Luule
September, 2017
Emajõe sinine veri
*
Õhtune uitaja leiab uitraja,
inimtühja, linna südames.
Angooravillane hämarus lepitab päeva.
Vabaduse sild on plinkimas saja silmaga.
Kaarsillale telliti tellingud.
Võidu sild võppub rataste riivest.
Paremkaldal turuhoone esitsel
loodab pronksemis seakatku vaibumist,
et saaks nautida oma tosinat nisa.
Vasakkaldal ootab sooneutraalne eebenmust lapsuke
teiste mustanahaliste saabumist —
meid saaks jälle siin sada tuhat.
Kahe kalda tuled teevad selfisid tinedasse vette.
Mis neil muust maailmast!
*
See mure, et muret ei ole.
Murdsin mure nagu raagremmelga rao
ja heitsin voogude viia.
Vesi võttiski vastu,
hellitas, hällitas, keerutas kõigiti,
tüviots ees, tüüritas annetust Peipsi poole.
Peipsisse! Peipsisse! laulsid lained,
enne kui läksid, et mitte iialgi naasta.
Kuni kord laia veevälja laisast rüpest
tõstab neid taevasse uneudune hommik,
tihendab tasapisi rasedaks rüngaks.
Iiskav idatuul tuleb ja lükkab laama liikvele,
tassib tilkuma Tartu peale —
laksaku see lasum lainetesse!
*
Emane jõgi lahtise veresoonena,
indigosinine, häbeneb avatust,
põgeneb loogete luhta, põikleb põõsaste varju,
katab end udulinaga, langenud lehtedega,
tõmbab peale pilvede peegelduse.
Loodab, et papliallee sammaskäik eksitab teekäija pilgu
vete alastuselt,
samas sillerdab siidiselt: imetle mind!
kasta end minusse!
Aasta vananedes kardsetab, kananahk ihul,
kogub jääkirme nagu kilepakendi,
tuisk tarnib talle lumekasuka, valge, koheva,
et meenuta ja mediteeri mõnuga, emane olend.
*
Lodjakoja „Jõmmu”, kaunilt kohmakas,
lõikab volbriöist lainet,
lastiks vetesinised teklid ja õllesed hõisked.
Jõel sõelub lotjasid paksult kui heeringaid parves.
Vene alustel tündrites tuua on kala ja sibul,
tagasi vahetuskaup, mis vili või liha.
Muidki keeli kostab, võõraid viise veereb,
rauda tuuakse, viiakse lina ja kanepit.
Trümm võib peita ka hõlmaaluseid asju,
raehärradele peent tubakat, lõunamaa vürtse,
prouasrahvale Hiina siidi ja Brüsseli pitse.
Üks lodi on pikk ja hall nagu orjale töö.
See küüditab saksa soost antvärke perega tükkis
Pihkvat ehitama. Igaveseks ajaks.
„Jõmmu” tervituseks ei tõuse sealt ühtki kätt.
*
Sellel talvel seitsmes jääminek,
kuigi kevad kaugel.
Kõrgel kaldas on kinni sakiservsed jääjäänukid,
alamal vaba vuliseb vesi.
Kaks jääkampa põkkusid, hõõrduvad põsitsi.
Kust tulek? — Ammest. Ja sul? — Pedjast.
Kuis olud seal? — Vesised. Ja sul? — Veel vesisemad.
Poide vahelt pöörleb mullasegune jäälahm,
sõidab priiküüdiga sellel üks kalakajakas
Peipsisse kalale.
*
Ülejõe pargi vana pihlakas,
kätega ümber tüve vaevalt võtta,
juured nagu pahklikud sõrmed on kaevatud sügavale maakamara alla
keldrisse,
imeb sealt varisevast vundamendist
sõjapõgenike hirmu ja õudu,
laste nuttu ja leskede leina,
viisnurksete ja haakristsete surmalindude möirgamise kaja.
Pea kolmveerand sajandit on ta muundanud seda mõrudeks marjadeks
ja varistanud murusse uute sõdade hirmu.
*
„Tõe ja õiguse” kaante vahelt
astub Hugo Treffner vastse aastatuhande õhtusse
õkva oma kooli kotsil
ja imestab ennast.
Anton Hansen on riietanud end Tammsaareks
ja Treffneri teinud Mauruseks.
Epohhi hingus säilitatakse epopöa hinguses.
*
Katku ja koolera lõhna on õhus.
Laka lehvides, rataste põrades
kihutab hoburakend üle Kivisilla,
tülpinud doktor Faehlmann köndakeli vankrikeres,
kõht tühjust ja pea Kalevipoega täis.
Holmi platsil Statoili tanklas saab ta joota maatõugu Miirat
sügaval säilinud kaevust.
*
Lauluisa rinnutab hallil aujärjel.
Nad jätsid graniidi peitu ta hüpohondriku ihu
vanaduse vaevad.
Küllap on tal turvaline paik Kalevipoja turske turja taga,
see üleelusuurune noor mees
varjab oma looja inimlikku armetust
ja annab sellele elamise mõtte.
*
Suudlevate tudengite sirmi alt
lippab linna peale vallatu Armastus,
Raeplatsi tahutud sillutist vaevalt puudutades,
sõuab ulpival puupilpal üle jõe
leidma mõnd lohutut inimlast,
süda kel avali.
