Kriitiku sünd

Maia Tammjärv


Mudlum: „Ümberjutustaja”.
„Elusamus”, 2017. 302 lk.

Kusagil nullindate keskel ja lõpu poole (aga küllap ka varem ja hiljemgi) manitseti Tartu ülikoolis tulevasi kirjanduskriitikuid arvustustes mitte liialt enesele osutama. Seda ei esitatud sajaprotsendilise maksiimina, aga siiski piisava kindlusega, et see mõnd aastateks kummitama jäi — et pigem ära kirjuta, kuidas toimetaja pakkus sulle raamatut ja sa ei osanud kohe alguses midagi öeldagi või kuidas alguses tundus, et ei oska, aga siis hiljem oskasid küll (või vastupidi), või et ehk ei tasu pikalt pajatada sellest, kuidas sa selle raamatu leidsid, aga kohe üldsegi lugema ei sattunud, vaid sattusid alles natukese aja pärast, ja mis tundeid see kõik tekitas. See oli muidugi Mart Velskri leebe hääle ja tooniga esitatud (ainult veidikene rangemalt kirjutas Märt Väljataga oma palju tsiteeritud „Paaris palves retsensendile”: „Ära kunagi alusta arvustust nii: „Kui toimetaja mulle selle raamatu arvustamiseks andis, siis …”” ), seega liiga range ei saanud see juhis olla, mõni võttis võib-olla ise liiga tõsiselt. Igal juhul näeme „Ümberjutustajas” kedagi, kellele see „reegel” ei kehti, ja väga hea, et ei kehti. Kes teeb säärased isiklikud metavälgatused — näiteks mõtisklused arvustamisest ja kirjutamisest jne — oma stiili osaks. Veel meenub varasest noorusest ka selline juhis, et arvustuses ei ole hea toon liiga palju teose sisu ümber jutustada…
Kui me mõtleme kirjanduskriitikast, mõtleme paratamatult eelkõige võrdlemisi hiljuti ilmunud, pigem algupäraste eestikeelsete teoste arvustustele. Neid on küll ka siin kogus, aga ei saa öelda, et need domineeriksid. Nõustuda võib Kajar Pruuli osutusega: „Öelda, et tegu on „žanrikirju” kogumikuga, ütleb veel võrdlemisi vähe. Igatahes on „Ümberjutustaja” 39 tekstist klassikalises mõttes arvustusi, uudisraamatute retsensioone, vaevu pooled [—] Tõsi, seevastu on rohkesti retroretsensioone (vanim neist 1931. aastal ilmunud eestinduse kohta).”
Need retroretsensioonid on paigutatud raamatu algusesse ja on kirjutatud Mudlumi kriitikutee algupoolel (valitseb 2011. aasta) ning avaldatud nüüdseks otsad kokku tõmmanud kultuuriportaalis ZA/UM, hiljem ka portaalis Nihilist.fm. Peaasjalikult näivad nad olevat sündinud nõnda, et üpris juhuslikult on riiulist võetud kimbuke „Loomingu Raamatukogu” raamatuid ja rakendatud kogumiku pealkirjaski nimetatud ümberjutustamise meetodit väiksemate või suuremate isiklike lisandustega. Ühelt poolt on taktika küllap väga turvaline: juba surnud, geograafiliselt kauged autorid, päris ammu eesti keelde tõlgitud teosed, mis tagatipuks on lugejale tõenäoliselt täiesti tundmatud. Ümberjutustamine on sel puhul põhjendatud ja Mudlum teeb seda päris teravmeelselt, täitsa tore on lugeda, kui just igav ei hak­ka ja ei tule isu mõne tuttava raamatu arvustuse järele, et saaks nõustuda või vastu vaielda või muidu huvituda. Sest ei minda ju päris klassika kallale, vaid ikka juhuslike pudemete juurde, ja neid võibki lõputult ümber jutustada, aga mingil hetkel ei pruugi nende ümberjutustuste lugemine väga huvitav olla. Imeliselt naljakas lugemine on küll Mart Kadastiku romaani „Suvi sulab talvel” ümberjutustus pealkirjaga „Lõpeta enne kui alustad”. Aga küllap toob arvustuse lugejale lähemale muu hulgas ka autori ajaline ja ruumiline lähedus.
Ja kui mõnikord eriti neist algupoole retroarvustustest tekibki tunne, et ehk on see või teine kirjutis siin ikkagi üleliigne, ehk ei anna mõne juhuslikult valitud 1972. aastal ilmunud „Loomingu Raamatukogu” raamatu arvustuse lugemine mulle sel 2018. issanda aastal kohe üldse mitte midagi, siis ilmub üks niivõrd kaunis lause ja tundub, et kas või täpselt ja ainult selle lause pärast pidigi see lugu siin olema. „Ta oli muidugi väga palju läbi elanud sõja ajal” (lk 19) või „Kas kodanlasel on hing?” (lk 29).
Niisiis oli Mudlumi valik üsnagi turvaline, aga ometi näib mulle üks selle teose põhilisi väärtusi seisnevat just julguses. Julguse küsimus puudutab esiteks ehk seda uut, kogumiku tasandit, mitte niivõrd tekstide blogis/portaalis ilmumist. Nimelt ei ole peljatud uute lugejate ette tuua selliseid kohti nagu „Oi, see on hirmus hea raamat. Mulle nii meeldivad head raamatud” (lk 28) ja „Sees on selline joga, et võtab kõhu lahti. Oma kaunis tualettruumis ma seda lugesingi” (lk 26). Küllap mõni teistlaadi kriitik oleks need heaga välja jätnud. Ja võib-olla selle algusosa üldse.
Teiseks oli julge selline teos sellisel ajal ja moel jne üldse välja anda — nagu valikkogu või nii, sest valitud arvustustega ju sisuliselt tegemist on. Mudlum kirjutab raamatu saatesõnas, et kaante vahele on kogutud seitsme aasta jagu valitud materjali. Aga seitse aastat pole ju tegelikult teab kui pikk aeg. Meil on omajagu kriitikuid, kes on tegutsenud dekaade, aga pole sellist kogumikku välja andnud. Kõiki neid mõtteid võib mõelda ja arvatavasti mõeldigi, kui „Ümberjutustaja” ilmus. Aga Mudlumi puhul on tegemist arvustajaga, kes arvustamist kui niisugust veel üsna tõsiselt võtab, kes enese tegevust arvustajana (ja kirjanikuna) pidevalt reflekteerib, ja selle tõttu, ma arvan, on väga kohane, et see kogumik ilmus ja just nüüd. Ehk ei ole see vaid äramärkimine ja vaheetapp, vaid annab meie metakriitikamaastikule päriselt midagi juurde (iseasi, kas see on kõikide arust väärtuslik panus, aga minu arust igatahes on). Sest usutavasti oleks Mudlumi (esimene) kriitikakogu, mis ilmunuks seitse aastat hiljem, hoopis teist nägu, pealkirjast peale. Seejuures ei usu ma, et iga kriitik peaks seitsmenda tegevusaasta tähistamiseks kogu välja andma, aga siinsel juhul on see küll õigustatud. Võib-olla ennekõike just seetõttu, et siit jookseb hõbeniidikesena läbi see seitsme aasta jooksul kogunenud ja muutunud eneserefleksioon.
Teine (ja eelmisega tihedalt seotud) asjaolu, mis siin tähtsaks muutub, on Mudlumi (enese)kuvand väljastpoolt tulijana — kellenagi, kes tuli kirjandusse ja kriitikasse esiteks üsnagi hilja ja teisalt kuidagi kogemata. Küll ilukirjandusest kõneldes (aga kuivõrd see Mudlumi puhul n-ö nonfiktsioonist üldse erineb?) ütles autor ühes intervjuus juba 2015. aastal: „Ma arvan, et ma ei oska kirjutada, ja ma arvan, et see on tegelikult ka trump, mis mul on. Ma ei tea, kuidas peab, eks ole. Ma ei tea, kuidas peab, kuidas on õige, mis on kombeks, mis ei ole kombeks, mis on lubatud, mis ei ole lubatud, ja selle tõttu tulevad need asjad ausamad ja võib-olla natukene huvitavamad, kui need oleks muidu tulnud.” Ja nii see tõepoolest ongi, selle väljastpoolt tulnu pilgu on Mudlum ka kriitikas teinud oma kaubamärgiks ja igal juhul tugevuseks, see töötab. Kaunilt ja teravmeelselt on „Ümberjutustaja” teadliku diletandipositsiooni oma arvustuses kokku võtnud Johanna Ross, raske oleks midagi lisada. Ehk vaid seda, mida Mudlum ütleb ühes neist retroretsensioonidest, kogu ainsas luulearvustuses (Fernando Pessoa „Autopsühhograafia”): „Siis hakkas mul hirm, see mitteteadmise ja mitteoskamise hirm, et mida saan mina öelda Pessoa kohta, Portugali kohta, luule kohta, ei mingeid teadmisi, järeldusi, võrdlusi. Ainult läbitunnetamata mulje.” (Lk 37.) Mulle näib, et see koht võtab imeliselt kokku küllap kõiki kultuurikriitikuid (või isegi: kõiki inimesi) mingil hetkel painanud süvaprobleemi, ka nende, kes seda iialgi ei tunnistaks — ja ma ei hakka siin nimesid nimetama, me kõik teame hästi seda häirivat tüpaaži, kes vastupidi Mudlumile (ja mulle) teab alati kõike. Selle elukutselise diletandi, uhke väljastpoolt tulija roll oligi meie kriitikas varem suuresti täitmata, nüüd on ta meil Mudlumina lõpuks olemas. Meil on keegi, kes julgeb öelda: „Mina ei tea, aga…”
Kui need kaks asja — julge isiklikkus ja rõhutatud diletantlikkus — kokku panna, tekib kriitik Mudlumis mingisugune haruldane autonoomsuse ja enesekriitika, et mitte öelda alaväärsuskompleksi kombinatsioon (vaadake või raamatu pealkirja, võimatu on seda teistmoodi lugeda), mis omakorda viib palju põhjalikuma enesetäiendamiseni, kui paljud „päris” kriitikud (või kultuuritoimetajadki) vajalikuks peavad. Näiteks „Müürilehes” tutvustas ta end kord sõnadega: „Mudlum on persoon, kes loeb vabatahtlikult läbi peaaegu kõik raamatuarvustused.” Ja mul ei ole mingit põhjust selles kahelda.
Sest mis teeb rõhutatud diletandist autonoomse kriitiku? Oleme ju neid diletante ennegi näinud… Eks ikka see, et ta ei jää endasse kinni, vaid otsib enesekinnistust ka väljastpoolt. Loebki kõik arvustused läbi, loeb Väljataga näpunäiteid ja ütleb „Jah, aga…”. Võib-olla see, et Mudlum oli rohkem n-ö valmis juba enne arvustama ja üleüldse kirjutama asumist, võib-olla oleks tulemus hoopis teistsugune, kui ta oleks kahekümneselt Tartu ülikoolis kuulnud, et ennast ei peaks kriitik arvustustesse mitte ülemäära palju panema. See on muidugi julge spekulatsioon ja spekuleerin siis edasi, et ilmselt oleks see tulemus siis ka keskpärasem.
Küllap alguses — nii kriitikutee alguses kui ka siinse raamatu varasema materjali puhul — ei olnud enese võrdlemine teistega või see, kuidas on „õige”, veel nii oluline, vähemasti mitte selles mõttes nagu hiljem, kui kriitikat ilmub ka juba „Sirbis” ja „Vikerkaares”. Isegi mitte sellepärast, et ZA/UM ja Nihilist polnud trükiajakirjandus — internetis avaldamise asjaolu polegi vist nii tähtis, pigem see, et need olid kohad, kus olid ühelt poolt lõdvemad reeglid, aga teisalt mingi oma argoo, kambavaimsus, mis annab seal loodule/avaldatule teistsuguse (aga igatahes kehtiva) legitiimsuse ja kvaliteedi. Selle kese seisnebki väljaspoolsuses, mitte päris „päris” olemises, nagu igasuguste uute, saati siis sõpruskonnaasjadega (olgu või kõrgema/kaugema ambitsiooniga) kipubki olema. Edasine ongi siin kogus rohkem „päris”, arvustaja hakkab end võib-olla ebakindlamalt tundma, sest väljaanne (näiteks „Vikerkaar” või „Sirp”) on justkui väärikam, sest need, kelle kõrvale ta seal satub, on justkui rohkem „päris”. Sest pange tähele, ehkki ikka mudlumlikud, on need „päris” kultuuriväljaannetes ilmunud kirjutised siiski teistsugused, veidi ehk hillitsetumad.
Lõpetuseks ja nii sõbraliku klaari­mi­se mõttes tahaksin veel lisada, et lood „Tallinna peatused” ja „Sa kasvata­sid sõbra”, mis olid mu selle raamatu lem­mikute hulgas, ei taha teistega kuigi häs­ti sobida. Nad on ettevaatlikult seatud teis­te mittekirjandusarvustuste (ehk fil­mi- ja teatriarvustuse) kõrvale, selles mõt­tes on kogu muidugi igatepidi läbi­kom­poneeritud — mulle näib, et ma saan autori ja toimetaja valikutest siin aru. Mulle näib, et ma saan ka aru, miks need teks­tid siin kogus on (usutavasti on need põh­jused päris erinevad), ja ma usun, et ma pole esimene, kes selle üle aru peab. Lugesin lõpuks saatesõna veel korra üle ja tõepoolest ei ole kusagil öeldud, et „Ümberjutustaja” puhul oleks tegemist kriit­ikakogumikuga, selles mõttes ei saaks ju justkui väga palju nuriseda.
Kui just mitte seepärast, et tegelikult, tegelikult on ikkagi tegemist kriitikakogumikuga. Kuhu on aga eksinud natuke muudki. Igal juhul on need mõlemad suurepärased lood, Mudlum oma parimas hoos ja mulle isiklikult mitmel põhjusel sümpaatsed, sest näiteks „Tallinna peatustest” selgus, et me käisime Made Luigaga samas koolis, ja säärane mõistmine on millegipärast alati väga tore. Sest see ei olnud ka mingi eliitkool, et kõik teavad ja kõik identifitseerivad end sellega, et sina oled kolledžitüüp, sina käisid kahekümne esimeses, aga need vennad seal käisid reaalis, ei-ei, see oli ikka selline korralik getokool. „Sa kasvatasid sõbra” on aga kirjatükk, mida oleks kohutavalt lõbus lasta Perekooli rahval analüüsida (või kus neid lastesaamise asju tänapäeval arutataksegi?). Päid, verd ja soolikaid lendaks, iga lause peale läheks selliseks mölluks, et hoia ja keela, üks ütleks, et mis kuradi p*sk see on, see inimene tuleks ära blokkida ja minema saata siit, riid-tüli-lahutus, teine ütleks, et see on nii elementaarne, et miks seda üldse väljagi öelda on vaja jne. Nalja saaks!

Leia veel huvitavat lugemist

László Krasznahorkai
Inga Gaile
Moritz von Kotzebue

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon