Millal sündis Henrik Visnapuu

Õnne Kepp

Henrik Visnapuu: „Millal sünnib inimene”.
„Ilmamaa”, 2018. 464 lk.

Henrik Visnapuu kavatses 1930. aastate lõpus avaldada oma 50. sünnipäevaks ühiste kaante vahel põhiosa oma peamistest artiklitest, ülevaadetest ja arvustustest. Ta valis välja sadakond kirjutist ja koostas kuue lehekülje pikkuse nimekirja, mida ta ise nimetas „prospektiks”. Juubeli eel pani ta kokku ka mahuka luulevalimiku pealkirjaga „Kaks algust”, mis nägigi trükivalgust ümmarguse sünnipäeva aastal 1940. Artiklite raamat jäi aga ilmumata. Nüüd, peaaegu kaheksakümmend aastat hiljem, täitis Hando Runnel luulemeistri soovi ja koostas soliidse väljaande tema tähtsamatest artiklitest, lisades teisigi kirjutisi. Visnapuu „prospektist” on üle võetud paarkümmend kirjatööd.
Raamat „Millal sünnib inimene” ilmus kirjastuse „Ilmamaa” „Eesti mõtteloo” sarjas ja koondab Hando Runneli sõnutsi „Visnapuu iseloomulikke publitsistlikke artikleid ja avaldusi”. Viimane sõna on küll väga laia tähendusega, kuid arvatavasti võib siin silmas pidada mõtteavaldusi, nagu sarja nimi eeldab. Luuletuski on mõtete ja emotsioonide avaldamine.
Kogumik on natuke kirju, kuid huvitav. Runnelil on omamoodi maitse ja lähenemisprintsiip, mis näitavad Visnapuud nii, nagu üks poeet teist poeeti tunnetab. Selle veidi isemoodi vaate annavad kõigepealt kirjutiste valik ja raamatu üles­ehitus. Kahele eri kaalukusega osa­le järgnevad „Lisa”, ilmumisandmed ja nimeloend. Kaks viimati mainitut li­sa­vad kogumikule vajaliku põhiteabe, mis iseloomustab iga väärikat (publitsistlikku) teost. Kahju, et toimetaja vähesed allviited ei anna nõudlikumale lugejale piisavalt informatsiooni, oodanuks põhjalikumaid kommentaare kogumiku lõpus. Need aitaksid tänapäeva lugejal avada ja mõista sajanditagust Eesti elu ja kultuurimaastikku. See on suur töö, kuid Visnapuu oleks olnud tänulik.
Kaks sisuliselt kandvamat osa on erineva mahu ja suunitlusega. Esimene osa hõlmab ligikaudu 300 leheküljel 36 Visnapuu kirjutist aastast 1909 kuni aastani 1930. Need olid Visnapuu kujunemis- ja küpsemisaastad. Tema esimene luuletus ilmus 1908. aastal ning esimesed artiklid 1909. ja 1910. aastal „Postimehes”, kust on pärit Runneli võetud ülevaated, aga samadel aastatel ka „Nooresoolehes”, „Postimehe” kaasandes, sealtki võinuks mõne avalduse kogumikku võtta. Näiteks poleemika kaasaegse kirjanduse üle või arutelud kodu mõistest ja tähendusest noore inimese hingeelu kujunemisel. Neis oli juba tubli annus protesti senise religioosse maailmatunnetuse vastu ja uue põlvkonna eneseteadvustust.
Teine osa on õhem, peamiselt 1930. aastate artiklid, lisaks neli mõtteavaldust 1940ndatest ja katke mälestusteraama­tust. 15 kirjutist 150 leheküljel. Siin keskendub koostaja kõige tähtsamale, Henrik Visnapuu mõtteviisi ja eesmärke kajastavatele kirjutistele. Visnapuu on kirjutanud palju ja pidanud rohkesti kõnesid, siin on sellest kontsentraat, väljakujunenud isiksuse katkematu võitlus Eesti (raamatu)kultuuri tuleviku pärast. Ta oli võitleja ja propageerija, seda on tunda ka luuletustest, mida ta tsiteerib paljudes kirjutistes. Hando Runneli valik on Henrik Visnapuu isiksuse tuuma hästi esile toonud, vältinud ülepaisutamist ja kordamist. Visnapuule iseloomulikke ideelisi passusi on parasjagu ja tema resoluutne kõneviis sordiini all ega mõju kamandamisena, mida võib suuremal hulgal artikleid uurides tähele panna. Eesti riigi propagandatalituse kultuurinõuniku, ajalehe „Uus Eesti” ning ajakirja „Varamu” toimetaja tegevus ja vaated langesid kokku, ja seda kinnitab Runneli pieteeditundeline valik.
Kui artiklite sisulist poolt vaadata ja võrrelda, siis oleksin soovinud eesti keelt puudutavate kirjutiste juurde mõnd kirjatükki poleemikast Johannes Aavikuga. Kaks lühikest sõnavõttu annavad küll pildi Visnapuu seisukohtadest ja nõuetest noorsoole, kuid samal ajal sündinud ja järgmistesse kümnenditesse ulatuv esimene tõsine vastasseis uueneva eesti keele küsimuses on jäänud kõrvale. Teiseks on küsitav nii mõnigi isikuülevaate ja järelehüüde kaasamine (Isadora Duncani kohta on koguni kaks käsitlust). Runnel toetub trükivalgust näinud kirjutistele, võib-olla oleks võinud täienduseks võtta mõne käsikirja jäänud veidi ehmatava kirjatöö (näiteks „Eesti majanduse ajalugu Vene ajal” 1936. aastast). Üldiselt on aga kogumik hästi üles ehitatud ja temaatiliselt tasakaalus. Kõik peamised Visnapuu mõtte- ja kirjateo valdkonnad on esindatud.
Henrik Visnapuu „prospekti” traditsioonilisele vaatenurgale vastab Hando Runnel vabameelsema, võib öelda poeetilisema koostamistavaga. Valiku aluseks ei ole mitte ainult vahendamine, vaid Visnapuu mõtete-tunnete välja toomine ja rõhutamine. Et tasakaalustada mõningate tekstide kohatist kuivust ja retoorikat, paigutab Runnel nende vahele mõne ootamatu „rosina”, mida leidub eelkõige esimeses osas („Tundmata naisele”, „Momentistide päevakäsk”, aga eriti Ingiga kirjavahetusest pärit „Kiri merest ja päikesest”). Lausa intrigeeriv on „Lisas” ära toodud luuletus „Baroness Maggie Gripenbergile”, mis pärineb aastast 1913 ja millega Runnel seob kokku ajalised raamid. Enamasti kronoloogilisest järjestusest kinni pidav koostaja lõpetab raamatu ringiga ja läheb tagasi algusesse, „Momendi” ja „Siuru” aega. Seda kinni(s)tab ka nõndanimetatud järelsõna, uut põlvkonda nahutav Peeter Põllu artikkel „Mõned „Siuru” kultuurilised konsekventsid” (1917/1918). See võiks ju olla, kui oleks olemas korralik käsitlus Henrik Visnapuu loomingust. Harald Peebu mono­graafia on tendentslik ja ammu vananenud. Visnapuu vääriks terviklikku professionaalset analüüsi ja nüüdisaegset käsitlust. Kuni seda ei ole, pole mõtet mängida ja ümber trükkida tänapäeva lugejale küll naljakat, kuid selle raamatu kontekstis ebaadekvaatset kirjutist.
Nagu öeldud, on Hando Runneli valik üpris vaba, ta võtab siit ja sealt alates perioodikast ja koguteostest ning lõpetades kirjavahetuse ja memuaarteosega ning saab kokku haarava mõtteloo. Runnel tahab üllatada. On raske leida teemat, mida Visnapuu ei oleks puudutanud. Teades Visnapuu loomingulist haaret ja avatust igale probleemile, oleks võinud raamatusse võtta mõned satiirilised vested-luuletused, mida ta avaldas ajavahemikus 1929—1932 ajalehes „Nool” pseudonüümi Tulihänd all ja mis näitavad kirjutaja polemiseerimisoskust ning tolleaegset olupoliitikat ka niisuguses vormis. Satiiriline lähenemine on üks Visnapuu kirjutiste vähe tuntud joon, (kirjandus)elu naeruvääristavad avaldused ilmusid tema sulest ka „Postimehes” ja „Sädemetes”. Mõni näide sellestki vallast võinuks ilmestada siinset kogumikku.
Pärast pikka pimedust on Visnapuu taas valguse käes. Tal on olnud hea aeg. Kaks raamatut ühe aasta jooksul, peale selle kogumiku veel Vallo Kepi koostatud luulevalik „Kirg ja kodumaa” (2017). Ehk annaks kokku põimida veel ühe teose Visnapuust kui rahvusluse kandjast? See mõjuks tänapäeva pragmaatilises ja üha liberaliseeruvas Eestis hästi. Ja mis tähtsaim — Visnapuu tuli koju. Tema põrm sängitati sel suvel Metsakalmistule armastatud Ingi kõrvale. Hando Runneli kokku pandud raamatust saab jälgida Visnapuu kujunemist elutundlikuks ja missiooniteadlikuks isamaalaseks. Kogumik „Millal sünnib inimene” on Henrik Visnapuu vaimu läbi inimeseks sündimise lugu ja eneseteadvustamise krestomaatia.