Sa tellid lehte ja vaatad — üks kõmu ja keelepeks

Veiko Märka

Meediakriitiline diskursus eesti luules

Eesti luuletajad on traditsiooniliselt kaldunud end ajakirjanikest austusväärsemaks ja õilsamaks pidama. Hoolimata tõsiasjast, et küllalt suur osa nendest on pikemat või lühemat aega ise lehemehe leiba söönud. Luuletaja — see on vaimuaristokraat ja suveräänne isiksus, ajakirjanik seevastu tavaline käsitööline ja sedagi mitte kuigi atraktiivsel erialal — umbes nagu lihunik või timukas.
Meedia (kasutan tänapäevast terminit lihtsuse mõttes ka varasema ajakirjanduse kohta) alavääristamine luules algas juba tsaariajal, erilise populaarsuse on see saavutanud aga XXI sajandil. Niisiis on meie poeetide üldine suhtumine žurnalistidesse olnud peaaegu alati pilkav või isegi sarkastiline, muutusi võib täheldada vaid üksikutes komponentides, mitte põhimõttes. Pole mõtet keskenduda meediale iga eesti poeedi loomingus eraldi, selleks on tegu liiga lünkliku ja juhusliku teemaga. Aeg-ajalt on ühte või teist autorit meedias miski häirinud ja see emotsioon on ka tekstidesse kandunud.
Kirjanduslugu kümnendite või veelgi pikemate etappide kaupa vaadeldes leidub sobivat materjali siiski arvestatavas koguses. Meedia on luuletustes enamasti kõrvaline, ent küllaltki sage külaline. Kui hakata ajakirjandust puudutavaid palu täpsemalt kaardistama, tekib kõige pikem rida tekstidest, kus teema esineb episoodilise kõrvalepõikena — näiteks avab tegelane hommikul kodus või jaamas rongi oodates ajalehe ja viskab taas käest nagu märjaks nuusatud pabertaskurätiku.
Igatahes on praeguseks ilmunud piisavalt palju eri tasemel meedialuuletusi, et need omaette uurimise alla võtta. Ülevaate kirjutamise otsene ajend oli siiski hoopis muu. Eesti epigrammiantoloogiat koostades (see on hetkel veel käsikirjas) torkas silma meediakriitiliste tekstide osakaal meie pistevärsitoodangus — neid on avaldatud järjepidevalt juba XIX sajandist alates. Teiseks on sel teemal kirja pandud epigrammid enamasti keskmisest sisukamad, leidlikumad ja teravamad. Nii on suur, ehkki mitte määrav osa siinseid näiteid pärit tollestsamast antoloogiast.
Juhan Viidingul on aforistlikud luuleread (kogus „Tänan ja palun”, 1983): „igaviku ees on iga kirjanik / ajakirjanik”. Ehk siis: igaviku ees pole aristokraadil ja käsitöölisel vahet. Väide tundub õige olevat, ometi on selline suhtumine suur erand. On erand isegi konkreetses kogus, kus luuletus „Soome lahe kaldal” algab näilise superlatiiviga: „Paremat lehte ei tea / kui Helsingin Sanomat”. Edasi selgub, et ajalehe põhifunktsioon on olla aknapesuvahend ning kiitust väärivad selle paksus, imamisvõime ja paberi kvaliteet, st mitte vaimsed, vaid utilitaarsed väärtused. Puändiks on lehe teine samal alusel põhinev kasutusviis: „Mõni lehekülg jääb mul / ikka veel alale. / Need panen saabaste sisse, / kui lähen kalale.”
Muidugi ei saa seda luuletust vaadelda üksnes kui kriitikat kodanliku ajakirjanduse tühisuse pihta. Ridade vahelt võib üsna selgelt välja lugeda, et Nõukogude Eesti ajalehed on õhemad ja paberi kvaliteedilt hoopis viletsamad — nendega ei kõlba isegi aknaid pesta ja ka saabaste sees oleksid nad ebamugavamad. Sisu hindamisel jätab autor kõik otsad nagunii lahti.
Kui vaadelda Viidingu mõttetera eesti kultuuri kontekstis, ilmneb, et kirjaniku asetamine ajakirjanikuga samale tasandile ei tõsta kuidagimoodi teise staatust, küll aga madaldab tublisti esimese oma. Nii võib järeldada, et see kontekst on pigem skeptiline kui ülev.

Kõige suuremad mäletsejad on ajalehed

Meediakriitilisus ilmus eesti luulesse samal ajal, kui luule hakkas ilmutama tõsisemat suutelisust ühiskonda eritleda — XIX ja XX aastasaja vahetuse paiku. Kuigi just sel perioodil töötasid paljud luuletajad ise lühemat või pikemat aega lehetoimetustes, ei seganud see kriitilise meele avaldamist. Pigem vastupidi, sest nõrgad kohad olid paremini teada. Juba esimesed tõsiselt võetavad eesti epigrammatikud Ado Grenzstein ja Juhan Liiv avaldasid oma suhtumist ajakirjandusse ning mõlema hinnangud on tänini asjakohased. Grenzstein (ca 1890): „Kes peaks peksma tolmust reht? / Eks ajaleht.” Ja Liiv (ca 1910):

Mäletsejad on kitsed ja mäletsejad
on lambad,
mäletsejad on mõtlejadki mehed,
ja kõige suuremad mäletsejad on
ajalehed.

Liivi „Meie kirjandus” sedastab — küll üsna meelevaldselt —, et välismaal asutatakse ajalehti rahva valgustamiseks, Eestis aga omaniku kauka täitmiseks. Lausa ideaalne isik meediakriitilise luule arendajaks oli Pan Karol (Karl Pinkovski, 1875—1930), kes toimetas pilke- ja naljaajakirja „Kilk” ja avaldas seal ka satiirilisi värsse. „Meie ajalehed” (1912):

Meil arutihti ajalehed
ei ise tea, mis loravad,
kuid seda hästi teavad mehed,
mis üle õrnalt vaikivad.

Kui lõkkele lööb vaenutuli,
siis kõik nad platsis viimseni,
kuid kustutusest nad ei hooli, —
tuld õhutavad pealegi.

Nii tuli koldes praksub ala,
toas vingu, suitsu pilvina,
ning meestel endil tuska ja pala
ja alatihti — nälgida…

See on juba kahtlemata kriitiline analüüs. Üsna sarnase pessimistliku tundetooniga käsitleb sama teemat Hando Runnel 76 aastat hiljem. „Eesti klassik”: „Oma ajalehte himu käima panna, / tsensor seisis vastu, kõik see pahandas, / vaimustuselondi, mis ju rinnas põles, / metsalise kombel elu kahandas.”
Kriitilise tagasivaate tsaariaja meediale pakub ka Betti Alveri „Lähen müüjaks” (1965):

Mu isa loeb ajalehest uudiseid Aafrikast,
Rotschildist, rikkast mehest ja inglite kuningast.
Sa mine hulluks või halliks, kuid palgaga läbi ei saa.
Kõik aetakse kole kalliks. Ja Türgis väriseb maa.
Sa tellid lehte ja vaatad — üks kõmu ja keelepeks!

Märksa masendavama ajakirjanduskogemuse pakub Gustav Suitsu „Luxembourgi aias” (1922):

Läbi Luxembourgi aia
läksin laia,
läbi Luxembourgi aia,
käes veel leht, ju kaidel loetud,
meeles erutatud kaja,
sõnum välgukirjal koetud:
sakslane on üle raja!

Ajalehtedest oli juba Carl Robert Jakobsoni ja Johann Voldemar Jannseni päevil saanud poliitilise arveteõiendamise areen. Seda kajastab näiteks Juhan Lilienbachi pala „Hunt ja tall” (1911): „Aus, ilmasüüta Juut läks Emajõele jooma. / Oh teda õnnetumat inimeselooma! / Seal ligi, Toome kraavis, luurab Olevik…”
1917. aastal tekkinud vabamates oludes muutus meediakäsitlus mitmekülgsemaks. August Kitzbergi „Tiibuse Mari ajalikes lauludes” (1920) nähakse meedias („Endä süü puha!”, „Küll om to „Sakala!””) „selle ilma vägevatele” kui mitte just ohtlikku, siis vähemalt tülikat takistust — eeskätt poliitikute korruptsiooni paljastajana: „Ei olet, ajalehe esi tennü, / Et valitsusel meel on apuks lännü, / Ja om tooperäst pannu teile vähä / Suukorvi pähä!” Naeruvääristatakse valitsuse katseid segastel aegadel enneolematult suureks paisunud ajakirjandusvabadust piirata: „Ja teie peade puha ärä trükkma, / Ja mitte vastupurelema tükkma — / Sest tede jaoss, ti igävedse ahvi, / Om ka veel trahvi!” Nõnda esindab Tiibuse Mari meedialuule positiivsemat haru. Viimasele pani soliidse aluse juba Ado Reinvaldi „Müts maha!” (1906), milles Mats lisaks muudele härrat solvavatele aktsioonidele ähvardab teda ka ajalehesõnumis häbistada. Autor kasutab tekstis koguni sõrendust: „Kui härra kärab edasi, / Siis kõigutab ta sulge — / Kes s e d a r i i s t a näha saab, / See pole enam julge!” Kitzbergi autoripositsioon on nii meediast kui poliitikutest kõrgemal, ta suhtub nendesse nagu purelejatesse penidesse ja tunneb rõõmu, kui nõrgem tugevamale hambad kintsu lööb.
Henrik Visnapuu „Homne „Postimees”” (1931) kajastab peamiselt klassivõitlust: näljasest ja külmetavast laps-lehemüüjast kasvab tulevikus punalipu (hilisemates trükkides „näljalipu”) kandja. Põgusalt viidatakse aga ka lehe sisule: „Trükimustastki, näis, / lõhnab inimlik saast.” Võib-olla peab autor ajalehtede levitamist, eriti alaealiste jaoks, sedavõrd frustreerivaks tegevuseks, et see suunab mässama kehtiva korra vastu.
Juhan Sütiste „Poeet kõverpeeglis” (1935) puudutab ka meediat: „loe naabrilt laenat ajalehte / ning jälgi, kuhu kandub võit”. Siin näeme kahetasandilist pilget: esiteks seik, et poeeti ajaleheplära üldse huvitab (maailmavaade), teiseks see, et ta ei raatsi või ei suuda seda odavat toodet ise hankida (majanduslik olukord).
Ivar Paulsoni „Taevas” (1939) käsitleb minategelase ja ingli koostöös lumememme tegemist. Ajalehe ebakohane mängutoomine aga tingib sekkumise kõige kõrgemal tasandil: „Siis tegime koos me suure lumemehe, / ingel andis kätte talle ajalehe. / Küll seepeale naeris siis vanajumal / ja inglile ütles: „Oh, oled sa rumal! / Eks luuavars jäme parem pihku tal poeta, / häis majus ju enam ajalehti ei loeta!” Jumala nõuannet võetakse kuulda, ajaleht asendatakse luuaga.
Enamasti sarkastiline August Alle ei säästa ajalehte ega ka aina olulisemaks meediakanaliks muutuvat raadiot. „Grotesk” (1933): „Optimismi õhtune toob „Postileht”: / juba jälle odavamaks läind / klaasihinnad, tsementletid, / kolmeharulised härjaketid… / Päevast päeva tollest jorust / kostab optimismi pesueht. // Ehk siis jälle üürgab raadio, / et on juubel, järjekordne aktus / lipukõnede ja pärgadega, / ettevõtmiste nii kuivade kui märgadega.”
Huvitav, et see iseloomustus sobib hästi ka nõukogudeaegse ajakirjanduse kohta, mida samuti ilmestasid optimistlikud teated ja „aktused lipukõnede ja pärgadega”. Ehkki kirjutamise ajal polnud tegu isegi veel „vaikiva olekuga”, vaid Jaan Tõnissoni valitsusajaga maist oktoobrini 1933 (milleks muidu vihje „Postimehele”). Välismeediateemaline, karmisõnaline ja selge sõnumiga on „DNB” (Deutsches Nachrichtenbüro): „Kolm musta tähte kui pisuhända / vaimusõgeduse öös eetris ringi rändab. / Raadios enam ei kuulegi muud. — / Kuss, — pidagem suud!…” Sedasama teemat, kuid kohmakamalt esindab „Kõrvadele gaasitorbikuid”. „Vale tõuseb” (1937) jätkab intensiivselt natside sõjahüsteeria ja demagoogia taunimist pikemas vormis („Raadio mürgitab õhu ja kõrge eetri / kaudu nii pika- kui lühilaine meetri.”).
Ei pääsenud kriitikast ka eetrist kostev meelelahutus. Olgu näiteks „Tänapäevas” Sarkofaagi nime all ilmunud „Raadioinkvisitsioon” (1939):

Kalli raha eest sa kuula avasui,
kuidas Eskola ja Rinne kunstinui
igapäev sind kolgib nagu koot.
Varsti oled valmis idioot.

Ligi kolm kümnendit hiljem jõudis Mart Raud enam-vähem samasuguse suhtumiseni („Laululinnud”, 1965), otsekui ajalootormid polekski raadiokava muutnud: „Pean lugu lõokesest ja rukkiräägust / ja kas või varblasest — las trallida! / Ent eetriõrrel helisevat läägust / ei kõrvaotsaski või sallida.” Tõsi, raadiomaksu üle siis enam kurta ei saanud.
Raadio oli esialgu tähtis tehniline uudisasi, progressi sümbol. Ent ehkki pakend oli uus, ei jäänud, nagu näha, meedia muutumatult tühine ja kiiresti riknev sisu poeetide kriitilise pilgu eest kauaks varjule. Pigem vastupidi, eespool mainitud „DNB” viitab väga olulisele tendentsile: raadio üha laialdasem kasutamine masside ajuloputajana, propagandavahendina, populismi ruuporina, tema efektiivsus, emotsionaalsus ja riigipiiride ülene levik. Alle lahingud natsiraadioga teravnesid sõjapäevil. Kategooriline hukkamõist kõlab luuletuses „Goebbels” (1943): „Ajalehist mäkerdanud soparennid, / häbist punastavad raadioantennid!”
Vastupidist suunda raadiosse suhtumises esindab 1930. aastal vangistamise eest NSV Liitu põgenenud (ja seal ikkagi elu lõpuni vangis istunud) Valter Kaaver, kes pani oma ainsa säilinud luulekogu käsikirja pealkirjaks „Viisnurk — me raadio” (1929). Nõnda ühendas ta eesrindliku maailmavaate ja tehnoloogia sama sujuvalt nagu Lenin kommunismi ja elektrifitseerimise. Kogus leidub ka „Raadiopoeem”, kuid see kõigi maade proletaarlaste ühinemist ülistav pateetilis-deklaratiivne sonimine meediale lähemat tähelepanu ei pööra. Veidi konkreetsemalt avaldub Kaaveri ülinaiivne usk kommunismi ja raadio võidukäiku „Kominterni” stroofides:

juhib miljoneid maakeral suurel
punane LENINI raadiojaam.

Kutsed ta teostab, kord vabrik, parteid,
lähevad liinile punased read —
tööliste tankid ja patareid!

Raadio kui propagandavahend on Kaaveril sama oluline kui Allel, konkretiseeritakse isegi selle värv. Mõistagi puudub vähimgi kriitika.

Räägib raadio päevast päeva, kuidas murrame teha tööd

Stalini ajal oli meediasse suhtumine ülimalt lihtne. „Meil” kirjutati ainult positiivset ja progressiivset, „neil” (läänes) ainult tagurlikke jõledusi. Niisiis pöörati Liivi-aegne vastandus pea peale. Üks radikaalsem sellekohane rünnak oli Ralf Parve „Look” (1948):

Leheputka sopavirnast vastu vaatab nagu puuk
karjuvate tähtedega kõmu järgi lõhnav „Look”.
Rotomasinate hooga käiku paisatud laviin
üle mitme mandri veerend, seisma jäänud siin.

Kui sellise suhtumisega võib ka tänapäeval nõus olla, siis täiesti ekslik on autori veendumus kõmuajakirjanduse peatses hukus:

Sõda! Sõda! — nõnda möirgab „Looki” kisatorru Hearst.
On’s see rahva hääl, mis karjub nagu šaakal džungliööst?
Ei! Me teame, seda kisa tõstab Hearst ja tõstab „Look” —
kuna enda silmis juba viirleb ligi jõudev hukk.

Parve käis 1947. aastal Helsingis Põhjamaade „progressiivsete” (st kommunistlike) kirjanike konverentsil ja võis erinevalt teistest, raudse eesriide taga viibinud ENSV kirjanikest seal „Looki” tõesti näha ja lugeda — kas või „leheputka sopavirnas”. Märksa halvem on lugu autori teadmistega zooloogiast. Šaakalid ei ela džunglis, nad on tüüpilised avamaakiskjad.
Üldjoontes ei olnud luulel ja ajakirjandusel Stalini ajal mingit sisulist ega temaatilist vahet ning ka vormilt olid mõlemad üliväga primitiivsed. Ajakirjan­dustekste eristasid luulest vaid suurem maht ja riimide puudumine.
Pärast Stalini surma sai luules üsna suure osakaalu mõnevõrra asjakohasem sotsiaalne kriitika. Adolf Rammo „Kuulsus” (1958) paljastab tolleaegse meedia lakeerimishimu, pealiskaudsust ja trafaretsust. Lugu algab ühe tehasekollektiivi kuulutamisega eesrindlasteks:

Seda tohutut kiidukära,
mida kuulsus küll kaasa toob!
Üle öö sai me nimi sära,
nagu isamaa muinasloos.

Räägib raadio päevast päeva,
kuidas murrame teha tööd,
kuidas silmad meil välja näevad,
mõte lendab või süda lööb.

Seitse lehemeest juba käisid
ja kui lugesin kõike meist,
ise endale järsku näisin
palju vägevaim sangareist.

Kuulsusega käib kaasas toorainega (raud) varustamise paranemine ja tehas teeb tõesti edusamme. Lõpp on aga kurb, meediakuulsus sulab nagu lumi kevadel:

Aga korraga… saabub vaikus.
Vaikib ajaleht, vaikib hääl,
mis meid ülistas, eetrist kaikus.
Paljas mälestus kõigest jääb.

Rammo „Tallinna hommik” (1957) kritiseerib hommikust ajaleheostmise massipsühhoosi, aga võimalik, et ka ebapiisavaid tiraaže: „Jooksen… ei pese silmigi ära… / nagu pageksin lõvide eest. / Mõne hetkega olengi päral — / lehesabas — kuid viimane mees.” Lehesabas seismist, ikka satiirilisest vaatevinklist, kohtab siin-seal hiljemgi. Nii et ühest küljest kritiseeriti ajakirjanduse tühist sisu, teiselt poolt seika, et seda on nii raske kätte saada. Kuigi põhimõtteliselt oleks arukas inimene võinud endale lehe ju koju tellida. Hinnas vahet polnud, aja- ja närvikulu jäänuks aga tunduvalt väiksemaks isegi nõukogude aja kojukandesüsteemi puudusi silmas pidades. Nii et tegu on näitega satiiri kohta, mis autori enese vastu pöördub.
Uno Lahe selleaegses luules („Hapukurk”, „Kuuseokas”) kordub motiiv bürokraadist, kes ajalehekriitikale sülitab. Seegi satiir on kahe otsaga: pihta ei anta mitte ainult bürokraadile, vaid ka ajakirjanduse jõuetusele paharetti karistada. Sama autori „Õilsad maa- ja mereröövlid” (1961) kajastab aga üsna omapärast meedianähtust, Läänemerel seilanud piraatraadiojaama Radio Nord:

„Peen bisniss poistel…” muigas juht.
„Neil raadiojaam on praamil,
neutraalses vees bum-bum-tsuh-tsuh
veab muusikat, reklaami…

Ei Rootsi kuningriik neilt saa
poolt krooni tulumaksu!”
Juht puhkes naerma uh-ahaa!,
lõi põlve pihta laksu.

Mats Traadi „Maapood” (1964) pakub meedia suhtes veel ühe värske vaatenurga: „Kõõrsilm-eit teeb suuga laia lobalehte, / oma poolteist tundi lõgiseb tiraaž; / kui me lehtedes too kõnekeel lööks ehte, / mütsid oleks eesti trükiste ees maas.” Sama võib öelda Traadi luuletuse „Itk vinge põhjatuule saatel kaeratera surma puhul ühes Tartumaa soos” kohta: „nuuksuge, lõhnavad leheread, / nuta, Eesti Raadio. / Oh tera, terake, / kaeraterake!”
Ajakirjanduse trafaretne, kroonulik ja kohmakas keel häiris teisigi keele­tundlikke luuletajaid. Kuuekümnendail-seitsmekümnendail ilmus sel teemal üsna mitu epigrammi. Üks segasemaid ja lohisevamaid neist, kuid kahtlemata ülikriitiline on Uno Lahe „Õilsate sõnade kaitseks” (1964), kus mõistetakse hukka ülevate sõnade, nagu „heroism”, „patriotism” ja „entusiasm”, mõõdutundetu kasutamine ajakirjanduses: „Eelmõnudest sülge eetrisse tilgutab / Laibavedaja Mikrofon. / Tinast kirstu siin Matjamees-Ajaleht / miljon korda neid laoks ja laoks, / et mõttekad sõnad, mida vajame, / sõnakalmistul mõttetult kaoks.”
Nagu näha, oli selleks ajaks luules juba traditsiooniks saanud, et raadio ja ajaleht, ilma et neil vahet tehtaks, on kaassüüdlased ükskõik millises libastumises või negatiivses nähtuses. See reegel on püsinud tänaseni.
Üks efektsemaid pilaluuletusi on Eino Sepa „Ajaleht” (1967). Nimelt võib ajaleht täiesti süüdimatult vastandlikke väärtusi propageerida.

Pekisead sel aastal
hästi kasvasid
…Toiduks tarvitada
rohkem taimseid rasvasid

Töö loenguil, seminaridel
ei olnud küllalt tõhus
…Olla võimalikult rohkem
värskes õhus

Ülesandeid täidetakse
ennastsalgavalt
…nimetatud häired
ülepingutustest algavad

Uus tehas toodab
100 000 sõiduautot aastas
…kõige enam
autotransport õhku saastab

Ükskõiksus maha!
Mitte loiduda!
…ja liigseist erutusist
hoiduda!

Kõige laiahaardelisemalt kajastab eesti luules meediat Harald Suislepa värssnäidend „Ja sõna sai tinaks” (1969), mis kujutab ühe ajalehetoimetuse argipäeva. Juba esimene repliik on omamoodi ammendav:

Tindist mustem mure mul
pead ja sulge pureb:
Leht, mis sünnib hommikul,
juba õhtul sureb.

Poeesia ja meedia vastandamine ajalise kestvuse alusel (igavene vs. üürike) on siin otse välja toodud. Kriitikat, sealhulgas igati adekvaatset, jätkub küllaga ka edaspidiseks: „Ja muidugi prügikorv, / lehetoimetuse sümbol ja ehe / papa Jannsenist saadik.” Eklektilise, kohmaka ja täiesti lavakõlbmatu tüki raamatuna trükkimise argumendiks polnud ilmselt aga kriitika, vaid vastupidi — kõrgpaatoslik positiivne finaal.
Paberikorv kui lehetoimetuse töö sümbol esineb samuti ajakirjanikuna töötanud Juhan Saarel („Ankeet”, 1965): „Töökoht: hea. // Ainult read ja read / ja tihti tuleb teha keskmist nägu / ja paberikorvi läheb suurem jagu…” Mõlema autori puhul jääb lahtiseks, kas paberikorvi peetakse ainult kõlbmatute kaastööde või mingis mõttes kogu ajalehetöö sümboliks. Lugejale oleks ka viimane variant vastuvõetav.
Veel ühe ajalehe kasutusvõimaluse pakub Arvi Siia „Alev” (1971): „Ja ostab ajalehe / linnadaam kui aam, / ning seda seks, / et teha sellest… lehvik!…” Autor leiab, et madala arengutasemega alevielanikele polegi ajakirjandus jõukohane: „Ei! Kinni — pood! / See lehekiosk las kopitab!” Sama autori „Tuba” (1976) süüdistab ajakirjandust koguni suguvõimetuses: „Tuhandetes eksemplarides / paiskavad rotatsioonimasinad / saastatud biosfääridesse / elegantset impotentsi.” Siingi pole kõik loodusteaduslikult korrektne — maakeral eksisteerib üksainus biosfäär.
Eve Kivipõllu „Rongisõit” (1979) on rongile astuva naise järelehüüe tundetule ja isikupäratule, kuid ilmselt siiski armastatud meesterahvale, kes mööda perrooni minema loivab. Viimase tuimust ja igavust aitab esile tuua suhe meediaga: „Ole eemalduv selg — nagu kõik. / Nagu kõik, osta kusagilt lehed. / Ära tea, mis on järgmine käik.” Niisiis veel üks etteheide meediale: see unifitseerib tarbijad, teeb nendest inimesed „nagu kõik”.
Hämmastaval teemal meedialuuletus ilmus „Sirbi ja Vasara” aastalõpunumb­ris 1982. Priit Aimla „Vabandage, inventuur” süstematiseerib selles lehes aasta jooksul ilmunud esikaanepildid ja koostab teemade pingerea:

Kultuuri suurim näitaja on näitus —
nii tõendavad 16 protsenti kaasi.
Protsente 10 teatri teemal täitus,
muil muusadel ei olnud säärast baasi.

Dekaadiaegsed lehed (ja ka -eelsed)
said pilditäidet siiras vennahuvis:
on tervelt neli kaant kasahhimeelsed,
see arv protsendi 8-ni kruvis.

Me noorus pidas pidu rahvarõivas —
said 6 protsenti pilte seda maitset.
Veel 6 protsenti kaunis loodus hõivas,
eks seegi nagu lapsed vaja kaitset.

Kriitiliseks seda teksti nimetada ei saa, irooniliseks küll. Näiteks tõestab Aimla statistika, et selle aasta suursündmus — Tartu ülikooli 350. sünnipäev — ei pääsenud kultuurilehes piisavalt pildile. Erinevalt näiteks kasahhidest. Ka A. Itskoki „Limerik” (1987) esindab leebet irooniat:

Sõnas kord teleraadiomees Toomas:
„Tere jõudu! On uudiseid toomas
Erik, Vello ja Tiit
MM-võistlustelt siit
Lomonossovi uulitsast Roomas.”

1980. aastate omapäraks oli meediateema jõudmine popmuusika tekstidesse, kus see varem peaaegu täielikult puudus (Ruja „Lapsena televisioonis”, Turist „Massikommunikatsioon”, Rock Hotel „Vana raadio”, Vanemõde „Uudiseid ja usutlusi” jt). Osalt see varjutas luulediskursust, osalt võimendas. („Lapsena televisioonis” oli algselt Juhan Viidingu luuletus.)
Hando Runneli „Juuli. Tartu” (1988) kajastab stagnaaegset ENSV ajakirjandusseisu: „Juuli. Tartu tudengitest tühi. / Ajaleheputkas koltub „Edasi”. / Pole lugejaid. Ka „Edasi” on tühi. / Käib rutiini pärast muidu edasi.” Järgnevalt võrreldakse Tartu linna- ja rajoonilehte „Vangla Häälega” ning nõukogude ühiskonda vanglaga. Runneli „Ajalehe argipäev” (1991) iseloomustab ajakirjandust ajatumalt, kuid niisama selge alavääristava pilkega:

Küsib A, kostab I
mida trükki anda,
küsib A, kostab I
mida prükki kanda.

Küsib E, kostab I
mida sitta heita,
küsib E, kostab I
mida ritta peita…

Suislepa värssnäidend on umbes 3200 rida pikk. Runneli luuletus täpselt 22. Ent ajalehetoimetuse argimiljööst Nõukogude Eestis annab lühem pala palju mitmepalgelisema ja konkreetsema pildi. Ja mis peamine: „Ajalehe argipäev” peab üsna hästi paika ka tänapäeva meedia kohta, Suislepa trükiteos mitte eriti. (Ehkki toosama paberikorvimotiiv on sama aktuaalne nagu Jannseni päevil. Mis sellest, et korv ise on suuremalt jaolt virtuaalseks muutunud.) Siit oluline järeldus: ükski teema iseenesest, sealhulgas ajakirjandus, ei ole luuletamiseks halb, tulemus sõltub ikka ja ainult autori leidlikkusest.
Kuivõrd glasnost ehk avalikustamine seostus eelkõige meediaga, sattus viimane taas tähelepanu keskmesse — nüüd juba eesrindlikkuse sümbolina. Villu Tamme „Tere, perestroika!” (1987): „„Rahva Hääl” ei valeta / ei suitse ta suu.” Tõsi, sellestki väitest kumab läbi teatud iroonia või vähemalt kahtlusevarjund. Tärkava perestroika meeleolusid pakub ka Vaapo Vaheri „Toimetajale” (1986), mis näilise paatosega naeruvääristab tsensuuri:

Ma panen paberile kirja.
Sina tõmbad maha.
Sa tõmbad maha mõne halva rea.
Las läheb hukka kõik,
mis pisutki on paha.
Umbrohuna las vohab,
mis on hea!

Kalju Lepiku „Tuul loeb ajalehte” (1991) kõrvutab kiirelt ununeva sisuga meediat aegumatute kuritegudega. Tuhmid surnud trükiread vastanduvad teravalt reaalse elu tragöödiale:

Tuul loeb Gorki pargi pingile unustatud ajalehte.
Puud kummarduvad uudishimulikult
üle ta õla.

Lihahinnad on mitmekordistunud.
Tipptormaja on löönud võiduvärava.
Tipppoliitikule on antud rahuauhind.

Homme lömastavad tankiroomikud inimesi
Vilniuse tänavatel.

Eesti taasiseseisvumine tõi sotsiaalsesse luulesse seniolematult võimsa nutu- ja halapuhangu.
25 aasta eest meediast optimistliku finaaliga värssnäidendi kirjutanud Harald Suislepp täheldab Eesti iseseisvumise järel ajakirjanduse täielikku mandumist. „Neljas võim” („Köögertali kojutulek”, 1994):

Aeg nõudis keele valitsust.
Vesi suus võrdseist võrdsemaid vaatasime.
Nüüd vabanesime tsensuuri pingest.
Nüüd saab kord täiest isamaalisest hingest
valitsust
sõimata!

Sealsamas raamatus konkretiseerib autor ka väljaande, mis on nurjatuste peasüüdlane, ja kõrvutab seda koguni Stalini-aegsete repressioonidega:

Idasse viis
trellitatud kong…
Läände —
mitmevärviline kiirrong —
„Eesti Ekspress”.

Suislepp võrdleb ajalehetoimetust naelavabrikuga, nagu seda väidetavalt tegi „Hommikuleht”, ja mõistab sellise suhtumise printsipiaalselt hukka: „Naelavabrikust ma lehte küll ei telli. / Minu pea ei ole / naelakast!”
Kalev Kesküla kogu „Vabariigi laulud” (1998) kajastab põgusalt, leebe irooniaga ka Eesti meediat: „Ei ole muud pornograafiat peale vaesuse ja valevandumise / arvab Vabariigi meedia ning näitab kurbi ja liikuvaid pilte”. Ja: „Kultuurilehtedes leegitsevad / igikestvad ideed / perpetuum mobile põhimõttel”.
Contra „Takso Riiga” (1998) kuulub mõtteliselt juba järgmise sajandi meedialuulesse, mida iseloomustavad teema sagedasem kasutamine ja üha suurem agressiivsus selle käsitlemisel. Ajaleht ei seisa enam tõe, vaid vale teenistuses:

näen sõitmas sinna Tallinn-Riia busse
kui jõuan kohale siis lähen toimetusse
artikli kirjutan kus taksojuhte laiman

Andsid aju asemele sunnismaise digitele

Sajandivahetuse paiku väheneb luulekajastuses paberkandjate roll ning suu­reneb TV ja elektroonilise meedia osa. Teemat käsitletakse aina sagedamini. Ja kui varasematest perioodidest võib leida ka positiivseid või vähemalt neutraalseid näiteid, siis nüüd muutub luulelugu üdini meediaskeptiliseks. Üks meie ajakirjanik-luuletaja hübriidide pika rea nooremaid esindajaid Kaupo Meiel kasutab eneseirooniat luuletuses „Ajakirjanik” (2008):

ma omal ajal
rajoonilehes
kirjutasin
päris suuri artikleid
päris suuri artikleid
nii keskmise suurusega
artikleid

Marko Mägi „Eelistused” (2012) esitab näiliselt erapooletu küsimuse: kas eelistada „Loomingut” ja „Vikerkaart” või Joomingut ja Pillerkaart? Kontekst viitab, et teine variant on parem. (:)kivisildniku luules kordub meediateema tihti, üks kriitilisemaid tekste on (2013):

(:)juhtusin nägema saadet
milles peteti koledaid naisi

miks koledad inimesed
ei võiks surra teadmisega

et nad on koledad ja sinna
ei ole mitte midagi teha

Omaette rühma moodustavad luuletajad, kes on tuntud ka popmuusikutena ning seetõttu puutuvad kollase ajakirjanduse primitiivsuse ja totrusega rohkem kokku. Neil on meedia kohta eriti hukkamõistvad seisukohad, valitseb üsna sarkasmihõnguline satiir. Aapo Ilvese palas „tean meedia kaudu eesti elab läbi” (2009) surutakse prostituudi vagiinasse käbi, mida too peab kahe lusika abil eemaldama. Oluline pole siiski nimetatud akt, vaid meedia ja selle kaudu kogu üldsuse reageering: „ning eesti rahvas hingata ei julge / kui hiljem ajakirja lehekülge / nad higilkäsi tasa keeravad / ja paljastavat juttu neelavad / kus tõde tõuseb vajub vahtu vale / mis käbi maksis ja kui sügavale”. Elekroonilise meedia varjukülgi lahkab Ilvese „kurjad mehed” („vanu nalju miljon mega / mitu tuhat lolli blogi / ähvardasid viirusega / kui orkutti ma ei logi”). Finaal on tüüpiliselt meediavaenulik: „andsid aju asemele / sunnismaise digitele / et mul poleks vaja loota / iseenda mõtetele”.
Jaan Pehki „nagu oligi tegelikult arvata” (2011) serveerib meedia idiootsust eriti ilmekalt järgmise näite põhjal:

nagu oligi tegelikult arvata

helistas ajakirjanik
tere
kas te metallica kontserdil käisite?

ei käinud

kas teil oli selleks ka kindel põhjus
et te seal ei käinud?

oli küll
aga ma ei soovi
seda põhjust
teiega arutada

ahah selge
täiesti arusaadav
nägemist

poole tunni pärast
internetis uudisnupp
„jaan pehk
ei käinud
metallica kontserdil
nagu oligi tegelikult arvata…”

Siin on välja toodud nii kõmuajakirjaniku professionaalne kretinism kui ka kogu elektroonilise meedia haletsusväärne pealiskaudsus. Pehki „ajalehest lugesin” (2011) algab tõdemusega, et meedia valetab Janika Sillamaa ja Koit Toome kohta süüdimatult, ning lõpeb iroonilise tunnustusega: „edgar loeb / inno ja irja blogi / hiljem selgus / loebki // oi türa / hakka või meediat / usaldama”.
Satiir pole just hävitav, kuid vastab „pime kana leiab tera” printsiibile. On ju selge, et ainult valedel ja pooltõdedel ei saa põhineda ükski väljaanne, sel juhul kaotaks see huvitavuse. Näib nii, et eesti luuletajate kasvav protest meedia vastu põhineb natuke ka teatud ohutundel, sest viimane tungib nende pärusmaale. Peeti ju seni valetamist ehk „kunstilist tõde” ilukirjanduse eeliseks. Luule kujundlikkuse, subjektiivsuse ja vormikesksuse tõttu oli eriti privilegeeritud just see žanr. Nüüd pakuvad mitmed internetiportaalid tõsist konkurentsi. Ajakirjanduslikud valed levivad laiemalt, on huvitavamad ja libedamad alla neelata. Ehkki nad on ka standardsemad ja teemadelt piiratumad.
Igal juhul pole see peamine meedialuule aktiviseerumise põhjus. Selleks on ikkagi konkreetne isiklik negatiivne kogemus meediaga suhtlemisel.
Chalice’i „Mis toimub kaenla all mul?” (2012) naeruvääristab ja madaldab meediat Pehkiga võrdväärselt: „olgu 8eldud / et lugemist alustan tagant poolt / sest olen teistsugune kui teised / ja musse voolabki / skandaale elukeerdk2ike / intriige r2paseid saladusi / nagu keemiat peipsi j6kke / sorri j2rve / olen liimist lahti — / sain ise poriga pihta: / leidsin artikli sellest / et mind n2hti nokkimas nina”. Korduvalt kasutab ta väljendit „sitalehed”. Üldistavas plaanis rikastab meie meedialuulet „Maraton” (2013):

K6ik on juba kodus
ja vaatavad pereringis juhmi
meelelahutussaadet
kus muidu targad inimesed
ajavad uskumatut iba

Paljutähenduslik lühitekst leidub Siim Pauklinil (2011):

esimene lause
lapse suus tere
kallid vaatajad

Nii tuuakse välja meedia kui peamise vaimunüristaja toime, mis avaldab inimesele mõju juba varases eas. Meedia õpetab sisutühje ja valelikke fraase. Kõik vaatajad ei saa ju ühtemoodi kallid olla — ja miks nad üldse peaksidki olema.
Vahepeal varju jäänud raadioteemat elustab Mart Juure „Eetris on Erki Berends” (2008), mis pöördub tagasi ajakirjanduse keelekasutuse negatiivsete eripärade pilkamise juurde:

Suht-koht,
nibin-nabin.
Suht-koht,
nibin-nabin.

Mõttepaus.

Albert Trapeež leiab, et televisioon on elule peale tõmmatud plastkondoom (2008), ja ühendab nii nagu mitu muud eesti luuletajat kaks meedia pahet: arenguvõimetuse ja ebaloomulikkuse. P.-E. Rummo „Luuletus televisioonis” (2001) aga näitestab siinse loo tuuma ehk meedia ja luule kokkusobimatust, avades selles vastuolus veel ühe aspekti: esimene kõnetab retsipienti üldiselt ja anonüümselt, teine isiklikult ja intiimselt:

Mind salvestatakse. Seejärel lähen koju
ja mõne aja pärast ühel õhtul
teen lahti televiisori. Ja kes seal on? Seesama,
kes vahel peegliski. Kuid sind ei näe ma siis ka.
Sind, kellele ma räägin.
Kellele ma räägin?
— — — — — — — — — — — — — — — — —
Kõik on nii väga, väga vahendatud.

Rummo kirjutab enda nimel, kuid tegelikult võib seda vahetu suhtlemise puudumist üldistada iga televisioonis esineja kohta — rääkigu ta poliitikast või spordist, olgu ta küsija või intervjueeritav. Telemängudes aina sagedamini rakendatav stuudiopublik on ju üksnes hale vaatajaskonna karikatuur.
Ka Siim Kera „teos” (2009) vahendab kõigepealt televisiooni topitud luuletajate ebamugavaid elamusi. Seejärel siirdub aga ühiskonnas üldlevinud, meedia suhtes primaarse tõekspidamise juurde: tegu on asendamatu ja hädavajaliku tuntuks (ning ühtlasi edukaks) saamise vahendiga. Kui sind pole telekas, pole sind olemas:

õhtuti on ETVs luuleminutid
kõle saal paar toolikest
kabuhirmus luuletajad
segaduses nagu pingviinid
hispaania lõunarannikul

mu ema kisab silmad punnis:
„siim, miks sind seal pole
tahan ka televiisorist
näha”

Kui eeltoodud näidetes domineerib või vähemalt esineb iroonia, siis Hando Runneli „Aatleja” (2011) on oma otsese, nii sisult kui vormilt täiesti ebalüürilise sarkasmiga äärmuslik: „Mu p…t peldikus lakud — / suur päevaleht „Postimees”. // Sa olid ennemalt oma, / nüüd mõistagi muulaste oma, / nüüd oled, jah, mammona oma — / suur aateleht „Postimees”.”
Sveta Grigorjeva suhestumine elektroonilise meediaga luuletuses „vanja tappis inimese” (2013) toob hakatuseks hulga näiteid nii eesti ajakirjanike kui ka kommenteerijate russofoobia kohta.

vanja tappis inimese

hea ajakirjanik: „mingi venelane tappis inimese”
priit tappis inimese

hea ajakirjanik: „eile tapeti inimene”
(kommentaar veeru all: „raudselt mingi russ”)

Lõpplahenduseks on ajakirjaniku mõrvamine, mida võib ühtlasi käsitleda kui kogu eesti meedialuule kvintessentsi:

sveta paneb täna hea ajakirjaniku põlema
et vaid homses lehes tuleks uudis

„mingi
vene
lits
tappis
hea
eesti ajakirjaniku”

Nii kehtib põhimõtteliselt tänapäevalgi eesti poeetide suhtumises meediasse August Alle iseloomustus: „Ajalehist mäkerdanud soparennid, / häbist punastavad raadioantennid!” Ainult antennide asemel on telekaablid. Aga kui Allel oli kogu selles ilguses süüdi üks mees, Hitleri propagandajuht Goebbels, siis nüüd puudub luuletajal võimalus konkreetset süüdlast eristada, sest kogu „vaimusõgeduse öös ringi rändav” meedia kubiseb pisikestest Goebbelsitest.

Veerud on rasked jõust, mõtetest ja tõest

Lõpetuseks tuleb esile tõsta üks erandlik, meediat ü l i s t a v etapp eesti luules. See langeb kokku Nikita Hruštšovi üksikvõimu ajastuga NSV Liidus 1956—1964. (Varem, Stalini ajal olid luules au sees kaalukamad, strateegilise tähtsusega objektid: raud, teras, vili, vedurid, elektrijaamad jne.) Tõsi, ka ülistusperioodil leidus erandlikku suhtumist — nagu eeltoodud Adolf Rammo „Kuulsus”. Tegu oli trafaretiga: autorid kirjeldasid kommunismiehitajate argipäeva, mille hommikuid sisustas sageli innustavate ja valgustavate leheartiklite lugemine. Ajastule iseloomulikult avaldusid jäägitu entusiasm ja kommunismiülistus peamiselt vabavärsi kui eriti progressiivse ja pateetilise väljendusvahendi kaudu. Ehk eredaim näide on Manivald Kesamaa „Uute tähtede hommikul” (1961):

Seisime reas,
et osta lehte.

Lihtsat ajalehte, kahekopikalist,
mille veerud on rasked
jõust, mõtetest ja tõest.

Jälle seistakse lehesabas nagu Rammo „Tallinna hommikus”, aga milline vahe emotsioonides! Millised need mõtted ja tõed täpsemalt olid?

— Vaat, programmi!
Hea on lugeda.
Ameerika võib pugeda
välja nahast —
ei aita, jääb maha.

Arvi Siia „Naeratus” (1960) rakendab paatosevankri ette ka raadio: „Kaksteist kumedat lööki… / Head uut aastat, seltsimehed! / Ja lainel 290 meetrit / astus ta Tallinna igasse tuppa.”
Siim Kärneri „Lahkumislaul” (1964) kasutab aja märgina Moskva raadio esidiktori nime:

Levitan loeb informatsioonilist
teadaannet.
Inimesed kontrollivad kelli,
et minna edasi…
Me ehitasime tee
Talvepaleest — raketodroomini.

Siin lisandub meediale kaks pealtnäha täiesti erinevat objekti: riigipöörajate tormijooks ligi pool sajandit tagasi ja keeruline teaduslik-tehniline protsess. Kuid omas ajas ei pannud see triumviraat ilmselt kedagi imestama. Raadiot kui ideoloogilise võitluse allikat kujutab Siia „Öisel lainel” (1963): „Kušeti peatsis „Vaiva” skaala kumab. / On öises eetris mitukümmend saatjat. / Ning magnetsilmaga, mis vidub unetumalt, / meid kogu suur ja kauge maailm vaatab.” Ent ülistamise asemel jõutakse külma sõja aegse patiolukorra nentimiseni selles valdkonnas:

Siis
äkki
paiskub nende tuppa Moskva,
hääl,
pakkuv sõpruse ja usalduse aadet.
Kuid neile
Moskva
sama võltsilt kostab
kui meile
Lääne propagandasaade.

Ralf Parve „Öisel lühilainel” (1960) on välisraadiojaamade suhtes kategoorilisem: „Annet ei mõõdeta küünarpuuga, / arukust meetris või millimeetris. / Narrim veel: vaagida valet, mis suuga / mõõdetud kilohertsides eetris.” Uno Lahe „Nooruke mets” (1956) kujutab optimistlikult Moskva katuseid katvaid teleantenne: „Vaatan, kui kiiresti tiheneb / üleval pealinna katusel / meie sajandi mets.” Manivald Kesamaa „Ideede laat” (1960) pöördub ajas tagasi ning annab kaasaja sangarliku ajakirjanduse kontrastina hävitava olupildi kodanliku Eesti meediamehhanismist: „Juhtkirjad en gros / on vilunumate vööritsejate kätes; / vestemeeste ligimeelitav vada / määrab jutuosavuse järgi hinnad / kleepuvale kraamile; / sport, turuteated ja klassiloterii võidud / on algajate asjaks, / kes oma pudi-padi pakuvad peost. // Nii see laat / kihab pärastlõunast hilisööni, / varahommikust keskpäevani, / kuni ta kell 14.00 / kappab kogu täiega / Dunkri tänavat pidi alla, / üle Raekoja platsi, / röökides Viru tänavasse: / „Tä-na-ne „Uu-dis-leht”!”
Seitsmekümnendateks olid paatos ja entusiasm kadunud. P.-E. Rummo „Ärkvel” (1972) seab kahtluse alla nõukogude (nagu ka igasuguse muu) ajakirjanduse peamise väärtuse — faktitruuduse: „Varahommikul / sõidan bussiga; kellel on ruumi / ajaleht lahti teha, veerib fantastikat”. Kalju Kanguri „Ühele ajakirjanikule” (1973) pilkab taas kohmakat ja trafaretset ajakirjanduskeelt:

Kui su seisukohavõttudes
polnudki varem
jumal teab mis hullu,
siis nüüd on ka ses suhtes lugu parem
kui mullu.

Eesti luules ajakirjanduse pikaajalise ja eripalgelise kajastamise kohta sobib parafraseerida üht vanarahva ütlemist. Narrigu luule meediat tuhat korda, meedia ei narri luulet ühtegi korda. Sest ta pole selleks lihtsalt suuteline. Teisalt ei ole ka meie poeetide enamasti õigustatud ja asjatundlik satiir ajakirjanduse pihta viimasesse tajutavaid jälgi jätnud. Nagu ei elatakski ühel planeedil. Ega oldakski võrdsed igaviku palge ees. Aga tuleb rõhutada, et siin mainitud — ning ka mainimata jäetud — luuletuste hulgas ei leidu ainsatki, mis otsesõnu vastandaks: meedia on paha, luule hea! Nii et kriitiline suhtumine ajakirjandusse ei too meie poeesias kaasa luule ülistamist või meediast kõrgemale tõstmist. Kriitika ei välista põrmugi enesekriitikat.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood