ILONA LAAMAN

 

 

  1. II 1934 — 26. VI 2017

 

Luuletaja Ilona Laaman kuulus meile palju haritlasi, kirjanikke, kunstiini­mesi ja poliitikuid andnud Laamanite, Poskade, Grünthalite ja Arderite suguseltsi. Tema isa oli ühiskonnategelane ja publitsist Eduard Laaman, kes arreteeriti ja hukati 1941. aastal, ema oli Tartu rahulepingu sõlminud Jaan Poska tütar Tatjana. Päritolu ja intellektuaalne keskkond, koos emaga kümneaastasena põgenemine kodumaalt ning ergas tähelepanu ümbritseva maailma ja eriti sipelgatena askeldavate inimeste vastu kujundasid Ilona Laamanist ainulaadse ja andeka sõnaseadja, ühe noorema paguluses eesti keelele truuks jäänud luuletaja. Ilona Laaman käis Rootsi algkoolides ja sai keskhariduse Stockholmis prantsuse koolis, õppis Uppsala ülikoolis riigiteadust ning tegi 1983. aastal lõpueksamid prantsuse, vene ja eesti filoloogia alal. Seitse aastat töötas ta meditsiiniõena Uppsala lähedal Ulleråkeri vaimse puudega inimeste hooldekodus. Laamani püsivaks elukohaks ongi peaaegu kogu pagulasperioodi vältel olnud Uppsala.

Ilona Laaman debüteeris 1959. aastal ajakirjas „Mana” novellidega, esikkogu „Mis need sipelgad ka ära ei ole” ilmus 1970, järgnesid „Süda vaatab kiikriga” (1974), „Üks üsna kerge haigus” (1980), „Nii on see inimeseks olemine” (1984) ning kodumaal Ott Arderi koostatud valikkogu „Mõttekriips” (1994), „Mulle ei meeldinud su nimi” (1999) ja „Maakulgur on maandunud” (2003). 1997. aastal avaldas „Loomingu Raamatukogu” Ilona Laamani proosaminiatuuridest ja varem ilmunud luuletustest koosneva omaeluloolise fragmentaariumi koos autori joonistustega. Tema looming on leidnud tunnustamist Rootsis Underi ja Adsoni mälestusfondi auhinnaga (1983) ja Rootsi Eestlaste Esinduse kultuuriauhinnaga (1987) ning kodumaal Valgetähe V klassi teenetemärgiga (2003).

„Olen põhimõtteliselt kogu selle krempli vastu,” kuulutas Ilona Laaman juba 1962. aastal oma esimeses trükki jõudnud luuletuses. Sellises manifestis on isikupära ja vastuvoolu ujumise jõudu ning tugevat enesekehtestamise tahet. Nii ei leia me ka tema luules pagulaskirjandusele iseloomulikku uinutavat koduhõllandust ega resignatsiooni, isamaalist pateetikat ega kulunud kujundeid. Laamani sõnavalik on lihtne ja igapäevane, teritudes mõnikord küll tabavaks aforismiks. Tema hoiak on enamasti neutraalne, isegi üks­kõikne, sedastav, ehk siis sama hoolimatu nagu loodus või Jumal, kellega Laaman skeptikuna kõneleb ja tõreleb. Luuletaja vaatab maailma kiikriga, ent nagu juba Ristikivi märkas, vaatab ta sageli vastupidises, kaugusi kasvatavas suunas. Üllatusefekt ei jää aga tulemata:

 

Järsku hüppab üks

sõna mulle näkku

nagu kõrvakiil sõbralt

nagu äkksuudlus vaenlaselt

 

Ilona Laamani luulet kannab eetiline imperatiiv, mis käsib alati olla väikese ja väeti poolel, ent ilma haletsuse ja heldimuse tühisõnadeta. Tema kaitsekihiks on iroonia ja must huumor, sagedaseks võtteks paradokslevas sõnastuses kummastav lapsesuine küsimus või uudistav pilk maailmale. Üksnes hilises lembeluules kaob varjav kaitsekiht ja armastus jääb elukaaslase kaotuse valus alasti.

Ilona Laaman jääb puhkama oma kodulinna Uppsala Berthåga kalmistul.

 

 

Eesti Kirjanike Liit

Leia veel huvitavat lugemist

Herman Bang
Clarice Lispector
Nikolai Baturin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon