikliikmete summa ja nende üksikliikmete arvamused. Selles ühiskonnas on koht nii püsivatel traditsioonidel, kodanlikul psühholoogilisel teatril ja massikultuuril kui ka kompromissitul mässul ja ohtlikel eksperimentidel, mida ei saa kunagi peavoolu maandada.
[1] Bitcoini näite koha vt lähemalt: A. de Vries, C. Stoll, Bitcoin’s growing e-waste problem. Resources, Conservation and Recycling. Volume 175, December 2021, 105901; tehisintellekti kohta vt: Explained: Generative AI’s enviromental impact. MIT News 17. I 2025.
[2] E. Said, Representations of the Intellectual. New York, 1996, lk 11.
Lisa kommentaar