Mööda ajajõge Liivalaiale

Tiina Ann Kirss

Heljo Mänd: „Liivalaia”.

„Petrone Print”, 2017. 224 lk.

Mälestused, mis on kogutud Heljo Männi raamatusse „Liivalaia”, algavad mustvalgelt sisekaanelt, 1930. aastate Tallinna linnaplaani suurenduselt, mis on heale lugejale nii uksepiidaks kui ka toeks, et jälgida autori liikumist oma kodulävelt lapsepõlvemaastikule. Mustvalgelt joonistatud tänavad, kaugused, looklev joon, mis tähistab ehk haljastust või puiestee äärt, annavad kaasa nimede kimbu, mille piirjooned moodustuvad autori argistest käimistest-kõndimistest, vanemate käskudest-keeldudest, nende eiramisest. 2008. aastal avaldatud raamatu „Väikesed võililled” lugeja noogutab teadjalt, kui Heljo Mänd nimetab eessõnas oma „kolmest ürgallikast” esimesena Sompat, emapoolsete vanavanemate kodu, mille geograafilise asupaiga üle tekkis lasteaiakaaslasega väike vaidlus. Nimelt ei teadnud Evi, mis koht see Sompa on, ega uskunud, et see üldse olemaski on: „Mina seletasin talle ilusasti, et Sompa on mitu jaama enne Narvat ja seal elavad minu vanaema ja vanaisa ning ketikoer Lovi, kelle nimi oli varem Lõvi, ja lehm Preili, kelle vanaisa ristis kunagise mõisapreili auks ja kes on nii kuri, et hakkab kohe pusklema, kui mind näeb.” („Väikesed võililled”, lk 114.) Ei, Sompa ei olnud Sonda, nagu Evi isa arvas, täpsemalt asus see küll üks jaam enne Jõhvit. Lõppude lõpuks oli see Evi isa arvates siiski „üks väga pisike jaam” (sealsamas).

Päikeseküllasest Sompast liigub Mänd uues mälestusteraamatus oma teise „ürgallika” juurde, lapsepõlve linnakodu keskkonda, mida ei ole vaja kaardilt suurendusklaasiga otsida, kuid sellegipoolest tuleb asuda ajarännakule vanade fotode järgi, mis on südamlikult valitud ja kaunilt kujundatud. Liivalaia tänavat (mitte selle täies pikkuses, aga kodu ja selle ümbrust) iseloomustab Mänd kui vana meesõpetajat, „kes õpetas mind armastusega kakskümmend kuus pikka aastat” („Liivalaia”, lk 9), enne kui Mänd oma abikaasa Romiga Nõmmele maja ehitasid. Liivalaia nimetab Mänd esimeses lühipalas ka oma „ühiskondlikuks hälliks” (lk 11), teisisõnu kohaks, kust on pärit need silmad, „millega ta siiani maailma näeb” (sealsamas). „Liivalaias aga sain hoo sisse ja Sompa hõredal maastikul, peaaegu lagendikul, oli iga inimene eriti nähtaval.” (Lk 174.) Pikkamööda saab lugeja aru, et Liivalaia on mälupaik, mida autoril tuleb üles ehitada mitte maastikumärkidelt, vaid fragmentaarsete fotode jälgedele, peamiselt aga oma meenutuste jõul. „Liivalaia” pole mitte ainult kadunud maailm, vaid füüsiliselt hävinud ja teisenenud keskkond, mis sai 1944. aasta märtsipommitamistel tõsiselt kannatada. Aafrika tänava asemel on Kalevi staadion ning kodumaja Liivalaia ja Lennuki tänava nurgal on ammu „aja jalgu” jäänud. Nagu sageli lapsepõlve varasemate mälestuste puhul, tuleb kodumaja meelde tugevate aistingute kaudu: „Midagi pole enam alles. Ei hooviplanke, ei suuri prügikaste, mis lehkasid tühjenduspäevadel vastikult. Ei puukuure ega puuriitu ja lõputuid pesunööre kuivava pesuga, mis ummistasid õue. Ei ole enam majugi.” (Lk 75.) Mis veel tähtsam, ei ole enam sirelipõõsast.

Üle kolmandiku raamatust moodustavad mälestuskillud koolist, kooliõdedest ja õpetajatest Kaasani koolis, koos hoolikalt tindiga kirjutatud eesnimedega vilksatavad nad ka albumipiltidel, pildid koolimajast ja klassist on kõrvallehel (lk 47). Koolikaaslaste hulgas on lastekodulapsi, kes käivad „luitunud kitlites”, ka vaeste perede lapsi, kes võtavad iga kuu klassi ees vastu neile annetatud koolitarbeid, puudega tüdrukuid, üks lapsendatud tüdruk, kes leppis talle kaela riputatud „sõdurilapse”-sildiga. Mitmel puhul jutustab Mänd oma klassiõdede kohta midagi ebameeldivat, kuigi oleks liialdus öelda, et ta vaid „vanu arveid õiendab”. Seda muljet pehmendab „mäluvatt”, Männi enda kujund, ning raamatus olulisele kohale seatud unenägude tasand, milles mälupildid ja kujutelmad hakkavad mõnikord hirmuäratavalt kokku voolama ning kohti vahetama. Vahepeal on aeg teinud oma uuristustöö ja sõja tõttu kadus mitu tuttavat kooliõde kas Siberisse või tundmatusse. Mõnel harval juhul jutustab Mänd, mis neist hiljem sai. Kummatigi ei vaja varjamist noorte tüdrukute vastastikune kiivus ja vimm, ka suurte (täiskasvanud) tüdrukute suhetes märgatav tegur, mille üle feministlikud mõtlejad endist viisi juurdlevad (Phyllis Chesler, „Woman’s Inhumanity to Woman”, 2001).

„Liivalaias” on vähem helgust ja sära kui Sompa-lugudes, kuid „Väikes­te võililledega” on see raamat seotud aedade ja unenägude kaudu. Paradoksaalsel kombel on aia-kogemus linnas ehedam, kuna Sompa-vanaema aed oli ju igavalt korralik ja sirgjooneline. Veel üheks seoseks „Väikeste võililledega”, mõistagi peale perekonnaliikmete, on kooliõed, kellega sõprus kasvab, kahaneb, mureneb või läheb katki. Lugejale tundub, et „Liivalaia” ülesanne on kõike muud kui nostalgitsemine: vaja on tahendada vanu radu, kombata nii vanema inimese leebuse kui endiselt tundliku hingega lahkhelisid, pettumusi, kibedust. Ometi seda viimast kardetakse, lausa tõrjutakse nii mälestuskirjanduses kui ka üldiselt ühiskonnas, kahjuks eriti just naiste puhul, olgu nad keskealised või väärikas vanemas eas. Kibedus võib ju teisi mürgitada, seega tuleb ta alla neelata või maha suruda, kuigi selle hinnaga, et nõnda käärib kibedus kangemaks ja muutub tigedateks sõnadeks.

Kultuuriloole annab „Liivalaia” nii ehedaid mälupilte kui ka seletusi ühiskondlikest oludest ja argielust, nii Kaasani algkoolist, nn Pasatski (Tiigiveski) pargist, surnuaedadest, mida Heljo Männi koduümbruses oli mitu ja kuhu oli keelatud „hulkuma” minna, nurgapoodidest, agulist. Perekonnast, kus mõlemad vanemad töötasid kuni 1930. aastateni, mil kehtestati seadus, et peres võib riigiteenistuses olla ainult üks abielupool. Ema sissetuleku kaotamine tähendas Heljo Männi perele majanduslikke raskusi: ema ei saanud jääda koduperenaiseks oma kahte last kasvatama, vaid pidi tegema juhutöid. Isa alkoholiprobleemist tulenevad lahkhelid ja mured heitsid pereelule oma varju. Majandusliku olukorra leevendamiseks võeti allüürnik, „kes hakkas meie majja rikkust tooma”. Nimelt mõjus härra Ahlbergile kodus valmistatud hea toit nii hästi, et ta kutsus oma töökaaslasi kaasa, lõunasöögi­klientideks — kuni Heljo isa selle ära keelas. „Allüürnike” peatüki kõrvallehele on paigutatud perekonnapilte pidulikelt olemistelt, neil on jäädvustatud elurõõmsa Heljo näo kõrval teiste perekonnaliikmete väga erinevaid meeleolusid. Peenelt ja üksikute märkustena on mainitud Liivalaia keskkonda tabanud ajaloolisi muutusi, mis sisekaane linnaplaanilt (tõenäoliselt 1938. aastast) ei paista: Aafrika ja Püssirohu tänavad on tänapäeval Kalevi staadioni all. Ajalooraamatust loeme, et apostliku õigeusu kalmistu kirik hävis 1941, et Juhkentali tselluloosivabrik, mille lastehommikule Heljo töölislapsest koolikaaslane teda kutsus, süüdati 1941. aastal põlema ja ehitati 1950. aastal teise kohta.

Erinevalt „Väikestest võililledest”, mille iga pala on laiendatud mälupiltidest sei­gaks ja õlipastellidega rõõmsalt jumestatud, tegutseb „Liivalaia” jutustaja otsekui restauraator: harva on värve peale halli ja selle varjundite fotode seepia taustal. Paljud palad ei allu pajatusele. Allesjäänud tükid tuleb õrnalt korvi korjata, et need veelgi rohkem ei mureneks. Albumipiltidele tuleb otsa vaadata, nende pealt valida, keda saab kirjeldada, keda oleks tahtnud hoopis unustada. Oma ülesehituselt koosneb „Liivalaia” nopetest, pudemetest, lugudest, milles on hulk tühikuid ja lünki, ka mõni sügavam auk. Autor on mälestuste kirjutamise paradoksaalselt puhastavast toimest teadlik: „Nüüd kirjutan sellepärast oma mõtted paberile, et neist vabaneda. Nagu teeksin hädaabi tööd. Nagu ei tohiks ma vaevusteta elada.” (Lk 104.) Negatiivsete mälestuste häirivust tajub autor teravalt, argist „musta kärbest” ja selle põrisemist ei saa peletada: higiste kätega kooliõde Laine on just niimoodi mällu sööbinud, algkoolikaaslase Hilja Visso soov lehma moodi värsket rohtu süüa on tema mälestusse püsiliimiga kinnitatud. Nii algkooli- kui gümnaasiumikaaslastega käib kaasas nende ühiskondlik taust, ent mitte kohustusliku elemendi, vaid ilmestuse ehk hõnguna: gümnaasiumikaaslane Hilja Naanu, kes suhestus Tiigiveski pargi „pättide” maailmaga ja võttis vastu nende pakutud komme, Püssirohu tänava Evi Anderkop, kelle vaidlushimu oli Heljole peletav, ja palju teisi, kaks Hiljat, Maimut, kaks Liat, kaks Monikat, kaks Teesit. Isemeelne Elts ja tasane, läbipaistev Noore. Raamatu kõige lakoonilisem, neljarealine lõik toetub otseselt nimetamise väele, Männi sõnul „nimemaagiale”, skitseerides nime tähenduse kaudu moraalse portree: „Vaike Kõrbi puhul oli nimede maagia nähtav. Tema, jõuline ja matsakas tüdruk, oli tõeline kõrb. Tühi lage maa, kes pidas meid oma liivateradeks. Isegi proua Kuderbergi, meie klassijuhatajat. Ja ta jäigi tühjaks maaks, kelles ei juurdunud aastate jooksul ühtki sallivuse liblekest.” (Lk 25.)

Unustuse, katkendlikkuse, tõelisuse voolavusega nii unes kui ilmsi ning meenutamise vahelduvusest tekkiva omapäraselt labiilse meeleseisundiga harjub autor tasapisi ega kiusa ennast, kui mõni nimi meelde ei tule. Oma aias istumine annab talle tegelikkusepideme, ta elab tänapäevas koos lapselaste ja lapselapselastega, rääkimata vaimus endakirjutatud raamatutes viibimisest: „Minu asemel kiiguvad hoopis mu mälestused ning mina ise olen ainult nende pisike kaasosake. Ent päeval olen ma veel olemas. Istun oma aias, kus Hiina laternad on lehtedeta ja punane tuli põleb peenral alasti.” (Lk 224.) Iseenesest toimivad „Liivalaias” kujutatud unenäod mälutoena, täiendades ilmsi-meenutamise ponnistusi, tuues kadunud fragmente justkui sabaotsapidi pinnale.

Kui Heljo Mänd osutab tundlikult mäletamise ja unustamise seostele, meenutatud elu haprusele, kohati peeneks ja hõredaks kulunud koestikule, siis raamatu pildid on nende nähtuste kehastused. Heljo Männi raamatu helistikuga ei sobiks kokku alustada lauset „Autori töö fotodega…”, seejärel loetleda selle töö funktsioone… kuigi sellised väljendused on mäluteadlastele käepärased. Pigem on „Liivalaias”, eriti fotode ja teksti kõrvutuses ja kaastoimes tunda W. B. Sebaldi teoste fragmentaarsusele ülesehitamise poeetikat, mis kohati mõjub laste mänguna: alles ta oli siin, siit ta paistis, ometi ei ole ka, on vaid tühjus ja ääremaa. Fragmentaarsuse, ebakindluse, isegi juuretuse tunnetust kandev „hulpivate vesikup­pude” kujund, milles­se Heljo Mänd oma klassikaaslased ja naabruskonna lapsed mahutab, on justkui eelmise mälestusteraamatu „Väikesed võililled” vaste oma teatud võikuse järelmaiguga, ebaõdususega: „Liivalaia, mis on sile nagu jõepind, kus hulbivad kollased vesikupud.” (Lk 55.) Kujund kehastab mäletamise ebakindlust, suvalisust, õitsemise ööpäevarütmi, mälestuste lopsakus aga kerge iiveldusega kaasnevat hüplikkust, uppumisohtu: „Hulbib Hilda Riisen­kamp, kelle vend võttis nõukogude algaastatel lehma ostmiseks laenu, kuigi ta ise elas linnas üürikorteris ja tal polnud maadki, kus lehmi karjatada. Hilda ise aga töötas hiljem trükikojas ja ladus tundide kaupa minu tekste. Ent enam ta ei lao. Nüüd on temagi unustuse jõel, mälestused ümberringi laiali, libisemas omavoolu edasi.” (Lk 57.)

„Liivalaia hakkab väsima.” (Lk 105.) Hoolimata mäletamise „hädaabitööst”, restauraatori visadusest ja hoolikast sorteerimisest ei ole võimalik soetada kõigi nimedega klassipilte, ei lasteaiast, algkoolist ega gümnaasiumist. See polnud Heljo Männi eesmärk ega polnuks omaette saavutus. Oma elumaailma kildudest kokku pannes ja kujundlikult täiendades ta justkui hoiatab lugejat olemast oma elu- või perekonnaloo liiga korralik arhivaar. Nii on toiminud ka itaalia kirjanik Natalia Ginzburg oma memuaarromaanis „Lessico famigliare” (1963), kus ta läheneb oma perekonnale selle häälekate, vahel lausa lärmakate liikmete ütlemiste, omavaheliste naljade ja salakoodide kaudu, mille kogum jääb paratamatult (ehk isegi nimme) poolikuks, ahvatlevalt ammendamatuks.

Raamatu lõpus lisandub Heljo Männi kirjanikuelu taustal veel üks mälupaik: „Pioneer, mu kirjanduslik kodu, oli minu teine Liivalaia. Ta näitas mulle samu inimesi, nagu näitas esimene, ja samuti nagu esimese puhul ei sobinud ma teises Liivalaias kõikidega. Nad jäid mulle veelgi võõramaks, kui olid algul olnud, ja ma ei saanud sinna midagi parata.” (Lk 203.) Võõrastav oli „mängimine” ehk vemplemine ja silmakirjalik viisakus: „…olin harjunud oma Liivalaiaga, kus puudus igasugune etikett.” (Lk 205.) Selles raamatu osas, kus nimed on õiged ja nimetatud inimesed on elus, märkab lugeja tigedust, õelust, kättemaksu. Vii­mastel lehekülgedel meenutab Mänd oma kirjanduslikku „õpipoisipõlve” noorte­ajakirjanikuna ning näitab oma tolleaegsete kolleegide ja tutvuste varjukülgi ja nõrkusi.

Heljo Männi „Liivalaias” on julgust rohkem kui ebaühtlust, rohkem kui üksikuid inetusi ja ülepingutamist. Peale selle, et tegemist on kultuuriloolise ja omaeluloolise teosega, on see austusväärselt kõrges eas inimese kirjutatud raamat, milles kõrgeealisuse vastandlikud nähtused ilmnevad kaastundlikkuses, vahel ka kärsituses enda suhtes. Arvestades tänapäeva inimeste teadlikkust mälukaotuses või pärsituses väljenduvatest haigustest ja nendega kaasnevaid hirme, mida omakorda võimendavad filmid mäluhaigustega inimestest ja nende peredest, võiks lugeja tajuda Heljo Männi memuaarides mälupaigast nimega „Liivalaia” suurt väärtust: isegi kadunud maailmas võib kõndida kergel sammul. Olla kõrges eas mäletav inimene, oma hapras üksinduses ja jõulises ühenduses elavate ja kadunutega.