Luule

Märt Väljataga

Bussis

Märt Väljataga, mida sa siin teed?
Buss loksub mööda porist kruusateed,

kord võtab peale, harvem laseb maha.
Paks pimedus on vajund akna taha

ja tuld ei paista ainsastki aknast.
Nüüd peale ronivad kaks koolilast,

vist kolmas-neljas klass, kuid tõsist laadi.
Üks jagab kaaslasega šokolaadi.

Buss jälle posti juures paotab ust,
laps väljub, pimedus ta neelab must

ja koduteest ei miski märku anna.
Kuid mind peaks külla ootama sõbranna.

Ei ole moblat leiutatud veel
ja liinibussis raskeks loksub meel,

ühtäkki mingi kõhedus on põues —
ükskõiksed tähelatakad on õues,

kui nende perspektiivist vaatan end,
näen laokil meest, kes pole kodunend,

ja neid, kes sõidul omapäi või rodus —
siin ilmas külaskäigul, mitte kodus.

Tunnel

Kord tulin pärastlõunal raadiomajast
vist ajamast mõnd järjekordset jama
poliitikast, kultuurist, muistsest ajast

või moodsast — endal täitsa ükstakama
ja piinlik ka. Kuid enne südalinna
peab käija ränga tõkke ületama —

või õieti — tal tuleb alla minna,
jah, tunnelisse, otse trepist alla.
Ma polnud ainus, rahvast laskus sinna,

kus koopalõuad haigutavad valla
ja halogeenselt sinab vilkuv valgus.
Mis mass! Kes küll neid käike seal ei talla!

Kuid laskumine — see on alles algus,
seejärel tuleb leida õige haru.
Mass alla jõudes mitmes suunas valgus,

kuid mina suundadest ei saanud aru,
jäin vahtima, pea laiali, suu lahti,
kuis sumises ja kihas allmaataru,

tuhm muzak mängis, tuules tantsis prahti…
„Märt!” kuulsin siis ja võpatades ringi
end pöörasin ning nägin korravahti,

suurt turvameest, kel seljas rippus mingi
hall munder, nägu leemendav. Kui karja
ta valvas koopas rüselevaid hingi.

Et hirm mu halvas — seda ma ei varja.
„Märt,” kordas ta, siis tundsin hüüdja ära —
Leo Virgo, kellelt mitu värsisarja

on laekund „Vikerkaarde” — omapära
ja oskus puudus neis ning igasugu
klišeede alla tuhmus tundesära.

Ta hakkas jutustama oma lugu:
väeteenistus, mis viis Afganistani,
üks daam (ta löödud haavad armistugu!),

kool, otsiretk, mis tõi ta jumalani
ja tunnelisse turvamehetööle.
Ta õnnistas mind, südamele pani,
et kergelt ma ei alistuks miljööle,
vaid püüaks tõusta kõrgema nivooni —
sest alati koit järgneb hingeööle…

Ja küsis laenuks mult viiskümmend krooni.

Medi

Indias ta ilmavalgust nägi,
vanemateks, väga võimalik,
olid Vinayaki ja Must Mägi.
Aga lapsepõlv ei saanud pikk:

vangi võeti, kuigi polnud süüdi,
lahutati hõimukaaslastest,
metsatöödelt tsirkusesse müüdi,
puuri ees raudvarbadega rest.

Aastakümneid rändas kaugeil maadel
paksu nahaga ja tundlik loom,
klouniks madaldatud džungliaadel,
kõigi alanduste epitoom.

Narva jões said etteasted läbi,
süda seiskus — šokk ja rabandus.
Aga inimkonna pärast häbi
nüüd ei pese ükski vabandus.

Raskustega sai ta maha maetud.
Korraks kehastusid korjuses
kõik, kes kodudest on välja aetud,
võõrsil, üksi, vangis, orjuses.

Elevandi hauatagust riiki
pole kirjeldand veel ükski usk —
maad, kus õnneanumad on triiki,
kaovad hirm ja mure, äng ja tusk.

Lämbun — maailm sulgub kitsaks mulguks
nagu tsirkuseareeni ring;
tundub, justkui rahutult siin hulguks
elevandi tark ja leebe hing.
Ah, mis imetrikk küll suudaks teha
siinse maa ta ümbersünnimaaks?
Liiga suur see hing, et leida keha,
millesse taassündida ta saaks.

Heroiinid

Ema kurdab, et sõrmed kohmakad,
aga koob edasi sokke.
Iga kuu saan uue paari,
villase, kirjutriibulise.
Kannan neid susside asemel,
kui kannas auk, viskan ära.

Kui natsid olid vanaisa
Kiviõli laagris maha lasknud,
läks vanaema varahommikul
nõutama tema surnukeha,
et matta see viisakalt maha.
Pimedas enne päikesetõusu
leidiski ta selle laibavirnast
oma kootud kampsuni järgi üles.

*
Georgi Ivanovi ainetel

Hea, kui poleks Venemaad,
sakslasi, Euroopa Liitu,
kellelt manguda heakskiitu,
juute, Hiinat, USA-d,
Vatikane, musulmane —

ainult tähtede paraad,
sajandite müriaad,
mida vaatleks üksildane
metsasoomeugrilane,
pagan, kütt ja korilane…

Hea, kui poleks tedagi
ega mitte kedagi,
kellelt loota vastukaja,
kas või kirjaridagi,
abi, mõistmist, haletsust…

Hea, kui poleks midagi,
ainult taevas, surnud, must,
mis on seisma pannud aja…

Hea, kui poleks sedagi.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon