Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer

Marin Laak

Indrek Hirv: „Kuldöölane”.
„Post Factum”, 2018. 83 lk.

Indrek Hirve ligi kolmekümne, valdavalt halli/musta kujundusega luulekogu kõrval mõjub „Kuldöölane” värske ja värvikana, ees- ja tagakaanel rohekollane raster ööliblika tiivast. „Posti­mehe” kirjastuse „Post Factum” heal paberil korralik trükis, süsimustast raamist hoolimata kuidagi läbipaistev, esmapilgul isegi helge. Kujundaja Artur Kuus on lugejaga elegantselt mänginud: iga luuletus on paigutatud uuele leheküljele, ent pikemad tekstid jätkuvad trepina järgmise lehekülje keskelt, mitte algusest. Imestasin, et selliseid luuletusi on „Kuldöölases” õigupoolest ainult kaks (lk 10—11 ja lk 12—13), ometi tekitasid need imeliku kontrolliseisundi, mis sundis raamatut pidevalt tagasi lehitsema — on see nüüd sama või juba uus luuletus? Selline korduv ülelugemine oli hea, luulekogu meisterlik kompositsioon hakkas järjest paremini silma.
Kui uskuda kataloogi, peaks tegu olema Indrek Hirve 29. luulekoguga, ent pärast küllaltki pikka vaikimist kuuenda raamatukesega 2015. aastal Andaluusias, „kusagil Marbella ja Gibraltari vahel” alustatud uute luuletuste tsüklist. Esimesed vihikud — „Kassitoome” (2015), „Südasügis” (2016), „Kuradisild” (2016), „Toomemägi on Emajõgi” (2016, kõik „Ilmamaa”) — võttis kokku Ülo Soosteri vinjettidega koondkogu „Inglisild” („Varrak”, 2016). Juba järgmisel aastal ilmus uus kõvakaaneline, samuti „Varrakus” ja Soosteri piltidega, mahukas „Ohvri­kivi” (2017). „Kuldöölase” raamat jätkab jõuliselt eelmistes kogudes alanud „uute tuulte otsimist”, nagu autor kogenud purjetajana ise on öelnud. Range vormiga Itaalia soneti asemele on tulnud omanäoline musikaalne, peaaegu laulev, siseriimide ja -rütmidega vabavärss. Pole siin mingitki sulistamist sõnadega, pigem on värsid napid, isegi sõnaahtrad, ent ilmselt ausad ja tahavad välja öelda valusaid asju.
Uusi tuuli on ka kujundikeeles. „Ohvrikivi” järelsõnas on kirjutanud Elli Soolo, et „Indreku element on vesi [—]. Vesi, ikka jõgi, harvem järv, tiik, meri…”. Ka „Kuldöölases” on palju vett, kuid see pole enam jõgi, vaid vee ürgjõud, ookean. Ent autor läheb siit veelgi kaugemale. „Kuldöölase” luuletused voolavad, õigemini voogavad üksteise sisse nagu hiidlained, kisuvad kaasa võimsate seisundiparalleelidega: „Sa magad mu unedes mu arm / puhas läbipaistev keha vastu mu jalgu / silmad kinni ja peopesad avatud // ja ma voolan su unne / sest ilma sinuta ei ole ma midagi / sinuga olen ma su uni mu arm” (lk 10). Sealsamas muutub see voogamine illusiooniks, tajutavaks, viimseni üles kruvitud ärevuseks. Sageli oksüümoronlikud sõnakooslused („su silituste jahe leek”, lk 12) toovad lugeja romantikalembesest mugavustsoonist armutult välja, kuni „ärevus ja lõikav selgus minus / lõikab su metsade vahele kui udu” (lk 10).
Teine kriitik, Alvar Loog on „Kassitoome” arvustuses maininud, et Hirve varasemas teatraalses Pierrot’-luules justkui puuduks nii iha subjekt kui ka objekt, „mina” ja „sina”. Huvi pärast tegin seda, mida luulega teha ei tohi: võtsin appi arvuti ja tahtsin teada, milline on n-ö objektiivne pilt autori sõnakasutusest uues luulekogus. Silma hakkab keeleline küllus: 61 luuletuses on kokku 2741 sõna, nende seas vaid üksikud korduvad. Sõnade eri kasutusjuhud (sõned) saab taandada algvormideks (lemmadeks): neid on kokku 971, aga neist 621 esineb vaid üks (!) kord. Sõna mina esineb sõnavaras kõige rohkem (146 korda), sõna sina on kolmandal kohal (113) sidesõna ja (137) järel. Seega on „Kuldöölases” nii objekt kui ka subjekt lausa võimsalt esindatud, need on luulekogu kesksed kujundid, eriti võrdluses teiste autori lemmikkujunditega: taevas (26), täht (16), vesi ja pilv (15), süda ja tuli (13), uni (12) jne. Kui näiteks Hirve luule stambiks on peetud „ööd”, siis näeme, otsesõnu esineb öö vaid 11 korda, Hirv lihtsalt ütleb selle metafoorselt ümber: „päike vajub ookeani / ja taevas ärkab” (lk 26). Muidugi, luulest ei saa ega tohi üksikuid ridu, veel vähem sõnu välja lõigata, luuletus on luuletus ikka ainult poeetilise tervikuna. Olgu siin näiteks „Ürgvana tuul”, mis paneb „aegadetagused tulepursked / keeristormid ja hiidlained / liustike külmuse ja kõrbekuumuse” elama ühes „su karjatuses” (lk 33) — minu meelest Hirve, aga pakun, et kogu eesti luule ühes võimsamas armastusluuletuses.
„Kuldöölases” on uued luuletused, mõned neist on ilmunud küll perioodikas, kuid raamatus on need järjestatud teisiti, kokku on saanud kaunis, mõjuv poeetiline tervik. Veelkordseks tõenduseks, et luulekogu on suurvorm, siingi peab annet olema. See kogu on valulik jutustus, sügavuti tunnetatud seisundiluule, mis valgustab läbi viimase kui nurga eksistentsiaalsest lähedus- ja üksiolekust. Luulekogu esimeses pooles saavutab „sina” ülima, lausa füüsiliselt tajutava hingelise soojuse, olgugi unenäoliselt. Mida edasi, seda enam „sina” kaugeneb. Luuletus „Kurnatud päevad” on juba küllaltki julm tõdemus: „su kadunud nägu / hoitakse alal / kaktustes” (lk 26). Eneseuhkust on riivatud, luuletaja on jonnakas poiss, kes ei taha koju minna „siit ära magama / läbi vaikse sumiseva linna”, sest tema kodu on taevas, seal üleval (lk 31), ta ei taha leppida argipäeva kohutava reaalsusega.
See, et raamat ei lõpe viimase äratuntavalt Andaluusia unenäo-luuletusega „Kuulan siin vaikselt” (lk 39), annab kogule veelgi sügavama mõõtme. Õhustik teiseneb, unenäolisest ja müstilisest lõunamaa ööst, kõrgete mägede siluettidest saab argipäev Tartu linnaruumis. Siin jalutab Hirve luulemina oma lapsepõlve mälestuste aias Toomemäel ja kütab katusekambris ahju. Varasem kuum hingeline atmosfäär jaheneb, külmeneb üha. On see rahu, kui luuletaja hakkab rääkima surmast, „naeratades omaenese taevasse, igavikusära silmis / igavikulõhn sõõrmeis”? Või on see üha rõhuvam üksindus, õigemini „sinu” puudumine?
Kummaline, et üksiolek tekib just rahvarohkes Tartus, mitte väikeses jahisadamas Lõuna-Hispaania rannikul, kus need luuletused on kirjutatud: „Andaluusias olen ma täiesti üksi, jalutan päevad läbi paljajalu edasi-tagasi mööda rannaliiva ja kive. Kümneid kilomeetreid. [—] keskendun tegelikult nii juba päeval, aga siis lähen varakult magama ja olen varahommikul alateadvusega nii loomulikus kontaktis, et see, mida kirjutan — kusjuures pliiatsiga, mitte arvutisse, on tihe ja kummaline…” (Lk 76.) Autor on avameelsusega paotanud ust oma loometuppa ja millegipärast usun, et see polegi tühipaljas edevus, vaid teadlik soov kanda edasi ka žanri „kuidas kirjanikud kirjutavad” traditsiooni meie kirjandusloos, nii nagu on olnud täiesti teadlik ka Hirve varasem mäng arbujalike vormidega.
„Romaanikirjanik tahab teada, tahab tõde. Poeet tahab tagasi,” on kirjutanud Elli Soolo, „[—] iga luuletus on vastuhakk unustusele, ühe äratundmise ja läbielamise salvestuspüüd.” Mäletan, et see arvustus lõi omal ajal parasjagu laineid, autori keel oli terav, nimi tundmatu. Hiljem selguski, et tegu on uues kriitikas tuntud tegelase ja irriteerijaga, kuid siin oli ta tabanud midagi olulist: suure luule tunnuseks on selle suutmatus unustada, trauma struktuur ja seega paratamatu melanhoolsus. Indrek Hirve viimase kogu puhul kehtib see vaid pooliti, siin varasemast tuttavat melanhoolsust peaaegu ei leiagi, ent nii vähe poosi ja nii palju ehedat kannatust pole olnud üheski Hirve varasemas kogus. Tunnete palett on avaramgi: „ning ärevus — / armastus ja vihkamine — / saadab oma laineid üle mu südame” (lk 20).

Huvitav on jälgida argielu „detailide” ilmumist Hirve luuletustesse, kõigepealt — koerad! Üksikud, peaaegu abst­raktsed koerad, igas kogus vähemalt üks. Koer on kahtlemata midagi väga argist, sotsiaalset ja võib-olla isegi labast selles Hirve ülevas täheilmas, luulemina just nagu pärispaigas. Ehk ei tohiks seda viimast siiski nii jäägitult uskuda? Ka peidus pool, see sisemine sarkast on kuskil olemas, otsib väljapääsu ja — laseb kaldapromenaadil jalutades „inglaste koertel oma käsi lakkuda” (lk 17). Samamoodi nagu ing­laste „koer”, ilmub viimaste kogude luuletustesse sõna „mantel”: „Surun sind kui mantlit / vastu külmetavat ihu — / värisevat mantlit / vastu kuuma ihu” (lk 65). Iseenesest ei ole ju sõnal „mantel” midagi viga, ent üksiku argise detaili ja registrimuutusena tõuseb see esile, sunnib näiteks küsima: on’s kulunud mantel, see rändaja truu kaaslane, heitlikust ja unenäolisest „sinast” lähedasem?
Luulekogu tonaalsusest langeb välja veel üks luuletus: „Tuul / mu vana sõber / kergemeelne hulgus // sa ümised suveõhtutel / tüdrukutest möödudes / vaikselt ja madalalt…” (lk 48). Kuigi „tuul” on üks luulekogu kinniskujundeid, on see luuletus siiski hea maitse piiril, isegi kogust kui tervikust välja langev või siis sellisena just erilist funktsiooni kandev. Ühes „Kuldöölase” koostamise ajal ilmunud meenutuses räägib Hirv oma noorusea mälupildist, milles ta istus Emajõe ääres ja vaatas mööduvaid tüdrukuid koos vanameistri, kunstniku Johannes Uigaga. „Uiga vaatas neid teisiti — nagu tükikest loodusest,” meenutab Hirv. Kunstniku eluaegne inspiratsioon ja muusa oli Otepää kuppelmaastik: selle kaunid, naise ihu meenutavad vormid olid meistri silmis müstilis-erootilised. Ehk on ka Indrek Hirve „sina” vaid kauni muusa, eksootiliste mäestikuvormide peegeldus? Niipalju siis Andaluusia koerast veel ühe Tartu linnakirjaniku mõistmiseks, kui see silmamuna sai nüüd ikka läbi lõigatud…

P.S. Mitut, ilmselt autorile olulisemat kogu saadab kaastekst, näiteks Rebekka Lotmani süvauurimused. „Kuldöölasega” on liidetud Alvar Loogi intervjuu, taastrükk 2017. aasta mais ilmunud leheloost pealkirjaga „Ma olen lasknud ennast rõõmsamaks ja vabamaks”. Miks on see autori vahetu rõõmus jutt saanud raamatus hinnangulise ja lugemist suunava pealkirja „Elu südasügis”? Mis puutub luulesse autori vanus või elukaar? Olen lugejana kohmetu ja sooviksin, et biograafika küsimused jääksid pigem kirjandusteadlastele minevikutekstide uurimiseks. Ehk on see Indrek Hirve arvustamisel üks suurimaid lõkse, sest autor on karismaatiline isiksus, tuntud mitte ainult kirjandusavalikkuses, tutvus temaga oleks nagu kapital. Ent siiski, laskem elaval luulel jääda ikka luuleks, ärgem surugem lüürilisele minale peale autori ajalikku eluolu.