Aeg lendab

Mai, 2018

Märt Väljataga

 

 

 

 

Aktselerantlikke elukubratsioone

 

Mitte kaotada aega, mitte jääda

vahele või maha, ah, mitte sarnaneda

end kordavate loomadega, ainetega nagu vesi

või kivi, mille käitumist saab ennustada!

1. H. Auden, „Lubjakivi kiituseks”

 

Mida vanemaks saame, seda kiiremini lendab aeg. Sellel on puhtloogiline seletus: kümneaastase lapse elust moodustab üks aasta tervelt kümnendiku, viiekümnese inimese elust kõigest viiekümnendiku. Kümneaastase lapse kaks ja pool kuud peaksid siis venima sama aeglaselt kui viiekümnese mehe aasta. Aja kiirenemisel inimese vananedes on ka omad psühhofüsioloogilised põhjused, mida on mitmes populaarses raamatus ja artiklis ka lahti seletatud. Noored puutuvad sagedamini kokku uute asjadega, mida nende aju töötlema peab. Mida rohkem esmakordseid kogemusi ja uut infot ajaühikus, seda aeglasemalt aeg venib. Edaspidi jääb meil uusi stiimuleid vähemaks, mälu õpib korduvaid ja sarnaseid üksiksündmusi tüüpide alla koondama, mis loob aja ruttamise tunde ja paneb sisekella kiiremini käima.

Võib-olla leidub nippe, kuidas oma ajatajuga manipuleerida. Andrew Marvell soovitas „Ujedale armsamale”: „Kui aega peatada ei saa, / siis pangem kihutama ta.” Seevastu Borgese novellis „Salaime” aeglustub hukkamisele saadetud kirjaniku Jaromir Hladiki siseaeg nii, et intervall tulistamiskäskluse ja päästikulevajutuse vahel venib tema omailmas aastapikkuseks ja ta jõuab mõttes lõpetada käsil olnud näidendi.

Kui jaotada iga ajavahemik üha väiksemateks osadeks, võiks ju venitada iga päeva sajandistki pikemaks. Paraku seab omad piirid füsioloogia. Juba sajandi eest tegid Wilhelm Wundt, Jakob von Uexküll jt kindlaks, et eri olevustel on eri kestusega siseaja-aatom ehk moment. Inimesel on see keskmiselt 1/18 sekundit. Sellest kiiremini vahelduvaid pilte, helisid, torkeid jm stiimuleid ta enam ei erista. Tapluskala siseajamoment kestab 1/50, viinamäeteol kõigest 1/4—1/3 sekundit. Kiire eluka omailmas toimuvad kõik protsessid justkui aegluubis, ja vastupidi, aeglasest teost kihutab elu mööda kuus korda kiiremini võrreldes inimesega. Aja-aatomi pikkus varieerub ka inimeste vahel või inimese eri elujärkudel. Kanep mõjub mõnele suitsetajale nii, et tema tajus vahemaad pikenevad, pannes kasvama ka tajutavad kiirused. Võib-olla mõni teine droog võimaldaks jälle koolibri tiivalööke eristada (50 lööki sekundis). On oletatud, et inimese aja-aatom on isegi seotud nn infotöötluse baasparameetriga (BIP) ehk ühe biti töötlemiseks kuluva ajaga, mis täiskasvanul on keskmiselt 1/15 ja korreleerub üldise intelligentsusega. Millest võiks siis justkui oletada, et nutikate tegelaste omailmas kulgevad sündmused aegluubis nagu tapluskaladel, ning molutajatest ja juhmarditest kihutab aeg kiiremini mööda, nagu viinamäeteost. Aga ükskõik kui ärkvel ja erksad me ka püsiks, ei õnnestu meil ühe eluaasta sisse mahutada rohkem kui pool miljardit ajataju- või infotöötlusaatomit.

Sten Nadolny ajalooline romaan „Aegluse avastamine” (1983, eesti tõlkes 2005) tekitas eelmise sajandi lõpul väikese buumi ja selle mõju ulatus Saksamaal eneseabi- ja ärikoolitusteni. Romaani peategelane on XIX sajandi Ing­lise meresõitja ja maadeavastaja John Franklin, keda kujutatakse — vististi tõepäraselt — erakordselt aeglase mehena. Aga Franklin oskab oma puudusest vooruse teha. Ta ei tunne hirmu ja viib oma plaanid järelemõtliku visadusega täide. Igati kooskõlas psühholoogiateaduse sissevaadetega on romaani Franklini mõtlemise ja käitumise aeglus pöördvõrdeline tema omailma kiirusega. Ümbritsevad sündmused tunduvad talle ülikiired, need löövad ta pahviks ja jäävad talle esmapilgul arusaamatuks.

Kas samasugust pöördvõrdelist seost, mida on täheldatud eri vanuses inimeste ja eri liikide puhul — et aeglaste aeg möödub kiiresti ja kiiretel aeglaselt —, võib märgata ka eri ajajärkude, kultuuride ja rahvaste juures? Näiteks nii, et mõni aeglasem ühiskond suudab tähtsa „ajaloolise” sündmusena registreerida ja eristada x juhtumit aastas ning teine, kiirem, paarkümmend korda rohkem, ning seetõttu möödub aeglastes ühiskondades aeg kiiresti ning kiiretes aeglaselt? Tundub, et mitte; selline arutlusviis viiks siin rappa ja aja mitmetähenduslik mõiste ajaks mõttelõnga sassi. Õigupoolest me ju ei teagi, mis aeg on ja kas teda olemas ongi, sest selle üle mõtlemine jõuab ikka ja jälle mitmesuguste paradoksideni. Sajandivahetusel armastasid füüsika populariseerijad ühtelugu kuulutada uudist aja olematusest või illusoorsusest. Pikatoimelisemas lugejas tekitas see tunde, et niivõrd terve mõistuse vastane järeldus ei saa osutada muule kui teoreetilise füüsika enese ummikule, sest aeg on ju see viimane asi, mille olemasolus kuidagi kahelda saaks. Ja ennäe, 2015. aastal seadiski Lee Smolin õiguse jalule, avaldades populaarse raamatu hoopis aja reaalsusest.

Ühiskondliku aja puhul paistab, et sise- ja välisaega ei anna samamoodi eristada nagu organismides. Pigem tajuvad kiirete ühiskondade liikmed ka oma aega kiirenevana ja vastupidi.

Universaalne üldajalugu, mis põimiks kõikide rahvaste — ja miks mitte ka indiviidide — pisikesed ja eri tempos kulgevad lood üheks suureks looks, on seni jäänud ja võibki jääda kättesaamatuks unistuseks. Inimesed ja rahvad on elanud ühel ajal eri aegades ja see võib ka nõnda jääda. „Loomingule” luuleülevaateid koostades olen märganud, kuidas ühe aasta värskes toodangus esinevad luule „viimase sõnaga” kõrvuti XIX sajandi lõpu, arbujate, sotsrealistide, 1970-ndate jm ajajärkude laadid. Esile tuleb justkui geoloogiline paljandik, kus eri aastakümnete kihid lasuvad üksteise kõrval ja peal. Eeldamata eriaegsete kultuuri- ja eluvormide olemasolu samas ajas, ei saaks ju rääkidagi kellelegi järele- ja ettejõudmisest, mahajäämusest, minevikus ja tulevikus elamisest ega kasutada määrsõnu „alles veel” ja „juba”. Juba Frankfurdi koolkonna mõtlejad arutlesid Ungleichzeitigkeit’i üle — selle üle, kuidas samaaegsed ühiskonnaasjad ei kulge sünkroonselt ja üks elusfäär (näiteks majandus, poliitika, kultuur) või üks inimgrupp (linlased, maakad, õhtu- ja hommikumaalased) jääb teisele jalgu või tormab teisest ette — seda nii ühe ühiskonna sees kui ka globaalselt. Hiljuti on hollandi mõtteloolane Siep Stuurman eristanud veel ühe ebavõrdsuse liigina (hierarhilise, rassilise, geograafilise ja majandusliku kõrval) ajalist ebavõrdsust, mis liigitab meist ühed edasijõudnuks ja teised mahajäänuks.

Kunagised unistused universaalajaloost panid oma lootused Hegeli maailmavaimule, et see kristliku jumala asetäitjana annaks kätte ühtse mõõt­kava, n-ö nullmeridiaani, mille järgi maailmasündmusi sünkroniseerida ning otsustada, kes ja kus on näiteks vabaduse või enesetunnetuse edumarsis teistest ees ja taga. Nii kõrge maailmaajalooline vaatepunkt leiaks ühes ja samas loos koha niihästi Ümera lahingule kui ka Juntoku trooniletõusule (mõlemad 1210. aastal), mida me praegu vist kuidagi omavahel seostada ei oska. Kuid tänu maailmavaimu — või vähemalt Vene keisririigi — edumarsile me oskaksime juba siduda üheks terviklikuks looks Tsushima lahingu ja Tallinna Uue turu veretöö 1905. aastal.

Kuigi meridiaanid on tulnud sajanditega üksteisele lähemale, ei ela me kõik ühel ajal samas ajas ning jumalaid ja seega mõõtkavasidki on rohkem kui üks. Tähtsamatena võiks nimetada kolme: tehnika, majandus ja loodus. Samas on neis kolmes siiski tajutav protsesside kiirenemise üheaegsus. Tunne, et aeg kiireneb, ei kaasne niisiis ainult üksikinimese vananemisega — see puudutab ka ajalugu ja ühiskonna arengut. Kiirendus ongi ju peaaegu modernsuse definitsioon. Kui võtta teaduse- ja tehnikasaavutused, majanduse kasv ning inimmõju looduskeskkonnale (antropotseen), need kvantifitseerida ja asetada ajateljele, siis saame enam-vähem samakujulised graafikud: pikk-pikk üles-alla jõnksudega horisontaaljoon ajaloo algusest umbes viimase aastatuhande keskpaigani ning seejärel, alates XVIII sajandi lõpust järsenev tõus. Niimoodi moodustub üks suur samakujuline lugu, mis jätab paratamatult enda varju palju väiksemaid, võib-olla hoopis teistsuguse kuju ja suunaga lugusid.

Aga need graafikud ei tarvitse olla päris sünkroonis inimeste enda tundega avaliku elutempo kiirenemisest. Looduskeskkonna allakäigu nn Suur Kiirendus hakkas pihta juba kohe pärast Teist maailmasõda, kuid teadvustama on seda hakatud alles paaril viimasel aastakümnel. Kultuur reageerib elurütmi kiirenemisele puhanguti, kord ignoreerides, kord muganedes, kord vastupanu osutades, kord üritades hoogu lisada.

Mis siis moodsal kiirenemisajal täpsemalt kiirenenud on? Esimene vastus, et „elutempo”, jääks võib-olla uduseks või raskesti mõõdetavaks. Küll aga on mõõdetav transpordi ja side kiirenemine. Reinhart Koselleck kirjutab, et püüdlused neid valdkondi kiirendada algasid absolutismiajal juba enne suuremaid tehnilisi läbimurdeid. Prantsuse tõldade kiirus kasvas ajavahemikus 1818—1848 neljalt ja poolelt üheksa ja poole kilomeetrini tunnis, ning kirjade liikumisaeg Berliinist Kölni vähenes 130 tunnilt 78-le — ja seda veel enne raudteetransporti. Koselleck on osutanud ka kõnelemise, lugemise ja muusikamängimise tempo kasvule ajavahemikul 1750—1850, nagu ka üldisele tundele, et kõik on hakanud toimuma liiga kiiresti. Aga tehnika areng iseenesest ei tarvitse veel elutempot tõsta, vaid võib ise olla hoopis elutempo kiirenemise tagajärg. Ülikiire tehnika võiks põhimõtteliselt võimaldada rohkem vaba aega ja lõõgastumist ning nõnda elurütmi aeglustada. Aga võta näpust — sotsioloog Hartmut Rosa võtab elu kiirenemisprotsessi kokku niisuguse silmusena: ülikiire tehnika (nüüdisajal arvuti) kiirendab ühiskondlikke muutusi, mis põhjustavad igapäevaelu kiirenemist ehk ajanappust, millega toimetulekuks tuleb leida uusi ajasäästmistehnoloogiaid — ja nõnda kordub see tsükkel otsast peale. Elukiirenduse põhjus ei peitu niisiis üksnes tehnikas, vaid selles tehnika, majanduse ja elutunde kompleksis, mida majanduskeskse vaateviisiga mõtlejad nimetavad kapitalismiks. Kiirenenud on ju eeskätt majanduse tootlikkus ja efektiivsus ning kapitali ringlus, üha rohkem kaupu toodetakse ja tarbitakse üha lühema ajaga.

Kiirenduse veelgi kaugemaid põhjusi on otsitud väljastpoolt ajalugu, näiteks bioloogilisest konkurentsist, aga ka riikidevahelisest sõjalisest ja majanduslikust konkurentsist. Hans Blumenberg on eluaja kiirenemist seletanud ilmalikustumisega. Kristlikust perspektiivist sulanduvad üksikisiku elulõpp ja maailmalõpp viimses kohtupäevas kokku. Seevastu ilmalikust perspektiivist paistab maailmaaeg peaaegu lõputu, surm aga läheneb kiiresti. Kiiremini elamine aitaks justkui vähendada maailmaaja ja eluaja vahet — tavalisest mitu korda kiiremini elades me justkui mahutaksime mitu elu ühte eluaega lootuses nii igavik kinni püüda.

Odo Marquard, veel üks kiirenduse üle mõlgutanud sakslane, on oma 1984. aasta essees „Maailmavõõruse ajastu?” kirjeldanud, kuidas elu kiirenemine ei tee meid sugugi kiiremini täiskasvanuks, vaid muudab alalisteks aktselerantideks. Meie isiklikud kogemused aeguvad kiirenevas maailmas järjest kiiremini, asendudes info ja kuuldustega, mida tuleb võtta kõigest hea usu peale. Me peame kogu aeg õppima ja ümber õppima. Me vajame üha rohkem fiktsioone, et oma maailma lihtsustada, kuni ei tee fiktsioonil ja reaalsusel vahet. Ja kuna kiirenevas maailmas vananevad andmed üha kiiremini, siis on järjest raskem tulevikku planeerida, nii et me enam ei üritagi seda, vaid hakkame uskuma tonte ja petlikke lubadusi. Oma litaania lõpul aga esitab Marquard paradoksaalse, kuid ometigi võimsa lohutuse: „Kasvava aegumiskiiruse juurde kuulub kasvav kiirus, millega aegumus ise aegub. Seega, mida kiiremini uus muutub vanaks, seda kiiremini vana muutub uueks.”

Elutunde, kommete ja moodide ning üldisemalt kultuuri kohta näib see ju tõesti paika pidavat. Selles vallas ei tee inertsus paha, sest aegunul on alati head šansid uudseks saada. Kuid poliitika ja tehnika vallas võib Marquardi maksiim osutuda petlikuks või avalduda nuripidi. Demokraatia vajab stabiilset publikut ja nõuab juba loomu poolest palju aega — nagu on kogenud igaüks, kes on osa võtnud kas või ühistu koosolekust. Palju kiiremini saab asju otsustada autoritaarselt ja kiirenevas maailmas tulebki otsused langetada üha kiiremini. Elu kiirenemine murendab stabiilsust tagavaid institutsioone, mida sunnitakse „ajaga kaasas käima”, nagu ka meie isiklikku ja kollektiivset kõlbelist ja poliitilist iseseisvust.

Ohtu, et tehnika kiirenev uuenemine meie kontrolli alt minema pääseb, hakati tajuma juba eelmisel sajandivahetusel. William James väljendas seda 1905. aastal nii: „Meie praktiline valitsemine looduse üle, mida võimaldavad teaduslikud mõtteviisid, ületab oma ulatuselt tohutult varasema valitsemise, mis põhines tavamõistusel. Selle kasvutempo kiireneb nii, et keegi ei oska ette aimata selle piire; võib koguni karta, et inimese olemine puruneb tema enda jõudude all, et tema kui organismi paikapandud loomus ei osutu enam adekvaatseks, et seista vastu nende üha kasvavate hiigelfunktsioonide, peaaegu jumalike loovfunktsioonide pingele, mida inimese intellekt tema käsutusse annab. Ta võib uppuda oma rikkusesse nagu laps, kes on keeranud vannis vee lahti ega oska seda enam kinni keerata.” Samal ajal mõtiskles Jamesi kaasmaalane, ajaloolane Henry Adams Marquardit ennetades selle üle, kuidas minevikukogemus jääb tuleviku teejuhina järjest mannetumaks. Ometi formuleeris ta inimsoo minevikukogemuse põhjal „kiirendusseaduse” ja „faasireegli”, mis ennustasid inimajaloo jõudmist 2025. aastaks uude eeterlikku järku.

Niisiis langes üks kiirenduselevuse, aga juba ka -masenduse kultuuriloolisi kõrgaegu ajavahemikku 1880—1920, mil kirjanikud, kunstnikud ja mõtlejad käsitlesid sageli vahemaade lühenemist ja aegruumi kokkutõmbumist ja nii füüsilise kui ka sotsiaalse mobiilsuse mõju demokraatiale, närvidele ja elutundele.

Mirjam Hinrikus on oma doktoritöös ja mujal selle siinseid kajastusi kenasti registreerinud. Johannes Semper kirjutas 1912. aastal essees „Lüürik ja meie aeg”: „Meie elame ajajärgul, kus kiiremalt kui vast iial enne tunneme kogu elunähtuste paigalpüsimatust ning uuenemise tarvet. Looduse mehanilised jõuud on inimese käes, ja ta liigutused määravad välise elu palged: soosid ja rabasid lõikavad läbi sirged raudteeliinid ja kanalid, endiste huntide hulumise asemel huugavad telefoni traadid või järsk automobili karje, esivanemate põllutööriistad poevad ulu alla. [—] Aastasaja koondus ja tung ei näi millalgi nii suur olnud kui tänapäev. Täie õigusega võivad mõned öelda: Aeg ja Ruum on eilsest surnud, täna elame juba Absolutis, mille meile aastasaja kõigilpoololev kärmus on toonud. Ainult paar päeva lahutab Jäämerd troopika maist, ja mitmetuhande-verstalised metsad ning mered ei keela meid teisega üht sõbralikku juttu ajamast. Inimene ise on käbedamaks, liikvamaks, vilkamaks muutunud. Käeanded on pakilisemad. Visiidid lühemad. Kirjad punktilisemad. Kõned katkutumad. Shestid närvilisemad. Pilgud silmapilksemad.”

Aino Kallas tundis emalikku muret, milliseid laastavaid arenguarme võib jätta nooreestlaste hingejõule nende liiga kiire sotsiaalne karjäär, salto mortale muldpõrandailt parkettidele. Ja Tammsaare pöördus oma elu lõpukümnendil ikka ja jälle mõtte poole, et inimlooma bioloogiline varustus ei suuda tehnilise tsivilisatsiooni edusammudega kaasas käia: „Masinate kiirus mõjutab kogu elu tempot. Aur ja elekter, mootor ja raadio lükkavad ka elu takka. See loob ebakindluse ja kärsituse, see teeb õpetamise kui ka õppimise raskeks” (1936); „…inimese leiutusvõime on tänini ikka suurem olnud tema organismi kohanemisvõimest. Sellest paratamatu lahkheli mõistuse loodud tehnika ja aeglasemalt arenevate elundite vahel. Elav rakuke ei suuda taluda masinate­riigi müra, kiirust, sära, haisu ja lööb kiduma, hakkab närvitsema, kaotab tasakaalu” (1937). Masinateriigi edusammud jäävad lõppude lõpuks pealispindseks või võimendavad üksnes ürginstinktide mõju: „Usume ikka veel: muudame asjad, siis muutub ka inimene. Aga seep see häda ongi, et vanade asjade, vanade vahekordade hävitamine inimest, tema instinktide ilma sugugi nii kergesti ei muuda…” (1919).

Ma ei tea, kas stalinismiaegses Eestis elutempo kiirenemise üle üldse pead murti, kuigi ajalooliste, murranguliste ning sadu tuhandeid elusid pea peale keeravate või kustutavate sündmuste poolest olid aastad 1940—1956 erakordselt rikkad. Kuuekümnendaid seevastu iseloomustas kiirenduskonformism, soov muutustega, esmajoones teaduslik-tehnilistega, kaasa minna. Selle võtavad kokku Jaan Krossi unustamatud read „Maailma avastamisest” (1963):

 

Minu ea jooksul

on teadmise helesinine liilia

helesinine liilia Andromeeda udukogust õiega

kasvanud Maa mullakübemelt

ruumi

kümnetuhandekordse valguse kiirusega.

 

Eluõhtul kommenteeris Kross poeemi paatost nii: „Elada ju tasuski ainult tulevikus, sest olevikku polnud tollal olemas.”

1970.—1980. aastaid tuntakse teatavasti stagnaajana. Sellegipoolest vohas kõikjal elutempo kiirenemise retoorika. Mõned guugeldamisel saadud juhuslikud tekstikatked: Virve-Ines Laidmäe (1975): „Elutempo kiirenemine nüüdismaailmas ja inimpsüühika suurenev ratsionaliseerumine teaduslik-tehnilise revolutsiooni käigus — kõik see nõuab äärmuseni viidud pingete lahendamist, tingib intensiivse elamusjanu kui automatiseerunud töö ja ratsionaliseerunud eluolu vastandi või tasakaalustaja.” Paul Kuusberg (1977): „Üldse on elu tempo tohutult kiirenenud, selle tõttu aga on põhjalikult muutunud ka inimese situatsioon tema igapäevases töös ja tegevuses. Toimunud muutused pole jätnud puudutamata ka inimese käitumist, tema psüühikat.” Heino Puhvel (1979): „1970-ndate aastate eesti nõukogude kirjanik elab ühiskonnas, mida mõjustab ning mille ilmet järjest rohkem ja rohkem kujundab üha hoogustuv teaduse- ja tehnikarevolutsioon.” Mikk Titma ja Paul Kenkmann (1988): „Ühiskonnaelu edasine rikastumine ja selle arengu kiirenemine viib olukorrani, kus spetsialistil ei ole põhimõtteliselt võimalik algselt omandatud teatavat ettevalmistust oma töös eluaeg tarbida.”

Mina olin stagnaajal alles laps või aktselerant, kelle aeg venis härgamisi. Aga raske uskuda, et teaduslik-tehnilise revolutsiooni põhjustatud „elutempo kiirenemine” tollal ka päriselt inimeste igapäevaelus, n-ö elumaailmas ränk koorem olnuks. Tõeliselt kiired ajad jõudsid kätte alles siis, kui Gorbatšov kuulutas ametlikult välja kiirenduskursi.

Mis aga nüüdiskultuuri puutub, siis võib-olla on selles praeguseks jõutud uus-vana stagnatsioonini. Kultuur ja selle moed justkui ei vaheldu ega arene ega liigu mingiski suunas, vaid tammuvad paigal, olgugi et mõnikord pöörase energiaga. Seda vaistlikku tunnet, et tänapäeva luule, romaan, muusika, teater, kunst — aga ka ühiselulised ja poliitilised kavad — on hõlpsasti tagasikujutatavad nullindatesse ja üheksakümnendatesse, samal ajal kui üheksakümnendate kultuurinähtused ei oleks kaheksakümnendatel ja seitsmekümnendatel kuidagi mõeldavad olnud, on muidugi raske skeptikule tõendada ja arusaadavakski teha. Kuus aastat tagasi kirjutas samast asjast trendiajakirjas „Vanity Fair” romaanikirjanik Kurt Andersen. Tema esseed illustreeris joonistustesari viiest mehetüübist aastatel 1932, 1952, 1972, 1992, 2012. Esimesed kolm tegelast sarnanevad vastavalt Humphrey Bogartiga (kaabu, lips, vest, viigipüksid), Elvis Presleyga (päikseprillid, kitsad püksid, terava ninaga saapad) ning Jimi Hendrixi ja noore Jüri Vlassovi hübriidiga (afrosoeng, vuntsid, alt laiad püksid, platvormkingad). Lõpuks tulevad aga kaks identset tüüpi, tennised jalas, flanellsärk pükste peal.

Anderseni essee üldisem mõte oli aga see, et (linna)elu välispilt pole viimase 20 aastaga peaaegu muutunud, ja ta nimetas seda nüüdisaja kultuuriloo suureks paradoksiks: „Püüdke ette kujutada suuri, ilmseid, määravaid erinevusi 1992. ja 2012. aasta vahel. Filmid, kirjandus ja muusika pole ühegi varasema 20 aastaga vähem muutunud. Lady Gaga on tulnud Madonna asemele, Mariah Carey asendunud Adele’iga— aga need on erisused ilma tõelise erinevuseta — ning Jay-Z ja Wilco on ikka Jay-Z ja Wilco. Kui jätta kõrvale mõned detailid (nagu guugeldamise, meilide ja moblade puudumine), siis pole 20 aasta tagune ambitsioonikas romaan (Doug Coupland, Neil Stephenson, Martin Amis) kuidagi aegunud, ning Joan Didioni raamatud 20 aastat veel varasemast ajast tunduvad oma elutunde ja stiili poolest vägagi 2012. aastasse kuuluvat. [—] Heitke pilk värskesse moe- või arhitektuuriajakirja või kuulake 10 juhuslikku poplugu, ja ma garanteerin, et te ei suuda täie kindlusega väita, et need ei ole nullindatest, 1990-ndatest, 1980-ndatest või veelgi varasemast ajast.”

Nõnda kirjutas — kindlasti hüperboolselt — üks tollal 57-aastane ameeriklane. Suutmatus oma kaasaja kultuuripildis uut ja huvitavat leida võib ju paista samasuguse ealise iseärasusena nagu subjektiivse aja kiirenemine. Aga kaldun arvama, et neil tähelepanekutel on ka objektiivsem kehtivus. Kultuuristagnatsioonil on mõistagi geograafilisi erinevusi ja Ameerika kohta tehtud tähelepanekuid ei saa igale poole otse üle kanda. 20 aasta tagune Eesti oli välispildilt ja kultuuritoodete poolest üpriski erinev praegusest — seda muidugi tollase suure ühiskondlik-poliitilis-majandusliku murrangu tõttu. Kuid XXI sajandi muutused elupildis ja kultuuris on hakanud aeglustuma. See väide ei taha olla etteheide noortele — avangardi või edumarsi eesrindlaseks olemise tunnet ei anna niikuinii kunstlikult simuleerida. Kui tuleviku helesiniseid mägesid silmapiiril ei paista, pole paigalseisu pärast mõtet kurta. Mõned kirjanduspõlvkondade eestkõnelejad ongi otsesõnu manifesteerinud soovimatust midagi uut ja eristuvat teha. Samas mingil minimaalsel kujul peaks varasemast erinemise taotlus olema kunsti tegemisse juba programmeeritud — et pälvida tähelepanu või väljendada rahulolematust valitsevate moodidega. Juba XIX sajandi kriitik Ferdinand Brunetière märkis: „On ka neid, kes on tahtnud teha „sedasama”, mis nende eelkäijad — ma tunnen neid väga hästi! Kuid just nimelt kirjanduse ja kunsti ajaloos neid arvesse ei võeta.” Aga kui kaunid kunstid taanduvadki eneseväljenduseks, rakenduslikuks meelelahutuseks ja kodukaunistuseks, mis kaasaja tarbijat rahuldab, siis võib tulevane kirjandus- või kunstilugu — kui keegi midagi sellist kirjutama vaevub — arvata sellest mida tahes. Vaevalt need tee- ja tõllameistrid, tänu kellele transpordikiirus XIX sajandi algul kahekordistus, muretsesid selle pärast, kas ja kuidas neid ajaloos arvesse võtma hakatakse. Oht on aga selles, et kultuur oma kitsamas mõttes (kui kaunid kunstid ja vaba mõte) kaotab niimoodi tähtsuse kultuuris laiemas mõttes (kui meie eelarvamuste ja eluolu „komberuum”).

Hartmut Rosa raamat „Beschleunigung: Die Veränderung die Zeitstrukturen in der Moderne” (2005) lõpeb kokkuvõtliku peatükiga, mis kannab pealkirja „Meeletu paigaltammumine” — kena diagnoos ühiskonna (tollasele?) seisundile, mis ühendas paradoksaalselt niihästi jäikuse kui ka kiirenduse. Aga vahepealse tosina aastaga on võib-olla midagi muutunud või muutumas — ajalugu on ju nagu konn, kes võib pikka aega tuimalt rohus passida, enne kui sooritab järjekordse hüppe.

Eespool mainitud kolm mõõtkava: tehnika (näiteks Moore’i seadus ja muud arvutusvõimsuse eksponentsiaalse kasvu tendentsid), kapitalism (selle tung uutesse eluvaldkondadesse) ja antropotseen (inimmõju planeedile) võivad tolle „meeletu paigaltammumise” paigast lükata. Nii nagu vanasti, võib kultuur neid uusi, alles hämaraid kiirendus- ja lahtitõukumisvõimalusi valikuliselt ignoreerida, vastustada, nendega muganeda või neile hoogu lisada. Vana futurismi värskest faasist ehk aktseleratsionismist on natukene juttu märtsi „Vikerkaares”. Nüüdisaegsetele tulevikuspekulatsioonidele on lisanud pakilisust eelkõige paranenud väljavaated tehisintellekti päralejõudmiseks. Aimatakse, et enamiku praegusi töid võib masin veel meie eluea jooksul enda peale võtta. Aga pole selge, mis sellest järeldub. Ja mis saab veel siis, kui saabub too Henry Adamsi ennustatud „singulaarsuspunkt”, mil masin (olgu tal teadvus ja tahe või mitte) ületab oma võimetelt inimese ning inimtööjõud muutub millekski ülearuseks? Praegune singulaarsusdiskursus meenutab natuke Notsu tundeid Elevantsiga (loe: Singulaarsusega) kohtumise eel „Karupoeg Puhhis”:

 

 

Niipea kui ta ärkas, hüüatas ta endamisi: „Oo!” Siis aga vapralt „Jah!” ja siis veel vapramalt: „Täpselt nii.”

Aga tegelikult ei tundnud ta end kuigi vaprana, sest ainus sõna, mis ta peas tantsu lõi, oli „Elevants”.

Mismoodi küll üks Elevants võib välja näha?

On ta kuri?

Kas ta ikka tuleb, kui vilistada? Ja kui tuleb, siis missuguste kavatsustega?

Kas talle üldse meeldivad notsud [loe: inimesed]? Ja kui meeldivad, kas ta siis vahet ka teeb, missugused notsud nimelt?

Kui oletada, et ta on notsude vastu kuri, kas aitab siis seegi, et ühel niisugusel notsul on vanaisa, kelle nimi on LÄBIKÄIGU KUSTAV?

Mitte ühelegi neist küsimustest ei osanud vaene Notsu vastata — ja ometi pidi ta juba umbes tunni aja pärast minema vaatama esimest elevantsi oma elus!

 

Elevantsi ehk Singulaarsuse või vähemalt suurejoonelise automatiseerumise ootus võib anda paigaltammuvale ühiselule tagasi sihi ja mõtte. Aga poliitika liberaal-demokraatlik pluralistlik status quo ei lase niikuinii suurejoonelisi sihte seada ja täita. Seetõttu pooldabki üks mõtteliin, nn paremaktseleratsionism kõike, mis status quo lõppu kiirendaks. Briti nietzscheaani Nick Landi silmis ootab meid ees transhumaanne, inimjärgne tulevik, milles ühed notsud (inimesed) eraldatakse geneetiliste manipulatsioonidega teistest, ühtedele aretatakse sadulad selga ja teistele kannused jalga.

Aktseleratsionismi kui mõtte- ja kultuurivoolu peamine vaidluspunkt on see, kuivõrd need kaks esimest mõõtkava — tehnika ja kapital — on teineteisest üldse eristatavad ja lahutatavad. Nick Landi meelest on turg ise üks hiiglaslik hajutatud infotöötluse ja soovide sünnitamise masin ning meil ei õnnestu põhimõtteliseltki tehnikat ega turgu oma soovidele allutada. Eelmisel kiirendustunde ajastul ja suure katastroofi eel, aastal 1913, esitas Rosa Luxemburg nüüdisajal ehk mõneti arusaamatult skolastilises keeles märksa optimistlikuma nägemuse: „Kui kapitalistlik kasumihuvi kõrvaldada ja viia sisse töö ühiskondlik organiseerimine, siis masinarakenduse piir taganeb järsult kogu kapitalistliku lisaväärtuse võrra, ning masina võidumarss avab määratu, veel kujuteldamatu välja. See tõendaks käegakatsutavalt, et kapitalistlik tootmisviis, mis peaks kannustama tehnika ülimat arengut, seab tegelikult kasumihuvi näol tehnilisele progressile kõrge sotsiaalse tõkke, mille langedes hakkab tehnika edenema säärase jõuga, mille kõrval kapitalistliku tootmise tehnikaimed paistavad lapsemänguna.”

Sajand hiljem on vasakaktseleratsionistide seas ärganud uuele elule unistus, et infotehnoloogia (masinintellekt ja 3-D printimine) viib tööjõu ja kapitali kulud nulli lähedale ning inimesest masina ripatsi saamise asemel ületatakse tema loomusele ja tehnika arengule jalgujääv kapitalism. Ja siis me jõuaksime kõrgemal astmel tagasi loomulik-loomalikku olelusse, mida kirjeldas suur „kultuurimarksist” Adorno oma parimas raamatus „Minima Moralia” (§100, 1951): „Võib-olla tõeline ühiskond tüdib arenemisest ja jätab oma vabaduse tõttu võimalused kasutamata, selle asemel et eksisunnist aetuna võõrastele tähtedele tormi joosta. Inimkond, mis puudust enam ei tunne, hakkab aimama, kui petlikud ja asjatud on olnud kõik need abinõud, mida puudusest pääsemise nimel on seni rakendatud ja mis on puudust rikkuse abil laiemalt taastootnud. See puudutab ka naudingut ennast, sest selle praegune skeem on lahutamatu ettevõtlikkusest, plaanidest, oma tahtmise saamisest, alla­heitmisest. Rien faire comme une betê, lamada vee ääres ja vaadata rahus taevast, „olla eimidagi muud, ilma mingite lisamääratluste ja -täidisteta” — see võikski tulla protsessi, teo, rahulduse asemele ning nõnda tõeliselt täita dialektilise loogika lubaduse päädida oma alguses.”