Seitse luuletust

Hasso Krull

Foto: Gabriela Urm

 

*

otsige ja te leiate
koputage ja teile tehakse lahti

avaneb üks uks
te ei kujuta ette neid aardeid tühjuse pillerkaari
lõputuid riiuleid täis silte ja triipkoode
kõik mis kunagi oli
on saanud kõigeks mida kunagi ei olnud

avaneb teine uks
nüüd on möirakaru aeg teile tere öelda
kui annad hundi võtab ta terve käe
ulgudes pikalt ja pööraselt naeratades
nagu Mona Lisa

koputage ja te leiate ühe seene
otsige ja te leiate ühe naise

kes ei armasta kedagi
aga unistab iga päev nagu loom

 

*

sa oled nagu laps
ainult mängid kõigega
ega vastuta millegi eest

tuul pöördub ja kihutab nüüd vastassuunas
varjud hakkavad visklema varjude agoonia
on valutu
nad ainult mängivad ei vastuta
millegi eest

maja mere ääres on suletud
uksed aknad kinni puulehed trepil
aga keegi kõnnib seal askeldab
koristab kraamib ja pühib

minu luupainaja
minu armas luupainaja

 

*

madu istus
ta lihtsalt ei saanud teisiti ta pidi
istuma kui teised ju seisavad

madu teadis
et tema tool oli vesi ta uskus siiralt
veeuputuse ilmutust
tema vool oli vesi üks nägu

vee all

pilgutas silma ja ütles: madu
ma tulen sinuga kaasa

ma väsin viivitamatult

 

*

jätsid hüvasti selle valgusega
aga valgus ei annud järele valgus tuli
ja maandus

valgus maandus õuele nagu pomm
kas pomm võib maanduda kaks korda
samale õuele ja teha nägu
et tema on õige ja ainuke

roomajaid armastatakse
see on vana tõde ka mina
roomasin taeva poole nagu kahvatu mask
ometi on kaunim
langeda
langeda läbi vee nagu uppunu

langeda maailma ääre taha
seal kohiseb maailma süda
ja tuksub nagu

kass

 

*

alistatud rahvad
nagu veealused kivid üks kuldraha
vabiseb kivi peal me otsime
nägemust

need alistatud rahvad ei ole iialgi
olnud alistatud seljas kasvavad okkad
terve okaste mets avar ja valge taiga
kas tunnete kuidas sammal lõhnab nagu uni

sammal lõhnab nagu magav laps
juuksed sassis pea padja peal viltu
ma palun ühe tüki musta leiba süsimusta leiba
sant jagab lahkesti leiba kiriku taga

 

*

ütlesin selle nüüd välja
ära öelda poleks niikuinii saanud
ja üles öeldi juba ammu

nagu voolitud vihmapiiskadest voolitud meri
ma tean sinu põhjas on mõõk ma tean sa õõtsud
sest paigal seista on täiesti võimatu
isegi sina meri ei oska päris rahulik olla

kustutame küsimärke
nagu jälgi aga küsimused ei kustu
nad piiluvad ustest ja akendest sisse nagu lapsed
tulevad istuvad laua ümber ja käratsevad
siis võtavad laulu üles

 

*

viirastuslik mägi viirastuslik puu
viirastuslik meri viirastuslik lind
aga tuul nagu kallistus

tuul nagu altarimaal
kus Dionysos Vanapagan puhkab metsa varjus
rahvas käib mööda ja viskab ta peale oksaraage
et jumalal külm ei oleks
lumi katab kogu maa palimpsestina

lume altaril
jalutab tuisk ta kutsub kolm tuvi ja küsib
kes neist on sinu poeg
aga puuraidur ei vasta ainult ümiseb

me tunneme kõhu all tuleviku pigistust
me tunneme hambaarsti lõhna tunneme
surma lõhna
vabaduse puiestee ängistust

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood