Rootsi Akadeemias

Märts, 2018

Anu Saluäär

 

 

 

 

Üsna sünkroonis muu maailmaga tabas ahistamisskandaal ka kuningas Gustav III 1786. aastal asutatud Rootsi Akadeemiat, kus „kaheksateist surematut”, kelle lipukirjaks on „vaimusuurus ja maitse”, võiksid ju kõigest sellest kõrgemal seista. Aga ei. Novembris 2017 paiskus meediasse 18 naisterahva süüdistus kellegi mõjuvõimsa, esialgu anonüümse „kultuuriprofiili” vastu, kellel on „tihedad sidemed” Rootsi Akadeemiaga.

Kuna tegemist oli niivõrd kõrgele kogule „lähedalseisva isikuga”, ei nimetatud algul avalikult kurjategija nime. Akadeemia alaline sekretär Sara Danius esines 24. novembril ajakirjanduses avaldusega, et Akadeemia katkestab kõnealuse isikuga kõik kontaktid ja lõpetab tema igasuguse finantseerimise. Alates 2010. aastast oli Akadeemia igal aastal maksnud mehele 126 000 Rootsi krooni tema „kultuurilava” toetuseks.

Alles jõulu eel jõudis ajakirjandusse „kultuuriprofiili” tõeline nimi, mida „ringkonnad” niigi teadsid, sest mehe paturegister oli paljudele juba ammu tuttav. Tegemist on 71-aastase prantslase Jean-Claude Arnault’ga, kes on aastaid elanud ja tegutsenud ka Pariisis asuvas Akadeemiale kuuluvas korteris. Tema abikaasa on Akadeemia liige, toolil nr 18 istuv luuletaja Katarina Frostenson.

Keegi ei sea kahtluse alla erakordselt noores eas, 39-aastaselt (1992, pärast Artur Lundkvisti surma) Akadeemiasse valitud Katarina Frostensoni talenti, „vaimusuurust ja maitset”, teda peetakse endiselt Tomas Tranströmeri järel Rootsi vaieldamatuks esipoeediks. Alles 2016. aastal lisandus tema paljudele tunnustustele ka Põhjamaade Nõukogu suur kirjandusauhind. Nüüd on abielupaar aga meediakära ignoreerides tõmbunud vaikusesse, tõenäoliselt kusagil Prantsusmaal.

Skandaali kõrgpunktis kostis ajakirjanduses üleskutseid Akadeemia kivinenud statuudi reformimiseks. Elitaarne kirjanik Sigrid Combüchen on teinud ettepaneku piirata Akadeemia liikmeks oleku aega, nii et sinna ei valitaks inimest eluajaks nagu paavsti, vaid nii nagu presidenti, viieks või kümneks aastaks.

Pärast üleelatud tormi ja pärast suurejoonelist Nobeli-galat 10. detsembril saabus Akadeemiasse siiski sünnis kodurahu.

Paar päeva enne jõule võttis märtsis 2017 siitilmast lahkunud Torgny Lind­greni toolil nr 9 istet Lundi ülikooli teoloogiadoktor Jayne Svenungsson (snd 1973), kes kombekohaselt pidas Akadeemia üldkogu ees oma eelkäija auks ka ettekande, alustades intrigeerivalt: kuidas mäletatakse inimest, kes ei usaldanud mälu, sest oli sügavalt veendunud, et mälu on petlik ja truudusetu? Selle tõdemusega alustab Torgny Lindgren oma „Mälestusi” („Minnen”, 2010, eesti keeles LR 2011).

„Kõige selgemini mäletan ma emapoolset vanaisa. Ta oli ligi kaks meetrit pikk ja tohutu laiade õlgadega, tal olid punased juuksed ja veel punasem habe.” Tegelikult suri vanaisa, kellest kirjanikul oli nii selge mälestus, 1920. aastal, 18 aastat enne Torgny Lindgreni sündi. Variatsioonid Põhja-Rootsi karmi kliima ja imelise maastiku poolmüütilistest inimestest ja nendega seostatavatest „tõsi­elu”-piltidest või legendidest liiguvad Lindgreni loomingus ühest teosest teise. Mõnikord on tegelaseks justkui isa, mõnikord vanaisa, mõnikord aga on nii üks kui teine pigem kummitused. Lind­gren on ise krüptiliselt kommenteerinud: „Hallutsinatsioonid on asendamatud kogemused. Oma tegeliku elu olen ma unustanud, aga mõningaid hallutsinatsioone mäletan erakordse selgusega.” Niimoodi kirjutatakse hargnevaid jutustusi just nagu üksteise sisse ja luuakse pooljumalike, üle-elusuuruste tegelastega asustatud haruldaselt elav kirjanduslik maastik, Torgny Lindgreni isiklik Põhjamaa.

See, et neis jutustustes on vasturääkivusi ja miski ei klapi, et iial pole tegemist lineaarsete lugudega, tõstabki Torgny Lindgreni loomingu teisele tasandile, mis ei ole tavapärase kirjanduse tasand, leiab teoloogiaprofessor Jayne Svenungs­son.

Teoloogina meenutab ta, kuidas ta piibliajalugu õppides sai teada, et Jesaja raamat on kujunenud vähemalt kolme algallika põhjal (proto-Jesaja, deutero-Jesaja ja trito-Jesaja), mis kõik pärinevad eri autoritelt ja eri ajastutest. Ta mäletab oma pettumust noore üliõpilasena, et Jesaja raamatu esimene värss polegi tõsi: „See on Jesaja, Aamotsi poja nägemine…” Kuid pettumusest sai peagi vaimustus: sest asi polnud mitte selles, et kirjanik Jesajat polnudki olemas, vaid et ta oli midagi palju enamat ja rikkalikumat kui see ajalooline kuju, kes oli raamatule aluse pannud. Pärast nurgakivi panekut lisasid uued generatsioonid järjest ühe kogemuse, ühe jutustuse teise kõrvale ja sellest sündis „kogutud inimliku tarkuse surematu dokument”.

Samal moel näeb Jayne Svenungsson Torgny Lindgreni loomingu kirjanduslikku jõudu ja sära, mis lähtub tema sügavast äratundmisest, kuidas me „elame oma päritud jutustustes ja tänu neile, ning kuidas jutustused seovad meid kokku üle põlvkondade”. Kui Torgny Lindgren põimib oma lugusid suguvõsa ja maakoha pärandlugudega, juhtub päris loomulikult, et need lood omakorda lõimuvad piiblilugudega. Nii on „Kännujuurimismasina” Jakob Lundmarki heitluses igivana puu väljajuurimisel eksimatult tagapõhjaks Jaakobi heitlus Jumalaga, ja sarnased vähem või rohkem läbinähtavad piibliallusioonid on Lindgreni paljudes teostes võtmeks, samuti tema kirjandusliku keele häälestajaks.

Torgny Lindgren ei loobunud iial kahtlemast kõiges: laitmatus elus, täiusliku inimese müüdis, plekkideta päikeses. Kahtlemine kõiges, ka iseendas, eneseiroonia kujul, voolab vaikse allhoovusena läbi kogu tema elu ja loomingu. Samal ajal oli ta teadlik enda kui kirjaniku väärtusest, mida tõsteti esile lõputu hulga auhindadega, aga mitte vähem ka lugejate vastukajaga. Harva saadab kõrgkirjanduse loojat nii rohke publiku armastus.

Sellega lõpetab Rootsi Akadeemia uus liige mälestuskõne oma legendaarsest eelkäijast.

Akadeemia traditsioonid jätkuvad hoolimata kõledatest meediatuultest.

 

Eesti lugejal on olnud võimalus lugeda Torgny Lindgreni juba 30 aastat, alates 1987. aastal ilmunud „Mao teest kalju peal” kuni 2016. aastal ilmunud viimase romaanini „Klingsor”, nende vahel „Batseba”, „Valgus”, triptühhon „Kumalasemesi”, „Doré Piibel” ja „Mauk” ühtede kaante vahel („Isa arm”, 2009), novellikogu „Värvi-Piltide vees” (LR 2002). Tõlkida oleks aga veelgi.