Julge tubli tüdruk

Andrus Kasemaa

Joanna Ellmann: „Kõrbest”.
„Omailm”, 2018. 85 lk.

Joanna Ellmann on üllitanud oma kuuenda luuleteose, kui nüüd täpsem olla, siis proosapoeemi, ja saanud hakkama millegi päris huvitavaga. Vikipeedias on öeldud, et Ellmann kirjutab sümbolistlikku, müstilise varjundiga luulet. Ühes 2015. aasta „Värske Rõhu” inter­vjuus sõnastab ta oma luulenägemuse niimoodi: „Ma nimetan seda endasse ja maailma uskuvaks luuleks, müstiliseks, kohati alateadvuse tajudel mängivaks. Religioossus ja usk on minu jaoks kaks täiesti erinevat mõistet, ma olen spirituaalne küll ja kindlasti usklik, aga sama kindel on ka see, et ma pole religioosne. Kirjutamisprotsess on mulle ühelt poolt meditatsioon ja teiselt poolt rännak teistesse maailmadesse.”
Seda müstilist maailmavaadet võib tunda ka Ellmanni uues kogus „Kõrbest”, kus autor viib lugeja rännakule nägemuste maailma. Või ka vaimumaailma. See on lihtne, väga reaalne, usutav maailm, mille Ellmann lugeja silme ette manab. „Kõrbest” on kindlasti Joanna Ellmanni seni kõige parem teos. Kirjanikul on huvitav otsida uusi sõnaväljenduslikke vorme. On halb, kui autor jääb mingite mallide raamidesse. Tore, et Ellmann on katsetanud midagi uut. On tunda, et ta on ise kirjutamisprotsessi väga nautinud. Inspiratsioon on külas käinud, kahtlemata!
Raamatu „Kõrbest” lugu on tervik, ühtne, paneb kaasa mõtlema. Lõpu poole (lehekülgedel 68—71 kipub midagi logisema; midagi seal juhtus, mõte väsis ära kas minul või autoril või meil mõlemal) jääb natuke tekstitihedusest puudu, aga muidu on see päris huvitav, mõnus kulgemine, voolamine on täiesti olemas, teistmoodi, kui muidu eesti luules olen harjunud lugema. Kõik leheküljed on toredad, tekitavad huvi ja soovi lehte keerata ning teada saada, mis juhtub.
Ellmann kirjeldab vaimumaailmas ringiliikumist või unenäorännakut. Teos algab pimedusse vahtimisega oma toas, keegi põristab riidekapis, retkejuht kutsub minajutustajat vaimsele rännakule: „Ta vaid naeris tasa oma sügavat valulikku naeru ja / palus, et astuksin koos temaga keset tuba olevasse avausse / selleks, et ta näitaks mulle ilmu ja tõdesid, mida / muidu näha ei ole.” (Lk 9.) Korraga näeb minajutustaja kõrgelt veel oma juukseid padjal ja vaimumaailmas ta ongi. On paikade kirjeldusi ja olendite nägemusi nagu Johannese ilmutusraamatus: „Kuskilt taamalt, hak­kas liiva seest kerkima / suuri ja imelikke elukaid, kes meenutasid kalu. / Aga nad ei olnud seda. / Neil olid inimeste näod, mis tardunult vaatasid mind. / Otsekui viibiksid elu ja surma vahelises letargias, / otsekui paludes abi, / et viiksin nad siit minema.” (Lk 42.) Autor või siis minajutustaja näeb hulga nägemusi. Huvitavaks teeb poeemi ehk ka see, et nägemuse või une sees on veel teine nägemus ja selles omad vaimolendid. Seega natuke nagu venelaste matrjoška. Nägemus nägemuse sees. Nägemused pole koormavad, hirmsad, ehkki neis on surnuid, minategelase peast hakkab laavat voolama, või nähakse nägemust heljuvast kassiskeletist, mis osutub ammuseks sõbraks. Need on vaid mõned kummalised pildid sellel kõrberännakul. Iga uus lehekülg avab mingi uue kihi, viib edasi sügavamale vaimumaailma. See pole ei kohutav ega kole maailm, see pole hirmutav nägemus, mis proosapoeemis lugeja ette kantakse. Kunagi olid kõrbemungad ja erakud, kes kirjeldasid oma nägemusi. Ellmanni loodud teos — eks seegi ole midagi sellist.
Teos lõpeb natuke tavalise tõdemusega, et kuigi inimene kaob ja pimedus ta neelab, jääb alles inimese olemine. „Ka siis, kui ühel näiliselt rahulikul päeval / haarab pimedus inimese endasse / ja neelab oma / koridoridesse, / jääb talle alles / tema alatine olemine.” (Lk 85.) Ehk siis surematus. Inimhing on surematu ja seda usuvad kõik usundid ja religioonid. Lakoonilist sõnavara kasutades on loodud kaunis poeetiline vabavärsis poeem hingemaailmas ringiliikumisest, nägemustest sealpoolsuses. Ei puudu ka pöördumised vaimolendi või retkejuhi poole. On see midagi Piibli-ainelist või indiaani muinasjuttude hingerännakute laadis või hoopis iidne India või new age… Tõsi on see, et vaimumaailm on olemas, vähemalt ma usun, ja see on ühtne, seal kehtivad oma reeglid ja toimimismehhanismid. Võtkem kas või unenäod. Unenäomaailma kirjeldamine. Tundub lootusetu. Ent kui loed Ellmani raamatut, siis tunned, et autor on tõetruult edasi andnud sealpoolset maailma ja selle reegleid. Nägemusena on „Kõrbest” üllatavalt kompaktne, tõene, usutav, realistlik. Muidugi, uut usku ega koolkonda Ellmann ei leiuta, näitab vaid taas vanade tõdede kehtivust.
Lugedes mõtlesin küll, et äkki oleks Ellmann pidanud selle teosega veel ootama. Vahel antakse autorile nõu, et setita, lase tekstil mõni aeg olla, vaata, mis on saanud sellest aasta pärast, siis näed, mis kõlbab, mis mitte, äkki ümber teha siit ja sealt. Isiklikult tean, et vahel see nõu aitab, vahel mitte. Sisetunde küsimus. Kas ise jääd rahule või mitte. Kaks aastat võid ju mõelda, püüda teksti paremaks teha, iga kord see aga ei kehti. Autor võib tekstist välja kasvada, teema vastu huvi kaotada, maailm kaotaks seega ühe olulise teose. Teksti peaks kirjutama ühe hooga ja võimalikult hästi, andma endast parima — see on selge. Ühest vastust, kuidas sünnib oluline kultuuriline teos, muidugi pole. Kas „Kõrbest” on oluline kultuuriline teos? Sisetunne ütleb, et ei ole. „Kõrbest” võib olla Ellmannile isiklikuks verstapostiks küpsemise teel, nii nagu lapsed mõõdavad oma pikkust ja kriipsutavad seinale jooni, nii võib Ellmanni uut raamatut vaadelda kui autori järgmist isiklikku kasvukriipsu. Ja ometi on see hea. Oled kasvanud, tubli tüdruk, tahaks öelda. Näed, kui suur sa juba oled! Ehk kunagi tõesti jätab Joanna Ellmann midagi olulist meie, eestlaste kultuuriruumi.
Huvitav oleks teada, kui palju on teoses reaalseid nägemusi ja kui palju ilukirjandust, autori enda väljamõeldut. Aga kas sel ongi vahet? Ellmannil on osavalt õnnestunud segada eri žanre (ilukirjandus ja esoteerika) ja kirjutada ometi huvitavalt ja loetavalt — tekst on kerge, samas sügav ja voolav. Poeem ei muutu tüütavaks, tempot hoitakse üleval. „Kõrbest” on ka hea näide kulka kirjanduskomisjoni õnnestunud ja julge valiku kohta.
Uued kirjandushuvilised leiavad kord oma vanaemade riiulist Joanna Ellmanni raamatu „Kõrbest”. Usun, et seda teost loetakse ka aastal 2030, kas just vaimustusega, aga huvi ja uudishimuga küll. Hakkad lugema ja tahad teada, oled lummatud piltide galeriist. Jääd vaatama, tunned lõpuks huvi ka autori vastu. Püüan ette kujutada, mis tunne oleks olnud, kui Ellmann oleks kirjutanud selle raamatu eelmise Eesti Vabariigi ajal ja ma oleksin leidnud selle 2000. aastal leskede majast, Armilde pööningult näiteks. Oleksin sirvinud, mõelnud: mingi eestiaegne teos. Huvitav, kes selle raamatu ostis? Ja kes see Joanna Ellmann veel on? Siis oleks teinud lahti Vikipeedia ja saanud teada, et Ellmann on kirjutanud seda ja seda, liikunud vaimumaailma ja kirjanduse piirimail, ühendanud oma loomingus eri voole, olnud paljude huvidega. Päris põnev. Huvitav, mis ta veel kirjutanud on? Nii ma siis oleksin istunud seal leskede pööningul ühes Alats­kivi kolkakülas, Ellmanni raamat mu käes oleks olnud niiske, koitanud, hiirte näritud. Huvitavalt kirjutab, oleksin mõelnud. Võib-olla oleksin teosest mõjutustki saanud ja hakanud ka ise Ellmanni moodi kirjutama, ja kord oleksin intervjuus öelnud, et Eesti vanemast kirjandusest meeldib mulle Ellmanni raamat „Kõrbest”, et oli lugemiselamus, see teos muutis mind.
Uurin seal pööningul veel Ellmanni kohta. Mis Vikipeedia veel ütleb. Polnud just parnassil, liikus oma rada, oma teemasid pidi. Huvitav autor. Kirjutas palju raamatuid. Oli tegev ühiskondlikus elus. Suhtles selle ja sellega. Pööningu akna taga võetakse põldudel vilja, aknaklaasid on pesemata, hirmus tolmused. Lehmaheinte seas on Ellmann. Vanad heinad, juba põhuks muutunud nagu kogu kirjandus.
Aeg setitab ka praegust kirjandust. On katsetajaid, on neid, kellel on talenti. On neid, kes teevad enda kallal tööd. On neid, kes on leidnud, et kirjutamine on kerge töö, avaldavad kohutavalt halbu teoseid. Vaesed metsad.
Ellmanni teos on lugemist väärt. Nii ma seda kirjeldaksin. Päris õnnestunud. Tihedus tuleb kindlasti aastatega. Kui Ellmann oleks kokk ja tegu oleks söögiga, kui „Kõrbest” oleks söök, siis tegi Ellmann lugejatele päris maitsva roa. Oskas üllatada. Teeb nii mõnelegi kuulsale luuletajale silmad ette millegi värskega. Julge ja tubli tüdruk!

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon