Ohvripaatose glasuuriga kaetud pohhuism

Alvar Loog

 

 

 

 

Freddy Grenzmann: „Sigalind”.

„;paranoia”, 2017. 106 lk.

 

Kui keegi veel ei tea, siis olgu öeldud, et Freddy (Grenzmann) on üks Eesti pungi postripoisse, ansamblite Anonüümne AK (1986—u 1989) ja Psühhoterror (asutatud 1991) solist ning laulusõnade kirjutaja. Tema debüütluuleraamatu ilmumine on ühtepidi ootuspärane, ent tekitab ka küsimusi, millele teos ise vastust ei anna: miks just nüüd? miks just need tekstid? ja miks nii vähe tekste?

Ehkki tänavu kevadel oma 45. sünnipäeva tähistanud Freddy loomingust võiks soovi korral kokku panna tellisemõõtu koondkogu, sisaldab jutuks olev valik kõigest 35 luuletust. Võimalus lugeda seda raamatut „puhtalt lehelt”, lasta sõnadel kõnelda ilma oma kirjapanija biograafia ja füsiognoomiata on juba ette ära nullitud seeläbi, et enamik kogus leiduvatest luuletustest on avalikkusele tuttavad laulutekstidena. Pealegi on raamat sõna otseses mõttes oma autori nägu, kuna tema kaante vahel leidub kahe teksti kohta keskeltläbi üks foto Freddyst endast. Piltidel on teda kujutatud üksnes ülima imagoloogilise korrektsusega — ikka mikrofon, sigaret ja/või alkoholipudel näpu vahel.

Raamatu välja andnud „;paranoia” kirjastus on pannud kaanele otsekui kvaliteedigarantiina logoks kujundatud kirja „Armastatud klassikud”, vihjates mitmuse vormi kasutamisega kavatsusele alustada uut raamatusarja. Otsus mitte osutada „armastatud klassikale”, vaid just nimelt „armastatud klassikule” (olgu see kui tahes irooniline — „;paranoia” juhtfiguuri Kiwat teades ei või iial teada) on Freddy puhul ülimalt tabav. Sest minu hinnangul on ta nii pungiringkondades kui ka väljaspool rohkem teatud ja tunnustatud inimese ja laulja kui tekstide autorina.

Ma usun ja loodan, et ei tee kellelegi liiga, kui väidan, et Freddy kuulub praeguse seisuga Eesti pungi elavate legendide „pühasse kolmainsusesse”, ta on üks kolmest maskotist Villu Tamme ja Tõnu Trubetsky kõrval (Propelleri poisid ning Hardi Volmer ja Hendrik Sal-Saller jäävad siit kõrvale, kuna suurem osa nende loomingulisest tegevusest — seega ka staatusest — on väljaspool pungikultuuri; Munk, Kojamees ja varalahkunud Mätas on küll lokaalsed punkikoonid, ent pole ise palju lugusid kirjutanud).

Ma ei soovi ega suuda laskuda siinkohal mõtisklustesse teemal „mis on („õige”) punk”, „kes on („õige”) punkar” jne. Või kus see pungilikkus (kõige „õigemal” moel) avaldub — kas ideedes ja hoiakutes või eelkõige hoopis riietumisstiilis, avalikus käitumismustris ja/või teatud tüüpi loomingulises eneseväljenduses. Eestis on ajalooliselt kujunenud kuidagi nii, et „õige” punkar riietub ortodoksselt ja teeb bändi. Meil ei tegut­se ühtegi tunnustatud punkkunstnikku, punklavastajat või punkkirjanikku. Ehkki kandidaate leidub, pole kaanon ühtegi neist endasse integreerinud. Seega on ainuke võimalus punkkirjanduse viljelemiseks kirjutada laulutekste mõnele punkbändile ja need hiljem raamatuna avaldada. Tõnu Trubetsky ja Villu Tamme tegid seda juba aastakümnete eest, kui ilmusid Trubetsky „Pogo” (1989) ja „Anarhia” (1994) ning Tamme „Tuvi oli tihane” (1992) ja „Sorlimeki plät” (1998). Põhjus, miks nende eeskuju pole järgitud (2012. aastal luulekogu avaldamiseni jõudnud Mait Vaigu tekste ei loe ma pungiks ei sisult ega vormilt), peitub minu hin­nangul eelkõige kohalike punkbändide loomingu kesises kirjanduslikus tasemes (suureks erandiks on siin Kurjam).

Seega sünnitab Freddy raamat ning tema kirjanduslik käekiri paratamatult võrdluse Tamme ja Trubetskyga. Villu Tamme tõestas, et punk võib olla üht­aegu nii epateeriv ja vaimukas kui ka intelligentne ja eneseirooniline ning kanda oma nihilistliku hoiaku varjus positiivset ideoloogilist programmi. Trubetsky näitas, et punk (niivõrd, kui seda tema tekstides üldse leidub) võib olla häbitult romantiline, isegi sentimentaalne. Tamme loomingu trumpideks olid ja on tundlik ajakajalisus, lõikav grotesk ning empaatiline humaansus; Trubetskyl vanamoodsalt majesteetlik poeetilisus, metafüüsikaga flirtiv visionäärsus ja kandev paatoslikkus.

Freddy eristub neist kahest päris selgelt. Tema tekste iseloomustavatest märksõnadest tulevad mulle esimesena keelele autobiograafiline pihtimuslikkus, nihilism ja radikaalne ühiskonnakriitika. Freddy on algusest peale tõestanud, et punk suudab olla ühtaegu sotsiaalselt tundlik ja isiklik. Paraku ei ulatu tema tekstide personaalsus eriti sügavale, vaid piirdub üksikute psüühilis-emotsionaalsete seisundite visandlikult üldsõnalise esitamisega ja teeb seda üsna isikupäratul moel tekstist teksti: sotsiaalne äng, purjusolek, pohmell ja soov surra. Tema klassiviha näib pime, sotsiaalkriitika ning agulianarhism on oma plakatlikus klišeelisuses hambutud ja ebaoriginaalsed ning kohati ka järjekindlusetud.

Freddy luule elab ja hingab tõdemusest, et elu on sitt ja maailm ebaõiglane. Positiivsete kangelastena seiklevad tema tekstides üksnes punkarid (sealhulgas minajutustaja); kõigis maailma hädades on süüdi süsteem (riik, kool, pangad) ja võimuesindajad (rikkurid, ärimehed, poliitikud, politseinikud, õpetajad, ja kaudsemalt kõik tavalised ning oma eluga toimetulevad inimesed). Freddy on selle maailma jaoks liiga hea. Ta taunib oma tekstides kasuahnust, ebaausust ja enesemüümist ning ülistab anarhiat, alkoholi ja punkrokki. Eriti väärtustatakse vabadust, ent juba ette ära vastatud küsimus „vabadus millest?” ei anna tema puhul vastust küsimusele „vabadus milleks?”. Mäss elu ja ühiskonna vastu seisneb allaandmises, sest peamise lahendusena (ja ühtlasi eesmärgina) pakutakse välja üksnes enese surnuksjoomist.

Freddy jutlustab pohhuismi ja küünilist individualismi. Ehkki ta kõneleb sageli justkui kõigi alandatute ja solvatute nimel, on tal pohhui peaaegu kõigest ja kõigist peale iseenda ning oma kannatuste. Kui jätta välja sagedane enesehaletsus, viitamine oma ohvristaatusele ja kannatuste heroiline paatos, on Freddy minapilt ja eluhoiak üdini bukowskilikud ning sellisena vähemalt minule sümpaatsed: „naistele ma valetan / ja mehi ma ei salli / oma türast pole / miski mulle kallim”, „olen elegantne ja purjus / olen maailma naba / olen cha cha cha / olen totaalselt vaba”.

Võrreldes Tamme ja Trubetskyga on Freddy vähem ideoloog ja visionäär ning rohkem poeet selle mõiste romantilises tähenduses. Ta näib olevat oma loominguga üks ning teataval määral koguni elavat oma loomingule. Tema tekstides pole eriti mõtlemise ja tunnetuse piire nihutavaid ideid või fantaasiapilte, küll aga autori enese südameverd. Teisalt on Freddy Tamme ja Trubetsky kõrval autorina isikupäratum ja seega ette­aimatavam ja igavam ning pungi laiemas kontekstis stereotüüpsem. Seda kinnitab ka asjaolu, et tema tekste — või vähemalt neist enamikku — oleks üsna lihtne kadudeta teise keelde tõlkida.

Milliste esteetiliste kriteeriumide järgi peaks punkluulet üldse hindama? Kas sisuline ja vormiline primitiivsus on siin pigem vooruseks? Kui jah, siis võiks Freddyle anda maksimumpunktid. Tema tekstid on üsna plakatlikud, neis puudub intellektuaalne nüansseeritus ja tavapäraselt mõistetud kirjanduslikkus (nõudlik kompositsioon, originaalne ja tabav kujundiloome, nõtke sõnakasutus, leidlikud puändid, vohav fantaasia jne). Nende isikupäraks ja tugevuseks on eelkõige kõnekeelsuse julge kasutamine ning sellest tulenev konkreetsus ja lakoonilisus.

Paraku toimivad Freddy luuletused minu meelest muusikas selgelt paremini kui paberil, sobivad ideaalselt kiire tempo ja raju helipildiga punkrokile peale laulmiseks ja karjumiseks. Freddy isiksuslik karisma, hääl ja eksalteeritud esitusmaneer annavad neile palju juurde. Ühtlasi omandavad Freddy tekstid elavas ettekandes kurbliku alatooni, viktortsoiliku melanhoolia, isikupäraselt läbitunnetatud eksistentsiaalse valu, mida neis kirjapandud sõnade tasandil minu arust sellisel kujul ei esine. Freddy on jätnud mulle ikka mulje kui punkpõlvkonda ja punkbändi eksinud bluusimees, kel puudub lihtsalt soov ja/või suutlikkus natuke sentimentaalsema ja tüünema kirjaliku ning muusikalise eneseväljendusviisi järele. Kohati lööb see tundetoon siiski läbi ka sõnades: „kevadõhtud ja joogid / taevas miljonid päikesed / meid ootavad suured teod / nii kaduvad ja väikesed”.

Freddy tekstide hulgast on mulle alati kõige rohkem meeldinud lühemad sõnasööstud (nt „Autoriteet” ja „Esteet kusipea”), mille tattipritsiv nihilism õigustab ennast nii sisu- kui vormitasandil täiuslikult. Kõnealuses raamatus kujunes omaette elamuseks „Väsinud”, mille teemakäsitlus ja otsapidi ka väljendusplaan tõid mulle meelde mõningad Fernando Pessoa tekstid. Lisaks leidub raamatus meeldiva üllatusena veel mitu mulle senitundmatut luuletust, mis hälbivad tavapärase pungi agendast ja paatosest: „Mida olen ma teinud”, „Ma armastan tänavaid” ning „Tahan armastada noort indoneesia poissi”.

Kuid nagu osutatud, puudub Freddy tekstides ülekaalukast minavormist hoolimata selge programm ja autoripositsioon, mida on aastakümnete jooksul popmuusikas eelkõige pungi ja hiphopi — kui kahe kõige ideoloogilisema žanri — puhul eeldama hakatud ning harjutud. Psühhoterrori seni viimase albumi „Streik” (2016) ühes palas laulab Freddy: „pungi isad, kunnid ja munnid / kus te olete siis kogu aeg / kui mul on teid väga vaja”. Eesti kontekstis on Freddy ise paljudele endast noorematele punkaritele ja küllap ka järgmistele pungipõlvkondadele kohaliku pungi isa, kelle loomingust inimesed tuge ja juhatust otsivad. Aga ma ei ole päris kindel, mida nad sealt põhjalikumal vaatlusel leiavad.

Sest Freddy räägib endale pidevalt vastu, tühistab kas teadlikult või kogemata omaenese väljaütlemisi. Pohhuism ei moodusta eriti harmoonilist paari ohvripaatosega, jutud rahakate inimeste kuritegelikust ülemvõimust ei sobi kokku nutulauluga selle pärast, et tal endal piisavalt raha ei ole; hala töötuse üle ei haaku parasiitluse propagandaga ning arvukad luuletused äraraisatud tüdrukutest räägivad vastu sellisele „krestomaatilisele” tekstile nagu „Kuule, lehm!”. Mida siit võtta, mida siit jätta? Tsiteeritud albumi „Streik” palas lausub Freddy, et „minu sõnad on linnusitt / mis ei maksa mitte halli ka”. Sellega ma päriselt ei nõustu. Mul on hea meel, et mingi osa neist nüüd raamatukaante vahele on jõudnud. Siiski pole tegu Freddy tekstide paremikuga — väljajäänud luuletustest saaks vajaduse korral vististi mitu sama head ja ülevaatlikku kogu.

Leia veel huvitavat lugemist

Albert Engström
Virginia Woolf
Jorge Luis Borges

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon