Kirjanik loeb. Kiwa

Foto: Gabriela Liivamägi

 

Kollektsioneerin juba mõnda aega raamatuid mittemillestki. Praeguse seisuga on neid, millel sõna nothing pealkirjas, kokku 58 tükki, lisaks paarkümmend raamatut teemadel void, emptiness, zero ja kümmekond täiesti tühja raamatut. Raamatud eimillestki peavad mitte ainult pealkirja järgi, vaid ka tegelikult eimillestki ja/või tühjusest olema, olgu siis budismist, füüsikast või null­kraadil kirjutamisest. Eimiski, olematus ja tühjus võivad tähendada erinevaid nähtusi. Teadlased ütlevad, et kosmilisel tühjusel pole midagi pistmist budistliku śūnyatā, teadvuse seisundiga. Mul mahuvad mõlemateemalised raamatud ühte kogusse, kuna nii maailma kui ka teadvuse algupära on teaduse kaks suurt veel lahendamata küsimust. Ühtlasi otsin kultuuri, mida kummitavad ontoloogiline tühik ja error, mis annab lootust, et süsteem ei ole totalitaarne; meie kognitiivset võimekust, mis võimaldab meile nulltasandi tunnetust, ja kõikvõimast, subatomaarseid osakesi struktureerivat tühjust.

Vahel küsitakse, kas ma loen ka neid raamatuid. Vahel vastan, et loen, vahel, et ei loe. Et mõlemat põhjalikult teha, peaks muidugi omama topelteksistentsi. Loen salaja, sest kontseptsioon masinlikust kollektsioneerimisest tundub liiga oluline, et seda mitte järgida. Mis mittelugemisse kui raamatutega (ka kirjandusega) seotud praktikasse puutub, siis raamatuid võib käsitleda ka millegi muu kui lugemisobjektidena. Mis ei tähenda raamatu käsitlemist kodanliku banaalse riiulikaunistuse ega isegi eksklusiivse disaininähtusena. Raamatud võivad olla subjekti ehk „minu” suhtes ka kui energiaklastrid, midagi Malevitši „Musta ruudu” sarnast, mis ripub nurgas nagu ikoon. Olin seoses ;paranoia kirjastusega vahepeal aktiivselt kontseptuaalsete ja sõltumatute kirjastajate ning omakirjastuslike praktikate skenes,[1] külastasin New Yorgis Printed Matteri ja Berliinis Motto raamatukauplusi ja osalesin messidel Barcelonas, Berliinis ja Londonis. Tänu vahetustegevusele ja kolleegide kirjastatusse sukeldumisele on mul ka väike kogu bibliomorfe, konkreetset luulet, eksp-kirjandust, eksp-raama­tuid ja muid eksp-kirjastustegevuse tulemeid, mis laiendavad nii kirjastamise, trükitud objektide kui ka tekstiloome piire.

Viiendal sajandil enne meie aega hakkasid kolm tsivilisatsiooni –Hiina, India ja Kreeka– üksteisest sõltumatult mittemillegi teemal filosofeerima. Seni oli puudu raamat, mis neid erinevaid ideid eimiskist just filosoofia ajaloo keskselt võrdleks ja ka tänapäeva välja jõuaks. Sel aastal ilmus Oxford University Pressi alt Roy Sorenseni „Nothing: A Philosophical History”, mis seda tühikut täidab. Millegi asemel mittemillestki rääkimine on muidugi esmasel keelelisel tasandil eelkõige naljakas ja Sorensen kasutab seda potentsiaali (võib-olla ehk isegi natuke liiga särtsakalt) ära, miksides tõsise filosoofia lõimesse ­anekdoodid, mõistatused, kurioosumid ja filosoofilised spekulatsioonid. Teiseks iseloomulikuks jooneks on, et kõik filosoofiast teaduseni ja eetikast teoloogiani on esitatud lühikeste lõikude ja peatükkidena, siduva koeta, fragmentaarselt. Kohati panevad tema järeldused kukalt kratsima, näiteks „teraapia on negatiivne tegevus, nagu rihma lahtiharutamine. Ükski koer ei suuda kokku siduda inimese sõlme. Ükski inimene ei suuda lahti siduda Jumala Eitust.” (therapy is a negative activity, like untangling a leash. No dog can unite a man’s knot. No man can untie God’s Not.)

Eimiski erinevate tüüpide hulk tänapäevase füüsika uurimisriistade all on kasvav ja igaühel neist on oma käitumine, justkui oleks tegu mingi aine erinevate olekutega. Hoolikas arvestamine nende vohavate puudumisvariantidega võib olla universumi päritolu ja saatuse mõistmise võti. XX sajandil hakkas mittemiski paistma miskina, sest füüsikud hakkasid nägema reaalsust väljade kogumina: need on objektid, mis täidavad ruumi kõigis punktides mingi väärtusega (näiteks elektriväli näitab, kui suurt jõudu elektron tunneb erinevates kohtades). Klassikalises füüsikas võib välja väärtus olla kõikjal null, nii et see ei mõjuta ega sisalda energiat. Et aga universumi väljad on kvantväljad, tähendab see, et need on oma olemuselt ebakindlad ja seega tabamatud. Meie universum võib paikneda „metastabiilsel” vaakumil, mis on kauges tulevikus määratud muutuma teistsuguseks, tõeliseks eimiskiks, hävitades selle käigus kogu miski. Aga isegi kui meie vaakum on metastabiilne, kestab see tema senist püsivusjõudu arvestades tõenäoliselt veel miljardeid aastaid. Aristotelesel võis seega ikkagi õigus olla, kui ta väitis, et loodus jälestab vaakumit ehk „ei salli tühja kohta” – väide, millele vastupidist tõestavad kõik raamatud minu nothing’u-kogus.

Vahelduseks eimiskile loen ka raamatuid miskist, aga see peab siis olema miski, mis ka miski on. Viimasel ajal on miskit pakkunud Erik Davisi „High Weirdness”. Davis nimetab kõrgveidruseks 1970. aastate esimeses pooles oma selgesse tippu jõudnud teatavat kultuuri ja teadvuse laadi. Selleks ajaks oli 1960. aas­tate kontrakultuur killustunud subkultuuride vohamisse, mis avaldusid DIY (tee-seda-ise)-meedias: samizdatid, kassetid, video, zine’d, koomiks. Need ei olnud piiratud 1960. aastate jätkumässuga, vaid sisaldasid ka tervet spektrit Ameerika alternatiive massikultuurile, sh igasugu müstilisi, religioosseid ja okultseid teemasid. Toimus esoteerika ja okultse psühhedeelne transformatsioon – religioosne müstitsism ja esoteeriline gnosis segunesid kübermeedia, tulnukasuhtluse, žanrifiktsiooni ja psühhedeelse metafüüsikaga. Ilmnesid enig­maatilised Zeitgeist’i mustrid ja uueks standardiks sai mitte-standard. Iseloomulik oli kaval dünaamika teksti, tundelaadi ja äärmusliku fenomenoloogia vahel.

Davisi raamat keskendub kolmele juhtumiuuringule: Terence McKenna, Robert Anton Wilson ja Philip K. Dick, kirjanikud ja psühhonaudid, kes nügisid tugevalt reaalsuse piire ja keda reaalsus sama tugevalt vastu nügis. Nende tegevuse kohta võib öelda, et mängudel, mis algavad vormeliga „aga mis siis, kui” on reaalsust koolutav efekt. Iseloomulik ei olnud mitte ainult iroonia, vaid kreatiivne ja refleksiivne osalus koos kultuuriliste ja religioossete materjalidega – mingi visionaarne skeptitsism ja kriitiline gnosis, kus veidra võlu objekt voltis end tagasi lahti subjektideks, konstrueerides kultuurimängude veidra luubi,[2] milles avaldusid rekursiivne[3] mõistatuslikkus ja erilised kokkusattumused. Dadaistlik irve oli vaid üks žest hoiakute seas, mille hulgas olid ka ratsionaalne skeptitsism, irratsionaalne pränking[4] ja ülevoolav hämmeldus. Kõrgveidruse toon on irooniline, aga armastav naudinguviis, hämmastunud ja vahel perversne. Selle ümber ja vahel kummitavad konspiratsioon, meelepetted ja saatuse friiksõu. Kõrgveidrus on žanr, kreatiivne tundlikkus, aga ka eriline kogemus. Anomaalsed, paranormaalsed nähtused, okultsed praktikad, sünkroonsused ja kõrvalised esoteerilised kultuurinarratiivid tungisid jõuliselt, võõritavalt ja absurdsel moel elukogemuse tekstuuri. Toimus „teise” ilmumine – visuaalsed, verbaalsed või tunnetuslikud kohtumised saladusliku mitte-inimintelligentsiga, millesse ei suuda täielikult uskuda. Üleloomulikud agendid, mis viivad tagasi kõige arhailisema religioosse idee, animismi juurde.

Kõrgemat sorti veidrust võib jälgida kolmes kategoorias: esteetilises, sotsiaalses ja ontoloogilises. Esteetiline veidrus sisaldab tundeid ja kujundeid, mis seostuvad üleloomuliku, võõritava, õudse, fantastilise või perversse küljega. Veider on neil juhtudel olemuslikult žanr – mitte ainult kultuuritoode, vaid afekt ja võimalikkus, visionaarse kujutluse ja eksperimentaalse keha žanr. Sotsiaalne veidrus tähendab hälbelisi või kõrvalekalduvaid nähtusi. Veidrad asjad on anomaalsed, hälbivad eeldustest ja esitavad väljakutse etableerunud seletustele, astuvad üle või keelduvad domineerivast käitumise- ja kontseptuaalsest koodist, jäädes küll seotuks, aga eemaldudes tsentrifugaalselt naturalistlikest, tõenäosuslikest ja ajaloolistest normidest. Ontoloogiline veidrus on reaalsuse eksisteerimise viis, mille puhul veidrus pole lihtsalt artefakt, vaid kunsti ja eksistentsi omadus.

Davis viitab Graham Harmani ja Timothy Mortoni veidra realismi ja veidra essentsialismi ideedele. Asjad, mida me tajume, on aktuaalsed ja olemas­olevad, aga objektid pole pelgalt subjektiivsed leiutised või kantilikud mallid meie peades ega ka illusioonid, mis põhinevad mõnel fundamentaalsel reaalsuse tasandil nagu subatomaarsed osakesed või jumala totaalne teadvus. Objektidel on essentsid. Ka fiktsioonidel (ühiskond, kummitused, raha, jumalad) on oma autonoomne eksistents. Me puutume pidevalt kokku tegelike objektidega, aga need on olemuslikult läbipaistvad ja tundmatud. Nähtumused on essentsist eraldi, eraldatud veidra pingega. Need pole ainult meie taju piirid. Eraldusjoon essentsi ja asjade vahel on libe ja rabe ja süvasaladuslik. Seetõttu kummitab esteetiline veidrus ontoloogilist. Peavoolust vähem domineerivad mõttevoolud, nagu esoteritsism, imaginatiivne fiktsioon, spekulatiivne realism, on lähedasemad „hämara rajaga, mida lääne filosoofia on blokeerinud, liminaalse pöördega meie impressionistlike kohtumiste ja tõeliste objektide spektraalse läbipaistmatuse vahel, põhjuslikkuse ja esteetilise dimensiooni, tegemise ja ilmumise vahel”. Mortoni jaoks on esteetiline ilmum ja põhjuslikkus –paratamatuse universumi piljardi­kuul– sama õõvastava asja kaks külge, mis kunagi täpselt ei kattu. Kui asjad on, mis nad on, ei ole nad pidevalt kohal, nad virvendavad ja ärritavad. Dünaamiline ebastabiilsus, reaalsus on nagu veider luup, Ouroboros, nagu ka „ise” Möbiuse leht, lõplikkuse enda väänlemine. Ebatavalised kogemused (gnostilised „allalaadimised”, tulnukad) pole märgid eraldiolevast reaalsusest, vaid sellesama reaalsuse ilmumid.

Veidrusel on samaaegselt afektiivne, imaginatiivne ja kognitiivne efekt. Selline oli näiteks kirjanik H. P. Lovecrafti võte, kus naiivne realism ja loomulikud eeldused on raamistik, mis on tasakaalus fantastilise teispoolsusega. Veidrus on fantastiline vorm, mis on paradoksaalselt reaalsusesse juba sisse ehitatud või seal kinnistunud.

Veidrus sisaldab endas rohkem kui põgus sarnasus õõvastavaga – veel üks atmosfääriline ja emotsionaalselt laetud termin, mis seostub kirjandusliku ja psühholoogilise kummalisusega. Freudi järgi on õõvastavatel objektidel või sündmustel kahetine loomus, nad on igapäevaselt tuttavad ja tavalised ja samas ootamatult veidrad või õudsad. Nukud, vahakujud, tavalised mitteelusad asjad, mis sellegipoolest sisendavad nende vormi jälgival fantaasia tasandil jubedat animatsiooni. Freud seostas selle virvendamise laste ja primitiivsete kultuuride „animistliku” psühholoogiaga. Visioon vaimselt elavatest asjadest on ka müstilise teadvuse tunnusjoon, nagu ka unenägude, psüühe kogemuste, hüpnagoogia, õudusfilmide, okultistide mõtteraamid.

Võõrastav esineb mõnikord pahaendelise kordumise vormis. Tahtmatud kordused põhjustavad ebamugavust, kuid kummaliselt haaravat tagasipöördumist. Tahtmatute ja juhuslike kordumiste võõrastavus annab õudse tähenduse ka näiliselt sisututele kokkusattumistele, nagu mõni kummitama hakkav number. Sellised sünkroonsused, nagu Jung neid nimetas, on kõrgveidruse juhtmotiiv. Õõvastava ja veidra vahel on märkimisväärsed erinevused, mis seletab, miks veidrus on väljendamatu kontsept. Psühhoanalüüs seletab õõvastavat, viidates sisesele, perekonna represseeritud sisedünaamikale. Selline hermeneutika on Mark Fisheri sõnutsi ilmalik taandamine väljastpoolt. Veidrus ei kuulu sellega kokku. See toob familiaarse juurde midagi, mis asub tavaliselt sellest kaugemal ja mis pole vastavuses kodususega. Psühhoanalüüsi pärandi tõttu kannab arusaam õõvastavast endas teatavat nüansirõhku, isegi intellektuaalset sofistikatsiooni. Õõvastava manamine on modernistlike kirjanike „kirjanduslik” omadus (Borges, Bruno Schulz, filmid nagu Murnau „Nosferatu” või Resnais’ „Möödunud aastal Marienbadis”). Veider seevastu on õõvastava madalalaubaline teisik, nagu horror, ulme, paranormaalne folkloor. Aga ikkagi on veidra räigus ja absurdsus see, mis annab sellele paradoksaalselt püha jõu. Kui Eliade järgi iidol on püha ja ilmaliku kokkusaamine, siis ereda hierofaania (pühade asjade ilmumise) kõrval on püha objekt tihti midagi eripärast/isevärki (peculiar). „Kõik ebatavaline, unikaalne, uus, perfektne või ebardlik imbub ükskord läbi maagilis-religioossete omadustega.”

Kultuurides, kus loodusseaduse mõiste puudub, on imesid ja monstrumeid ikka tajutud kui hälbivaid nähtusi, mille jõud tuleneb osaliselt nende tava­päraste reaalsuse rütmide õõnestamisest. Kaksikud, albiinod, botaanilised veidrused, kapriisne ilm, haisvate Kaukaasia misjonäride äkiline ilmumine – kõik need imelikud ja imelised nähtused olid, sõltuvalt kohalikest ootustest, kandidaadid pühaduse ambivalentsele sähvatusele. Kõrvalekaldetaoline olek meenutab meile ka, et erinevalt õõvastavast kirjeldab veider ka sotsiaalset positsiooni, eriti kõrvalekalde profiili, mis assotsieerub üleastujate ja autsaideritega, un-fit’idega. XX sajandi keskpaigaks sai veidrus sub-hip-identiteediks, isegi mässamise viisiks. Alates 1940-ndatest ei tähenda weirdo ainult ähvardavat –ja võimalik, et perversset– tegelast, vaid seda, kes on lihtsalt ja isegi eneseteadlikult ise­äralik. Võime täheldada teatavat resonantsi weirdo ja queer’i vahel – sotsiaalsed ja esteetilised autsaiderid, kelle transgressioon väänleb ontoloogilistes, poliitilistes ja erootilistes suundades. Sotsiaalselt kõrvale kalduvad veidrikud olid kontra­kultuuris alati esil. Hipid, friigid ja pilvevennad olid sotsiaalses tähenduses veidrikud. 1981 hakkas ilmuma „Weirdo Magazine”, postkuuekümnendate eneseteadlik marker, subkultuurne identiteet, mille eetos peegeldus ajakirja vormis, mis oli tahtlikult madalalaubaline. Veidruse puhul loevad ka koht ja sotsiaalne kontekst. Ka Dicki, Wilsoni ja McKenna lugemise point on sõjajärgse teadvuse ja kultuuri võtmetransformatsiooni valguses: religioosse kogemuse veidrustumine.

Müstiline kogemus on väljendamatu, mis tähendab, et kogemused on keele paine all. William Jamesi järgi on müstitsism religioosse kogemuse juur ja keskpaik, sisemise mõjuvõimu ja valgustuse fenomen, mis voldib end lahti rohkem abstraktses plaanis. Moodsa religioossuse keskmes on subjektiivsus. On toimunud nihe religiooni institutsiooni, dogma ja kogukonna kollektiivsest ning ajaloolisest raamistikust. Religioon on tunded, teod ja kogemused indi­viduaalse inimese üksinduses. Müstiline sähvatus võtab mõistusliku (noeetilise) mõistmise vormi, teatavat sorti otsese kogemusliku teadmise, mida esoteerikud nimetavad gnosis’eks ja James „illuminatsiooni teadvuseks”. Destilleerides müstilise kogemuse empiirilist ja psühholoogilist mudelit, nihutas James müstitsismi kategooria lahti kristlusest ja aitas seda uuesti raamistada kui universaalset inimlikku potentsiaali. Siinkohal viidatakse perennialistide filosoofiale, mis kõneleb kosmilisest teadvusest, mõistes selle all mitteduaalset ühtsuse ja absoluudi taju, sõltumata usutunnistusest ja kultuurilisest kohast. Üks mägi, mitu rada. Kuigi teistes traditsioonides on teistsugune keel, kujutlused ja aluseks olev metafüüsika. Jamesi sotsiaalkonstruktivistlik üksindusekriitika sedastab, et otsese ja vahetu asemel on müstiline kogemus tihti vahendatud keele, pedagoogiliste protokollide, kultuuriliste narratiivide, kujutiste ja eelduste poolt.

Indiviidina me mõtleme ja õpime pidevalt kokku pannes ja rekombineerides sõnu, kontseptuaalseid struktuure, suhete vorme, see kestev tegevus kujundab otseselt meie teadmist ja reaalsuse taju. Õppimise protsess on sõltuv institutsioonidest ja kultuuri raamidest, mis eeleksisteerivad ja kujundavad indiviidi, organiseerivad sümboliliselt maailma taju, tähistamise, kontseptuaalse organiseerimise jagatud ja sunnitud mustrite kaudu. Lacan nimetas seda valdkonda Sümboolseks, kontrakultuuri kriitikas kasutatakse väljendit „konsensuslik reaalsus”. Kogemust ei saa taandada strukturaalsetele vahendajatele, kuigi suuresti see on kontsentreeritud kognitiivsetest, bioloogilistest ja sotsiaalsetest protsessidest.

James võis olla teatavat sorti müstik, aga eeskätt oli ta radikaalne empiirik, ütleb Davis. Tema jaoks oli kogemus teadmise ja tegevuse keskne instrument, tähtsam kui ratsionalism, loogika või filosoofiline dialektika. Kogemus ise on jumalik fakt, sisaldab nii objektiivset kui ka subjektiivset poolust, nii sügavust kui ka pinda. Davis kirjeldab oma raamatus „autonoomset ‘teisesust’”, mis varitseb väljaspoolsuse või teispoolsuse äärealadel – kaks mõistet, mille ta jätab meelega salapäraseks ja vaid ebaselgelt määratletuks, nagu sõrmed, mis osutavad läbi pilvede Kuu poole. Sest et sugestiivne udu on osa asjast. Võime mõelda maailmast iseeneses idealistlikult või materialistlikult, ikooni või registrina, sügavalt alateadliku afektide ja mikrotaju allikana või välise kaosena, mida meie aju lennult organiseerib. Kuid hoolimata sellest, kuidas seda tükkideks võtta, nõuab Jamesi modelleeritud teoreetiline avatus, et kutsuksime väljas­poolsuse sisse, lõhkudes ukse teispoolsusesse ja pitsitades seda membraani, mis alati piirab meie juttu, meie kontseptsioone ja meie teadlikkust.

 

Taju uksed –puhtad või mitte– ei pruugi kunagi avaneda tõeliselt eraldiolevale reaalsusele. Kuid isegi, kui oleme püsivalt lukustatud sümboolse korra „juhuslike tarade” või Kanti kategooriate kogumi sisse, mis lahutavad meid igaveseks asjast iseeneses, jäävad alles hämarustsoonid, kus loor on õhuke – kus, nagu James ütleb, see „tara on nõrk” ja „hootised mõjud väljastpoolt lekivad sisse”. Anomaaliad, sünkroonsused, imed, ekstaasid – need on kogemuste faktid, millega peame tegelema, mitte ainult taandades neid automaatselt meile juba mõistetava reaalsuse tunnusteks. Närvikoed, mis põhjalikult vormivad subjektiivseid kogemusi, on arenenud kauem kui riiklikud institutsioonid või keel. Meie vaimsete ja sotsiaalsete konstruktsioonide seest, mis näivad nii soliidsed ja samas nii õhukesed, võime õppida tuvastama jälgi sellest, mida Philip K. Dick (või üks häältest, mida ta kuulis) nimetas reaalsusvälja häireks.

Avastage reaalsusvälja häirete jäljed!

 

[1] Autori soovil kasutatakse sõna ‘skene’ kirjapildi puhul skenes endas kasutusele võetud ühe e-ga versiooni.

[2]strange loop – iseennast läbi mingi teise taseme muutev nähtus (Douglas Hofstadteri termin).

[3] rekursioon – objekti kordamine ennast kopeerival teel.

[4]pranking – triksterlikud praktikad (anti)kunstisuundades nagu dada, situatsionism, punk jne.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood