Kõva areng või lihtne rasvumine?

Detsember, 2022

Mõttevahetus: XXI sajandi kirjandus

Jürgen Rooste

Need paarkümmend aastat on olnud mingis mõttes minu elu, elu kirjanduses ja kirjanduselu… Ma ei oska neid lahti võtta ja lahutada enam, uskumustest-veendumustest-vendlustest-vihkamistest-armastamistest on saanud virvarr, mille akadeemiline eritlemine ammugi minu võimete ega kompetentsi piiridesse ei kuulu. Nagu üks veidi kannatada saanud ajurakk peaks tegema üldistuse aju kui sellise kohta, aga just selline too vaimustav ülesanne ju ongi, see on identiteediküsimus, küsimus olemisest inimesena ja küsimine inimese järele: kirjandus pole ju midagi muud kui üks inimeseks olemise asi, selle teostamine üsna karmil kujul.

 

*

Meil on palju kriitikuid, on põnevaid kriitikuid, aga ei ole elukutselise arvustaja ametikohta. Võib-olla on sellele kõige lähemal Alvar Loog, aga temaga on sama häda nagu näiteks Mihkel Kunnuse või Maarja Vaino või Leo Luksi kirjutistega, vahel Vilja Kiislerigi (kui väga ta – ja nood teisedki – mulle ka ei sümpatiseeriks) kirjanduskriitikaga – ma tunnistan, et neid on põnev lugeda, ülipõnev, aga sealjuures tunnen peaaegu alati, et suurem jagu neist ei ole lugenud sama raamatut (vaadanud sama ühiskonda) mis mina või siis kogunisti mingi kujuteldav kõrvaline, „objektiivne” lugeja, kui sellist on. Autorite loetelu pole ammendav, vaid pigem illustratiivne, mõnda näidet ei paindunud näpud siia trükkima, nimetatud autoreid ma ikka loen meeleldi ja austan, armastan kogunisti. Neid võiks kõiki mingis mõttes nimetada Vaapo Vaheri ja mõnel päeval isegi Ahto Mulla lasteks: põnev on, aga see põnevus on valus või kohati isegi kuidagi vale karva.

Jääb ikkagi too igikestev unistus toimivast kriitikaportaalist: korralikud toimetajad, korralikud (üle- ja ära elatavad) honorarid, 5-6 lugu iga nädal, mõned üldistavamad, mitmest autorist või mõnest olulisest teemast/suundumusest lähtuvad käsitlused. Aga seni on see unistus, kuni pole jaksu või võimalust leida säärasele projektile kindlat rahastust.

Kriitika on kulgenud viimased paarkümmend aastat vist ikkagi Hasso Krulli tähe all. Mis on tema fenomen? Püüd mõista mõistmatut, s.t endast väljapoole jäävat maailma, püüd seda kirjeldada, valmidus ohverdada teadusliku või analüütilise keele vahendid, kui olukord nõuab esmalt inimlikkust. Võime leida või korjata üles see, millest hetkel rääkida. Kui peaks nimetama ühe kriitiku, kelle sõna ja jõud neil kümnendeil on lugenud ja kes on ka ise end maailma sisse lugenud, siis on see kindlasti Hasso Krull. Ja vist siis ka ainult Hasso Krull.

Muidugi, ka Maarja Kangro tallab toda teed mõõdukama sammuga ega tee enesest ja oma mõtetest peakangelast. Aeg-ajalt igatsen Elo Viidingu ja Jaanus Adamsoni moodi süvavaateid – nemad on sattunud kirjutama harvemini ja harvemini, kui üldse. Mäletan, et Jan Kaus kirjutas analüüse, kus püüdis läheneda autorile, mitte ainult endale, ka tema tekste pole kaua lugenud… Ja on muidugi inimlikke-lihtsaid-järjepidevaid kirjutavaid lugejaid või luuletajaid-kriitikuid, aga jah… „Värske Rõhu” töö noorte kriitikutega on olnud imeline, ja mõni neist vast jätabki oma jälje veel. Lisaks on sääl enamasti taotluslik säärane vaatlev-analüüsiv pilk, mitte isesuseversum, ja see on positiivne. Mitte et ma ise oleks alati seda teed tallanud, mitte et ma osanuksin ise olla tark ja õiglane, kui seda ehk vaja oli.

Nii et on Hasso Krulli sajand, mitmes mõttes, ja see ei kõlagi tegelikult nii halvasti, see kõlab kohe päris hästi. Ütleme nii, et latt on asetatud ikka hoomamatult kõrgele, aga nii, et selles pole mu jaoks toda ebameeldivat kõrkust-ülbust, kõigeteadmist, mis tuleb külge nonde kriitikute töödele, kes mõõdavad näiteks noorte naiste mina-kogemusest lähtuvaid esimesi luulekogusid Tammsaare ja Dostojevski mõõdupuuga. Prokrustilised kriitikud, nood, kes teavad, kuidas peab. Kelle jaoks ideede maailma poeetikareeglite kogumik on midagi päriselt eksisteerivat, kuigi keegi pole saanud seda kunagi näha ega puudutada. Meil on tegelikult vaid vähene arusaam sellest, mis see kõik on. See luule ja värk. Vaevalt meenutab keegi Juri Lotmani arutelu, et nood n-ö luulereeglid – ­rütmid-riimid – olid kunagi omased näiteks ajalookroonikatele või seadustele, mis peaksid esindama pigem proosat. Ühesõnaga: poeetika kogu oma arusaamisega kirjandusest kui sellisest on imeline mõttemäng, sageli väga vajalik, teadusesse kuuluv mõtte­mäng (näiteks Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus”). Aga siiski mitte üle aegade ühtmoodi kehtiv väärtussüsteem. Seetõttu võib olla tänulik, et me kirjanduse mõtteruumis – vähemasti luulest kõneldes – on tänase väärtusmüüri põhiline ladujameister olnud just Krull, mitte mõni prokrustilisem autor või suunanäitaja.

Muide, vanade kampade lagunemisega pole kadunud kambavaim ja semuarvustused, semud kogunevad nüüd mingil väärtusväljal või põlvkondlikul taustal kuskil netis, mitte enam tingimata kõrtsilaua ääres, aga ma tajun vägagi tuntavat kambavaimu ka arvustuste sfääris ning soovis kirjanduse nägu kujundada, lihtsalt hääled ja tegijad on teistsugused, uued…

 

*

Me kaotasime küll Ene Mihkelsoni, Nikolai Baturini, Madis Kõivu, Vahur Afanasjevi, aga nende käpajälg ja kohalolu on ikka veel tugevasti tunda. Nad suutsid jutustada suurelt, said osaks kõiksusest, ilma et oleksid ise üritanud olla too kõiksus. Ühesõnaga imelised, märgilised, suured jutustajad.

XXI sajandi esimese kümnendi dominant nooremas proosas oli Mehis Heinsaare, Urmas Vadi ja Maarja Kangro saabumine. Heinsaare geenius tunti ära, ja siis peagi võeti seda kuidagi iseenesestmõistetavalt, kuigi ta on tänaseni tummaks­löövalt lummav. Urmas Vadi on saavutanud oskuse oma absurdi­tunnet kohaldada erinevatele jutustamisviisidele ja lugudele, mõlemad on me põlvkonna säravad hääled ja muinasjutuvestjad. Rajal alati kaasas.

Nende kõrval kasvas Maarja Kangro kõige olulisemaks, teravamaks novellistiks, võiks koguni öelda, et uue sajandi teine kümnend kuulub talle – talle ja Maimu Bergile. Ükskõik, kuidas mõni mees ka ei üritanud kirjutada šokkerit või end mõne skandaaliga kultuurilukku pressida nagu knopkat, Maarja Kangro „Klaaslaps” teeb säärastele üritustele-katsetele pika puuga ära. See lõikav sarkasm läbisegi inimliku traagika ja viletsusega… Ning tõesti: Maimu Berg läheb kogu aeg paremaks, ta novellikogud on tummised, ma ei taha mingit tobedat vana veini võrdlust tuua, sest Bergi jutustamises on tunda pigem värskust. Ta oli alati hää kirjanik, aga kuidas ta nüüd oma vabaduse ja hääle sellisel kujul ära tundis?

Meil pole olnud kunagi enne päriselt kedagi säärast nagu Paavo Matsin. Kui nüüd teise nurga alt vaadata, siis on olnud Paavo Matsini aeg, aga tema on vaba radikaal, ja mõnusalt raske või võimatu on teda kirjandusloo narratiivi paigutada. Ning Meelis Friedenthali kujul on tulnud ka täiesti omamoodi ajaloo- ja ilmavaatega mees, ma ei taha neid kuidagi eelmiste kõrval vähendada… Häid autoreid, kellelt ootan uusi raamatuid, on veel. Palju on mu jaoks stiili­probleeme: ma ei taha siin diskussioonis selle teema sisse minna (olgu see lause ise näiteks halvast stiilist), jäägu see võitlus aega, kui end sõjaks rüütan ja ette valmistan, aga mõnedki kilbile tõstetud ja auhinnatud viimase kümnendi autorid on mu silmis tõsiste stiilihädadega. Nende lauset on kuidagi paha lugeda, hirm hakkab, et see jääb külge, selletõttu tunnengi nende proosat vähem ega mõista seda ehk õigesti ega õiglaselt hinnata. Halb stiil on krüptoniit, ja ma pean nood raamatud käest panema, et mitte ennast kaotada.

Muide, selle oodatud suure romaani kohta – tuli ju välja, et ega seda väga ei oodatudki. Ainult räägiti, et oodati. Tõsi, Vahur Afanasjev tegi ära, tegi suure töö ära. Ja läks, pani ukse kinni. Aga suure töö ja suure romaani tegijaid ei oota sageli hulkade tänu ja lugejahordid, mida tõestavad Mats Traadi või Tarmo Tederi suured sarjad… (Teder oli sajandivahetusel esinovellist, see, kes kirjutas toonased parimad asjad, tõeline stiilimudija. Vana kooli jutumees.)

 

*

Mis luulesse puutub, siis toda sotsiaalset-ekspressiivset, mille domineerimisest või massilisest vohamisest vahepääl räägiti, mille üle isegi kurdeti – seda on kogu luules mu meelest ikkagi olnud veel vähe, liiga vähe.

Jah, too NVN-rong, noored vihased naised, see läks mulle mitmes mõttes korda. Ma olin seda oodanud. Tõsi, meil oli Elo Viiding, meil oli alati Elo Viiding, ja olekski pidanud tulema ja olema tema aeg, aga ta mõjub praegu kuidagi suure üksiklasena, ja nagu paljud tähelepanuväärsed möödaniku meistrid – Toomas Liiv, Vanapa, Suumani Sass, Johnny B. Isotamm jt – on temast oma mitmekihilise irooniaga saanud rohkem luuletajate luuletaja. Neid on uuel sajandil teisigi, Ivar Sild ja Joanna Ellmann, Marko Kompus ja paljud teised, kes on kuidagi liiga obskuursed, aga luuletajate seas loetud. Nüüd sattusin nimetama Viidingule vastandlikke ja omavahel jälle sarnasemaid absurdi- ja sürritunnetusega autoreid, keda on liiga vähe märgatud, aga see selleks… Viiding kirjutas mõned selle sajandi kõige paremad luulekogud, aga neid ei teata nii hästi. Esimene kümnend sel sajandil kuulus fs-ile tema karmi, realistliku huumoriga, Kristiina Ehinile, kes „tõi luule tagasi”, aga tõi tänu sellele ka paljud noored lugejad ja kirjutajad luule juurde, ning Contrale, kes suveräänse metsaelukana vastas korraga väga hästi „lihtsa lugeja” arusaamale luulest. Aga vallu­tas ka poeetide südamed. Muidugi: Asko Künnapist sai nende kümnendite metafoorimasin, kujundikuningas. Mul on raskusi tema määratlemisega, ta on justkui hulkades teada ja üsna loetud, ja samas ka säärane „luuletajate luuletaja”… Keeruline.

Joosep Susi väidab siinses diskussioonis väga veendunult: „Kõige jõulisemalt on nüüdisluules kohal Jaan Kaplinski. Just keerulise ja lihtsa, kerge ja raske ühildamine näikse olevat üks tunnus, milles kaplinskilikkus avaldub, ja siin võiks loetleda kohe hulganisti autoreid, kes ilma Kaplinskita, usun, kirjutaksid hoopis teisiti: Õnnepalust Kasemaani, Krullist Roosteni, Sauterist Riismaani, isegi Kivisildnikust Kruusa ja Viluni.”[1] Tahtmata Kaplinskilt ja ta suuruselt tükki küljest võtta – usun todasama Toomas Liivi, Vanapa, Suumani Sassi, Johnny B. jpt kohalolu kohta, mõnedki luuletaksid teisiti ka näiteks Liisi Ojamaata, aga eriti mõjukas on omal salalisel, mittepealetükkival ja luules vormiliselt silmatorkamatul moel olnud Doris Kareva, tema olemasolu on puudutanud nii paljusid viimaste kümnendite autoreid, kellest ei oleks saanud sääraseid luule­tajaid… just temata. Kuigi me ei saa asetada näppu pääle sarnasustele luules. See on pigem Kaplinski isiklik kohalolu, mõjukus, häädus ja vaim. Nii et ma ei jätaks nii julgeid üldistusi õhku. Mis oleks meist keegi näiteks Andres Ehinita, ta on Kaplinski kõrval ju sama suur vaal (mõne jaoks – minu jaoks – suuremgi)?

Aare Pilv kirjutab „Loomingus” 2020. aasta luuleülevaates NVN-laine kohta: „Olen neid mõnikord endamisi nimetanud nais-Roosteteks, sest mulle on tundu­nud, et Jürgen Rooste eesti luulesse toodud registrid on kõige rohkem edasiarendamist leidnud just noorte naispoetesside loomingus.”[2] (Kas pole võluv sõna: „naispoetess”, ja tõesti, „nais-Rooste” on ju ka imeilus, äkki peaksin teda kunagi kohtama!) Mul pidi seda lugedes toona süda seisma jääma (olen vähe liikunud ja see annab südames kohe tunda). Esiteks pole Pilve öeldu kaugeltki täpne, mõni neist on nimetanud oma innustajaks hoopis fs-i, teised saanud tõuget kas Charles Bukowski vaimust või siis vägevatelt naistelt, kes enne toda teed käisid. Ühisosa on mul vast kohati Andra Teede luule autobiograafilisusega, aga ta kirjutas juba enne, kui ma ta varaseid tekste toimetasin, ta oli kuidagi ise tolle teeraja ette võtnud. Lisaks: mida mina olen luulesse toonud pääle „Siuru”, Toomas Liivi, Johnny B., biitnike, Ivar Silla, Andres Ehini, vanade loitsude, keskaja rändlaulikute jne, jne matkimiste ja mängude läbi oma elu koe? Ei midagi! Ma olen väga hää salatihakkija, -segaja ehk…

Selge, noalõikeline muutus luules toimus aastatel 2009–2010, järjest ilmusid kolm olulist debüüti, Triin Tasuja „Provintsiluule”, Tuuli Tauli „Täiuslik ja turvaline” ning Helena Läksi „Helena läks”. Ma saan aru, miks Tasuja on neist kõige kargem-vahedam-metsikum-pidurdamatum, miks Läks on mängulisem-intellektuaalsem, raskemini määratletav, aga kunagi pole ma mõistnud, miks toona Prokrustese sängi veeti just Tauli kogu, mis takkajärgi lugedes on ikkagi väga hää raamat – siin pole ehk koht seda kaitsma hakata, aga teen seda siiski: kas hää, korraliku tüdruku kannatused, tema rämerealism, kohtumised kolemaailmaga pole samavõrra väärt nagu mõne „paha tüdruku” kogemused? Seda enam, et hää tüdruk ei osutugi nii väga hääks… (Võib-olla ise nohikuna mõistan seda paremini?) Ühesõnaga: selle murrangu, selle laine tulemise hääled kestavad ja kostavad tänaseni.

Ma tean, et kõik ei hinda lavaluulet ühtmoodi, aga neil päevil, kui ma kirjutan, on slämmimeistriks tulnud just toda NVN-laine mõju kandev ja jõuliselt (aga omahäälselt) arendav Mari-Liis Müürsepp, kes esindab Eestit Euroopa slämmil Roomas. Ja kui nüüd keegi ütleb, et lavaluule ja luulevõistlused on tühised võrreldes suure kultuurilooga, siis minge omadega õige vanasse Roomasse või Kreekasse või keltide juurde või kobige keskaega bardide, minnesingerite, trubaduuride ja truvääride juurde, sest just lavaluule ja luule suuline esitamine, luulevõistlus oli mineviku poeesiakultuuris kesksel kohal (meil laulsid näiteks külaeided võistu, eks võistlesid ka rändavad jutuvestjad jne). See on tore, et meil on rohkem silmaga lugemise luulet tänapäeval, ma armastan raamatuid, aga kogu selles slämminduses ja luuleõhtute suures hulgas pole midagi uut. Tõenäoliselt kohtuvad aasta jooksul mu luuletused rohkemate lugejate kõrvade kui silmadega (mu raamatuid laenutati 2021 ca 1100 korda, müüdi vast mõnisada eksemplari, esinemised kokku lõid tolle numbri isegi koroonaajal kõvasti üle, tõsi, ma ei tea, kui palju on vanade raamatute omanikke-ülesirvijaid, nii et võin ka eksida).

Ma olen vägagi seda usku, et õigel hetkel pidanuks järjepidevalt hakkama kajastama luuleõhtuid, nüüdisteatri kõrval on need sageli ka lavastuslikud, tugevate esinejatega, ja luuletajad mõistavad oma luuletusi enamasti näitlejatest paremini ette kanda. See, et too osa n-ö kirjanduselust maha kanti ning kultuurimeediast kõrvale jäi – kui vähe seda pinda ka enam poleks – on kahetsus­väärne. Harva, haruharva loeme midagi luuleõhtutest, kuigi nood oleksid sageli kajastamist väärt. Kõrvu kontsertide ja etendusõhtutega, perfokatega, millest kõigist kirjutatakse-räägitakse liiga vähe, vähemasti loojate arvates. (Sellega vastan ma veidi Mart Velskrile, kellele olen ikkagi tänulik meeldetuletuse eest: „XXI sajandi kirjanik on esineja – kas võrgus, laval või kuskil mujal, aga eelduseks on see, et ta on nähtaval. Neid, kes ei taha ennast näidata, aga on ometi olulised kirjanikud, jääb järjest vähemaks. Mäletan, kuidas Ene Mihkelson leiutas kogu aeg ettekäändeid, miks mõnele üritusele mitte minna või miks mõni intervjuu andmata jätta, aga aeg-ajalt saadi intervjuud temaltki kätte ning ega ta pääsenud oma viimaste oluliste raamatute esitlustestki.”[3])

Siinses diskussioonis on Hasso Krull, kellele enne ülistuskõne pidasin, öelnud: „Suur osa praegusest luulest kujutab endast afektiivsuse vastumürki. Võib nimetada rea olulisi nimesid, ilma et loetelu sellega ammenduks: Kalju Kruusa, Maarja Kangro, Mart Kangur, Aare Pilv, Carolina Pihelgas, Marko Kompus, Kristjan Haljak, Triin Paja. Panin siin meelega kõrvuti väga erinevad figuurid, keda tavaliselt ühe katuse alla ei paigutata, kuid kellel on siiski oluline ühisjoon: nad kõik on refleksiivsed, ühendavad tundmise ja mõtlemise, loovad kujutluse ruumi, kus asjad tulevad määratud seostest lahti ja loovad uusi, väga dünaamilisi kooslusi. Kõigile neile luuletajatele on ühine ka suund teatava impersonaalsuse poole, järkjärguline eemaldumine autori isikust, et luua sõltumatu lausuja, kes väljendab asju, mis ühe isiku lausumisse kunagi ära ei mahuks (impersonaalsuse äärmus on mõistagi Kompus).”[4]

See on üks väheseid kordi (aga neid kordi on olnud ikka omajagu), mil hakkasin mõtlema, kas Krullil on õigus: võib-olla mõjutab mind just kogemus nende luuletajatega lavaruumis, esinemisõhtutel – ma olen tajunud nende väga afektiivset, isiklikku kohalolu. Kalju Kruusa näiteks. Ta on samuti olnud viimase paarikümne aasta üks olulisemaid ja mõjukamaid luuletajaid (kes sellisena vist taas kuulub nonde mainitud „luuletajate luuletajate” hulka) ja kogu tema poeesiat läbib hõbedase niidina isiklik kohalolu, oma kogemuse, elusündmuste tundlik, afektiivne jagamine. Sama olen aimanud ka mõne teise selle Krulli-rea autori puhul. Kruusal on igasuguseid tekste, teda lõpuni ei määratle. Aga too afektiivsus, ära tuntud hingesugulus, loomulik teekaaslus ja mingi samamoodi kirjutamise kogemus minu silmis jälle määratleb ka…

Aga ehk ongi võluv too luulelaadide paljusus. (:)kivisildnik on nimetanud end kuldajastu arhitektiks – ja tõesti on ta kirjastanud rohkemgi uute autorite kogusid kui näiteks „Värske Rõhk”. Muidugi võime alati toda fenomeni „kvanti­teet vs. kvaliteet” lahata, aga ma usun, et eesti luule on praegu parem, külluslikum, vohavam, samas ka sisukam ja ägedam, kui ta kunagi on olnud, ja see ongi paratamatu. Luule salakunst on kuidagi paljudele avatud, maagide ja alkeemikute, külanõidade ning ussirohumüütajate kõrvale astuvad võluvad soss-sepad ning linnatänavatel uitajad ja vurled-petised, isehakanud keldrikakandid.

Säärast keelelist jõulisust, justkui kõige valdamist, tõelist talenti, mida kandsid vast Betti Alver, siis Artur Alliksaar, Ilmar Laaban, Andres Ehin, tõlkijatest ehk Mati Soomre (Carrolli luule, just „Snargijahi” tõlkimine on rohkem matemaatika kui poeesia, ütlesin talle kunagi naljatamisi), hoiab tänapäeva luules veel ainult Karl Martin Sinijärv: viimane, kes valdab vorme, suudab luua vabalt sõnamänge, igasuguseid vormikatsetusi ja -vemmeldusi vaheldumisi sürriga. Karl Martin tuleks võtta säärasena rahvusliku kaitse alla! Sarnast alkeemiat mõistab veel Doris Kareva, aga ta määratleb ja piiritleb oma luuleala palju täpsemalt ja kitsamalt, kuigi olen näinud, et ta laseb keelel vohada ning näitab koha kätte ka väljaspool oma näiliselt maha märgitud metafüüsilist ruumi. Nii et Kareva ka kaitse alla! Ja andke neile elutööauhinnad kätte, inimene ei pea saama rahanatukest siis, kui tal on suus hambaid vaevu mannapudru söömiseks, vaid siis, kui ta sellest veel rõõmu tunneb, mitte ainult lastele päranduseks ei jäta…

Muidugi on olemas ka Villu Kanguri ja Contra moodi loomulikud-looma­likud keeleanded, aga mul on tunne, et sellist vaba keelevormitaju ja meisterlikku õhust haaramist pole pääle Sinijärve ja Kareva kellelgi teisel. Ja see on tuleviku poeetilist ruumi silmas pidades tõsine probleem, sest siiamaani on seda ikkagi kuidagi edasi antud ka õpetajalt õpilas(t)ele, on aset leidnud inimlikud kohtumised ja õppetunnid… Kui keegi teab mõnd noort annet, kes nõnda särab keele kõigis värvides, siis öelge – jagage seda ka minuga!

Vabavärsi pärast ma muret ei tunne: meil on Tõnis Vilu! Ja Maria Lee. Ja Mariliin Vassenin. Berit Kaschan. Ja üldse, lisaks peaaegu kogu „Värske Rõhu” põlvkond – mõni ütlebki, et on „Värske Rõhu” ajastu, ja suures plaanis on selles tiba tõttki, kuigi on ka palju isetulijaid, isepäiseid. VR-i eest tuleb muidugi tänulik olla, kuigi aja jooksul on ta teisenenud mõnevõrra (ja minu jaoks tsipa igavalt) stabiilseks, „kvaliteetseks”, ma ootaksin enam eksimisjulgust ja paljuhäälsust, aga siiski ei tohi ajakirja rolli ja mõju tänases kirjanduses alahinnata.

Muule maailmale järele oleme jõudnud ka tänu säärastele autoritele nagu Chalice, Beebilõust, Tommyboy, Päär Pärenson jpt, kes näitasid meile, et räpp luulena ja tihendet kujul on ka eesti keeles võimalik. Ma pean neid mingis mõttes Villu Tamme, Merca, Trubetsky, Freddy ja Mait Vaigu (ja kaude ka Lauri Saatpalu) üleaegseteks sugulasteks ja laadi jätkajateks, kuigi juba hoopis teistsuguses – keeleruumi koerakirjususe jaoks väga vajalikus – mõttes ja võttes.

 

*

Vahepäälsetest vormidest on võluvaim olnud miniatuur või laast või proosapoeem. Eriti Jan Kausi, Asta Põldmäe ja Aino Perviku käe all (aga seda on kirjutatud palju rohkem ja enamasti edukalt, see on eesti keelele mõnus ja paslik vorm vähemasti Juhan Liivist saati). Jan Kaus on uue autorina sel sajandil olnud oluline nii proosas, luules kui ka lavapoeesias, aga miniatuurid on tema tugevaim-võluvaim külg, täpselt ta peopesajälg.

Kuigi „Olematute raamatute antoloogia” koosnes siiski täiesti ­olemas­olevatest raamatutest ja miipimine on kulgenud vahepääl vastu mu loomulikku ahvikarva, on nonde semiootiliste mängurite roll ja olulisus olnud vast suurem, kui olen tahtnud tunnistada. Tõsi, Paavo Matsin kasvas noist mängudest välja kuskile täitsa teise ruumi, aga toda kirjandust, millest olen läbi käinud, ei kujutaks ma ette ilma Erkki Luugi või Berk Vaheri või Kiwa (jne, jne) katsetusteta. Kiwa kohta saan ausalt öelda, et tema tekstivõrgustik on läinud järjest põnevamaks ja paremaks – järsku on mu tolerants tolles võsas elades lihtsalt igasuguste olendite suhtes kasvanud ning allergiad ei löö enam nii kergesti välja, aga ma olen ka nende tekstide olemasolu eest tänulik, hoolimata sellest, et pole ise veel kõikjale kohale jõudnud. Igal pool ei paista silti „See on sinu jaam”, ja see on ainult loomulik, ei saagi paista ju…

Keegi meist pole õppinud kirjanik (andke andeks, Gorki akadeemia endised tudengid, teie vist ikkagi olete), ja loovkirjutamise kursused on küll teraapiliselt ning keelevõimaluste avastamise mõttes olulised, aga keegi sääl ju kirjani­kuks ei õpi. Kunstiakadeemias loenguid pidades olen noortele öelnud ikka nii: siin te kunstnikuks ei õpi, kunstnikuks vist kas sünnitakse või saadakse, aga koolis ja elukoolis võib omandada teatud tehnikaid või enesepiiramist või enesevabastamist või reegleid või reeglite hülgamist… Aga mitte õppida kirjanikuks-kunstnikuks.

 

*

Märt Väljataga: „Üks tees, mille pakuksin arutlemiseks välja, ongi see, et eesti kirjandus enam ei arene – selles mõttes, et temas võiks täheldada suundumusi. Juba paarkümmend aastat on noored kriitikud püüdnud arenematust kujutada erilise arenguhüppena. Seda joont ajasid omal ajal erakkondlased, sellise teesiga kaitses väitekirja Priit Kruus ja aastataguses „Vikerkaares” teistkümnen­date luulet käsitledes varieeris seda Joosep Susi: kui XX sajandil tahtnud kirjanduspõlvkonnad eelnevast erineda, eelnenut üle trumbata, siis nüüd enam mitte, nüüd eristutakse eristumissoovi puudumisega.”[5]

Tegelikult juba paljalt maagilise realismi uute kudede paljastumisega, iroonia süvenemise ja šokiromaani uusversioonidega, miipimisega (mäletan korduvaid vaidlusi selle üle, kas Kiwa kirjutatu olnuks varem võimalik) ning NVN-laine tulekuga ja vabavärsi dominantseks muutumisega on eesti kirjanduses olnud ilmselgeid vabanemise, kurale kulgemise tunnuseid: on puhtalt vormilisi ja kõnelemisviiside muutusi, on vanade ideoloogiate hülgamist ja asendumist uutega. On see areng? Mingi spiraalne kulgemine? Ma olen sääl sees, ja pisut pööritama ajab küll, nii et ma pole kindel, mis sorti lõbusõidumasina pääle ma sattusin, aga ilmselgelt on uue sajandi eesti kirjanduses asju, mida sääl enne ei olnud, ja mida võib-olla päriselt ei saanudki olla. Kui organism kasvab, siis on see areng. Tõsi, see võib olla ka lihtne rasvumine, tean omast käest…

 

^[1] J. Susi, Lüürika kriis ja õitseng. „Looming” 2022, nr 6, lk 840–841.

^[2] A. Pilv, Eestikeelne luule 2020. „Looming” 2021, nr 4, lk 531.

^[3] M. Velsker, Ärevalt rahulik. „Looming” 2022, nr 1, lk 117.

^[4] H. Krull, Sunnismaisus ja rändhõimlus. „Looming” 2022, nr 5, lk 676–677.

^[5] M. Väljataga, Üks korralik kirjandus? „Looming” 2021, nr 10, lk 1414.