Keerdumine iseenesesse

Mart Kangur / Carolina Pihelgas

 

 

Mart Kangur (s 1971) on kirjanik, tõlkija ja filosoof. 2005. aastal ilmus Kanguril koos Ivar Ravi ja Jaak Rannaga proosaraamat „Jaak Rand ja teisi jutte” („Elund ja Partnerid”), mis sai Betti Alveri debüüdiauhinna. Kangur on avaldanud kaks luulekogu, „Kuldne põli” (2009, „Koma”) ja „Kõrgusekartus” (2015, „Kirimiri”), mõlemad pälvisid Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna. Luuletuse eest „tahaks eesti / liivini lahti võtta” sai Kangur 2016. aastal Juhan Liivi luuleauhinna. Mart Kanguri kõige silmapaistvam tõlge on Jacques Derrida „Surma and” (2011, TLÜ kirjastus), aga ta on tõlkinud ka Hemingway ja Carl Sagani teoseid, samuti avaldanud ja toimetanud filosoofilisi tekste. Peatselt on ilmumas uus luulekogu „Liivini lahti”.

CAROLINA PIHELGAS: Oled hulk aastaid õppinud Eesti Humanitaarinstituudis, mis 1990-ndatel ja veel nullindatelgi oli vaba vaimsuse ja filosoofia taimelava, kus polnud puudust eluaegsetest üliõpilastest. Milline oli „vana EHI” ja selle vaimsus ning kuidas on EHI-s õppimine sind mõjutanud?

MART KANGUR: EHI oli üks paras eksperiment, kõigi oma heade ja halbade külgedega. Vaba oli ta tõesti, nii lektoritele, kes said rääkida sellest, mis neid parajasti kõige rohkem huvitas, kui ka üliõpilastele, kes võisid (eriti algusaegadel) käia millistes loengutes tahes, teha eksameid, millal õige tundus, ja õppida nii kaua kui kulus. See kõik aga eeldas tugevat isiklikku distsipliini, mida noortel inimestel just ülemäära ei leidu. Kuna puudus kursuste süsteem, suheldi justkui terve kooliga korraga, põlvkondade üleselt, mis muidugi andis ja õpetas palju. Suur mõju oli karismaatilistel õppejõududel, kelle eeskuju innustas, aga võis ka halvata, sest vahetus isiklikus kontaktis seati latt kohe väga kõrgele. Mõnele sobis selline voolav ja väheste formaalsete piirangutega keskkond paremini, mõnele halvemini. Ise tulin sellest napilt läbi, kooli amorfsus sünkroniseerus liialt mu enese sisemise tumeainega. Aga küllap oleksin ka näiteks Tartus aastateks kuhugi agulihämarusse kadunud. EHI oli midagi saatuslikku, ja oma saatust peab armastama.

C. P.: Millised need karismaatilised õppejõud olid, ja mis on peamine, mis sa ise neilt kaasa said?

M. K.: Head lektorid muidugi lihtsalt vaimustasid, kiskusid kaasa, panid lugema, asja edasi uurima. Kohe oma esimesel aastal sattusin Hasso Krulli poststrukturalistlike meetodite loengutesse, kus käsitleti Barthes’i, Kristevat, Derridad, Deleuze’i ja Guattarid, Bataille’d jt — see kursus määras mu edasisi huvisid ikka väga palju, first cut is the deepest. Võtsin järgnevatel aastatel osa vist küll kõigist Krulli loengukursustest ja seminaridest, käisin tal ka külas, lastele õunad ja apelsinid kaasas, et kuuldut edasi arutada. Teine kirjandusteooria õppetooli suurkuju oli Mihhail Lotman, väga erudeeritud inimene ja särav retoorik, kelle loengutes oli alati rahvast murdu. Keeleteaduse alused sain kätte Lembit Vabalt, uut testamenti õpetas põhjalikult tundma Kalle Lindi. Tõsisema huvi filosoofia vastu äratas Tõnu Viik oma suurepäraste loengutega Heideggerist ja Hegelist. Ja muidugi Rein Raud, EHI üks rajajaid ja esimene rektor, kelle entsüklopeedilised teadmised ja keelteoskus seadsid standardi justkui kogu koolile. Valitses mitteformaalne, süvitsiminev, asjast enesest rääkimise vaim, selle saingi EHI-st kaasa.

C. P.: „Jaak Rand ja teisi jutte” oli väga tähelepanuväärne debüüt. Kas tahaksid natuke selle raamatu salapärast tausta avada: kuidas tekstid sündisid, kas need ongi mitme peale kirjutatud?

M. K.: Raamat koosneb hulgast lühikestest tekstidest, neist igaühel on vaid üks autor. Nii et selles mõttes päris koos kirjutamist ei olnud. Aga suur osa tekste sündis meie — minu, Jaak Ranna ja Eik Hermanni ehk Ivar Ravi suhtlusest, kirjavahetusest, vastastikustest impulssidest. Mingit kavatsust raamatut välja anda alguses ei olnud, lihtsalt eksperimenteerisime, tegime nalja, kirjutasime oma lõbuks. Lõpuks aga kogunes tekste nii palju, et mõtlesime proovida. Debüüdipreemia oli suur üllatus. Siis otsustasime ka, et raamatule mingit promo ei tee, intervjuusid ei anna, et jätta selle mõjulepääsemine ainult ta sisemise kvaliteedi hooleks. Tagantjärele mõeldes oli see viga, tänapäeval on kõiksugu müra nii palju, et reklaamida tuleb ka tugevamaid tekste, muidu need oma lugejaid üles ei leia.

C. P.: Sinu luulet võiks nimetada keeleluuleks: keel ei ole siin pelgalt instrument või vahend, vaid loob ise uusi tähendusi. Sinu luule tundub tekkivat, tärkavat, kõdunevat ja tantsivat keelest ja keelega. Kuidas sa ise kirjeldaksid oma suhet keelega?

M. K.: Minu jaoks luule ongi keele teatav olek. Luule on ju alati keeleline, pole olemas mittekeelelist luulet, või kui, siis ainult ülekantud tähenduses, luuleliselt öeldes. Kui luule on keele teatav olek, siis on ta samas ka keele teatav eriline suhe maailmaga. Eriline olek tingib või kätkeb erilist suhet. Kitsas mõttes keelest lähtudes võiks seda kirjeldada näiteks nõnda: võtame ühe sõna ja asetame ta lihtsalt eraldi — eraldi nii teistest sõnadest kui ka mõnest konkreetsest kasutusest, tavapärasest kontekstist. Mis juhtub sellise eraldi asetatud, eraldi võetud või vaadeldud sõnaga? Tema olek muutub, ta ei ole enam millegi (lüüme) väljendaja, kommunikatsiooni­vahend, vaid saab justkui (tuunjaks) asjaks — ja koos sellega muutub ka tema suhe maailma, tema tähendus ja osutus. Võiks öelda, et tähendus ja osutus ei ole enam piiratud ja kindlal moel artikuleeritud, vaid löövad sõna ümber justkui lehviku või pilvena laiali, ümbritsevad teda nimbusena. Sellisest sõnast luuletuse saamiseks tuleb nüüd sealt nimbusest mõned tähendusvõimalused välja noppida ja omavahel kindlasse suhtesse seada — niiviisi, et nimbus säiliks, püsiks.

Kui sõna ongi meedium, siis enam mitte vahendi, vaid keskkonna tähenduses. Sõna on siin element, ta on midagi elementaalset — ja samamoodi maailm, millest ta räägib. Just selles mõttes ongi keel minu element — elementaalsena, justkui sulas või kihavas, virtuaalses olekus. Sulistan seal nagu kala vees. Mõnes teises olekus aga võib keel mulle mõjuda ahistavalt ja rusuvalt, seepärast püüan ta kiiresti üles sulatada — mis ei ole igas olukorras sugugi adekvaatne või produktiivne lähenemine.

C. P.: Aga kas pole nii, et kui üks sõna teiste hulgast välja võtta ja seda korrata, muutub see loitsuks või mantraks? Kuidas sa suhestud keele maagilise funktsiooniga?

M. K.: Olen küll kordust poeetilise võtte või strateegiana kasutanud, aga see ei ole minu jaoks midagi keskset. Kui rääkisin sõna võtmisest või vaatlemisest ta tavapärasest kontekstist eraldi, siis ei mõelnud ma, et seda peaks tegema kordamise kaudu — teatavas mõttes on see eraldivõtt just midagi ainukordset, teeb sõna ainuliseks, nagu kivi asetamine näitusesaali postamendile. Kordust võib, aga ei pruugi siin kasutada. Jah, suur kordaja ma oma arust ei ole. Mis puutub maagiasse, siis on see mulle üsna võõras. Loitsimine, retsiteerimine, igasugune rituaalsus jääb minust kaugele. Ka ei taha ma maailma oma sõna abil mõjutada, vallata vägesid, kutsuda esile sündmusi — maailma ja ühiskonna probleemidega ma aeg-ajalt oma luuletustes ju tegelen, aga pigem poliitilises kui maagilises võtmes. Kui rääkida jaanundusklikult, siis liigun keele substantsiaalsuse — ma ütleksin pigem elementaarsuse või elementaalsuse — poole hoopis selle müstilisest otsast. Aga siin tuleks teha oluline täpsustus, et keele müstilisus ei tähenda mulle unio mystica’t, vaid pigem teatavat separatio mystica’t, fundamentaalse lahus- või eemaloleku kogemust, millest räägib näiteks Maurice Blanchot.

Muidugi, maagiasse tuleb ses mõttes tõsiselt suhtuda, et ei tohi liiga tõsiselt võtta, mida enda kohta ütled, see ei tohi sind määratlema jääda. Võin end näiteks siingi nõrgalt või valesti tõlgendada. Üks asi on luuletada, teine asi on sellest mõelda. Luuletaja ning mõtleja on peaaegu kaks eri inimest. Ja luuletajaid ja mõtlejaid võib sinus omakorda olla mitu.

C. P.: Hasso Krull on ühes arvustuses märkinud, et sinu luule on „silmanähtavalt teadlik sellest, et keelt võib ja saab umbusaldada, et teatavates tingimustes seda peabki tegema, et mõnikord võib umbusk keele suhtes ollagi just see, kuhu me keelt usaldades välja jõuame”.[1] Kas oled sellise määratlusega nõus?

M. K.: Ma saan vist aru, mida Hasso Krull silmas peab, aga ise ma keelest või luuletamisest sellistes terminites ei mõtle, seda nõnda ei koge. Ma ei tunne, et usaldaksin või umbusaldaksin keelt, keele usaldusväärsuse küsimust mu jaoks ei ole. Mis mõttes usaldusväärne, kommunikatsiooni­vahendina, tõe edasiandjana? Need asjad ei huvita mind väga. Lähtun sellest, mis pilgule (ja tundele, tunnetusele) avaneb, keel liigub ja funktsioneerib, tähendused ja ambivalentsid vilguvad ja välguvad, alati avaneb luuletuse — või siis sõnamängu, nalja, aforismi, filosoofilise arutluse — võimalus, komponeerimisega võib pihta hakata, ei mingit kahtlust.

C. P.: Samas on sul tekste, kus usaldamatuse küsimus tundub otseselt keskmes olevat. Näiteks lugu „Matk”, mis on üles ehitatud dialoogina matkamise matkimisest. Mulle tundub, et sa lähed paljast sõnamängust siiski kaugemale, sest siin tekib juba tähenduste nõiaring. Meenub ka lugu „Jaak Rand”, kus Jaak Rand on pahane, sest ta ei tunne ennast ära jutus, mille pealkirjaks ongi tema nimi. Need tekstid on justkui Escheri pildid, kus trepid ühendavad eri tasapindu, ühtaegu võimalikke ja võimatuid.

M. K.: Sõnamängust lähen ma muidugi kaugemale, sõnamäng üksi ei ole ju veel luuletus ega üldse kirjandustekst selle sõna tugevas mõttes. Mingist kokkukõlast või ambivalentsist võib kujuneda luuletus (või ka lugu nagu jutu „Matk” puhul), aga võib kujuneda ka näiteks keeleline nali. Ühes mõttes moodustavad kõiksugu keelenaljad ja luule pideva rea, lähevad sujuvalt üksteiseks üle, aga teises mõttes on tegu olemuslikult erinevate asjadega. Arthur Koestler on veenvalt näidanud, et kui nalja puhul kaks tähendustasandit või -raamistikku põrkuvad, teineteisest hetkeliselt läbi liiguvad (hahaa-elamus, pinge vabanemine naerus), siis kunstiteose puhul jäävad need tasandid või raamistikud paralleelsetena koos eksisteerima (aah-elamus). (Need mõlemad erinevad teaduse ahaa-elamusest, kus raamistikud ühte sulavad.) Niisiis on kunstiteos muidugi midagi enamat sõnamängust, vaimukusest — temas on mingi püsi, erinevalt naljast on siin midagi, mida saab pikalt kontempleerida. Luuletus võib küll alguse saada sõnade, väljendite või tsitaatide vahelistest horisontaalsetest lühiühendustest, luuletaja peas pidevalt huugavast assotsiatsioonimasinast, aga ta peab kindlasti kaasa haarama midagi sügavusmõõtmest, peab traalina üles tooma mingi tundelis-mõttelise kompleksi, mis puändis ei haju, vaid jääb püsima.

Mis puutub tähenduste nõiaringi ja Escheri piltidesse, siis on selline refleksioon mulle tõesti väga südamelähedane ja oluline. Mingis mõttes ongi ideaalne tekst mu jaoks puhas refleksioon, keerdumine iseenesesse. Siin väljendub filosoofiline tung moodustada selline tervik, mis toetuks ainult iseendale, mis sisaldaks omaenda aluseid — mis justkui põhjustaks iseennast või kordaks igal oma tasandil omaenda vormi. See teostub kahel põhilisel moel: üks on topeldamine, pealevoltimine või peegeldamine, mingi motiivi, teema või käigu teatav kordamine; teine, poeetilisem võte on aga ambivalentsus, kahekülgsus, kus tuumne või telgne element projitseerib korraga mitu tähendust või efekti.

C. P.: Kuidas sa tajud keele materiaalset külge? Kas keelel võiks olla ka mingisugune seos kehaga?

M. K.: Keelel on väga mitmetasandilised seosed kehaga, ja eriti oluline on see just luule puhul. Esiteks lähtubki luule sellest, et sõna ei funktsioneeri enam läbipaistva märgina, vaid muutub justkui asjaks, tema kehalisus tuleb esile — olgu siis kõla või visuaalse kujuna. Sõnade, väljendite vahele tekivad lateraalsed seosed, mis lõhuvad harjumuspäraseid tähendus- ja kasutusahelaid. Nähtavale tulevad uued seosed, uued tähendused. Mulle meeldibki rajada kujundit sellisele kõlalisele, materiaalsele seosele, mis on (algselt) täiesti tähenduseväline. Metafoor ja võrdlus, mis loovad kujundi tähenduse pinnal, ei ole nii sümpaatsed. Muidugi ei tohi jääda kinni lihtsalt kõlasse, vaid tuleb seda kasutada hüppelauana. Riimid, rütmid, alliteratsioon, värsimõõt võivad protsessi üle võtta, nendega peab sama ettevaatlik olema nagu metafooridega, tuleb hoolikalt doseerida. Peab vaatama, et su jõud neist üle käiks.

See oli siis kehalisus sõna keha mõttes, asja kehalisus, materiaalsus. Aga oluline on ka see, mida luule teeb kirjutaja ning lugeja/kuulaja kehaga, elava kehaga. Ma ütleksin, et luule, nii nagu üldse kunstiteos või veelgi laiemalt igasugune looming, integreerib või lõimib keha, nüansseerib seda ja peenemaid eristusi tehes viib paremini iseendaga kontakti. Head luuletust saab kirjutada vaid „kogu kehaga”, ja samuti lugeda. Luuletus tuleb kehast läbi lasta, muidu on ta üsna kasutu. Niiviisi kehast läbi liikudes toob ta argi­askeldustes robustseteks kihtideks, astmeteks ja järkudeks eristunud keha (ja neile vastava teadvuse) jälle kokku, võimaldab tal iseenesega ja iseenesest paremini läbi käia.

Kolmas asi on veel see, kuidas luuletus otseselt, temaatiliselt kehast räägib või selle protsesse kehastab. Selles mõttes ei ole ma vist väga kehaline luuletaja. Aga selline kehalisus ei ole ehk luule puhul ka kõige olulisem.

C. P.: Sinu tõlkes on ilmunud Jacques Derrida üks olulisemaid teoseid „Surma and”, tegu on väga nõudliku tekstiga. Kas selle raamatu puhul tundsid, et tõlkimine võiks mingil määral sarnaneda luuletamisega?

M. K.: Mingil määral muidugi, niivõrd kui tuleb leida vasteid kokkukõladel põhinevatele sõnamängudele ja teistele kujundlikele figuuridele, mida Derrida tekstis leidub. Ometi on „Surma annis” neid veel vähe võrreldes tema mõne teise kirjutisega, näiteks „Disseminatsiooniga”. Mulle sobib Derrida kirjanduslik, õhuline stiil hästi, samuti arvan end tunnetavat tema mõtte üldist liikumisjoonist, seetõttu oli selle väikese raamatu tõlkimine puhas lust.

C. P.: Mille üle oli kõige rohkem peamurdmist? Ja milliste leidudega sa ise kõige enam rahule jäid? Kas tõlkesse tekkis midagi sellist, mille üle Derrida oleks rõõmustanud?

M. K.: Eks peamurdmist oli omajagu, sest Derrida kasutab palju polüseemilisi ahelaid ja homonüümiat, mida on raske ühest keelest teise üle kanda. Näiteks fraas tout autre est tout autre tuli tõlkida „iga teine on igati teine”, või plus de secret, plus de secret — „(kui pole) enam saladust, (siis on) enam saladust”. Paljud kokkukõlad läksid siiski kaduma, aga nende kompenseerimiseks ja teksti üldise stiili säilitamiseks õnnestus (delikaatselt) luua teisi — näiteks oleks Derrida mu arvates rõõmustanud selle üle, et eesti keeles kõlavad kokku „käes olema” ja „kättesaamatu”: Jumal hoiab mind oma käes, jäädes ise kättesaamatuks — seda polüseemilist seost originaalis ei ole.

C. P.: Kas filosoofiaga tegelemine on sinu enda luulet ka mõjutanud?

M. K.: Ma arvan, et väga palju. Kui Heidegger räägib sellest, kuidas luule annab mõttele ainet, teeb avanguid, mille mõte üles võtab, siis minul on tihti vastupidi: just filosoofia annab impulsi või loob ruumi, kuhu saab ilmuda luuletus. Filosoofia teeb sügavaid liigendusi, nihutab perspektiive, tuulutab ja õhutab mõtet — kui luuletus on midagi tihedat, läbipõimunut, siis filosoofia on õhu element. Vähemasti minul on sellist hingamisruumi hädasti vaja, aga mäletan, et ka näiteks Mehis Heinsaar on kusagil öelnud, et loeb hea meelega kirjutamise vahele filosoofiat. Filosoofia mõju ei pea kirjanduses kuidagi otse näha olema, see võib olla väga kaudne, aga sellegipoolest oluline. Sest luule ei tegele ju ainult tunnete (või) väljendamisega, vaid on tunnetusvahend ja mõtlemismasin. Panen — ilmselt oma heideggerliku tausta tõttu — luulele suuri ülesandeid ja lootusi, ta peab suutma inimlike fakulteetide kokkukuuluvust nõnda asjastada või kehastada, et see meid vabastaks ja ergastaks, ta peab olema isegi teatav tarkade kivi, mis võimaldab läbi viia olulisi transformatsioone… Muidugi mitte otseselt maagilises või alkeemilises mõttes, vaid lõimides ja nüansseerides, väesoleval tasandil.

Muide, „Surma annis” tsiteerib Derrida Baudelaire’i, kes ütleb nõnda: „Pole kaugel aeg, mil mõistetakse, et igasugune kirjandus, mis keeldub sammumast vennalikult teaduse ja filosoofia vahel, on mõrvarlik ja enesetapjalik kirjandus.” Vaimu tuleb filosoofia ja teaduse hõredas õhus kõvasti treenida, muidu imeb luules vallanduv keele lopsakas ainelisus ta endasse. Või siis vajub ta uimasesse, verevaesesse lobisemisse. Ei, luule peab olema värske, terav, tihe, siinkohal olen ma nõus Kivisildnikuga: oluline on kujund ja kompositsioon! Luuletus on tunnetusvahend, mis peab haarama nii tunnet kui mõtet nende kõrgeimal astmel.

C. P.: Oled tänavune Liivi luuleauhinna laureaat. Juhan Liiv on eesti kirjanduses väga sümboolne autor, temas on justkui igaühele midagi. Mida Juhan Liiv sulle sümboliseerib?

M. K.: Minu jaoks eesti luule algabki Juhan Liiviga. Liiv võtab luule justnagu täiesti lahti ja ehitab uuesti üles, lihtsast kõneaktist, kõnelemisest peale. Ta on algus, mis jääbki algama, igavesti värske, verilihas keel, kust võib lõputult ammutada. Ja Liivi tekstid funktsioneerivad omalaadse pühakirjana, alusena, millele rajada kultuuris nii olulisi intertekstuaalseid viiteid. Liivis on mingi toores vägi nagu Jaan Oksaski, nende keel on magmaatiline, kehast läbi lastud, kannatav ja ekstaatiline. Seejuures ei ole Liiv ometi mulle isiklikult kõige olulisem autor olnud, ta on, kuidas öeldagi, lihtsalt objektiivselt oluline, eesti kirjanduse ja rahva jaoks. Minu esimene suur armastus luules oli hoopis Arbujate-aegne Uku Masing. Seejärel tulid Kaplinski, Üdi/Viiding, Krull, Soomets jt.

C. P.: Ütlesid eespool, et sõnad on luule keha. Kas ütleksid selle kohta veel paar sõna?

M. K.: Mõtlesin endale kunagi poeetilis-filosoofilise moto: „sõnad on mulle õhk”. Sõnad on kõige olulisemad asjad üldse, aga samas ei tähenda nad mitte midagi. Nad ongi olulised seetõttu, et ei tähenda, ja vastupidi. Nad on kõigest lahti, triivivad, lendlevad, nad ei vastuta, selline on nende eripärane vastutus. Ainult sellise õhk-olemise kaudu saab poeetiline sõna suhestuda eetika, tõe, hüve ja muu sarnasega — ainult nõnda, et ta on korraga, üheväärselt nii eimiski kui ka elu enese tingimus. Tal saab kõik olla ainult nõnda, et tal midagi ei ole. Separatio mystica.

[1]  H. Krull, Keeleusaldus. Mart Kanguri keha nimi ja peeglike seina peal. „Vikerkaar” 2009, nr 12, lk 107—113.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon