Minu Harju Üks

Leelo Tungal

Foto: Wikipedia

Elu jooksul olen harjunud omaks pidama paljusid uksi, millest on aastate kaupa sisse ja välja käidud, olgu need siis kodu-, kooli-, töökoha- või sugulaste ning lähedaste sõprade uksed. Ent kui ühel päeval on koolid lõpetatud, töökohta vahetatud ja sõbrad ning sugulased mujale kolinud või elavate seast lahkunud, siis vaibub peagi kiusatus neist ustest möödudes võti lukuauku pista, tuttavale lingile või uksekella nupule vajutada. Õige pea taipad, et need majad on üksteise järel ennast minevikku sisse kirjutanud ja oma ukse sinu jaoks lukku pannud ning sa ei tunne ka ise enam vajadust sisse astuda.

Võib-olla on mu ajurakukestel liiga suur kalduvus nostalgiasse langeda, aga keset Tallinna on siiski üks hoone, mille puhul pole mul siiani tekkinud võõraks jäämise tunnet. See on Kirjanike Maja ehk Harju Üks, nagu siinsed inimesed vahel ütlevad, et vestluses mitte liiga pidulikuks või ametlikuks minna: „Saame siis Harju Ühes kokku!” – „Jätsin sulle raamatu Harju Ühte.”

Keskkoolitüdrukuna tundus Kirjanike Maja mulle tohutu suure ja hõlmamatuna: Lugemisvara raamatupood oli avar ja hele, Pegasuse kohvik moodne ja mõnus, ning juba teadmine, et samas hoones elas terve trobikond kirjanikke, tekitas aukartust: mis tunne võiks olla, kui sinu korrusel elab näiteks Ellen Niit või su altnaaber on Eno Raud või Robi Vaidlo? Kui veel seltskonnameediat polnud olemas, teati kirjanikke nägupidi niisama hästi nagu praegu bravuuritare.

Musta laega saali kirjanduslikele kolmapäevadele minnes sai möödutud „Loomingu” toimetuse sildist ning teisel korrusel asus Kirjanike Liit. Ei kujutanud küll ette, millega seal tegeldi, aga mingi eriline aura hõljus terves trepi­kojas. Nojah, selle aura koostisse kuulus küll ka tugev sigaretisuitsu- ja kohvihõng, aga seda lendles tollal kõikjal, isegi lasteajakirjade toimetustes. Intelligentsetes töökohtades keedeti kohvi mitu korda päevas, sest seda tuli pakkuda ka külalistele. Sellegipoolest rutati kambakesi lähimasse kohvikusse kohe, kui see lahti tehti.

 

*

Kirjanduslikele kolmapäevadele vedas mind kaasa eakaaslane Imme Viidalepp – 21. keskkooli tüdruk, kellega saime kirjasõpradeks siis, kui ma veel Ruila koolis õppisin: ajakirjas „Pioneer” avaldatud luuletuste alla kirjutati tollal alati autori nime juurde ka kooli nimi, nõnda siis saatiski Imme, kellele mu värsid olid meeldinud, kirja Keila rajooni Ruila 8-klassilise kooli 7. klassi õpilasele Leelole ja pakkus kirjasõprust. Kui tulin linnakooli, kohtusime Immega silmast silma ja saime headeks sõpradeks.

Väikese külakooli järel tundsin ennast tohutus 42. keskkoolis algul väga üksildasena: ainuüksi meie klassis oli 40 õpilast – seda oli sama palju kui pooles maakoolis kokku! See, et emakeeleõpetaja pani mind kirjandustundides oma kirjandeid klassi ees ette lugema, tekitas vist mõneski klassikaaslases arvamuse, et eks ma ikka üks veider kuju olen. Liiatigi kukkusin kohe esimeses võimlemis­tunnis – kõmaki! – alla rööbaspuudelt, mida ma enne polnud näinudki, mis seal siis veel graatsiliste pooside võtmisest kõnelda. Olin ikka maakas mis maakas! Selgus, et Immega oli tema koolivõimlas enam-vähem sama lugu juhtunud, ainult et tema oli maha prantsatanud poomil „pääsukest” tehes. Aga kui mina sain oma kohmakuse pärast võimlemisõpetajast isalt pilgata, siis Imme kallal kodus ei noritud: tema isa oli nimelt kirjandusteadlane, kes pidas vaimuelu primaarseks ja kehalise kasvatuse hindele tähelepanu ei pööranud. Richard Viidalepp oli muhe mees, kes kandis kodus vöökirjaga villast kampsunit ja rahvusliku mustriga mütsikest, kuid kõnepruuk oli tal teadlase oma. Tema kabinetis oli hiigelsuur raamatukogu. Igal sünnipäeval viis isa tütre raamaturiiuli juurde ning näitas, missugused teosed kuuluvad selles vanuses sobiliku lektüüri hulka. Kirjanduslikud kolmapäevad liigitusid teadlase meelest meietaolistele teismelistele vajalikuks ürituseks, ja tal oli õigus.

Esimestel kordadel olin vaimustatud juba ainuüksi sellest, et astusime Immega nagu õiged mehed Kirjanike Maja uksest sisse, andsime teisel korrusel oma palitud garderoobitädi kätte ja suundusime kolmandale korrusele nii asjalikult ja julgelt, nagu oleks just meid seal oodatud. Pilet maksis minu mäletamist mööda kolmkümmend kopikat – nagu kinos, ja saal oli täis huvitavaid inimesi, kelle seas võis ära tunda mitmeid kirjanikke. See, et saalil oli must kumer lagi, tundus kummalisena, kuid Imme teadis, et sisearhitektil mõlkus meeles Juhan Liivi luuletus „Must lagi on meie toal”. „No siis peaks seal olema ämblikuvõrku, nõge ja ritsikaid, prussakaid ka,” aasisin mina. Imme turtsatas, kuid manas siis ette tõsise näo ja hurjutas: „Ei tohi sellises kohas teist inimest naerma ajada!”

Eks minagi mõistsin, et sellises pühalikus ruumis, kus isegi lagi on luulest inspireeritud, pole lõmpsimine kohane – seal tuli silmad ja kõrvad lahti hoida, seda enam, et just noorte autorite õhtutel, mis meid Immega huvitasid, oli saal tavaliselt puupüsti täis ja tagaridades istujatele-seisjatele jäi tekst vahel peaaegu kuuldamatuks. Ei teagi, kas olid mikrofonid kehvad või polnud neid tollal üldse kasutusel. Igatahes mäletan, et kui noor Arvo Valton muigamisi vaiksel häälel üht oma novellidest luges, siis käis esimestest ridadest aeg-ajalt üle naeruhooge, kuid mis seal naljakat oli, seda meie, viimase toolirea taga seisjad, teada ei saanud. Üks julge mees hüüdis küll: „Valjemini!”, aga ega sellest suurt tolku olnud. Sellegipoolest oli meil hea meel, et saime näha elusat Valtonit, kelle „Veidrat soovi” olime äsja kordamööda lugenud.

Üksteisele raamatute laenamine oli tollal igapäine asi: lugesime väga palju, raamatud suurt raha ei maksnud, aga uuemate autorite teosed osteti poest väga kiiresti ära, kuigi tiraažid olid praegustega võrreldes viie- või isegi kümnekordsed. Ühe või teise uudisteose – näiteks Kaugveri romaani „Nelikümmend küünalt” – sai minu juuksurist tädi tänu raamatupoes töötavatele „kundedele” kergemini kätte kui Imme kirjandusteadlasest isa. Küllap oli lugemine nii mõnelegi pelgupaigaks nõukoguliku argipäeva eest. Mina elasin koos tädiga Faehlmanni tänavas tillukeses toakeses, mis oli osa Eesti-aegsest neljatoalisest korterist. Seda elamispinda jagas nõukogude võimu viljastavates tingimustes omavahel neli leibkonda, mis koosnesid värvikatest ja mitte just eriti rahumeelsetest isiksustest, aga raamatutesse süvenedes oli võimalik ennast koridoris, köögis või kempsu ukse taga toimuvatest väitlustest välja lülitada. Mõnikord hakkasid mind enne uinumist kummitama musta laega saalis kuuldud tekstid – nagu oleks aju neid tükati lindistanud. Eriti mõjuvad olid Federico García Lorca luuletused Ain Kaalepi tõlkes, mida esitas minu mäletamist mööda Ines Aru – tollal veel Parker. Ma polnud söönud ega näinud ainsatki oliivi ega ka musta hobuse seljas ratsutanud, kuid ometigi tundus, et just mina olin see, kes ratsutas vereva kuu all, oliivid sadulatorbas, kauge ja kurva Córdoba poole… Voldemar Panso deklameerimist pidasin liiga pateetiliseks, kuid siiski võisin äkki keset ööd kuulda teda traagilisel toonil hüüdmas Kersti Merilaasi ridu: „Ilma äärele heidab enese rannapääsuke, sirjelinnuke, kuhu lähed siis, mida siis teed?”

Oli ilm milline tahes, kirjanduslikelt kolmapäevadelt koju minna oli meil kombeks jala – siis sai kuuldut ja nähtut rahulikult omavahel arutada, üht-teist meeldejäänut tsiteerida ning mõnikord ka parodeerida ja pilada, musta lae korrale­kutsuvat pilku ju enam pea koha ei olnud.

 

*

Esimene Harju Ühe korter, mida külastasin, kuulus literaadile, kelle loomingut ma tegelikult ei tundnud, aga kelle nimi – Olev Jõgi – oli sellegipoolest tuttav, ju ma ikka midagi tema tõlgetest olin lugenud ja küllap ka sirvinud ajakirja „Keel ja Kirjandus”, mille peatoimetaja ta oli. Sellise tähtsa mehega kohtuma kutsus meid aga tema tütar Mall, kes kuulus käsikirjalise almanahhi „Noorte Looming” autorite hulka.

Malle ema oli meile katnud kena kohvilaua, mille ehteks olid imelised suure nööbi kujulised munavalgeküpsised – nii hõrgutavaid beseesid pole ma oma elus enam maitsta saanud! Tuba oli suur, hubane ja talvise aja kohta väga soe, nii et õhuakent hoiti avatuna. Jõgide korterist jäi mulje, et Harju Üks on ela­miseks ja kirjutamiseks mõnus ja hubane koht, ja küllap see nii oli ja ongi. Olev Jõgi ise väga pikalt ei kõnelnud, vaid tundis rohkem huvi meie ja „Noorte Loomingu” vastu – küllap tahtis ta teada, mis imeliku põrandaaluse väljaandega ta abituriendist tütar sidet peab. Eks minugi vanemad suhtusid käsikirjalisse almanahhi ettevaatusega – autorite esimesele kokkutulekule Koigisse nad mul igatahes ei lubanud sõita.

Almanahhi – alguses küll rohkem ajalehe formaati väljaande – toimetaja Andres Jaaksoo tundus pealtnäha vaikse ja tagasihoidliku noorukina, aga tegelikult oli ta ikka väga vintske vend, kes tegi viieteistkümneaastaselt teoks oma unistuse: asutada uus kuukiri, mis avaldaks ainult väga noorte inimeste loomingut. Ajakirjast „Pioneer” ja ajalehest „Säde” otsis ta välja seal silma paistnud autorite kooliaadressid ja kutsus neid tegema koostööd väljaandega „Kes? Kus? Kuidas?” Toimetuse aadressiks oli Paide rajoon, Koigi võitööstus, ning õige pea oli Andresel juba esimene number kokku pandud ja viieteistkümnes eksemplaris käsitsi ümber kirjutatud ning illustreeritud. Võib arvata, et nii väljaandmis- kui ka postikulud jäid Koigi võitööstuse – tähendab Andrese isa-ema – kanda. Andresel oli väga ilus ja loetav käekiri, aga ei kujuta ette, kust leidis ta aega ja kannatlikkust viisteist korda üht ja sedasama teksti ümber kirjutada! Autorite seas olid Viivi Luik, Ingvar Luhaäär, Malle Härm, Varje Laats (praegu Sootak), Mall Jõgi (Kaevats), Asta Hiir (Põldmäe), Kai ja Marja Soo, Udo Otsus ja paljud teised, vanemate õpilaste kõrval terve rida Koigi algkoolilapsi, Jaaksoo naabreid. Lisaks ajakirja tegemisele korraldas Andres Jaaksoo veel suviti – ja paaril korral talvisel koolivaheajalgi – autorite kokkutulekuid, mis sarnanesid hilisemate ajakirja „Noorus” laagritega, ainult et osalisi oli kõvasti vähem ja alkoholi ei pruugitud. Nojah, kokkutuleku täiskasvanud esinejatel – Heino Välil, Juhan Saarel ja Rudolf Rimmelil – olid kaasas oma varud, mille pruukimine neid lõkke­õhtu lõpuks teinekord üpris jutukaks muutis, kuid meile tegi see ainult nalja ega tekitanud mingit kiusatust õllepudelit suule panna. Kust Jaaksoo telgid laenutas ja kuidas lõkkepuud välja võlus, sellest polnud meil aimugi, aga nii Viljandi Põrguorus, Otepääl kui ka Aegnas toimunud kokkutulekud läksid väga hästi korda. Usun, et meil kõigil oli kasulik omavanuste autoritega kohtuda ja üksteise loomingut analüüsida.

Minule andis selline suhtlemine küll palju julgust juurde. Eriti lähedaseks sõbraks sai mulle Viivi Luik, kes tollal oli veel Viljandi rajooni Kalmetu 8-klassilise kooli õpilane, kuid luuletajana tundus paljudest tudengitestki märksa enesekindlam ja väljakujunenum. Tänu Viivile julgesin ma kümnenda klassi tüdrukuna oma luuletusi ette lugeda keskkoolide kirjandusringide kokkutulekul, mis toimus Harju Ühes – ikka sealsamas musta laega saalis. Meid jagati rühmadesse, mida juhendasid kirjanikud, ja minu grupi juhendajaks oli Ralf Parve, kelle lasteluulekogu „Tahan ruttu kasvada!” oli mul omal ajal enamalt jaolt peas, aga kelle täiskasvanutele kirjutatud luulest ei teadnud ma eriti midagi. Parvele meeldisid luuletused, mida ma oma kaustikust ette lugesin, ta soovitas mul värsid korralikult A4 paberile kirjutusmasinaga ümber lüüa ja kandideerida järgmisesse luulekassetti. Kiitus mulle muidugi meeldis, aga noorte autorite kassett ei tulnud minu meelest küll kõne alla, see tähendas minusuguse kooliplika jaoks lausa jultumust. Olin ju vaimustusega lugenud Paul-Eerik Rummo, Mats Traadi, Enn Vetemaa, Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Aleksander Suumani kassetikarpides ilmunud luulevihikuid, rääkimata Viivi „Pilvede pühast”, mis kippus juba narmendama. Ja kuidas ma siis nüüd trügin sellesse auväärt seltskonda!

Viivi oli selleks ajaks juba Kalmetu kooli selja taha jätnud ja elas Tallinnas, Kirjanike Maja vastas Niguliste tänavas väikeses jahedas korteris, mille siniseks maalitud seinu kaunistas igavesti õitsev kirsipuu ja mille põrand oli kaetud pruuni jõupaberiga, mida ilustasid suured rohelised arabeskid. (Lüürilise kõrvale­põikena ütlen, et nende arabeskide pärast oleks tädi Anne mulle äärepealt kiirabi kutsunud: ühel öösel ärgates märkas ta, et mu teki alt välja ulatuvad jalatallad olid muutunud tumeroheliseks, mida tädi pidas mingi raske tõve tunnuseks. Tegelikult selgus, et kunstnik Jaan Paavle oli õlivärvi puudumisel kasutanud põranda värvimiseks ohtralt guašši.) Selles idamaises toas rõõmustas Viivi koos minuga Ralf Parve ettepaneku üle ja leidis, et kaustikus olevatest värssidest saab luulekogu kokku küll. Ta tegi plussmärgi isegi paari sellise luule­tuse juurde, mida ma ise poleks söandanud raamatusse pannagi.

Trükkisin värsid kaustikust paberile oma isa igivana Continentali-nimelise trükimasinaga, mille e-täht hüppas teistest kõrgemale, ja viisin kirjastusse Eesti Raamat, nagu Parve oli soovitanud, aga ega ma ikka julgenud loota, et käsikirjast võiks raamat saada. Alles siis, kui saabus heakskiitev kiri kasseti „Noored autorid 1965” koostajalt Oskar Kruusilt, söandasin oma tembust kodustele ja Immelegi kõnelda. Luulekassett pidi ilmuma kevadel, just minu keskkooli lõpueksamite ajal, kuid selgus, et pimedate ühing, kes kassetikarpe valmistas, ei olnud saanud õigeks ajaks kartongi hankida, seetõttu nägi „Kummaliselt kiivi­tajad kurtsid” ilmavalgust ja trükimusta koos Ingvar Luhaääre „Toominga atmosfääri” ja Jüri Tuuliku jutukoguga „Tund enne väljasõitu” alles järgmisel aastal, kuigi karbil oli kirjas 1965. Pealkirja kohta aasis hiljem Juhan Viiding, et kui oleksin kiivitajate asemel kasutanud keevitajaid, siis oleksin Uno Lahelt kurja kriitika asemel saanud kiidulaulu.

 

*

„Noorte Loomingust” oli juba põgusalt juttu, kuid päris „Loomingu” toime­tusse astusin esmakordselt sisse kaheksateistkümnesena, ja seejuures mitte sugugi juhusliku külalise ega ka oma värsside pakkujana, vaid pea­toimetaja kutsel. Anton Vaarandi nimesildiga uksele koputades olin ikka pabinas küll, sest kirjanike liidu häälekandja toimetus oli minu jaoks väga soliidne koht ja ma polnud kindel, kas oskan seal küllalt peenelt käituda. Olin nimelt oma kassetikogu koostaja Oskar Kruusi soovitusel saatnud „Loomingule” kimbu­kese luuletusi ja nende avaldamise asjus läkitas Anton Vaarandi mulle Faehlmanni tänava postkasti kirja, milles soovis algaja autoriga nelja silma all aru pidada. Telefoni mul polnud – nagu toona väga paljudel, ja ega tollal, 1960. aastate keskpaigas, olnud ka kombeks oma kirjutiste juurde telefoninumbrit märkida, enamjagu suhtlusest käis ikka posti teel, ainult „päris kirjanikud” tõid ilmselt ise oma käsikirjad kohale.

Takkajärele imestasin, miks tahtis algaja autoriga vestelda peatoimetaja isiklikult – võimalik, et noored autorid tekitasid temas huvi või ehk oli kirjandustoimetaja parajasti puhkusel. Nägime teineteist esimest korda. Teadsin, et Anton Vaarandi oli kunagi olnud abielus kauni Debora Vaarandiga, kelle võimas tume juuksepahmakas oli isegi Koidula omast uhkem, seepärast tundus peatoimetaja suur läikiv kiilaspea kuidagi eriti ehmatav, nii et pikalt talle otsa vaadata ei julgenudki – niikuinii arvab ta siis, et näe, on alles ülbe naakmann, muudkui põrnitseb mu paljunäinud peanuppu. Mõtlesin, et ju siis on abielulahutuse otsusega Debora saanud endale kahe inimese juuksed ja Anton on pidanud suu (ja pea) puhtaks pühkima – pole ime, et ta piidleb inimesi kurja pilguga. Aga kõnelema hakates muutus peatoimetaja näoilme leebemaks ja kui mees silmi kissitades ja pead viltu hoides üht või teist värssi tsiteeris, tundus ta juba lausa sümpaatsena.

Minu värsikimbuke ei olnud eriti mahukas, Anton Vaarandi näis olevat valikuga rahul, ainult viimase luuletuse lõpus oli ta ühele sõnale punase juti alla tõmmanud. Lühike luuletus jutustas uhke õhulossi ehitamisest, mille valmimisel sai ülev meeleolu korraga lõhutud, sest „keegi oli selle ette kaotanud kalossi”. Kaloss oligi see sõna, mida märgistas rasvane punane joon.

Vaarandi teatas, et „kaloss” on üks ebapoeetilisemaid sõnu, mida ta teab, ja kuigi ta mõistab, et minu eesmärgiks oli seda sõna kasutada puändina, tuleks selle luuletuse kallal veel „tööd teha”. Jäime küll eriarvamusele, kuid vaest kalossi ma kuidagi kaitsta ei osanud. Hüvastijätuks sirutas peatoimetaja mulle pidulikult käe ja Kirjanike Majast lahkudes oli mul tunne, nagu oleksin käinud diplomaatilisel vastuvõtul.

 

*

Harju Üks on küll ligi kuuekümne aasta jooksul nii väljast- kui ka seestpoolt päris palju muutunud, kuid oma olemuselt on ta siiski jäänud endiseks. Nii tohutuks nagu koolitüdrukuna ma seda hoonet enam ei pea, aga tean, et selles leidub nurgakesi, mis esmapilgul silma ei torka, kuid mis ometigi teenivad kirjanduse huve. Pärast nn üleminekuaja keerulisi vintsutusi leidis ka ajakiri „Hea Laps” tänu majandusjuht Mart Siilmannile teise korruse nurgatoakeses pesapaiga. Ligi kakskümmend aastat oli mul rõõm töötada Harju Ühe erilises auras. Aeg-ajalt sai kirjandushuvilisi kokku kutsutud Kirjanike Maja musta laega saali – võimalik, et ka nemad oskasid märgata selle paiga erilisust? Kirja­laste seast, kes ajakirja algusaastatel „Hea Lapsega” sidet pidasid, on nüüdseks sirgunud mitu literaati ja vähemasti seitse neist on avaldanud omaenda raamatu…

Tõsi küll, Harju Ühes elutsevaid poeete-prosaiste saab vist praegu loetleda juba ühe käe sõrmedel: muid linnakodanikke asub majas rohkem kui kirjanikke. Kunagise avara raamatukaupluse kohal tegutseval Raamatukoi antikvariaadil tuleb allkorrust jagada kleidi- ja suveniiripoodidega, kuid vana hea Pegasus on alles – nüüd ei kutsuta teda küll kohvikuks, vaid restoraniks, aga noored ettekandjad on seal niisama lahked ja jutukad nagu omaaegses boheemlas­kohvikus ning teenindamine käib nende käes vist nobedaminigi kui vanasti. Aga eks ka praegustel laudade ümber istujatel on elutempo hoopis kiirem kui meie noorpõlves.

1960. aastate teisel poolel kihas Pegasus noorest boheemkonnast: siin loeti, kirjutati, filosofeeriti, joonistati, tutvuti, armuti, vaieldi, tülitseti, tembutati, naljatati, kiruti, klatšiti, joodi, suitsetati… ja vahel väheke ka söödi. Road olid ju head ja maitsvad, ainult et noore inimese rahakott polnud just eriti kopsakas, nii et piirduti enamasti kohvi ja mahla joomisega. Jõukamatel aegadel võis siiski endale lubada ka lihaga täidetud pannkooke puljongiga, uhket einevõileiba ja jäätisekokteili, mille tilgatuks imemise järel limpsiti kõrs puhtaks ja viidi koju – poes ju sellist luksuskaupa polnud. Käisin noorpõlves Pegasuses nii sageli, et võin silmi sulgedes siiamaani näha seal istuvaid sõpru. Enamjagu neist püsib mälupildis paigal, ainult Viidingu Juss – poeet Jüri Üdi ja näitleja Juhan Viiding – paigal ei seisa: tal on igaühele midagi öelda, tal on kogu aeg nii kiire, et korrustevahelisi trepiastmeid pole mahti varbaotsagagi puutuda. Juhanil oli eriline võime treppide kohal liuelda.

Kuid üks mu esimestest Pegasuses käikudest oli seotud esikkogu avaldamisega. Oskar Kruus kutsus mind pidulikult kirjanike kohvikusse, et käsikirja üle aru pidada. Mul oli küll natuke piinlik, kui ta käsikirja lehthaaval lauale laiali laotas (kõik ju vaatavad!), aga õnneks jõudsime värsside ülevaatamisega üpris kiiresti ühele poole. Kruusil oli ainult üks soovitus: nimelt oli keegi kolleegiumist leidnud, et raamatus pole ainsatki nõukogude elust jutustavat luuletust – mina heietan muudkui loodusest, kuid luulekogus võiks ikka olla midagi ka sõjast või ülesehitustööst või rahvaste sõprusest. Kruus jäi küll minuga nõusse, et Nõu­kogudemaal on ju ka loodus täitsa olemas, aga soovitas mul siiski järele mõelda.

Kassetikogu koostaja oli muhe ja asjalik, menüüd uurides meenutas ta natuke suurt öökulli, kes teab täpselt, mis on hea ja mis halb. Ta laskis ka minul roogade nimekirja vaadata, kuid ettekandja saabudes teatas, et kogenud kliendina soovitab ta mul valida viinerid kartulisalatiga, mis on selles kohvikus eriti maitsev. Aga kohvi juurde tuleks ilmtingimata võtta moorapea kook. Mina noorpõlves eriline gurmaan polnud, nii et jäin „kogenud kliendi” pakkumisega nõusse. Kui Kruusiga kohvikus käimisest Viivile rääkisin, küsis ta kohe: „Kas kartulisalatit ja viinereid pakuti? Aga moorapead? Seda ma arvasin – kõigile noortele, kelle kogusid Kruus toimetab, teeb ta välja täpselt samad toidud!” Ei noh, minu jaoks oli auasi kuuluda viinerite ja moorapea ordusse!

Kruus paistis oma autoritest hoolivat ka pärast kassetikogude ilmumist. Minu käest küsis ta aastaid hiljem, miks ma nii harva Kirjanike Liidus nägu näitan: „Tuleb juhtkonnale ennast rohkem näidata, siis tehakse kiiremini ka ettepanek liitu astuda. Teil on juba terve rida nimetusi ilmunud, kas Kuusberg pole öelnud, et oleks aeg avaldus esitada?”

Olin kuulnud, et liitu astujal pidi olema ette näidata vähemalt kolm raamatut, minu „nimetuste” seas oli aga mõnda aega ainult kaks luulekogu, enamjagu raamatutest oli lastele mõeldud, ja lasteraamatud ei käinud justkui asja ette. Kuna ametlikult oli mu tööraamat hoiul „Tähekese” toimetuses, kus olin kirjas mittekoosseisulise kaastöölisena, siis polnud mul ka ohtu muidusööjate põlatud seisusesse sattuda, (Nõukogude seadused nägid nimelt ette, et kui sa tööraamatu järgi polnud mingi asutuse juurde kinnitatud, siis olid sa riigi­vaenulik töö­põlgur, keda võis näiteks paranduslikele töödele saata. Loomeliitu kuulumine aga tähendas seda, et tohtisid ka kodus töötada.) Kolleegide jutust sain aru, et liidu liikmeks niisama lihtsalt hakata ei saa – selleks on vaja ära oodata juhtkonna ettepanek, aga seda nuruma minna oli väheke imelik. Ega mind eriti ei liigutanud ka Oskar Kruusi meelest oluline argument, et kutselisel kirjanikul on lootust saada tammekirst ja Metsakalmistul isiklik plats. Maapealne korter oleks küll huvitanud, kuid oli teada, et neid jagati loomeliitudele näpuotsaga nagu jänesele jumalaarmu. Ei teagi, miks Kruus mu kirjanikuks vormistamist tähtsaks pidas, me polnud sagedased suhtlejad – võib-olla kandis ta ka teiste kassetiautorite eest hoolt? Igatahes sai Kruusil lõpuks minu viivitamisest mõõt täis: ta saatis mulle postiga enda kirjutatud soovituse kirjanike liitu vastu võtmiseks ja soovitas lähiajal veel esimeselt vastutulevalt kirjanikult samasugust paberit küsida. Esimeseks vastutulijaks osutus Arvi Siig, kes tegi kohe samal päeval oma soovituskirja valmis ja õpetas, kuidas avaldust kirjutada. Siis läks veel oma poolteist aastat – ja alates 16. aprillist 1979 olingi vastu võetud tsunfti liikmeks. (Ega mul erilist kalduvust numbreid meelde jätta ei ole, aga see päev jäi meelde, sest liikmepileti saamine langes kokku mu noorima tütre ühekuuse sünnipäevaga.) Aga Kruusil oli õigus selles, et liidu liikmeil oli lootust mitmesugustele soodustustele: välisreisidele pääsesid küll vaid üksikud usaldusväärsed ja korterijärjekord oli tohutu, kuid võimalik oli taotleda auto­ostuluba, pidada ateljeepinda ja võtta töökohalt igal aastal kuu aega loomingulist puhkust. 1980. aastate keskel jagati muidki hüvesid: paberipuuduse perioodil võis Harju Ühest saada näiteks kirjutusmasina- ja kopeerpaberit ning kirjutusmasina linte. Kohvikriisi ajal sai iga liidu liige osta kaks kahesajagrammist kohvipulbripakki ja naistepäeva eel oli naiskirjanikel võimalik saada odava hinnaga kaks paari Punase Koidu toekaid sukkpükse. Seda kõike sai muidugi meenutatud naljaviluks, tegelikult oli ja on kõige olulisem ikka ühtekuuluvustunne. Kirjanike liit on nagu segamets, kus elab kõrvuti nii mastimände, võbisevate lehtedega haabu kui ka noori kaski – ja kõigil üheskoos ning igaühel eraldi on oma asi ajada, oma elu elada. Oma esimest kirjanike liidu matriklit uurides tuli küll kummaline tunne, kui leidsin oma nime kahe suurkuju vahelt: Tuglas, Tungal, Tuulik…

Kui Oskar Kruus kuulis, et minust on lõpuks ametlikult kirjanik saanud, siis lausus ta veidi vabandaval toonil: „Aga teate, tammekirstu siiski kõigile liidu liikmetele ei anta – selleks peab olema rahvakirjanik!”

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood