Kirjanik loeb. Piret Jaaks

Jaanuar, 2023

Lugemine on kirjaniku töö. Seda räägivad kirjanikud ise, näiteks Stephen King oma hoogsas teoses „Kirjutamisest”. Ray Bradbury täheldas 1990. aastal ilmunud raamatus „Zen in the Art of Writing”, et kirjanikul peavad olema nii maitse kui ka entusiasm, ja lugemine on nende tekkimisel üks komponente. Seetõttu kirjanik peab lugema, muidu ta ei ole kirjanik, saati veel hea kirjanik. Ka erudiit Marju Lepajõe on öelnud, et raamatud ja nende kaudu praktiseeritav osadus inimolu ilu ja viletsusega on nagu mungale palve, sportlasele treening või gurmaanile maitseelamus.[1] Ehk siis lugema peab ka selleks, et olla hea inimeste tundja, või veelgi enam, et olla hea inimene.

Viimasel ajal olen võtnud isiklikuks osaduseks ette peamiselt sellised teosed, millest omal ajal küll palju räägiti, kuid mis jäid n-ö õigel ajal, kui nad parasjagu ilmusid, kõnekamad või populaarsemad olid, kahe silma vahele. „Miks sa ometi neid siis ei lugenud kui kõik teised?” küsiks nüüd mõni tarmukam või ninakam lugeja. Ja mul ei jääks muud üle kui eneseõigustuseks nentida: peamiselt seetõttu, et tollal tegelesin rohkete lasteraamatute ettelugemisega, või – drama­turgi ametist tulenevalt – uurisin näitekirjandust. „Möödalastud teosed”, nagu neid nimetan, on aga maailmakirjandusest pärit tumedad romaanid: kakotoopiad, krimitrillerid või eksistentsiaalne õuduskirjandus, kust õnneks ei puudu ka koomiline element. „Nagu seda kõike hetkel maailmas vähe oleks,” ohkaks nüüd mõni teine lugeja, mistõttu peaksin tõdema, et küllap meie sünge aeg ongi see, mis sunnib haarama sünge kirjanduse järele.

Üheks pimetähniks oli Vene kirjanik Vladimir Sorokin, kuigi ta mulle 2016. aastal peaaegu kandikul ette kanti. See juhtus siis, kui me ühe Venemaalt Austriasse põgenenud lavastajaga Eestis integratsiooniteemalist lavastust tegime. Tema soovitaski lugeda „Opritšniku päeva”. Lisades, et igaüks, kes Venemaa teemadel midagi uurib-mõtleb, peaks sellega kindlasti tutvust tegema. Aga tookord ei tundnud kuidagi tõmmet, pealegi tekitab see eestlasel alati umbusku, kui keegi midagi peale surub, ja nii see tollal lugemata jäigi. Käesoleva aasta veebruaris, kui põrgu avanes, tellisin endale Raamatuvahetusest Sorokini. Ärevus hinges, tormasin pakiautomaati, et sealt raamat võtta, sest tundsin, et midagi olulist oli jäänud kahe silma vahele. Tõepoolest, oligi. Ja suuremas plaanis oli ju meil kõigil jäänud midagi kahe silma vahele, ka neil, kes olid juba Sorokiniga tutvust teinud. Millest „Opritšniku päev” räägib? Tegemist on tulevikuvisiooniga sellest, kuidas Venemaal on taastatud tsaaririik, mis omakorda on eraldatud muust maailmast kõrge müüriga ning mille taga teeb oma riigitruid ja korruptiivseid tegusid Ivan Julma eeskujul loodud karistussalk – opritšina. Olgu lisatud, et raamat põhjustas Venemaal skandaali ja näiteks 2002. aastal loopisid putinistid Sorokini teoseid koos Marxi omadega Suure Teatri ees olevasse hiiglaslikku WC-potti.

Lisaks haruldaselt täpsele tulevikuennustusele Vene impeeriumi taastamisest, mille tagajärgedega juba elamegi, on Sorokin kirjanik, kes on kujutanud erakordse täpsusega julmusi, mis samuti ei ole paraku enam pelk ilukirjandus. „Opritšniku päev” sisaldab stseene külmavärinaid tekitavast vägivallast. Nii nagu Venemaa-düstoopia (kas tõesti ainult düstoopia?) puhul ainuvõimalik, tapavad ja piinavad opritšnikud just neid, kes tapmist kõige vähem väärivad: süütuid tavainimesi, loomi, kasutuks muutunud alamaid või lihtsalt teistsugu­seid. Tähelepanuväärne on seegi, kui estetiseeritult kujutab kirjanik vägistamist, vaat et õilsa ja lausa religioosse pattudest vabanemise tseremooniana. Sorokin kirjanikuna on satiiriline tapja, iga verepritsmega määrib ta inim­vaenulikku süsteemi, ja need, kes tema irooniast aru ei saa, ongi need kõige hullemad. Sest nagu eksiilis elav kirjanik ise on öelnud, tapab ta alati „omaenda ema”. Mullusuvises intervjuus Financial Timesile tunnistas Sorokin, et paraku alahindas ta Venemaa juhi hulluse suurust. Kummaline vaid, et „Opritšniku päev” pole seni veel meie teatrilavadele jõudnud, on küllaga põhjust seda lavastada. Teisalt, ehk on just nüüd jõudnudki kätte õige aeg.

Interluudium: lugemiskvoodist ja -kiirusest. Filosoof Mortimer Adler on nimetanud lugemist autoriga nõustumise ja vaidlemise protsessiks ning eristanud erinevaid lugemisviise, näiteks pealiskaudne lugemine ja analüütiline lugemine („How to Read a Book”, 1940). Viis aastat teadustööd harjutades taipasin, et olen seni olnud liiga mugav lugeja, ootasin liiga tihti, et tekst annaks end kergelt kätte, samas kui teadustekste on tihtipeale ainuvõimalik lugeda just analüütiliselt-sünoptiliselt, vaieldes või nõustudes autori iga lausega. Selline lugemissurve omakorda seab ajalised piirid, mistõttu tuli määrata endale igaks päevaks lugemiskvoot: teatud arv artiklite või raamatute lehekülgi.

Pärast doktoritöö kaitsmist hingasin kergendunult – lõpuks ometi saan analüütiliste tekstide asemel ette võtta selle mõnusa virnakese romaane, mille olin gurmaanina oma öökapile kogunud. Kuid ootamatult selgus, et enam ei tahtnudki lugeda, isegi kaua oodatud ilukirjandust mitte. Kõik muu tundus huvitavam, isegi muru niitmine. Või oleks paslik öelda, et just ennekõike muru niitmine. Korraga olin justkui krambis, ükski pikem teos ei edenenud, ainult lühiproosa sujus kenasti, mistõttu võtsin ette mõned Loomingu Raamatu­kogud: Margaret Atwoodi novellid, lätlase Guntis Berelise lühijutud Contra suurepärases tõlkes ja muudki. Lustisin sel viisil lühilugudega kuu jagu, aga siis taipasin lugemise olemust. Sellel muusal on halastamatu täiuseihalus – sa kas loed süsteemselt või ei loe üldse. Kuna üksikute lugudega flirtimine ei viinud kuhugi, seadsin endale taas kvoodi, umbes üks peatükk romaanist päevas. Nii kulgesin oma kvoodiga rahulikult sügisesse, kuni vastumeelsus üle läks ja polnudki enam sundi tarvis.

Tagasi kirjanduse juurde. Briti teatritrupp Complicité saatis ühel päeval oma huvilistele kirja, et nad hakkavad lavastama Olga Tokarczuki romaani „Aja oma atra läbi koolnute kontide”. Vaatasin seda teadet kirjakastis ­esialgu dokumentaalse kiretusega, kuni minuni jõudis taipamine, et olen liiga kaua Tokarczuki lugemist edasi lükanud. Poola kirjandusega on mul olnud üldse kehvad lood, olen lähemalt tuttav vaid näitekirjanikega, Gombrowiczi, Mrożeki, Masłowska ja teistega, kuid proosaga mitte. Puhkusereisi ajal näppisin Varssavi lennujaamas ka Tokarczuki inglise keelde tõlgitud teost „Flights” (e. k „Rändajad” Hendrik Lindepuu tõlkes 2021), kuid viited William Blake’ile tõmbasid siiski rohkem „Aja oma atra” poole.

Ökoloogilisi realismile apelleerivaid romaane pole just liialt palju, pigem on tegu ökokatastroofist rääkivate düstoopiatega. On äärmiselt sümpaatne, et Tokarczuk on esitanud loo vanema naise vaatepunktist, mis põhjustas Poolas ka väiksemat sorti skandaali. Vananevat inimest käsitleb kirjanik stigmaatiliselt, ühiskond peab romaanis peategelast vanuseliste eelarvamuste või looduslähedaste uskumuste tõttu kas kummaliseks, lihtsameelseks, tühiseks või kõigeks kokku. Tokarczuki peategelast võiks kutsuda ka „roheliseks”, „kliimaaktivistiks” või „puukallistajaks” ja tihtipeale ei ole neil sõnadel positiivset varjundit, vaid need on võrdsustatud seesuguste „hullukestega”, kes käivad Vincent van Goghi maali pihta suppi viskamas.

Romaan ongi mägikülas elava naise Janina võitlusest oma koha eest jahi­kirest kantud maskuliinses maailmas. Ta teeb tähelepanekuid, mis osutavad sellele, et külas toimuvate mõrvade taga on loomad. Nii asubki Janina nõudma loomadele inimestega võrdseid õigusi – et ka loomi saaks politseiliselt karistada. Vaatepunkt on huvitav. Juba mõnda aega räägitakse näiteks etendus­kunstide valdkonnas lavale toodud loomadest kui „mitteinimestest etendajatest”, kellel on õigus võrdsele kohtlemisele ja palgale; brunolatourlikus vaimus uuritakse loomi interdistsiplinaarselt. Jah, Tokarczuk on tabanud midagi väga olulist, kuuma kohta ökoloogilises kirjanduses: loom kui võrdne partner. Teos ei ole muidugi ainult loomadest, oma koeri, kelle jahimehed maha lasevad, nimetab Janina „tüdrukuteks”. Teame ju hästi Poola suhtumist naiste õigustesse. Vähem tähelepanu ei pälvi romaanis ka korrumpeerunud katoliiklik jumalasulane.

Mänguliselt ja veenvalt suudab Tokarczuk loosse põimida veel ühe meie aega iseloomustava paine: esoteerikakultuse. Kas tõesti heideti astroloogia ebaõiglaselt teaduste seast välja? Kuid tema suhtumine on empaatiline, mitte hukkamõistev. Peategelase „maailm pähklikoores” tõmbab endasse ega lase lugejat enam lahti. Juba ainuüksi kergelt erootiline stseen vanade riiete poes või õõva tekitav hammaste ravimise kirjeldus, mis toob meelde sovetiaegsetes hambaarstikabinettides veedetud tunnid, on Nobelit väärt. Samuti romaani poeetiline sõnastus: „.. kurbus on väga tähtis sõna maailma defineerimisel. See on fundamentaalne, see on viies ürgelement, kvintessents.”

On üpris selge, miks Complicité selle romaani ette võtab. Viimasel ajal keskendubki nende juht Simon McBurney just keskkonna- ja mitmekesisuse teemadele. Tema meistriteos „The Encounter” (Petru Popescu romaani „Amazon Beaming” põhjal), millega ta on andnud üle maailma tuhandeid etendusi, räägib antropoloogilisest teisest, inimesest, kes läheb metsiku looduse ja põlis­rahvaste keskel kaduma. „Kas ka meie oleme kadunud?” küsib selle lavastusega McBurney. „Après nous le déluge,” lausub vastuseks Olga Tokarczuk. Pärast meid tulgu või veeuputus. Sõnad, mis on pandud vana hambaarsti kui Jumala suhu, kes näeb halvasti ja ravib hambaid metsiku looduse rüpes keskaegsete meetoditega. Arst lausub need sõnad hetkel, mil ta paneb näpud suhu inimesele, kelle hammaste seisukorra kohta saab nentida vaid „oh sa perse” ja kes on vaevu teadvusel. Milline hunnitu metafoor meie trööstitule olukorrale.

Kuid tol ööl, mil ma Varssavisse lendasin, vaatasin kõrgelt lennukiaknast päikeseviirgu, mis tehnoloogiast ja tuledest tuksleva linna koiduhahetuses üle valgustas. Maakera joonistus elektrituledes pulseeriva linna all kaarjalt välja ning Tokarczuki romaan lõi mu peas hingekella: selline siis ongi inimene, looduse kroon. „Rändajad” aga tellisin endale juba postkasti.

Interluudium: kirjutamiskrambist, hirmust ja voost. Ma ei tea, kas kirjanik saabki rääkida lugemisest ilma kirjutamist puudutamata, sest järgmine komplitseeritud olukord algas sellest, kui kaitsesin juunikuus teadustöö. Suur kirjutamisspurt enne lõppu viis lisaks lugemiskrambile ka kirjutamiskrambini, nii et ma ei suutnud enam kirjutada: sein oli ees ja pilk oli suunatud nurka. Niipea, kui tühja lehe ette võtsin, tabas mind aukartus valge paberi ees ja tunne, et kõik, mis sinna talletub, peab olema suurepärane, vähemal pole üldse mõtet. Kurtsin muret kirjanikust kolleegile, kes avaldas lootust, et ehk piisab puhkamisest. Teine kolleeg, lastekirjanik, aga nentis kaastundlikult, et on sellisest seisundist kuulnud varemgi, see läheb mööda, kirjutamist ei tohi jätta.

Möödus kuu ja teine, kokku sai neid juba kuus. Vahepeal nikerdasin ajalehe­artiklite põhjal valmis lühinäidendi, kuid enesetunne sellest ei paranenud. Olla pool aastat kirjutamata on luksus, mida iga kirjanik ei saa endale lubada. Nagu ütles Virginia Woolf, kirjutamine on nagu seks, algul teed seda armastuse pärast, siis sõprade ja lõpuks juba raha pärast. Kuuendal kuul olid mul peas kahe romaani piirjooned, kuid paberil vaid tuhatkond tähemärki. Lõpuks, pärast suuri siseheitlusi, saabus läbimurre. Panin silmad kinni, kirjutasin ja kirjutasin, justkui läheks läbi lumetuisu, peatumata, samm sammu järel, sõna sõna järel. Iga lõigu järel kumisesid peas Hemingway sõnad: „Ükskõik mille esimene mustand on alati kõlbmatu.” Sel viisil lohutasin end, et tõeline tekst sünnib alles toimetamise käigus, oli ju doktoritöö valmimine seda ilmekalt tõestanud. Seega oli vaja teatud ükskõiksust kirjutamise käigu suhtes, vookogemust,[2] milles kriitiline distants kaob. Tunnet, et hea hoog on sees. Hea tunne on ka lugedes, kui lasta endal täielikult teksti ja selle maailma neelduda, kas pole?

Tagasi kirjanduse juurde. Kõige raputavam elamus kogu kolekirjandusest oli mõnda aega tagasi loetud Kanada kirjaniku Gaétan Soucy „Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke”. Sellest rääkis mulle näitleja, kes käib koos teiste näitlejatega lugemisklubis. Algul olla loetud teoseid, mida Mati Unt oli soovi­tanud – neid oli pika nimekirja jagu –, aga kui nimekiri otsa sai, võeti ette muudki. Seltskond oli jõudnud Soucyni ja nii jõudis see raamat ka minuni, Triinu Tamme hõrgus tõlkes. Romaani tõlge on tõesti suurepärane, idiolekti tõlkides on tõlkija sooritanud omamoodi salto mortale ja maandunud kindlalt jalgadele. Teos ise on pungil eksistentsiaalset ängi ja peidab endas mitut saladust, mida lugejal pole võimalik ette näha, nii et teda üllatatakse korduvalt ning jäetakse siplema hämmelduse ja piinlikkuse elegantsesse häbivõrku.

„Aga millest see raamat räägib?” küsiks nüüd see minu kärsitu ja ninakas lugeja. Peaksin talle vastama, et kummalisel kombel pole võimalik seda teost kirjeldada, andmata ära midagi väga olulist ja habrast, mis võib selgitamise käigus sootuks katki minna või ära kaduda. Küllap seetõttu ütles ka teost soovitanud näitleja katkendlikult sõnu otsides: „See on väga… väga… hea… ja väga… väga… hull.” Ja hullus võib olla peibutav, eriti selline, mis lööb targa inimese pahviks.

Lugesin tookord seda laste vastu suunatud julmustest rääkivat tumedat teost paradoksaalsel kombel päikselises pargis, taustaks mängivate laste kilked. Pargi­pingil istudes küsisin endalt, kas on võimalik, et see on parim raamat, mida ma elus olen lugenud. Jah, see on tõesti võimalik. Ühtlasi ootan pikisilmi, et eesti keelde jõuaks ka üks teine tugev teos, lapsepõlve õõvaorust rääkiv Hanya Yanagihara saatanlikult hästi kirjutatud „A Little Life”. Seni loeme aga uuesti üle tema romaani „Inimesed puude võras”.

Fantaasiakirjanduse tänapäevasest klassikast võtsin hiljuti käsile N. K. Jemisini teose „Viies aastaaeg. Lõhutud maa”. Mustanahalise naisena pakub Jemisin Ameerika ühiskonna kriitilist allegooriat mitme nurga alt, süžeegi on sünge: väga tuttavlikul, kuid fiktiivsel kontinendil leiab iga paari sajandi järel aset suur kliimakatastroof. Legendi järgi tegi Isake Maa endale inimesed ja see­järel hukutas nad, sest nood reetsid ta. Oma ülbuses tegid nad Maaga hirmsaid asju, mürgi­tasid, puurisid läbi ta naha ja hävitasid ta lapse. Järele jäi kummaline kivikõrb, kus elavad üksikud kunnad (kogukonnad), kes kasutavad orjadena orogeene, olendeid, kes suudavad oma ülivõimete abil kivimeid ja seeläbi maad kontrollida. Genotsiidi temaatikat peegeldavas teoses on nn teistsugused määratud hukule, kuid peagi tärkab nende rassi või rahvuse eneseteadvus. Autori terav hukkamõist kumab selgelt läbi, nagu Frank Herberti „Düün”, on ka „Lõhutud maa” võluv ja köitev teos võimusuhetest.

„Lõhutud maa” esitab meile kolm vaatepunkti sama inimese elust, võte, mida varjatakse kiivalt lõpuni ja mida pole just ülemäära kasutatud. Toimub heideggerlik muutumine, kus inimkogemuste kihid kanduvad üle järgmistesse etappidesse, kuid kõige ülemisele astmele, sinna, kus asub vabanemine kõigest, kättemaksuhimuline inimene siiski ei küüni. Nagu Sorokinil, nii on ka selle teose kõige ilusam stseen ühtlasi kõige võikam. Seistes veritasu ihkavate sõdurite ees, lämmatab ema oma lapse. See jube poeesia on ehk võrreldav Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdani” tegelase Serafima lastetapu loost sündinud afektiga.

Sotsiaalne dimensioon ja pöörane fantaasia on Jemisinile toonud Hugo auhinna suisa kolm korda. Ta on avaldanud oma auhinnakõne ja suhtleb aktiivselt lugejatega mitmel tasandil. Nii on võimalik tutvuda ka „Lõhutud maa” paratekstiga: kirjaniku pöördumisega oma kaaslaste ja lugejate poole. Ta tänab kõiki, kes temaga selle reisi kaasa tegid, eriti aga neid, kes keelasid teda hävitamast romaani käsikirja, kui see soov oli vahepeal vastupandamatu. Lohutavalt lausub ta: „On vaja tervet küla, et kirjanikul katus pealt ei sõidaks. .. suur tänu teile kõigile, et te loete.” Jah, nõnda on, pealegi eks selleks, et katus peal püsiks, tuleb kirjutamise vahepeal ka osadust praktiseerida – ja lugeda.

„Milleks sellised teemad?” ohkab nüüd mõni siinse teksti lugeja: kliimakriis, vägivald, Venemaa ja purustatud maailm… Tõesti, milleks see kõik, võiksin lahkelt nõustuda ja niita muru edasi, kasvab see ju kliima soojenemise tõttu hingedepäevani välja. Tõesti võiks, kui vaid kirjandusprofessor Arne Merilai „Plekktrummi” saates poleks rõhutanud poeetika elulist tähtsust või kirjanik Viivi Luik täheldanud Eesti Kirjanike Liidu 100 aasta juubelil: puudutav kirjandus on julgeolekugarantii. Seega soovin kõigile: head õõvakirjandust!

 

^[1] K. Kann, M. Kolk, Kui palju maksab üks Descartes’i meditatsioon? Sirp 1. XI 2019.

^[2] Vt ka Mihály Csíkszentmihályi mõistet flow.