Mida Wunderkind mäletab, seda mäletab ta hästi

Rein Tootmaa


Veiko Märka: „Elu on sõna. Kohtumised eesti kirjanikega”.
„Hea lugu”, 2018. 178 lk.

Veiko Märka raamatu pealkiri on justkui kivi, mis vette visatuna enda ümber laineid tekitab, luues esmalt seose sõna abil maailma loomisega: „Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!” Ja valgus sai.” (Mo 1:3 jj.) Samamoodi loob iga kirjanik oma tekste, ikka sõnaga, tekitades sel viisil oma maailma. Ja see maailm paiskab endast laineid nii kaugemale kui ka lähemale. Raamatusarja „Kohtumised eesti kirjanikega” kümme teost lainetavad eesti kirjandusilmas just seetõttu jõuliselt, et toovad muu hulgas päevavalgele hulganisti fakte kirjanikest, nende tegemistest, juhtumitest, seltsielust ja muustki, mida ei teata ja seni kuskil avaldatud pole. Märkat huvitavadki kirjanike isiksused ja nendega seonduvad sündmused rohkem kui kirjandus ise. Ta kirjutab: „kirjanikud on põnevad inimesed. See, mida nad kirjutavad (ja mida avaldatakse), on üks asi, see, mida nad omavahel räägivad või mis avalikkusele teadmatuks jääb, aga hoopis põnevam. Nii tekkis minus huvi kirjanike vastu. Mis ei tähendanud üldse huvi nende loomingu vastu.” (Lk 17—18.)
Olen siin lühikeses avalõigus tsiteerinud juba vanajumalat ennast ja ka Märkat. Aga tsitaatide rohkuses teeb Märka mulle pika puuga ära: ta on oma raamatu jaganud kolmeteistkümneks osaks, millest ainult kolm ei lõpe tsitaadiga. Palas „Proloogi asemel” on tsitaadid nii ees kui ka taga („Lõppsõnas” siiski ainult taga), rääkimata üsna rohketest tsitaatidest raamatu sees. Minu õpetaja ülikoolis professor Harald Peep ütles, et pole hea komme lõpetada oma kirjanduslikku oopust tsitaadiga, kellegi teise mõttega. Aga Märka on Märka: mis talle loeb, mida Harald Peep on öelnud või mis on head kombed kirjanduses (ega loegi vist… enam), kui ta „Sõja ja rahu” ning „Tõe ja õiguse” käsitlemist keskkoolis mäletab kui „tüütut jahmerdamist” (lk 19). Eks tal ole omajagu õiguski: need teosed ei ole tõesti keskkooliõpilasele ei huvitavad ega eakoha­sed. Kahjuks ma ei tea, kas need on keskkooli kirjandusprogrammist praeguseks välja võetud ja asendatud näiteks Veiko Märka ja Co loominguga.
Tsitaatide rohkus annab sageli põhjust kahtlustada autorit mõningases sisemises ebakindluses ja soovis toestada oma teooriaid ja arvamusi autoriteetide tekstilõikudega, aga Märkat küll mitte. Ta on oma kirjapandus ikkagi tõsine (mis on tõesti huvitav ning selle sees on lugejat lõbustavaid ja naerma ajavaid kohti küllaga) ja lõpuni siiras; igaüks ei avaldaks iseendast selliseid asju, nagu Märka kirjutab kokkusaamistest kirjanikega (Hasso Krulliga näiteks, lk 31): et tal pole õrna aimugi, kus ja millal ja millega seoses ta nendega kohtus ja tutvus. Nii et kui Vilja Kiisler 8. detsembri „Postimehe” lisas ilmunud kogu raamatusarja ülevaates „Kirjanduse kollane” näeb Märka raamatus irooniat, siis allakirjutanu seda küll ei märganud.
Peatükis „Varasemad kokkupuuted” tsiteerib Märka Leelo Tungalt ja me saame teada, et Veiko Märka vanaema oli Saue (kust ka Märka ise pärit on) koolis Leelo isa lemmikõpetaja ja et Veiko isa Peep Märka õpetas Leelole Ruila koolis matemaatikat ja füüsikat (lk 24). Nii et tulevane kirjanik ja ajakirjanik õppis lugema juba eas, mida ta ise ei mäleta („Tõenäoliselt kolmeaastaselt”, lk 8). Neid „ei mäleta” kohti on siin arvustatavas raamatuski üsna hulgi, millele juhib tähelepanu ka Vilja Kiisler.
Aga oma lapsepõlve- ja kooliaastaid mäletab Märka hästi. Nii et kui ta oli kuueaastane ning Juhan Smuul ja Friedebert Tuglas 1971. aastal „kahepäevase vahega, 13. ja 15. aprillil surid”, mäletab Märka (lk 7), kõnetasid nende leinaraamides fotod ajalehtedes teda „kuidagi eriliselt ja otsekoheselt”. Selleks ajaks oli tal juba loetud Smuuli filmistsenaarium „Keskpäevane praam”, vaadatud „Muhu monoloogidest” Edgar Valteri illustratsioonid (murdeteksti lugemine käinud üle jõu) ja nähtud ka telefilm „Väike Illimar”. Nii et Veiko Märka on (tolle aja kontekstis eriti) tõeline Wunderkind, kes juba kolmeaastaselt oskas lugeda, kelles kuueaastaselt kajasid vastu Smuuli ja Tuglase surm, kes enne kooliminekut luges „Loomingu Raamatukogus” ilmunud teoseid, mida ta V klassis ise ostma hakkas, tutvudes nõndaviisi LR-is ilmunud viie tüdruku ja kaheksa poisi loominguga, Priidu Beieri ja Doris Kareva luulega, väliskirjandusest Richard Brautigani („Arbuusisuhkur”), Pu Songlingi („Libarebased”), Anatoli Koni ja Stanisław Jerzy Leci jt loominguga, ning kahetses (ja seda veel 53-aastasena mäletab), et tal ei õnnestunud kioskist saada Joyce Carol Oatesi „Nelja suve” (oli läbi müüdud) — ja seda kõike enne VI kooliklassi, seega siis umbes 13-aastaselt, kui enamik temaealisi pigem alevi vahel palli või miilitsat ja pätti mängisid. Varateismelise kohta (nagu ta ennast tollel perioodil tagantjärele määratleb, lk 12) väga hea ja täisealistelegi mitte just kerge lektüür.
Asjaolul, et ta seitsmeaastaselt otsustas hakata krimkat kirjutama, ei ole küll erilist tähtsust, sest sääraseid ponnistusi tehakse ikka ja jälle. Kuigi ta lapsena kirjanikutööst ei unistanud (tahtis saada hoopis autojuhiks, spordireporteriks, põhikooli lõpu poole juba disaineriks ja moekunstnikuks), oli see siiski praeguse kirjaniku „üks kirjanikuks saamise ilming” (lk 14).
Kui kirjanikud, kellega Märka lapsepõlves ja varateismeliseeas nende teoste kaudu kokku puutus, kuulusid väga heasse ja austusväärsesse seltskonda, siis edaspidi, pärast hullumajas viibimist läks asi ise ka hulluks, ta tutvus kirjanduslikus mõttes üsna kõhedust tekitava seltskonnaga: Kivisildnik ja Co ning Ingvar Luhaäär alias Valev Mirtem ja tema luuleklubi „Ilmre”, kuhu kuulus ka Peeter Novod. Kivisildniku suhtes selgineb ta mõistus õige pea ja ta saab aru, et selle „guru” puhul on tegemist pigem suure organisaatori kui kirjanikuga. „Ilmre” liikmena osales ta küll nende üritustel, kus loeti ette oma luuletusi ja aeti niisama juttu, aga peagi sai Märkale selgeks, et kogu see värk on üks paras jura, ja ta irdus koos oma tulevase eksabikaasaga sellest seltskonnast õige kiiresti.
Asi läkski kohe paremaks, tulid Mart Kivastik, Hasso Krull, Doris Kareva, Ilmar Laaban jt. Märka raamat ongi eelkõige kronoloogilises järjestuses (kuhu on pihuga poetatud ka sünkroonilist ülevaadet ja kontekstist tulenevaid edasi-tagasi käike ajas) esitatud kirjanduse ja kirjanikega kohtumiste ja kokkupuudete rida, seda märgivad ka osade pealkirjad: „Varasemad kokkupuuted”, „Veidi hilisemad kokkupuuted”, „Kohtumised väljaspool koondist”, kuni enne „Lõppsõna” on esitatud „Süstematiseerimata kohtumised”. Ka kõiki teisi ja teisiti pealkirjastatud tekstiüksusi, kus autor liigitab ja määratleb kirjanikke, võrdleb neid omavahel ja iseloomustab kirjandusväliste kriteeriumide abil, läbib siit-sealt katkeva, kuid ikkagi tugeva joonena seesama kirjanikega kohtumiste ja kokkupuudete kronoloogiline järjestus.
Kõige pikem osa on pühendatud EKL-i Tartu osakonna juures tegutsenud Noorte Autorite Koondisele (NAK) ning see on vahest ka kõige põnevam ja üldsuse eest varjatum osa; muu seas saame teada, missuguseid esinemisi ja muid hulle üritusi nad korraldasid ning kes ja kuidas nendel üritustel käitus. NAK-i peatükis leidub ka terve leegion uusi kirjanike, kirjenikehakatiste ja NAK-i ümber sebijate nimesid, mille taga olevaid inimesi Märka oma mäletamise piires lugejale viisakalt tutvustab ja lühemalt/pikemalt iseloomustab; kaudne karaktiseerimine (tegude kaudu) prevaleerib siin otsese üle, mida pole ka just vähe, aga see on kaootiline. NAK-i käsitlevale peatükile järgneb „Kohtumised väljaspool koondist” ja seejärel ülevaade teistest kirjandusrühmitustest (Tartus tegutsenud Erakkond, Tallinna Noored Tegijad — TNT), need paiskavad lavale veel leegionite kaupa uusi nimesid.
Olles ise humorist (sai juba 1983. aastal ajakirja „Pikker” korraldatud koolinoorte huumorivõistlusel ergutuspreemia, hiljem töötanud paljude ajalehtede/ajakirjade huumorikülje toimetajana), jagab Märka kirjanikud vaimukateks ja mittevaimukateks, esimesed olevat huumorimeelega, teised ilma selleta. Võib ju ka nii liigitada, mis see loeb, et see päriselt paika ei pea. Peatükis „Kirjanikud kui jutumehed” leiab ta, et head jutumehed pole suuremad asjad kirjanikud, ja jõuab järelduseni: „Kui inimest on huvitavam kuulata kui tema tekste lugeda, siis ta kirjanik ei ole.” (Lk 103.) Sama kehtivat ka ajakirjaniku ja mitteajakirjaniku kohta. Veel vaatleb Märka kirjanike suhteid alkoholi, vägivalla, haiguste ja surmaga. Kõigis neis seostes on tal tavapärasest üsna erinev vaateviis. Seda on huvitav teada saada. Kõige eelneva ja Märka kohati küll kentsakate (näiteks et on kasulik hankida endale mõni haigus), kuid siiski tõeluse pinnalt tõusnud seisukohtade tõttu tasubki seda raamatut lugeda. Sest seda, mida Wunderkind mäletab, mäletab ta tõesti hästi, ja ta mõistab asju omamoodi ega häbene seda kuulutada, kuigi need arusaamad üldiste ja heakskiidetud tõekspidamistega enamjaolt raksu lähevad.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon