Kas eesti kirjandus areneb?

Mõttevahetus: XXI sajandi eesti kirjandus

Aare Pilv

Foto: Wikipedia / Jaak Kikas

 

Ma õigupoolest ei usu, et suudaksin sellesse mõttevahetusse lisada midagi põhimõtteliselt uut, kuid kuna olen väikest viisi vastutav selle kirjutiste sarja ellukutsumise eest, siis püüan lisada mõned ääremärkused.

Kui olin valmis saanud 2020. aasta luule ülevaate „Loomingule”, kirjutas Toomas Haug: „Mulle jäi Sinu ülevaatest kõlama mõte, et peaks luule käsitle­misel tegema kokkuvõtteid möödunud kümnendist ja üldse XXI sajandi eesti luulest. Sellega tahaks haakuda ja ka Loomingu veergudel midagi toime panna. Kuidas Sa seda mõtlesid? Midagi päris uurimuslikku? Tähelepanekuid ja muljeid asja sees olijatelt? Kas oleksid valmis ise kirjutama ja keda peaksid silmas võimalike kirjutajatena? Ühesõnaga, arendaks seda mõtet.” Ma vastasin talle: „Joosep Susil oli üks kümnendivaade Vikerkaares,[1] mis oli huvitav, aga samas selline suhteliselt ülelendav. Sealt tekkiski tunne, et tegelikult võiks ju olla põhja­likumat mõttevahetust. See, et pole paista mingit erilist kokkuvõtu-indu, kuigi kümnend oli ju muidu ühiskondlikus mõttes üsna pulbitsev, tundub kuidagi intrigeeriv. Tundub, et pigem oodatakse ja kardetakse, vähem tehakse kokkuvõtteid ja refleksioone.

Ma kujutan ette, et ideaalis võiks see olla mingi kirjutiste sari, nii nagu neid on varem ka minu mäletamist mööda tehtud, seal võiks olla nii uurimusliku­mat kui subjektiivsemat. Üldküsimuseasetus umbes, et kuhu oleme oma kirjandusega jõudnud viimase 10, 20 või 30 aasta jooksul; ühesõnaga mingit perspektiivi panekut. Autoreid ei mõista nii kohe öelda, esimese hooga tulevad suvaliselt pähe Velsker ja Kraavi, aga seda peaks mõtlema. Nooremaid peaks nooremate käest uurima, kes neil seal helgemad pead on – Susi, Ross, aga kes veel. Ise ma end kirjutajaks ei söanda pakkuda, sest mu kursisolek jooksva kirjandusega (eriti proosaga) on üsna lünklik, eriti just viimase 10 aasta jooksul.” Ja sealt see asi siis arenes.

Õigupoolest oligi mu igatsus selliste kokkuvõtete järele tingitud sellest, et olen ise jooksvast kirjanduspildi jälgimisest võõrdunud ja avastasin juba luule­ülevaadet kirjutades, et ma pole kindel, kuivõrd pädevalt ja adekvaatselt ma ilmunud teoseid konteksti paigutada oskan. Eks seal ülevaates oligi mingeid liiga lõdva randmega üldistusi (kas või see mitmelt poolt ninakrimpsutusi saanud „nais-Roostete” jutt – kriitika on põhjendatud ja hea oleks, kui see märksõna edasisse käibesse ei läheks).

Ja ma sain, mis tahtsin: mõttevahetuses ilmunud artiklid on olnud harivad ja huvitavad. Siin on olnud põhjalikke ülevaateid, nagu näiteks Janek Kraavi ­süsteemne ja ammendav õppematerjal proosast, Joosep Susi söakalt prognoosiv jutt luulepildist ja Andrus Oru käsitlus praegu õitsvast, kuigi ehk omaette ruumis toimetavast noorsookirjandusest. Johanna Ross kõneleb väga valgustavalt naiste rolli muutumisest uuemas kirjanduses, Hasso Krull pakub välja oma autonoomse ja sisuka raamistiku, mille kaudu uuema luule protsesse mõtestada. On väga tänuväärne, et Piret Viires toob mängu kirjandusprotsessi institutsionaalse külje, et Mart Velsker aktualiseerib stabiilsuse ja ohutunde üheaegse kohalolu praeguse kirjanduse enesetajus ja et Jürgen Rooste, kes on kogu selle protsessi luuletajana kaasa teinud, pakub oma spontaanse ja elusa hoiaku. Ja mõistagi on kogu senine mõttevahetus käinud Märt Väljataga tuules, kes oma alustavas tekstis käis välja nii mõnedki intrigeerivad teesid. Neist ehk olulisim – millega paljud sõnavõtjad on ka suhestunud – on väide, et eesti kirjandus enam ei arene selles mõttes, et temas ei ole enam suundumusi.

See arenemise-küsimus on mu meelest olemuslik mitmes plaanis: nii otsese küsimusena (kas on arengut ja kui, siis milline see on, või kui mitte, siis mida sellest järeldada?) kui ka sümptomina (mida sellise küsimuse esitamise vajadus näitab meie kirjandusetaju kohta?).

Väljataga intrigeerib mind isiklikult küll kohe ka oma teesi laiendusega, öeldes, et noored kriitikud on juba paarkümmend aastat (sealhulgas omaaegsed erakkondlased, s.t sealhulgas ka mina, kuid Väljataga haarab kuni Susini välja) „püüdnud arenematust kujutada erilise arenguhüppena”.

See torge näib esindavat mingit üheksakümnendatelikku paatost, tundub hüüatusena kuskilt möödaniku poleemikatest. Aga kui sellega ometi kaasa minna (ja ma lähen, sest olen minagi juba keskealine, kes toitub oma noorus­innustuse varudest), siis on see väide mu meelest probleemne mõlemast otsast, otsekui oleks tegu mingi oksüümoroniga. Kuid oksüümoron on see ainult sellest vaatepunktist, kus kirjanduselt oodatakse permanentset revolutsiooni ja tajutakse sellest taotlusest loobumist mingi erilise provokatsioonina. Kui aga vaadata sellest vaatepunktist, kust mina olen võrsunud (üheksakümnendate lõpp ja sajandivahetus), pole siin mingit paradoksi ega oksüümoroni, on lihtsalt soov mitte olla eelmise põlvkonna epigoon (sest ka neile otsene vastandumine oleks epigoonlus), mitte olla revolutsiooni matkija, vaid kehtestada end sellest sõltumatult. Loomulikult on see revolutsioonilisuse seisukohalt platoolikkus ja stagnatsioon – kuid teisalt on see eitusest loobumine, et teostada oma positiivset vabadust (erinevalt progressistlikust negatiivsest vabadusest). Nii et Väljataga loeb eituse sisse sinna, kus sellest just loobuti. Aga see kõik kehtib minuvanuste kohta (võib-olla ainult minu kohta). Kas see on laiendatav praegusele nooremale põlvkonnale, on üsna kaheldav, mulle tundub, et need on vanad liistud (mitte et mul endal uuemaid oleks välja pakkuda) ja käigus on ehk juba hoopis teised toimimisloogikad.

Nii et mul on tegelikult kahtlus, et küsimus arengust (kui selle all mõista mingit lineaarset mineviku pärandi pinnaselt tuleviku poole suunatust) võib olla vanamoodne. Aga ta on meil ometi sügaval kontides ja nõuab vastust. Mingi liikumine toimub ju kogu aeg ja tahaks teada, kuhu me oleme liikunud. Kas on toimunud äkki mingi murrang, mida me pole tähele pannud? Iseendast kõnekas on juba seegi asjaolu, et 2010-ndad on juba mitu aastat möödas ning enne siinset mõttevahetust polnud kirjanduse mõtestajate hulgas suurt kihku mingeid kokkuvõtteid teha, kuidagi korraks „meelemärkusele tulla”. Ollakse ühtpidi äraootavad ja teistpidi rahul. Kirjanduselu mühiseb, vanad on vormis, noori tuleb nagu rahet – ja edasi?

Ma arvan, et see on seotud üldise ühiskondliku kliimaga. Eesti kirjanduse murrangud on tegelikult olnud tihedalt seotud ühiskondlike piiri­postidega ja meie „hüpped” on kõik mingi ühiskondliku surutise paisu tagant valla pääsemised (nii „Noor-Eesti”, kuuekümnendad kui ka üheksa­kümnendad). Võib-olla ainult 1930-ndate küps kõrgaeg on midagi muud – aga see polnud ka tavamõttes murranguaeg, vaid kristalliseerunud meie kirjandusloolises tajus pigem paisu taha kinni jäämisena. Meil polegi nii pikka stabiilset ja vaba aega varem olnud kui praegu (ehk olnuks XIX sajandil, kui olnuksime baltisakslased).

Mart Velskri osutus sellele, et elame võib-olla stabiilsuse viimaseid hetki ja et seda stabiilsust kummitab teatav ennustamatus, vastab ka minu tajule. Meie kirjanduse konteksti võiks ehk kirjeldada sõnaühendiga „ärev heaoluühiskond” – elujärg on enam-vähem inimväärne, mõtte-, sõna- ja tegutsemisvabadus on samuti olemas, kuid me ei tea, mis saab. Nagu Väljataga ütleb – meil pole utoopiaid. Muidugi mängib oma osa see, et ajalugu siiski ei ole otsa saanud (kirjutan sedagi siin päeval, mil pole veel selge, kelle raketid Poolas plahvatasid), aga laiemas plaanis – ja see on jõudnud teemana ka kirjandusse – elame juba mõnda aega, teadvustades ohtu: meie maakera keskkonna- ja rahvastikuprobleemid on nii suured, et võib-olla ootab tsivilisatsiooni selle praegusel kujul üsna pea ees mingi suurem kollaps. Ma arvan, et see kontekst tõotab kaht paralleelset arengut kirjanduses: stabiilsuse säilitamise püüdeid, s.t alalhoidlik püüe säilitada keskkonda kandub üle ka kultuurivaldkonda, ja teisalt kerkib esile kirjanduse senisest suurem angažeeritus, kas siis ideoloogiliselt võitlev või laiemalt elu säilitamise nimel kõnelev kirjandus (siia alla võib käia ka see, millele osutab Krull oma kirjutises – kirjandus kui teatav koondaja, tihendaja, afektidest tunneteni juhtija, inimeseks-olemise õpetaja). Ma arvan, et „kunst kunsti pärast” ajad, mängimise ajad hakkavad mööda saama, üha rohkem tahab kirjandus midagi reaalselt öelda ja mõjutada. Enam ei piisa „kodanluse epateerimisest”, mis kirjanduse progressi on ligi 200 aastat kandnud, on vaja reaalset kommunikatsiooni, mis jõuaks kunstiinimeste kõlakojast välja. Dekonstruktsiooni ajad on möödas, on konstruktsiooni aegade algus.

Aga seejuures arvan ma ka, et paralleelselt hakkab „kirjandus” kui mingi ühtne ja ühe traditsiooniga seotud väli (või isegi kui autonoomne kunstiliik) üha rohkem hajuma. See juba käib, ja seegi on ilmselt üks põhjus, miks kümnendi- või kahekümnendikokkuvõtted erilist indu ei tekita – sest neid ei eksisteeri enam orgaanilise kirjandusloolise konstruktsioonina. Võib-olla ma liialdan hoogsalt. Aga ma tahan osutada selle abil nähtusele, mis vilksab selles mõttevahetuses pidevalt – digitaliseerumine. Mulle paistab, et see, kuidas me digitaalmaailma mõju kirjandusele näeme, on liiga vagur. See mõju ei seisne ainult selles, et on ilmunud Facebooki- ja Instagrami-luule, hüpertekstuaalsed kirjutamistehnikad või näiteks see, et Robert Kurvitza & Co. „Disco Elysiumi” on nimetatud maailma kõige loetumaks eesti kirjandusteoseks. Ma arvan, et digitaliseerumine, internet, sotsiaalmeedia kui suhtlusformaat on kujundanud ümber meie tajusid ka üldisemalt. Just siit tuleb otsida põhjusi, miks areng selle harjumuspärases mõttes enam ei toimu või siis ei asu enam seal, kust me teda otsime. Arengu kontseptsioon selle väljatagalikus tähenduses eeldab ühemõttelist traditsiooni, millest lähtudes ja millele vastandudes toimub edasi­minek – ühesõnaga, suundumus edasi eeldab ka selget tagasivaate suunda. Digitaliseerumise kujundatud taju- ja toimimisviisid on teistsugused, siin ei ole enam lineaarsust, on risoomsus, pihustumine, mis kandub ka kirjanduspilti, nii et kriitikalgi on seda raske hõlmata (nagu siinsestki mõttevahetusest on tunda). See väljendub kas või sellises lihtsas asjas, et kui nooremad inimesed hakkavad kirjutama, siis nende toetuspind, millelt nad lähtuvad, nende n-ö traditsiooni-huumus ei pruugi olla seesama mis teistel: kogu maailma kirjanduspärand (ja mitte ainult kirjandus) on nende ees lahti ja nende looming suhestub näiteks hoopis mingi olulise hoovusega ingliskeelses kirjanduses (või hoopis muusikas või mõnes maailmavaatelises netifoorumis). Ühesõnaga, me ei liigu enam ühemõõtmelisel kiirteel, aga ka mitte kahemõõtmelisel platool – me asume kolmemõõtmelises võrgustikus. Selle nähtuse teine aspekt on meile sotsiaalmeediast tuttav – nn kõlakojastumine, kus ma võin küll intensiivselt suhestuda oma mõttekaaslastega tuhandete kilomeetrite taga, aga ei tea midagi sellest, mida mõtleb minu naaber. Risoomsus ja mittelineaarsus pole enam lihtsalt põnevad mudelid (nagu nad näisid veel üheksakümnendail), nad on meie igapäevane tegelikkus, mida ongi raske harjumuspärase kriitilise pilguga haarata.

Sellel digitaliseerumisel on veel teine aspekt: blogilisus (mis on vist juba eilne päev), avalik intiimsus, pidev kommunikatiivsus. See, et vahetu suhtlus on üha enam kirjalik, on kaasa toonud teisalt selle, et kirjakultuur keskendub üha enam vahetule filtriteta suhtlusele. See puudutab ka näiteks seda, et fiktsioon ei ole enam ilukirjanduse ainus või peamine modaalsus, üha tavalisem on oma elukogemuse kunstiline esitlus (markantseim näide eesti kirjanduses muidugi Maarja Kangro „Klaaslaps”, aga omaette nähtus on Õnnepalu, kes juba kakskümmend aastat muud ei kirjutagi kui autobiograafiat). Selle nähtuse teine tendents on see, et kirjandus, eriti luule, püüab üha rohkem olla vahetus kontaktis oma adressaadiga, teda vahetult kõnetada nagu performatiivne sõna – selle markantseim näide on slämmiluule populaarsus, aga ka üldisemalt noores luules näha olev räpipoeetika mõju (räpi olulisusele viitab huvitava nurga alt Krull oma artiklis). Kirjandus pole enam tekstiliste teemantide lihvimise valdkond või sisekõne, see on üha rohkem vahetu kontakti otsimise viis. Sõnakunstis suureneb poeetilise mõõtme kõrval pragmaatiline mõõde.

Nii et ma arvan, et digitaliseerumisel on väga ulatuslikud tagajärjed sellele, kuidas me maailma tajume ja selles toimime, ning see on võib-olla kõige olulisem „areng”, mis on toimunud. Meie tajuruum on teisenenud.

See toob meelde Jacques Rancière’i teooria sellest, kuidas sotsiaalseid prakti­kaid saab kirjeldada kui teatavat „tajutava jaotuskorda”, s.t alati on kuidagi korraldatud see, mida ja keda on näha, kes saab kuidas kõnelda ja kuuldav olla. Ses mõttes on digiajastu seda tajutava jaotuskorda tugevasti muutnud, just seekaudu, et kirjandus kui kultuuriline praktika on mitmes mõttes demokrati­seerunud, intiimsemaks ja samal ajal kollektiivsemaks muutunud. Senised hierarhiad ei toimi enam, seetõttu on toimuvat ka keerulisem kaardistada ja tõlgendada. Rancière aga keskendub oma esteetikafilosoofias eelkõige sellele, kuidas esteetiline sfäär ise reaalsust, s.t kehtivat tajutava jaotuskorda teisendab ja nihestab – kuidas esteetika on poliitiline. On keeruline öelda, kas selle digitaliseerumisjärgse taju puhul on kirjanduslikud praktikad olnud muutuste järgijad või nende kaasloojad. Ilmselt on küsimus ka selles, et koos nende muutustega on ka kirjanduse enese staatus ühiskondlikes praktikates muutunud, ta on vähem puhas kunst ja rohkem suhtlusakt – nii et see hierarhia esteetilise ja praktilise sfääri vahel ongi ähmastumas. Aga võime ometi küsida, kas viimase kahekümne aasta kirjandus ise on toonud mingeid muutusi meie ühiskondlikku tajutava jaotuskorda. Usun, et seda saab päriselt öelda alles tagantjärele, sest suurimad muutused toimuvad alati lõigetes, mis pole toimumise hetkel teadvustatud, kuskil pinna all. Kuid midagi saab ometi oletada.

Ma arvan, et lisaks neile nähtustele, millest juba on juttu olnud, võib osutada paarile asjale, mida me tajume kindlasti teisiti kui kakskümmend aastat tagasi. Üks on see, et eesti kirjandus ei ole enam eksklusiivselt eestikeelne. Meil on nüüd olemas kirjandus, mis ei pruugi olla originaalis eestikeelne, kuid mida ometi tajutakse eesti kirjandusena. Ma pean siin esmajoones silmas eestivene kirjandust, mis on sellisena kehtestunud just uuel sajandil; kõige teravam murrang oli umbes kümme aastat tagasi seoses poleemikaga selle üle, kas Andrei Ivanovi tekstid on eesti kirjandus; kuid enamjaolt on see kehtestumine toimunud üsna sujuvalt. On küll võimalik, et selle eestivene kirjanduse lainehari on juba möödas ning see jääb põlvkondlikuks nähtuseks, kuivõrd järelkasvu enam ei tule või on see juba läbinisti eestikeelne. Kuid peale eestivene kirjanduse kuulub siia ka nähtus, mida olen täheldanud kõige noorema kirjandusliku põlvkonna juures: et eestlaste eestikeelsed luuletused võivad olla algupäraselt kirjutatud muus keeles muukeelsele publikule ning seejärel eesti keelde tõlgitud. Või siis on tekstid küll eestikeelsed, kuid nende viiteväljad ei asu eesti keeles, nii et tekstid mõjuvad kergelt tõlkelistena. See on osa tollestsamast „traditsioonivabadusest” ja demokraatlikust risoomsusest. Ühesõnaga, „etnosümbolism” (nagu Kajar Pruul kunagi iseloomustas seda traditsiooni, mis ulatus nooreestlastest kuni üheksakümnendate murranguni) pole enam eilne päev, vaid midagi antiikmütoloogilist.

Teine asi, mis on kindlasti muutunud: kirjutavad naised ei pea enam mahtuma teatavatesse kindlatesse rollidesse, et olla aktsepteeritud, nad võivad olla millised tahes. Kindlasti ma liialdan, sest alles hiljuti oli poleemika selle üle, miks naised proportsionaalselt võttes nii vähe auhindu saavad. Aga viimase 20 aasta jooksul on normaliseerunud sellised naiskirjanike positsioonid, mida varem nii hõlpsalt ette ei kujutanud, eriti just nooremas luules. Naisautorid ise ei tsenseeri enam ennast meheliku traditsiooni kohaselt, ja see on juba oluline nihe. (Muidugi on siin olulised teerajajad, eelkõige Ene Mihkelson ja Elo Viiding – viimane on mu meelest üks institutsionaalselt alahinnatumaid eesti kirjanikke.)

Neid kolme – laialdane digiühiskonnaga tulnud tajude ja kommunikatsiooniviiside muutus, rahvuskirjanduse tähenduse teisenemine, teoks saanud sooline emantsipatsioon – saab ju küll täitsa arenguks nimetada. Eesti kirjandus­lugu ei pruugi enam olla tüvi, mille külge arengu oksad kasvavad – aga see ei tähenda, et kirjandus on kaotanud kaanoni, mille suhtes areneda. See kaanon on lihtsalt mujal ja ta on paljune.

Kui lülituda ümber pisut kodusemale arutlusviisile, võib küsida lihtsalt: kuidas võimalikult lühidalt iseloomustada seda, mis uue sajandi kirjandust varasemast eristab? Äkki nii: üheksakümnendate kirjanduse kõige revolutsioonilisemad jõud – Kivisildnik ja Kender – on jõudnud nüüdseks krahhini; üheksakümnendad said lõplikult läbi 2006, kui suri Jüri Ehlvest; meie praegune kirjandus on „kirjandus ilma Ehlvestita”; et Ehlvesti varju on edasises kirjanduses (kahjuks) vähe tunda, on sümptomaatiline. Kes aga on jätkuvalt ja pidevalt kohal, on Hasso Krull – nii luuletaja, kriitiku kui utopistliku mõtlejana. Kui üheksakümnendail oli ta uuendaja, siis nüüd on ta lihtsalt antus. Ta pole paavst ega hall kardinal – aga ilma temata ei oleks uusimast eesti kirjandusest võimalik kõnelda. Ma ei tea, kas see lühikokkuvõte ütleb midagi näiteks 50 aasta pärast.

Lõpetuseks. Kui olevik ei ole minu minevikus loodetud või ette nähtud tulevik, siis tundub ta suvalisena, ei tea kust tulnuna, otsekui väljaspool arengut olevana. Aga samas võib olla, et just see ettenähtamatus ongi arenemise tõeline nägu. Näiteks 2010. aastatel oli eesti kirjanduses isiklikult minu jaoks kaks kõige olulisemat sündmust see, et Urmas Vadi kirjutas stabiilselt ainult puhast kulda ja et eesti luules kinnistus olulise kirjutajana Tõnis Vilu. Et Vadi omas laadis tipptaseme saavutab, oli ennustatav ja väga oodatud, Vilu tulek aga oli täiesti ette arvutamatu, seda ei osanud loota. Need ongi kaks erinevat viisi, kuidas areng toimub.

 

[1]J. Susi, Luule: kontrollitult turbulentne. „Vikerkaar” 2020, nr 10/11, lk 100–105.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood