Ma kaitsesin oma kandidaadikraadi (praegu vastab see doktorikraadile) 1976. aasta detsembris, umbes kolm kuud enne esimese lapse sündi. Kraad andis mulle võimaluse saada kindel töökoht Teaduste Akadeemia (tollal siis ENSV Teaduste Akadeemia) Majanduse Instituudis, sektoris, mille juhataja Ülo Ennuste oli armunud majanduse matemaatilise prognoosimise mudelitesse. Kuna tema oli ka mu kandidaaditöö juhendaja, siis kubises mu töö matemaatilistest valemitest, millest ma praegu enam midagi aru ei saaks. Ega ma pole kunagi matemaatikaga hästi läbi saanud, aga vist seepärast istuski mulle artiklite kirjutamine, just selles matemaatiliste prognoosimudelite sektoris. Minu juhendajale meeldisid prognoosimudelid, ta ajas need võimalikult keeruliseks, aga mina ei saanud sellest aru: kui tema kujundas mingi nähtuse jaoks mingi mudeli – valemite jada –, siis mina hakkasin seda lahti kirjutama, lihtsalt, et aru saada, mida see mudel tavalises elus peaks tähendama ja kuidas ta seal käituma hakkab. Selles päris elus… Ja siis tuli välja, et see mõistatamise-leidmise kirjeldus ongi majandusmatemaatiline artikkel. Siiamaani see hämmastab mind.

Aga tore oli uurida majanduslike näitajate aegridu, ennustada nende võimalikku muutumist ja kirjutada artikleid. See oli minu jaoks mingit pidi lihtsam kui „ilukirjutamine”, igavam, aga lihtsam. Sest mingi jutt – romaan, novell – kujuneb kusagil olematuses, kirjutaja pea kohal. Sealt ilmuvad pildid ja tunded, mis käivad nende piltidega kaasas, ja sõnad – jah, sõnad on need, mida pead püüdma, sobivaid sõnu nende piltide väljendamiseks… See kõik on nii vaevaline. Kõige hullem on alustamisega: esimene lause – see klassikaline lause: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis…” Niisugust lauset tuleb vahel otsida kuude kaupa.

Artikliga, teadusliku artikliga, oli asi palju lihtsam: artiklit tuleb alustada abstract’iga – sisu lühikese kokkuvõttega – ja esimesed sõnad on ikka, traditsioone austades: „The paper deals with…” („Artiklis käsitletakse…”)

Vähemalt siis olid sellised kombed, kui mina artikleid kirjutasin. Viimati paarkümmend aastat tagasi…

Ei ole tõsi, nagu oleks „vene ajal” – nii me olime harjunud ütlema, aga tähendab see Nõukogude okupatsiooni aega –, nagu oleks siis olnud ligipääs ainult venekeelsele või Nõukogude Liidus avaldatud kirjandusele. Võib-olla oli see nii humanitaarteadustes, aga reaalteadustes oli teaduskirjandus meil suuremalt osalt ingliskeelne ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetistes avaldati eesti-, vene- ja ingliskeelseid artikleid. Ei olnud „soliidne”, kui kraadiga teadur ei suutnud paari aasta tagant avaldada ka midagi inglise keeles. Ja eestikeelsel artiklil oli tingimata ka ingliskeelne lühikokkuvõte.

Mina olin aastaks 1978 just kraadi kaitsnud ja selle kohta ka Moskvast kinnituse saanud. Seda kinnitust, millega kraad ametlikult tunnustati, tuli oodata kaua, vahel isegi paar aastat… Üks hirmutav lugu ringles selle kohta: keegi oli oodanud kolm aastat ja läinud siis Moskvasse asja uurima. Pika otsimise peale väitekiri leitigi: üks masinakirjutaja oli pannud selle oma istumise alla padjale lisaks – kõrgenduseks. Minu väitekirjaga nii hullusti ei läinud, kinnitus tuli suhteliselt kiiresti.

Ootamise ajal olin alustanud ingliskeelse artikli kirjutamist. See artikkel, nagu väitekiri ise ja eelnevad artiklid, oli teemal, kuidas tasakaalustada haridussüsteemi pakutavat ettevalmistust tööjõu tegeliku vajadusega. Seekord olin ma aga enda meelest välja mõelnud midagi väga huvitavat-kavalat, midagi täiesti uut, mida ma polnud ühestki majandusteaduslikust ajakirjast, ei meil ega välismaal, kunagi leidnud: kõik majandusmudelid olid sinnamaani sellised, et püüti hinnata, milline on tööjõuvajadus (prognoosida, milliseks ta tulevikus võib kujuneda), ja selle järgi siis leida, palju tuleb haridussüsteemi õppijaid vastu võtta ja neid välja koolitada, ja mis sealjuures just tähtis – kui palju kulusid tuleb selleks teha.

Mind huvitas aga teine asi: vaevalt et kunagi või kusagil – ka rikastes riikides – on küllalt raha ja võimalusi, et anda kõigile õppijatele parimat haridust; ikka tulevad kahjud võimaluste puudumisest. Minu meelest oleks tulnud hinnata, kui suurt kahju põhjustab haridussüsteemile (õppijad muidugi seal sees) ühe või teise ressursi puudulikkus, ja siis tuleks tasakaalustada ressursside paigutus nii, et kahjud oleksid võimalikult väikesed. Niisuguse (üldise, teoreetilise) mudeli ma siis ehitasingi. Järgmine artikkel oleks pidanud tulema konkreetsem: mis laadi kahjud on ja millised eksperdid oskaksid neid hinnata. Aga esialgu olin saanud valmis oma (vähemalt enese meelest) ilusa ja põneva, valemitest särava artikli INGLISE KEELES, eestikeelse abstract’iga (võib-olla lisaks ka venekeelsega – seda ma ei mäleta). Artikkel pidi rändama laia maailma, sest tollased TA Toimetised vastasid praegusele 1.1. standardile ja täitsid teadusajakirjade riiuleid üle kogu maailma.

Olin populaarse sisuga artikli – ilma valemiteta – kirjutanud ka ajakirjale Looming. Mäletan, et seisime koos peatoimetaja Kalle Kurega tema kabinetis ja rääkisime sellest artiklist. Minu mäletamist mööda oli siis välja tulnud juba Toimetiste signaaleksemplar ja Loomingu veerud – nii nimetati trükikoja esialgset väljatrükki, mis anti toimetajatele ja autorile üle vaadata ja kuhu sai parandusi teha.

Nii et kõik oli korras, ilus, rõõmus…

Ja siis tuli koolilaste mäss. Ja sellele otsa 40 kiri.

Oleks mu artikkel jõudnud ilmuda või oleks mäss olnud kaks kuud hiljem… Aga ta tuli just siis, ja äkki oli vaesusest ehk peenemalt öeldes – ressursside puudumisest – tulnud poliitiline küsimus: Nõukogude Liidus ei saanud millestki puudus olla! Ja eriti hariduses.

Artikkel lõigati Toimetistest välja (muidugi tsensori korraldusel). Aga mulle on millegipärast meelde jäänud, et Loomingus see siiski avaldati. Võib-olla selle kohtumise pärast seal toimetuses, kuhu oleks nagu aknast paistnud päike ja kus kõik tundus rõõmus ja rahulik… Seepärast siis nüüd, aastal 2024, üle 40 aasta hiljem, läksin seda otsima rahvusraamatukogu arhiivi.

Rahvusraamatukogu arhiivi enam ei ole – sellisel kujul, inimese jaoks, nagu see oli veel paarkümmend aastat tagasi. Nüüd on see digiteeritud: sa lähed arvutisse, ükskõik, kas raamatukogu väikeses toas, kus arvuti sind ootab, või koguni kodus. Avad arvuti ja võid sealt leida oma artikli. Ei ole enam paberi krabinat-sahinat ega vanade raamatute erilist lõhna; ei ole soojust… Mina läksin arvutisse, otsisin läbi kõik selle arvatava aastakäigu Loomingud, ja isegi aasta varasema ja aasta hilisema, aga oma artiklit ei leidnud. Siis palusin Toomas Haugi, et ehk on temal Loomingu arhiivist lihtsam otsida, ja temagi ei leidnud – ütles, et see, mis mul neil aastatel ilmunud, on ainult ilukirjandus.

Mida see tähendas? Minul on ju mälu hea ainult piltide ja tunnete suhtes. Need ütlesid küll, et seisime vastamisi Kalle Kurega toimetuse heledas toas, meeleolu oli rõõmus ja rahulik… Aga seda ma ju ei mäleta, millest me rääkisime – mälestusse jäi see õnnetu artikkel, aga võib-olla rääkisime hoopis mõnest teisest loost, mõnest väikesest novellist. Võib-olla ütles ta, et ilukirjanduse avaldamiseks ei ole mingeid takistusi? Mälestus võib alati olla petlik, sest mälestustesse segunevad sisetunded, lootused, ei tea, mis kõik…

Kalle Kurg oligi, vähemalt minu teada, sõbralik mees ja püüdis avaldada „kahtlasi” ja „piiripealseid” asju nii palju kui võimalik. Vist tuntuim lugu on, kui Mati Unt tahtis „Sügisballi” avaldada. (Siis oli kombeks, et romaan avaldati esialgu Loomingus, sest raamatute ilmumise ooteaeg oli kirjastustes väga pikk – heal juhul kaks aastat, aga tihtipeale rohkemgi. Looming oli siis nagu esitlus…)

Mati Unt kirjutas „Sügisballis” umbes nii (mul ei ole raamatut praegu käepärast, et saaksin täpselt järele vaadata): „Mees läks akna alla, võttis end ihualasti ja seisis…” Aga niisugust siivutut asja ei saanud nõukogudemaal juhtuda, et keegi võtab end ihualasti, selleks et nimme akna all seista. Kalle oli siis Matile nõu andnud: aga kui sa kirjutaksid näiteks, et riisus oma argise rüü ült…? Nii läkski alasti mees tsensuurist ilusasti läbi ja muutus legendiks. Mina kuulsin niisugust lugu kellegi kolmanda käest, Mati pidi olema seda ise edasi rääkinud, sest nad olid toimetuses kahekesi ja Kalle minu teada suur lobiseja ei olnud: naeratas, aga ei avaldanud omavahelisi vestlusi.

Jah, aga mina pean siiski uskuma, et ei õnnestunud temalgi avaldada lugu haridussüsteemi vaesusest. Sest miks mul muidu tuli just siis tunne, et ei ole enam mõtet kirjutada teaduslikke artikleid, parem ilukirjandust. Muidugi olen veel hiljemgi kirjutanud teadusartikleid – siis, kui pärast Eesti vabanemist sattusin tööle Tallinna Tehnikaülikooli. Aga siis oli kõik juba hoopis teisiti.

Akadeemia Toimetiste varianti hoidsin käsikirjana pikka aega alles, läbi mitmete kolimiste: Mustamäelt Õismäele, tagasi Mustamäele, sealt Kadriorgu, kus elan praegugi. Aga Kadriorgu ta vist siiski ei jõudnud – olen püüdnud otsida, aga ei leia…

Kas sellel on tähtsust? Ehk siiski minu enda jaoks – et mul ei kaoks illusioon, et kirjasõna ei hävi. Et mis üles kirjutatud, see ikka kunagi kusagil säilib. Aga ei ole nii – kõik olnu võib tasapisi kuidagi moonduda, kuhugi haihtuda, kaduda, ununeda…

Kuhugi Olematuse udusse.