Kirjanduslinn ja nähtamatu linnakirjanik Luts

Külliki Kuusk

Kui Oskar vene keele klassi jõudis, olid tunnid Jurjevi Reaalkoolis juba alanud. Vahetunnis oli värskel 2. klassi õpilasel asja usuõpetajaga, kes tahtis temaga kõnelda sisseastumiseksamil usuõpetuses saadud puuduliku hinde pärast. Kui Oskar oli piiblisalmi sealsamas peast ette kandnud, sai ta loa tundi minna. „Aga klassi avatud ukse juurde jõuan just ühel ning samal momendil isand Tšernoussoviga. „Miks nii hilja?” küsib see. Seletan, et pastor Franzen pidas mu kinni. Hea küll, tulgu sisse — aeg on käsile võtta tõsisemaid asju. Küllap ma olen tõsiselt erutatud ja punetan nagu peet, sest kogu klassirahvas vahib mind imestledes. Ongi veider: enne mul oli tegemist usuõpetajaga, nüüd, näe, patseerin klassi koos nastavnikuga. Nii võib inimene üsna lühikese ajaga saada populaarseks.” Nõnda kirjeldab Oskar Luts mälestusteraamatus „Kuldsete lehtede all” oma õpingute algust Tartus 1899. aasta sügisel.
Erakordselt populaarne ja kõigile teada-tuntud oli Luts 1930. aastate Tartus tõepoolest, kaasaegsed on oma mälestustes nimetanud teda Eesti suurimaks boheemlaseks. Ta oli omaaegne kohalik trikster, kelle sentimentaalne isiksus ning samas rahvalähedane eluhoiak tekitasid piisavalt vastuolusid ja legende. Aga seda enam mõjus ta lugevale publikule ja seda kindlamalt arvati ta linna sümbolite hulka. Lutsu elukohadki on asunud üle terve linna.
Tartu Reaalkooli õppima tulek ei tähendanud esmakohtumist Tartu linnaga. Esimest korda käis Luts Tartus koos isaga 1894. aasta suvel ja selle käigu mälestuste põhjal avaldas ta 1939. aastal raamatu „Maa ja linn”. Luts maalib olupilte Tartu voorimeestest, kaubahoovist, elust Emajõel ja selle kallastel, lotjadest, Paadimajast ja puusillast, mis praeguseks kuuluvad kõik Tartu kadunud vaadete hulka. Reaalkool jäi küll lõpetamata, kuid peagi leidis Luts Tartus tööd apteekriõpilasena. Aastad 1911—1914 möödusid juba Tartu Ülikooli farmaatsiainstituudis õppides. Instituut tegutses Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal. Rüütli tänavale oli tal asja aga teistelgi põhjustel: seal asus Noor-Eesti Kirjastus ning mõni maja edasi „Postimehe” toimetus, trükikoda ja raamatukauplus. Praegu on endise ajalehetoimetuse ja kaupluse ruumid kangapoe käsutuses. Selle maja keldrikorrusel trükiti 1912. aastal ka „Kevade” I osa. Lutsu esimene töökohtki asus seal ligidal, Raekoja platsi äärses viltuses majas Hirschfeldti apteegis, hilisemal ajal tuntud kui Kivisilla apteek. Ainuüksi kirjanikutööle pühendudes lisas ta oma pärastlõunaste jalutuskäikude marsruudile kesklinnas veel ühe peatuspaiga, Raekoja-taguse „Vogeli” restorani.
Eesti esimeseks linnakirjanikuks võib lugeda Eduard Vildet romaaniga „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903), Oskar Lutsuga algab aga Tartu-ainelise eesti kirjanduse ajalugu, tema on Tartu esimene linnakirjanik. Kui tugineda Tartu Linnaraamatukogu kirjandus- ja kultuuriloolisele andmebaasile „Tartu ilukirjanduses”, on Luts kirjeldanud Tartut kümnes teoses, millele annab täiendust tema rikkalik jutustuste ja följetonivaramu. Tartu-aineliste teoste hulgas on andmebaasis loetletud Lutsu mälestuste kuus raamatut („Kuldsete lehtede all”, „Ladina köök”, „Kuningakübar”, „Sõjarändur”, „Pikem peatus”, „Maa ja linn”) ning neli ilukirjandusteost („Suvi”, „Vaikne nurgake”, „Tagala”, „Udu”). Muuseas, nimetatud raamatutes kordub Lutsule nii iseloomulik aastaaegade ringkäik, sedapuhku 1902.—1910. aasta Tartu kevadest, suvest, sügisest ja talvest. Andmebaasis puudub paraku nii mõnigi Lutsu nn Tartu-raamat, nende hulgas ka kõige märgilisem Tartu-aineline teos — „Tagahoovis”.
Kuid miks võiks või peaks rääkima Oskar Lutsust kui Tartu linnakirjanikust? Kas olete kunagi mõelnud, et just Tartu linnas kirjutas Luts lõpuni ja avaldas oma peateose, rahvusmüüdi osaks kinnistunud „Kevade” ja selle järjelood. Samuti on Tartus kirjutatud ja esietendunud näidend „Kapsapää”, mis ei ole vähem tähtis kui Vilde „Pisuhänd”.
Kui Tartu liitus 2015. aastal UNESCO loovlinnade võrgustikuga ja sai seeläbi Kirjanduslinna tiitli, alustati Tartus linnakirjaniku valimist. Esimene linnakirjaniku stipendium anti välja 2016. aastal, selle sai Kristiina Ehin, järgnesid Mika Keränen ja Vahur Afanasjev. Statuudi järgi määratakse stipendium „kultuuriväärtusega ilukirjanduse või publitsistikaga tegelevale füüsilisele isikule, kellelt oodatakse panust Tartu kirjanduselu elavdamisse ja Tartu linna kui kirjanduslinna maine kujundamisse”. Pole põhjust kahelda, et kui Lutsul oleks võimalik oma kandidatuur esitada, vastaks see igati stipendiumi statuudile. Et see aga võimalik ei ole, siis püüdkem mõelda, kas ja kuidas võiks Lutsu kui linnakirjaniku panus Tartu linnakirjandusse olla toeks tänapäeva linnakirjanike valimisel.
Linnakirjaniku stipendiumist on kujunemas uus traditsioon linna kultuuri­elus. Statuudi sõnastamisel on aga mööda vaadatud kõigest sellest, mille varal me tegelikult linnakirjaniku tiitli tähendust üldse tajume või mõistame. Linnakirjaniku stipendiumi tingimustes on märgatav rõhuasetus angloameerikalikele kodanikuühiskonna kultuuripoliitilistele väärtustele ja kirjaniku sotsiaalsele rollile sealhulgas. Nõnda aga nihkuvad linnakirjaniku tegevusega seotud eesmärgid rohkem sõnapoolele „linn”. Varju jääb sõna teise poolega seonduv kultuuriliste väärtuste sfäär. Nendele kahele sõnapoolele annab aga olevikku ja minevikku tasakaalustava ja ühisosa kujundava mõjujõu just arvestamine ajaloolise traditsiooniga. Seejuures ei saa me üle ega ümber Oskar Lutsust kui Tartu linnakirjanduse traditsiooni rajajast ning seega esimesest Tartu linnakirjanikust. Luts on omamoodi universaalne näide: valdav osa tema elust ja oluline osa tema loomingust on Tartuga tihedalt seotud. Lutsu kui linnas ringi liikuva kodaniku kirjeldused vahendavad ka isiklikku, seespoolset vaadet ümbritsevale linnamelule. Nendes sulavad kokku nii mineviku kui ka oleviku Tartu, moodne ja arhailine elulaad, realism ja lürism jne. Seeläbi kujunes välja talle iseloomulik ja äratuntav stiil, mis nüüdses tagasivaates tähendab ka oskuslikku ümberkäimist uue ja vana traditsiooniga.
Mainekujunduslikult on linnakirjaniku stipendium seotud Kirjanduslinnaga. Kirjanduslinna tegevust suunab ja korraldab Eesti Kirjanduse Selts Tartu Linnavalitsusega sõlmitud lepingu alusel. Seega võiks Kirjanduslinna nimetada linna kultuuriorganisatsiooniks, mille olulisemad eesmärgid ja tulevikuplaanid on paika pandud koostöös linnavalitsuse kultuuriosakonnaga. Kirjandusajaloolise aspekti tugevdamine stipendiumi statuudis annaks linnakirjaniku tiitlile suurema kultuuriväärtusliku tähenduse, seoks selle kohaliku kirjanduspärandi ja linna kirjandusliku ajalooga ning kujundaks nii praeguste kui ka tulevaste linnakirjanike tegevust sotsiaalsete ja kultuuriliste väärtuste ühtesidujana. Kuidas seda täpsemalt teha, jäägu stipendiumi ekspert­komisjoni otsustada.
Kuivõrd linnakirjaniku stipendiumi statuudis ei ole praegu sõnastatud ühtegi eesmärki, mis aitaks kaasa linna kultuuriajaloo väärtustamisele, siis asusin uurima, kuivõrd linnavalitsuse kultuuriosakonna kureeritav Kirjanduslinna liikumine on tegelnud ajalooga ja kohaliku kirjanduspärandi väärtustamisega. Tartu kultuuriorganisatsioonide, haridusasutuste ja linnavalitsuse esindajate ühistööna sõnastatud Kirjanduslinna tegevussuundade hulgas on näiteks ühe eesmärgina kirjas Tartuga seotud kirjanike ja nende tekstide avalikus ruumis tutvustamine. Et kõike võimalikku Tartu linnakirjandusega seonduvat korraga hõlmata ega hoomata ei jõua, siis päevakohaselt keskendusin Lutsule ja tema loomepärandi nähtavaks tegemisele linnaruumis.
Varasematest aegadest on Oskar Lutsu ja Tartu linna lahutamatut seost põlistanud neli olulist kultuurimärki: majamuuseum, kirjaniku 100. sünniaastapäevaks rajatud mälestussammas, Lutsu-nimeline Tartu Linnaraamatukogu ja hauamonument Pauluse kalmistul. Veel Kirjanduslinna-eelselt andis kirjandusfestival Prima Vista 2013. aastal välja Lutsu-viitelise pealkirja ja kujundusega CD „Lutsuvad kivid”, millel on talletatud festivalil läbi aegade esinenud laulvate kirjanike muusikapalad. Kirjanduslinn on koostöös linnaraamatukoguga koostanud 2017. ja 2018. aastal kaks Tartu kirjanduslikku kaarti-teejuhti ja algatanud kirjanduslikud teematuurid giididega. Need teejuhid ei tee Lutsu linnaruumis siiski kuigi palju nähtavamaks. Küll võivad elevust tekitada teematuurid, millest üks on ka Lutsu-aineline. Esimesed algatused Kirjanduslinna egiidi all toetuvad valdavalt linnaraamatukogus 2005. aastal loodud andmebaasile „Tartu ilukirjanduses”, millel on ka oma mobiilirakendus. Seda andmebaasi võib lugeda teerajajaks digitaalse Tartu kirjandusliku linnaruumi loomisel. Linnaraamatukogu on kirjandusliku linnaruumi mõtestaja olnud veel teisegi iseseisva ettevõtmisega, „JutuPeatuse” projektiga. Projekt sai alguse 2018. aastal seoses Eesti Vabariigi 100. aastapäevaga ja selle käigus tähistati 100 teose viidaga 100 kirjanduslikku paika üle Eesti. Kui „JutuPeatuse” viitade piiratud arv jättis Tartu ilma Lutsu-viidata, sest valik langes Palamusele ja „Kevadele”, siis Lutsu Tartu-aineliste teoste äramärkimisel ei paku täiendust ka Kirjanduslinna kaart-teejuht.
Jah, mõndagi on juba tehtud, kuid kas Kirjanduslinn Tartu ei võiks nimetatud „JutuPeatuse” eeskujul arendada kirjanduslikke kaarte edasi juba avalikus linnaruumis, et elavdada linna nn kirjanduslikku vereringet. Ainus kirjanduse nähtavusele orienteeritud ettevõtmine selles vallas on seni olnud Kirjanduslinna tiitli taotlemisega kaasnenud bussiluule projekt Tartu linnaliinibussides. Siit edasi mõeldes: Tartu linna läbivate senini anonüümsete jalgrattateede ja terviseradade sidumine ühtseks kirjanduslike kaardimarsruutidega võrgustikuks võiks olla täiesti teostatav. Vastasel juhul jäävad digitaalsetes kaardirakendustes viidatud paigad ikkagi vaid osaks eesti kirjanduse ajaloost.
Praegusel ajal püsib kirjandusliku linnaruumi loomise initsiatiiv suuremalt jaolt kodanikuühenduste algatusel. Näiteks Karlova Seltsil on pikaajaline traditsioon korraldada linnaosapäevade ajal linnarahvale kirjanduslikke jalutuskäike. Selle algatuse igati loogiline jätk oli seltsi projekt „Karlova kultuurijälg 100”, mille käigus paigaldati möödunud aastal 15 Karlova majale tahvlid seal elanud kirjanike või sellest kandist kirjutatud teoste kohta. Tahvlite hulgas on ka Lutsu-nimeline. Tammelinna Seltsi kogunemiskohaks ja linnaosapäevade üheks üritusepaigaks on saanud Oskar Lutsu Majamuuseum. See on aja märk, sest tänapäeva muuseumid on minevikupärandi säilitamise kõrval saanud juurde palju teisi rolle, toimides kogukonnakeskustena samamoodi nagu linnaosaseltsid. Sotsiaalmeedia võidukäik on muutnud ka muuseumide kommunikatsiooni oma külastajaga. Oluliseks on saanud osalemine üritustel ja alles seejärel näituse vaatamine. Ka Oskar Lutsu Majamuuseum arendab külastusarvude nimel aktiivselt haridusprogrammide kava, hoiab ürituste traditsiooni, korraldab muuseumi ettekandepäevi, eriprogramme, osaleb kogukonnaliikumises, pakkudes külastajatele nii meelelahutust kui ka seltsitegevust.
Paljud kogukonnaliikumised on omal algatusel või koostöös muuseumidega näidanud üles valmisolekut aidata kaasa avaliku linnaruumi kujundamisel. Seepärast võiks ka Kirjanduslinn seda tahet märgata ja oma eesmärkide teostamisel ära kasutada. Pealegi on üks Kirjanduslinna tegevussuundade taotlusi kaasata Tartus tegutsevaid asutusi ja organisatsioone nii kohalikku kui ka rahvusvahelisse kirjandusellu. Siiski ei ole nelja tegutsemisaasta jooksul suudetud linnaruumi kujundamisse kaasa haarata näiteks linna mäluasutusi. Kindlasti võimaldaks Oskar Lutsu Majamuuseumi ja ka teiste linna mäluasutuste potentsiaal kirjanduslikke paiku senisest laiemalt ja mitmekesisemalt nähtavale tuua. Tallinna Kirjanduskeskuse korraldatava Kirjandustänava festivali eeskujul on niisugune koostöö kogukonnaühendustega juba järeleproovitud ja toimiv ettevõtmine. Kasu oleks mõlemapoolne.
Kirjanduslinn on oma tegevuseks toetust saanud Tartu Linnavalitsuselt, Eesti Kultuurkapitalilt, Kultuuriministeeriumilt ja Hasartmängumaksu Nõukogult. Kirjanduslinn võiks siinkohal nn linna katusorganisatsioonina ulatada omakorda abikäe ja luua linnakirjaniku stipendiumi eeskujul näiteks kohalikul tasandil toetatud Kirjanduslinna stipendiumi või toetuste programmi mitme­suguste kirjanduslike algatuste korraldamiseks Tartus. Praegu valitseb selles vallas nokk-kinni-saba-lahti-olukord. Lähim näide: Tartu mäluasutustele on suletud Tartu Kultuurkapitali toetusprogrammid linna kultuuriürituste korraldamiseks, kuna nende põhitegevust toetab juba Tartu linn. Olukorra muutmine eeldaks rahastajate mõtteviisi selget muutust — loomemajanduslikult väärtuspõhisele. Seejuures tuleks vabaneda valdkondlikust ja eelarvelisest vahetegemisest (kus näiteks Lutsu Majamuuseum kuulub kitsalt muuseumide hulka). Nõnda saaks võimaluse Kirjanduslinna tegemistes kaasa rääkida nii kirjandusliku põhitegevusega asutused kui ka need, kelle kirjanduslikust potentsiaalist meil veel aimugi ei ole. Selles peitub ka Tartu võimalus olla päriselt omanäoline Kirjanduslinn.