Sunnismaisus ja rändhõimlus

Eesti kirjanduse jagunemisi, lahknemisi ja koondumisi

Hasso Krull

1

Kirjandus on ühiskond. Ta ei peegelda ühiskonda, ei teeni seda, ei üldista ega anna läbilõiget. Kirjandus ongi ühiskond ise, sest ühiskond pole kunagi tervik, vaid koosneb osadest, mida ei saa kokku liita: selleks on nad liiga omaette, ja omaette-olemine oleneb alati teistest, sest üksi ei saaks mitte keegi omaette olla. Kirjandus on seega omaette ühiskond, mis oleneb teistest ühiskondadest, kasvab ja kahaneb omaette, liigub ja seisab omaette. Kui kirjandus kaoks, oleks üks ühiskond kadunud. Kui mõni ühiskond tekib, siis see võib olla kirjandus.

Ühiskond on alati jagunenud, ja eesti kirjandus on jagunenud. Seda saab kaardistada mitmel moel. Suurem üksikasjalikkus tekitab rohkem ja täpsemaid jaotusi, aga teeb orienteerumise keerukamaks. Lihtsam oleks siis alustada mõnest põhilisest jagunemisest, mis omakorda loob lahknemisi ja koondumisi. Üks selline jagunemine võiks olla sunnismaisus ja rändhõimlus. Sunnismaisus tähendab hoiakut, mis käsitab oma paikkondlikkust saatusena: kui sellest hoitakse kinni, võib sugeneda saatusearmastus, kui aga püütakse end sellest lahti rebida, on tegemist mässuga saatuse vastu. Rändhõimlus seevastu millestki kinni ei hoia, kuid ta ei mässa ka saatuse vastu. Selle asemel liigutakse mööda rännuteed, mis enamasti naaseb samadesse punktidesse. Õigupoolest on see kosmiline ringkäik, mille trajektoor aeg-ajalt märkamatult muutub.

Sunnismaisus ja rändhõimlus on ühiskondlikud roopad. Nad toimivad teatava katalüsaatorina, panevad asju liikuma, sünnitavad uusi ideid, sümpaatiaid ja antipaatiaid. Kuid nad loovad ka võimalusi teineteist mitte mõista. Sunnismaisus ja rändhõimlus on teineteise suhtes ajuti läbitungimatud, nad ei jäta pragu, kust teise naha alla pugeda ja asju tema silmadega vaadata. See mõistmatus hakkab looma rühmi ja kobaraid, mis on omajagu enesekesksed, aga tekitavad ka vajaduse asuda teistega suhtlema. Suhtlemiseks pole tarvis kõike mõista, piisab valmisolekust. Suhelda kellegagi, kelle naha sisse ma ei saa pugeda, aga kellelt võib saada olulisi impulsse, kogemusi ja isegi nägemusi – vahest on see kirjanduse peamine mõte. Kirjandus on toimiv paljusus. Seda toimimist võib nimetada ka loominguks.

 

2

Sunnismaisuse üks tugevamaid vorme kirjanduses on žanrid. Kui kirjandus on kindlalt ära lahterdatud, kui žanripiirid on selged ja iga uue teose kuuluvust on lihtne määrata, siis on kirjandus vaieldamatult sunnismaine. Individuaalsed autorid võistlevad omavahel, kes suudab žanrilisi nõudeid omapärasemalt täita. Kui mõni tekst kindlasse žanrisse kuuluda ei taha, siis ta ei kuulu ka kirjandusse, aga kui autor üksnes täidab žanri minimaalseid nõudeid ega ilmuta erilist leidlikkust, peetakse teost keskpäraseks. See ei tähenda, et kõikide žanrite nimed alati oleksid täpselt paika pandud – viljakas žanr võib toimida isegi nimetuna. Nimede vohamine võib tähendada hoopis süsteemi ebakindlust või haralisust. Žanri äratundmiseks on vaja lihtsalt hõlpsasti hoomatavat arhiteksti, mis uue teksti alt otsekohe läbi kumab ja lugeja tähelepanu koondama hakkab.

Selle sajandi esimesel veerandil võib märgata ilmselget liikumist kindlamate žanripiiride poole. Sunnismaisus peibutab. Luules on selle kõige teravam väljendus hiphop-luule, kus žanrilised piirjooned on väga selged: tuleb täita kindlad vorminõuded, puudutada kindlaid teemasid, siduda tekst kindla esitus­viisiga. Tähtis on teksti rituaalne kontekst, millest välja kukkudes ta kaotab poole oma särast. Paberile trükitud räpp mõjub enamasti abituna, ta küünitab pidevalt millegi poole, mille täitumiseni ta ei jõua, ja mõjub tihti vormilise žongleerimisena, millel ei paista olevat piisavat põhjendust. Ometi on räpp keele­liselt külluslik ja leidlik, sinna mahub justkui piiramatult erisuguste keele­kihtide juppe, sõnade fonoloogiline volüüm muutub rütmiliselt tajutavaks, riimi­käsitus on ülimalt innovatiivne. Tegelikult pole riimiloomes samaväärset murrangut olnudki, pärast „Noor-Eesti” tulekut enam kui sada aastat tagasi. Tollal tõrjuti välja ärkamisaegne riimikäsitus, mis lubas riimida lühikesi järg­silpe ja grammatiliselt analoogseid vorme (aknale/kollane, vaadata/tulema), ning hakati taotlema võimalikult täpseid riime, mis ideaalis peaksid olema ka samas vältes, kuid grammatiliselt eri kategooriatest (tuba/juba, kanda/randa). See riimirežiim, mida püüti küll õõnestada juba 1920. aastatel (nn irdriim), on nüüd hiphop-luules täielikult välja vahetatud: mitmekordsed assonantsriimid on siin täiesti tavalised, ja vabalt eksperimenteeritakse isegi kokkukõladega, kus riimilaadse efekti tekitab üksnes sarnane konsonanttuum. Oletan, et selline riimiuuendus ei jää hiphopi piiridesse pidama, vaid levib varsti mujalegi. Seejuures ei paista aga algriimi tajumine teisenevat.

Žanriliste keskmete poole kiikab ka jutustav proosa. Realismi hiilgeaeg on kahtlemata möödas, ennekõike köidab meeli kõikvõimalik fantastika. See võiks küll olla kujutlusvõime emantsipatsiooni märk, aga ei ole – pigem on tegu just võimendatud sunnismaisusega. Väga kujukalt näitab seda eesti ulme, mis on koondunud üsna üksmeelse seltskonna ümber ja paistab järgivat päris konservatiivset joont. Ühtki Ursula K. Le Guini ega Kim Stanley Robinsoni pole sealt saabumas. Kõige omapärasem vorm, mis sellest vallast välja kasvanud, on hoopis kriminaalromaani ja ajaloolise jutustuse hübriid (Indrek Hargla). Aga see ei mõju žanripiire nihutava postmodernismina, nagu poole sajandi eest mõjus „Roosi nimi”, vaid just vaheseinte tihendamisena. Rännata siin ei taheta. Teisest küljest aga tundub mulle, et huvi ulme ja fantastika vastu johtub mingist suuremast muutusest. Geopoliitiline teadvustamatus ise on muutunud. Usk modernsesse ratsionaalsusesse on purunenud, ka tehnoloogia areng ei toeta enam seda, sest digitaalne universum on õõvastav ja irratsionaalne. Võib näha ilmselget tungi suurte müütiliste vormide poole, ütleksin isegi – teatavat kosmose-igatsust. Kuid see ei ole tung mingite „suurte narratiivide” poole. Möödunud sajandi suured jutustused pole ju kuhugi kadunud, ikka veel kummardatakse arengut ja progressi, kuigi need on muutunud toksiliseks. Aga müütiline kujutlus paistab otsivat midagi muud, mille figuure ei ole veel hästi näha, sest nad ei eristu taustast nii eredalt. Tõsi küll, võib ka väita, et ulme ja fantastika täidavad tänapäeval umbes samasugust rolli nagu XIX sajandil romantiline luule, ooper ja wagnerism. Kuid see hüpotees ei välista geopoliitilise teadvustamatuse pööret, pigem kinnitab seda.

 

3

Mõistagi ei seisne kirjandus ainult tekstides, mida kirjutatakse praegu või peatses tulevikus. Kirjandus on ühiskond, kuhu kuuluvad nii elavad kui surnud, ja mõnikord on just suurtel surnutel kõige kõvem sõnaõigus. Neid ei kamanda keegi. Kui kirjandus hakkab looma kogukonda, siis kuuluvad sinna ka esi­vanemad – ja kõigepealt just esivanemad sinna kuuluvadki, sest kogukond on esivanemate igavene tagasitulek.

Hiljaaegu on teisele poole rännanud kaks rändhõimlast, kes kirjutasid enamiku oma mõjukamaid tekste möödunud sajandil, aga ei püsinud päriselt paigal ka viimased paarkümmend aastat, nii et nende looming on ikka veel osa nüüdisajast. Üks neist oli Ene Mihkelson, minu meelest kõige omapärasemaid figuure kogu eesti kirjanduses. Mihkelsoni luule ja proosa näitavad, et luule ja proosa ei olegi õieti kaks ise asja, vaid üks ja seesama liikumine, mis kulgeb lihtsalt erinevas tempos. Sõja tagasilöök ja lapsepõlvetrauma võib inimest saata kogu elu, aga ta saab sellest teha midagi iseendast suuremat, kaevata käigu, luua müütilise ruumi, mis ulatub kitsast poliitilisest reaalsusest välja. Mihkelsoni luule elabki selles müütilises ruumis, ta on korraga siinpool ja sealpool, käies justkui läbi seinte, ilma neid ometi maha kiskumata. Mihkelsoni proosa on ainult moepärast fiktsioon, see ei leiuta midagi, vaid kaardistab teatavat rada, mille kaudu luule ruumini jõuda. Eneken Laanes on leidnud, et „Ahasveeruse uni” on „traumanarratiiv ka teksti tasandil”, mis „lähtub trauma kordamise loogikast ja aimab järele selle rütme”.[1] „Unes või ilmsi kuuldud või loetud sõnad, väljendid ja laused hakkavad jutustajat kummitama ja erinevates kontekstides taastulema. Neist kõige markantsem on väljend „metsa poole”, millega üks jutustaja koduküla elanikke iseloomustab tema isapoolset suguvõsa. Metsa poole tähendab siin hullu „omapärase” ja „võõra” mõttes. [—] Kuid metsa poole olemine on selles romaanis ka metsavennaks olemine ja kõik metsa või metslaseks olemise tähendused kleepuvad selle kordumise kaudu ka metsavennaks olemise külge.”[2] Ene Mihkelsoni vaevas kogu elu metsavennana hukkunud isa saatus, kuid enne surma jõudis ta sellele viimaks ka jälile. Üksi jäänud mees varjas end öösel heinaküünis. Tema kinnivõtmiseks koguti kuusteist operatiivtöötajat, aga neli neist pidid minema teise ilma, enne kui metsavend tapeti. Seda rääkis Ene mulle uhkusega. Tema elu ja looming olid üks ja seesama protsess, ta tahtiski olla metsa poole ja suutis seda tahet ka väljendada, veenvamalt kui keegi teine. Ene Mihkelson oligi mets.

Teine suur rändhõimlane oli Jaan Kaplinski. Kaplinski luule mõju on raske üle hinnata, see on toiminud juba pool sajandit, hargnenud, koondunud ja paljunenud. Seejuures oli ta aga silmapaistvalt püsitu ja rahutu, muutes sageli suunda, leiutades uusi vorme ja vahetades ühe laadi teise vastu. Kaplinski „Valitud luuletuste” saatesõnas kirjutab Märt Väljataga: „Tema stoilise oleku all pulbitses nii mõnigi radikaalne kinnisidee. Ta oli üliharitud kultuuritegelane, kes ei armastanud kultuuri, vähemalt mitte selle väliseid ilminguid, ega kirjan­dustki. Ta oli luuletaja, kes ei usaldanud keelt, sõnade võimet tabada tõelust. Eluaeg tõrjus tema vabadust ihkav ja ülitundlik vaim püüdlusi lasta ennast defineerida, piiritleda, värvata ja paika panna.”[3] Niisugune iseloomustus tundub olevat täpne, kuid kummaline on tõsiasi, et isegi see määratlus ei pea päriselt paika. Viimastel eluaastatel püüdis Kaplinski oma püsitusest vabaneda, leida soliidset identiteeti, ja kuigi tema luulesse ei jäänud sellest mingit märki, on see nüüd üldiselt teada. Mõnede jaoks oli see nähtavasti rõõmu­sõnum. Teiste silmis oli pöördumine patriarhaalse vastureligiooni poole õnnetu tagasi­langus, mida hea meelega ei usukski. Kuulun ise viimaste hulka, kuid pean ometi tunnistama, et Kaplinski suutis jääda lõpuni määramatuks, koguni iseennast tühistavaks. Isegi tema elulool pole kindlat kuju, see lõpeb justkui küsi­märgiga, millele keegi enam vastust lisada ei saa. Üks on siiski selge: nii Kaplinski kui ka Mihkelson olid rändhõimlased, kelle elu möödus isa kadumise tähe all. Psühhoanalüüsis on seda nimetatud ka Telemachose kompleksiks. Mõistagi olid nende otsingud väga erinevad, kuid kättesaamatu isafiguuri määrav roll on sedavõrd eksplitsiitne, et sellest ei saa kõrvale vaadata. Seda imetlusväärsem ongi, et tardumise ja suikumise asemel jäid nad ülimalt liikuvaks, metsikuks, isegi nomaadlikuks.

 

4

Digitaalne ühiskond on afektiivne. Tõsisema emotsiooni kogumiseks pole mahti, reageerida tuleb kohe ja nii äärmuslikult, kui saab. Veel vähem on aega kontemplatsiooniks, tunnete kujunemiseks. Seetõttu on afektiivne ka poliitika ja sellega peavad arvestama kõik. „Alternatiivse poliitika tegemisel ei peaks võitlema mõttega, et poliitika on muutunud afektiivseks,” arvab Brian Massumi. „Pigem tuleb ise õppida samal tasandil toimima – vastama afektiivsele häälestusele afektiivse häälestusega. Selleks on vaja omamoodi performatiivset, teatraalset või esteetilist lähenemist poliitikale.”[4] Muidugi tungib afektiivsus ka kirjandusse, sest kirjandus on ühiskond ja pääsu pole: tuleb kas rünnata või põgeneda.

Üks tugevamaid alternatiivseid voole, mis sel sajandil ilmunud, on patriarhaalse sunnismaisuse vastu suunatud kirjandus, eriti luule. Kümmekond aastat tagasi algas asi raamatuga „Kes kardab Sveta Grigorjevat?” (2013), nüüdseks on sellest aga saanud võimas ühishääl, mis juba meenutab koori antiikses tragöödias.[5] Paljud neist tegijatest on avaldanud raamatuid (Teele Lember, Mari-Liis Müürsepp, Anna Kaare), kuid sellega liikumine muidugi ei piirdu, sest väga sarnaseid hääli kostab luuleprõmmudel ja sümpatiseerivates ajakirjades. Tore on see, et need tekstid on enamasti vaimukad, iroonilised ja mitmekihilised, nõnda et neist võib rõõmu tunda igaüks, kes just ei ole hangunud kaitsemehhanismide kesta. Kogu naiselik raev paisatakse suurejoonelise hoovusena ilmarahva ette, siin pole salavimmal enam mingit kohta ja tekib tunne, et midagi on muutumas, kõik ei lähe ühtviisi mulksudes torust alla. Samas võiks kahtlustada ka vastupidist: naiste elu on läinud pingelisemaks, ümberringi vohab „toksiline maskuliinsus” ehk otse öeldes meeste lollus, ja sellele lihtsalt ei saagi enam pehmelt ja mahedalt vastata. Küllap on lugu nõndagi. Aga sellegipoolest mõjub kosutavalt iga uus hääl, mis ei saanud mitte vaiki olla ja joonistab välja tüüpilisi kogemusi, mida päevalehtede kolumnid just innukalt ei vahenda.

Mõistagi ei kuulu afektiivne teatraalsus üksnes feministlikule väljale. Samasugust hoiakut võib märgata väga erinevatel luuletajatel, nagu näiteks Jürgen Rooste või Jüri Kolk. Afekteeritud keskkonnas tuleb vallata afektide keelt, tuleb õppida sellega mängima ja ka nalja viskama, olgu see pealegi võllanali. On keeru­kamaid luuletajaid, nagu Elo Viiding, kellel on feminismiga selge ühisosa, kuid kelle iroonia astmed moodustavad nii kõrge trepi, et välja võib lugeda mitu sõnumit korraga, ilma et need alati ühilduks. Peale selle on afektiivne ka kirjandus, mis ületab piire lihtsalt selleks, et piire ületada, nii et motivatsioon pole alati arusaadav. Janek Kraavi jälgedes nimetatakse seda nüüd „transgressiivseks kirjanduseks”.[6] Iseenesest pole transgressiivsus eesti kirjanduses uus, paljud mäletavad veel ropendamise-poleemikaid 1990. aastatel; tollal ilmus ka mitmeid transgressiivse klassika tõlkeid (markii de Sade, Georges Bataille, Leopold von Sacher-Masoch). Kraavi seostab transgressiivsuse taastulekut ennekõike Kaur Kenderi kohtuprotsessiga (2017). Tagasivaates näib siiski, et põhiküsimus on seisnenud milleski muus. Tänapäeval on nimelt väga raske otsustada, mis on juriidilise sõnavabaduse faktiline sisu: kuna veebikeskkonnas kasutatakse sõnavabadust peamiselt eriarvamuste mahasurumiseks ja valeinfo levitamiseks, on see mõiste purunenud kildudeks, mida enam kokku panna ei õnnestu. Neid kilde on ühtviisi raske nii kaitsta kui ka rünnata, sest mõlemal juhul saab ogarat „sõnavabadust” kasutada mõistlike argumentide lömastamiseks. On täiesti selge, et sõnavabaduse kontseptsioon tuleks asendada arutlemisvabadusega (Kanti räsonieren), aga kuidas seda teha, see nii selge ei ole.

Ägedad afektid on sunnismaisuse sümptom. Neid toidab see inimtihe hiigel­müür, mis me oma elu ümber oleme ehitanud. Kirjandus peab seda müüri paratamatult toksima, kasutades ikka vana head epateerimishaamrit. Kui nüüd mõni kivi juhuslikult välja langeb, mida me siis näeme? Ja kuidas äranähtut nimetada?

 

5

Üks võimalus seda nimetada on öelda: tunne. Sa ei pea tundma iseennast, aga sa pead tundma oma tunnet: saa teda tundma, saa oma tunde tundjaks. Umbes nõnda võiks kokku võtta Tõnis Vilu „Tundekasvatuse” (2020) peamise idee. Raamatu keskmes on subjekt, kes on afektidest silmanähtavalt tüdinenud – ja see on veel pehmelt öeldud. Enesetapu asemel on ta pagenud Jaapanisse ja elab seal inkognito; kui baari tuleb sisse kamp eestlasi, teeskleb ta, et ei saa nende jutust aru. Ometi on raamat laetud üha tiheneva Eesti-kogemusega. Kuid see ei ole afekt, ega isegi emotsioon, vaid tunne, mida nende luuletuste mina endas aegamööda kasvatab.

Kõigepealt lillad sirelid, siis kohe valged – paber
tuleb pärast värve. Pihlakaõite palju vängem,
peaaegu et kuselõhnaline uim. Läbi võilillede
jookseb kass nagu unustatud nimi.

See kõik muutub nii selgeks, et õue pole õieti
vaja minnagi.

Võiks ju arvata, et surun kõike seda head tihkelt
vastu oma nahka…[7]

Vilu on viimase kümnendi kõige silmapaistvam luuletaja, kelle iga raamat on seni ise nägu. Kui panna „Tundekasvatuse” kõrvale „Libavere” (2018) või „Igavene kevad” (2015), võiks mõelda, et kõik kolm on erineva autori kirjutatud. Lühikese ajaga on Vilu toonud eesti luulesse rohkem uusi tonaalsusi kui ­1990-ndate alguses Krull, Kivisildnik ja Kesküla ühtekokku. See luule on eksimatult tundekeskne, kogemusekeskne ja keelekeskne, kuid too tunne, kogemus ja keel pole varasemast sugugi tuttavad – siin luuakse midagi hoopis uut. Vilu on ehtne rändhõimlane, meie sajandi dekadentsi meister, ta jätkab ilmselgelt Baudelaire’i ammust projekti kirjutada luulet lugejale, kelle jaoks šokielamus on muutunud normiks; mõttetutest ihadest vaevatud, digiorjusest räsitud depressiivsele elukale, keda kutsutakse tänapäeva inimeseks.

Kuid kes on kõige elavam rändhõimlane praeguses eesti proosas? Minu meelest pole siin erilist kahtlust: see on jätkuvalt Andrus Kivirähk, erakordne jutustaja, kelle kujutlusvõime on täiesti vaba ja keel sedavõrd paindlik, et ka päris vigurlikud mõttekäigud jõuavad vaevata kohale. Kivirähk orienteerub lahedalt pärimuses, kirjanduslikus traditsioonis ja kõigis temale olulistes žanrites. Tema tekstidel on alati vähemalt kolm kihti: meelelahutuslik, elutunnetuslik ja sisekaemuslik, kuid need lähevad sedavõrd pidevana üksteiseks üle, et nende eristamine pole sugugi lihtne. Kivirähki romaanides peitub alati müütiline mõõde, need osutavad alati veel millelegi, mis jääb lõpuni tabamatuks; tema novellides on ikka mõni hüperboolne nipp, mis pöörab igapäevased asjad ootamatult kosmiliseks; tema lastejutte kannab võimas animistlik hoovus, mis lummab ka täiskasvanuid. On täiesti jahmatav, kuidas ta näiteks romaanis „Sinine sarvedega loom” (2019) esitab mütoloogilist samaaegsust, müütiliste figuuride väesolu, mis võib lakkamatult uuesti aktualiseeruda. Peategelane joonistab muinasmaal laudu tassivat Kalevipoega; see keerab metsa vahele, aga ilmub veidi aja pärast jälle nähtavale, tassides laudu nii nagu ennegi:

Siis ma sain aru, et ega ta ei viigi neid kuhugi, niisama kannab. Umbes nii, nagu Linda muudkui ehitab Kalevi kalmu või siis nutab oma mehe surnukeha juures. Ja see ehitamine ning nutmine ei lõpe ka kunagi. Täpselt nagu laudade tassiminegi. Tassib, tassib ja jääbki tassima. Kui mina ei viitsi seda tassimist enam vaadata, siis tuleb lihtsalt minna ja otsida üles mõni teine Kalevipoeg: selline, kes ei tassi, vaid peab jahti või kasvatab tiritamme ja võitleb sortsidega. Noh, tegelikult on see muidugi ikka seesama Kalevipoeg. Ainult teisel ajal ja teises kohas.
Niisamuti nagu mina olen korraga kahes kohas. Siin muinasmaal ja samal ajal ka merekindluses. See tähendab, seal mind hetkel küll pole, aga ainult sel hetkel. Kohe, kui ma tagasi lähen, olen ma jälle seal ja keegi pole minu puudumist märganudki.[8]

Sellisele kirjeldusele ei saa enam midagi lisada. Siin on leitud müütiline vormel, seotud see fiktsiooni kaudu ajalooga ning antud siis huumori abil tänapäevane vaatepunkt. Eeskuju on selge ja muljet avaldav, ometi pole seda lihtne järele teha.

Mis puutub esseistikasse, siis ei ole silmapaistvaimat rändhõimlast siingi vaja kaua otsida: see on Valdur Mikita, kelle eksperimentaalsed arutlused metsast ja mitmiktajust on paljusid liikuva vaimuga lugejaid juba tükk aega köitnud. Mikita tekstid on esseed sõna algupärasemas tähenduses, nõnda nagu seda mõistis Michel de Montaigne. Need on katsed, vabad improvisatsioonid, mis külgnevad ka poeesia ja fiktsiooniga, aga ei ole õieti see ega teine. Manifesti­laadses peatükis „Homo silvaticus” kirjutab Mikita: „Kuna sünesteesia võib kombineerida omavahel kõiki meeli, siis eksisteerib maailmas põhi­mõtteliselt kümneid erinevaid reaalsusi, mida teistel inimestel on võimalik üksnes kaudselt mõista. Kuna sünesteedi mitmiktaju on aga täpselt sama reaalne nagu tavainimese jaoks kuulmine või nägemine, siis on võimalik sellele tajule rajada „oma” kunstivorme, luues sünesteetiliste elamuste baasil n-ö oma isiklik keel, sepistades nõnda täiesti uusi maailmu. [—] Ilmselt on olnud kultuure, mis on püüdnud inimeste elu mõtestada just nende eraldi reaalsuste kaudu.”[9]

Õigupoolest kirjeldab Mikita siin ju küttide-korilaste elutunnet, nende avaramat maailmataju, ümbritseva dünaamilise tõlgendamise võimet, animistlikku väge. „Puuoksad, tuul rohus, paisuv pilveserv, vihmapiisad, linnud, kärbsed – kõik see jõuab kuidagi ajju, lülitab sisse sünapsid. Õues on meel alati erksam. Usun, et see tunne on omane paljudele inimestele, kuid nad ei oska enamasti seletada, mil viisil mets aitab mõtelda. Seletus on minu meelest lihtne: mets lülitab sisse inimesele looduse kaasa antud mitmiktaju.”[10] Niisuguste arutluste põhjal loob Mikita utoopilise nägemuse, milles kogu eesti rahvast saab kirjeldada metsarahvana. Nõnda satuvad eestlased justkui suurendusklaasi alla, muutuvad üleelusuuruseks, iseendast paremaks, ilma et sellest tuleneks mingit arengukava või poliitilist programmi. Kas see on soomeugrilus? Kas see on rahvuskonservatism? Juhul kui on, kirjutan neile kahe käega alla, aga kui ei ole, võivad mõlemad minu pärast seenele sõita. Mikita on avastanud väikese bušmani, kes elab igaühe sees ega kao mitte kuhugi. Saan muidugi aru, miks sunnismaine mõtlemine selle peale tagajalgadele tõuseb, miks Eesti eripära ruttu tahetakse ajaloolise determinismi võrku mässida.[11] Aga see on nagu lauajalgpall kuskil kõrtsitoas, mida ei saa metsas uitamisega võrreldagi.

 

6

Luule on paratamatult keelekeskne. Selles mõttes on ta alati ka tekstikeskne, kuigi võib seda varjata. Olen kuulnud väidet, et tekstikeskset postmodernismi polevat enam olemas. Kuidas nii? Minu meelest on tekstikesksust piisavalt, vahest isegi rohkem kui kunagi varem. Ehk on asi lihtsalt selles, et mingit „postmodernismi” polnudki kunagi olemas? Et see oli kõigest miraaž või seinale joonistatud tont?

Vahest peaks lähenema hoopis teise nurga alt. Kui kõikjal valitsevad afektid, võib kirjandus neid enda kasuks ümber pöörata, ironiseerida, epateerida, taguda emotsioonideks, mis ulatuvad palju sügavamale ja viivad järele­mõeldud tegudeni, mille taustaks on mõistlik kava; aga ta võib afektidele ka vastanduda, keskenduda refleksioonile, tunnete kasvatamisele ja kujutluste loomisele. Nõnda kujundatakse teistsugust mõtlemist, mis on Kesk-Ameerika vastu­panu­liikumistes saanud nimeks sentipensar, tundemõtlemine.[12] Tundemõtlemine erineb põhjalikult sellest, mida praeguses võimudiskursuses tavaliselt nimetatakse ratsionaalsuseks, sest ratsionaalsus märgib seal arvväärtuste vahetut teisendamist afektideks („ratsionaalsust” nii mõista on küll ekslik, aga see on teine teema). Nii saab ratsionaalsuse abil õigustada ökotsiidi ja genotsiidi, kõikvõimalikku hävitustööd, reostamist ja lagastamist, sest arvud ju näitavad, et toimus majanduskasv! Siin eeldatakse vahetut afektiivset reaktsiooni, mis tähenduse vahele jätab ega lase ligi ühtki tõsisemat emotsiooni, rääkimata tundest. Tunne vallandab kohe mõtlemise, viib sisulise aruteluni. Tundemõtlemine ongi see kultuuriline protseduur, mis vahetu afektiivsuse tõkestab ja lähtub alati toimuva tähendusest, mitte arvväärtustest. Tundemõtlemine on luule tegelik aine, luule kvintessents.

Suur osa praegusest luulest kujutab endast afektiivsuse vastumürki. Võib nimetada rea olulisi nimesid, ilma et loetelu sellega ammenduks: Kalju Kruusa, Maarja Kangro, Mart Kangur, Aare Pilv, Carolina Pihelgas, Marko Kompus, Kristjan Haljak, Triin Paja. Panin siin meelega kõrvuti väga erinevad figuurid, keda tavaliselt ühe katuse alla ei paigutata, kuid kellel on siiski oluline ühisjoon: nad kõik on refleksiivsed, ühendavad tundmise ja mõtlemise, loovad kujutluse ruumi, kus asjad tulevad määratud seostest lahti ja loovad uusi, väga ­dünaamilisi kooslusi. Kõigile neile luuletajatele on ühine ka suund teatava impersonaalsuse poole, järkjärguline eemaldumine autori isikust, et luua sõltumatu lausuja, kes väljendab asju, mis ühe isiku lausumisse kunagi ära ei mahuks (impersonaalsuse äärmus on mõistagi Kompus).[13] Tihti pöördutakse proosaluuletuse vormi poole, mis lubab refleksiivset hoiakut laiendada, annab suurema retoorilise vabaduse ja hõlbustab jutustava hääle moodustamist. Sest impersonaalsust toetab sageli narratiivsus, mis pole ainult mahukate romaanide eesõigus. Tõsi küll, narratiivsus on ka hüperpersonaalsuse tunnus, eriti kui liigutakse proosa poolt luulesse (Peeter Sauter).[14] Mimeetiline see luule siiski olla ei pruugi, siia sobivad nagu valatult kõikvõimalikud intertekstuaalsed trikid ja keelemängud, mis midagi ei representeeri ja toidavad kujutlust ainsagi pildita. Lühidalt, tegemist on võimsa vooluga, mis taotleb tunnete emantsipatsiooni ja mõtlemise autonoomiat, kasutades selleks kõiki sobivaid vahendeid.

Loomulikult on olemas ka luulet, mille tundekasvatus põhineb romantilisel traditsioonil või modernismi klassikal (näiteks Mehis Heinsaar või Kristiina Ehin). Ülesehitus on teine, kuid ta paigutub samuti afektiivsuse vastas­poolele. Selle kõrval on aga rohkesti tekste, mis küll harjumuspäraselt luule kategooriasse ei kuulu, aga on ikkagi silmatorkavalt keelekesksed. Ennekõike on sellest vallast ;paranoia väljaanded, ja muidugi Kiwa enda tekstid. On jutustavat kirjandust, kus esile tõuseb just lopsakalt hübriidne keel (Paavo Matsini romaanid). On teos, mis on kirjutatud väljamõeldud keeles ja taotleb tähenduse absoluutset puudumist (Jaan Malini „Maa ja ilm”, 2015). On „Olematute raamatute antoloogia” (2014), kus kirjeldatakse kuueteistkümnel eri viisil teoseid, mida ühel või teisel põhjusel olemas ei ole. Siin on küsimus luule piiridest. Kas see, mida teispool maakera hakati poole sajandi eest kutsuma language poetry, on ka meil keeleluule või mitte? Nii või teisiti, tegemist on isemoodi rändhõimudega, kellel refleksioon ja afektiivsus äkki seisavad külg külje kõrval. Ehk täpsemalt öeldes: sellised tekstid just reflekteerivadki keele afektiivse väe üle, tehes selle üle peent nalja ning jäädes nii suhteliselt esoteeriliseks, kuid mitte mõjutuks.

 

7

Mulle on alati imponeerinud kirjanduslood. See võib paista paradoksaalne, sest kirjanduslugu on sunnismaisuse kõige üleküpsenum vorm, selles ilmuvad kõik autorid raami sätitud piltidena, ajaliselt järjestatuna, eluliselt paika panduna, standardiseerituna ja hierarhiseerituna. Kirjanduslugu on nagu lappideks lõigutud maa, kus iga tüki peal elab sunnismaine talupoeg, kes peab oma põllunatukest eluaeg harima, et maksta õiguse eest sellel elada ja orjatööd teha. „Üksindusemeeleolust ennast välja lülita, tegutse ja ela leppides!” kirjutas kunagi Eesti kõige lapselikum ja omapärasem luuletaja. „Ära mõtle kaugustest, kus keegi sind ei tülita. Ära mõtle elust steppides.”

Ometi on kirjanduslool üks vastuoluline omadus: ta võimaldab end kogu sellest kupatusest lahti rebida, silmitseda kõike ligidalt ja ometi eemalt, nii nagu metsloom puude vahelt silmitseb inimeste veidraid askeldusi. Siis võib jälle ümber pöörata ja metsa vahele kaduda, hääletul ilvesesammul. Tundub, et just nõnda vaatangi ma kolme mahukat ja hõlmavat katset: Cornelius Hassel­blatti „Eesti kirjanduse ajalugu”, Jaan Unduski „Eesti kirjanike ilmavaatest” ja Tiit Hennoste „Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul”, kõik ilmunud aastal 2016. Nimetan neid just katseteks, sest kui kõik kolm lauale kõrvuti seada, ei paista ükski neist lõplik ega definitiivne, kuid igal on oma märgatav isikupära.

Hasselblatti teos on estofiili teos. Estofiilide tekstidel on alati oma eriline võlu: need inimesed tegelevad alaga, millega nad pole sunnitud tegelema, mis ei too suurt midagi sisse, mis on valitud lihtsalt lustist, uudishimust ja teo­tahtest. Hasselblatt toetub soliidsetele allikatele, kuid ometi jookseb jutt mängleva kergusega, sellest ei õhku vähematki raskuse vaimu. Liigset originaalsust siit otsida ei tasu, samuti mitte lõplikku õigusemõistmist. Hasselblatt tunnistab, et „hinnanguid ühele või teisele kirjandusele mõjutavad paratamatult arvamused, mis pärinevad kõikmõeldavatest eelnevalt loetud käsitlustest ning mis samuti teatud kujul uude teksti edasi kanduvad”.[15] Torkab silma, et Hasselblatti käsitlus on tugevasti proosakeskne, teoste sisu jutustatakse ümber, seostades neid ajaloolise konteksti ja autori biograafiaga; luuletajaid käsitlevad tekstilõigud on lühikesed ja hüplikud, autorite iseloomustustel pole alati piisavalt jumet. Küllap on see tingitud tõsiasjast, et raamat on algselt kirjutatud saksa keeles (2006), mistõttu oli raske näiteid tuua. Hasselblatti teose kulminatsiooniks kujuneb Jaan Krossi peatükk, mis on kirjutatud ehtsa vaimustuse ja sisseelamisega, nii et lausa särtsub. Pärast seda muutub vaatlus hõredaks ja kuidagi juhuslikuks, iseäranis luule osas. Siiski kinnitab Hasselblatt raamatu lõpulehekülgedel: „Mis kirjandusse puutub, on eestlaste tõeline kirg kahtlemata luulekunst.”[16]

Unduski raamat on erudiidi piibel. Raamat on kronoloogiliselt liigendatud, kuid kuna peatükid on kirjutatud erinevatel aegadel, on Undusk otsinud neile siduvat lõime, ja selleks on saanud maailmavaade: selle all mõistab ta „mingit isiklikumalt läbimõeldud ning piisavalt kirgastunud vahekorda olemise ja tunnetuse põhiküsimustega”.[17] Maailmavaateta kirjanik ei paku Unduskile erilist huvi, isegi kui teda on tore lugeda. „See ülim, mida ma kirjandusest otsin, on eksistentsi esiletulek – isik, kes kehtestab taas maailma.”[18] Siinkohal tekkis minul lugedes kahtlus, kas just sellepärast ongi autorite valik Unduski teoses nii imelikult lünklik? Või peaks teose õige pealkiri olema „Mõnede eesti kirjanike ilmavaatest”? Ei saa midagi parata, aga minule lähevad korda just kosmilised kirjanikud, kelle tekstides on müütiline mõõde, keda üldse ei huvita „eksistentsi esiletulek” ja kes mitte midagi ei kehtesta. Mozartlikud loojad, dionüüsilised hinged, keda kannustab paljususe rõõm, kes ei takerdu inimlikku olemisse ega jää konutama eksistentsi kongi. Heakene küll, maailmavaade võib ju olla, neid võib olla isegi mitu (tavaliselt on!), aga kirjutamise mõte on siiski midagi muud: avada üks uks. Võib-olla see ei õnnestu, kuid ka siis on vähemasti proovitud. Unduski teos jätab mind natuke nõutuks, justkui oleks pastor kulutanud meeletult energiat, et pidada äge pühapäevajutlus: kantslis saab ta tiivad, hääl kaigub võlvide all, aga kui kõik on läbi, läheb rahvas tagasi koju, mitte midagi pole muutunud.

Varsti pärast ilmumist kirjutas Unduski raamatust väga sümpaatse arvustuse Marju Lepajõe. Tema nägi Unduski töös inventio’t, uurimuslikku keerist, mille käigus motiiv või probleem leitakse ainest endast.[19] Tõepoolest. Lepajõe viitab ka Unduski substantsi-mõistele, mis seda uurimistööd põhjendab, ja tsiteerib tema usutunnistust: „Iga tõsiseltvõetav, midagi keeles ja keele kaudu otsiv, milleski keele enese vahenditega selgusele jõuda tahtev tekst pole muud kui jaht substantsiaalsusele.”[20] Siin paistabki olevat punkt, kus olen sügavalt eri meelt. Substantsiaalsus on Unduski sõna sunnismaisuse kohta. Substantsi mõiste on küll näpatud Spinozalt, aga sellest on saanud metafüüsiline koppel, kuhu kõik kariloomad aetakse, et ise põllulapil orjata. Mõned inimesed arvavad, et vanglas on elu lihtsam. Aga mina ei näe mingit põhjust, miks selle poole püüelda.

Hennoste „Eesti kirjanduslik avangard” on muidugi hoopis teine tera. Siin luuakse ühekorraga süsteemset ülevaadet, kirjanduslikku konteksti ja modernismi-teooriat. Fookuses ei ole mitte isikud, vaid liikumised, jälgitakse dünaamikat ja kõrvutatakse erinevaid mudeleid selle mõtestamiseks. „On kerge näha, et kirjandus ei koosne lihtsalt üksikutest teostest ja/või autoritest, vaid selle sees moodustuvad tihedamalt seotud kogumid. Samas on kogumite terminoloogia olnud alati ebakindel, varieeruv ja vastuoluline. Samad terminid on kandnud ja kannavad eri tähendusi ning eri termineid on kasutatud samade nähtuste märkimiseks.”[21] Siin pole jälgegi isikukesksusest, eksistentsiaalsusest ega substantsiaalsusest: joonistatakse välja võimsaid jõujooni, mis on toiminud üle keele­piiride, ja mis lõppkokkuvõttes jäävad ikkagi määramatuks, kuigi neid saab kaardistada päris mitmel, mõnikord lepitamatul viisil.

Hennostel ei paista välja mingit nähtavat eelistust autorite, žanrite ega ideoloogiate suhtes. Luulet ja proosat kohtleb ta võrdselt, aga vajaduse korral teeb neil selgesti vahet: „Avangardismi, modernismi ja arjergardi puhul peetakse silmas kõrgkirjandust. Selle kõrval on 20. sajandil väga tähtis ka levikirjandus (kommertskirjandus, žanrikirjandus). Selles osas erinevad luule ja proosa põhimõtteliselt.”[22] Hennoste stiil on napp, seda võiks marinettilikult nimetada „telegrammistiiliks”, kui ainult tänapäeval keegi veel teaks, mis on telegramm. Samas loob aga üldpilt ometi suure skeemi, mis eemalt vaadates kumab panoraamsena – ühesõnaga, kildudest tekib mosaiik. Minu meelest on Hennoste lähenemine kirjandusloole parim, siit tuleb lihtsalt edasi minna.

Kirjanduslugu ei olegi tingimata sunnismaine. Hennoste näitab, et see võib olla niisama rändav nagu kõige parem luule. Veel enamat võib teha kirjandusteooria, mis praegu Eestis eriti esile ei tõuse, aga võimalused on siiski avatud. Peagi ilmub uusi jagunemisi, lahknemisi ja koondumisi, mida me praegu ette ei näe. Veel tuleb rändhõimlasi, tuleb musttuhat tunnet. Kui tsiteerida veel üks kord luuletajat, kes on siia endale pesa teinud: neile annan ma siis oma vabaduse, mis minust läbi lendas.

 

 

[1]E. Laanes, Lepitamatud dialoogid. Subjekt ja mälu nõukogudejärgses Eesti romaanis. Tallinn, 2009, lk 164. Laanes keskendub siin romaanile „Ahasveeruse uni” (2001).

[2]E. Laanes, Lepitamatud dialoogid, lk 165.

[3]M. Väljataga, Jaan Kaplinski luulest. Rmt: J. Kaplinski, Valitud luuletused. Tallinn, 2021, lk 374.

[4]B. Massumi, Politics of Affect. Cambridge, 2015, lk 34.

[5] Joosep Susi juhtis minu tähelepanu seigale, et afektiivne naisluule ei alga paugupealt Sveta Grigorjevast. See on tõsi. Grigorjeva ise on maininud olulise tõukena Triin Tasuja „Provintsiluulet” (2009), mis mõjus talle äratavalt: „Sain sellest nii suure elamuse, et hakkasin uuesti kirjutama.” („Värske Rõhk” nr 36, 2013, lk 59.) Tasuja omakorda on väitnud, et tema vormiline eeskuju olevat olnud fs: „Fs-i luule puhul on isegi nii, et ma ei kirjutaks samamoodi, nagu ma kirjutan, kui ma ei oleks tema luulet lugenud. Mitte temaatiliselt, vaid pigem väljendusliku konkreetsuse mõttes kirjutaksin ehk teises registris.” („Värske Rõhk” nr 19, 2009, lk 74.) Mõlemad peavad veel määravaks Charles Bukowski mõju; Tasuja meelest on Bukowski „ülimalt inspireeriv – nagu päris”, Grigorjeva aga lausa hüüatab: „Bukowski on jumal!” Niisiis on selle suuna lätted tegelikult üpris mehised, ehk teisisõnu: afektiivne naisluule ja afektiivne meesluule on sama mündi kaks külge.

[6] Vt: Transgressiivne kunstnik on teistmoodi inimtüüp. Intervjuu Janek Kraaviga. „Müürileht” 2022, märts.

[7]T. Vilu, Tundekasvatus. Jaapani surmaluuletused. Tartu, 2020, lk 59.

[8]A. Kivirähk, Sinine sarvedega loom. Tallinn, 2019, lk 177.

[9]V. Mikita, Lingvistiline mets: tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi. Välgi metsad, 2013, lk 25.

[10]Sealsamas, lk 25–26.

[11] Vt: T. Jonuks, A. Remmel, Metsarahva kujunemine. Retrospektiivne vaade müüdi­loomele. „Keel ja Kirjandus” 2020, nr 6, lk 459–475.

[12] Vt: A. Escobar, Sentipensar con la tierra: nuevas lecturas sobre desarrollo, territorio y diferencia. Medellin, 2014. Samuti vt: A. Escobar, Pluriversal Politics: the Real and the Possible. Durham and London, 2020, lk 41.

[13] Impersonaalsuse mõiste üle on palju vaieldud, kuni see viimaks soliidsest luuleteooriast välja kukkus, sest mõiste juurutajad olid sellega liiga vabalt manipuleerinud. Elioti ja Poundi impersonaalsusekäsitust analüüsides leidis Maud Ellmann, et nad kirjeldavad seda aina negatiivselt, andmata mõistele jaatavat sisu. „Kas see tähendab sündsust, tagasihoid­likkust ja eneseohjeldamist? Kas see eeldab oma mina varjamist või hävitamist? Või tähendab hoopiski, et luuletaja peaks oma ajast ja kohast transtsendeeruma, püüeldes universaalse nägemuse poole?” (M. Ellmann, The Poetics of Impersonality: T. S. Eliot and Ezra Pound. Edinburgh, 1987, lk 4.) Mina mõistan siin impersonaalsuse all lihtsalt seda, kui lausuja kogemus väljub individuaalsetest raamidest, nii et autori isiklikku mina pole kohal või seda ei saa luuletuse subjektiga samastada.

[14] Võib spekuleerida, kas mitte hüperpersonaalsus ei ole impersonaalsuse versioon, sest isikliku elu detailne läbivalgustamine loob autoril tugeva distantsi iseendaga. Tekib efekt, mida Arthur Rimbaud kunagi väljendas vormeliga „mina on keegi teine” (je est un autre). Selsamal põhjusel on tänapäeva jutustavat kirjandust tihti iseloomustatud kui „autofiktsiooni”, mis samuti eeldab, et autor vaataks iseennast kõrvalt nagu kedagi teist, saavutades nii paratamatult teatava impersonaalsuse.

[15]C. Hasselblatt, Eesti kirjanduse ajalugu. Tõlkinud M. Tarvas, M. Saagpakk, A. Mattheus. Tallinn–Tartu, 2016, lk 21.

[16]C. Hasselblatt, Eesti kirjanduse ajalugu, lk 676.

[17]J. Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. Tartu, 2016, lk 287.

[18]Sealsamas.

[19]M. Lepajõe, Substantsiga kahekesi. „Vikerkaar” 2017, nr 3, lk 105.

[20]Sealsamas, lk 106; vt: J. Undusk, Maagiline müstiline keel. Tallinn, 1998, lk 41.

[21]T. Hennoste, Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul: hüpped modernismi poole I. Tallinn–Tartu, 2016, lk 23.

[22]Sealsamas, lk 245.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood