Ajamasina Aku, selle Omanik ja Tark Laps

Jaak Jõerüüt

 

 

Kunagi ammu ühes seltskonnas hakkas keegi Eesti kirjanik juuresolijate lõbustamiseks arutama, et kui õige paneks raamatu pealkirjaks „Ajamasina Aku”. Meie naersime. Aga kui sellist sõnapaari loeb paberilt üks Tark Laps, siis võib juhtuda, et tema ei näe selles fraasis mingit nalja ega pilget. Võib-olla võiks tema arvates see asi just nii välja näha: kusagil ongi salapärane Ajamasin ja sellel on Aku. „Kusagil” tähendab muidugi väga kaugel, teispool teist, nagu inimesed tavaliselt ütlevad, või universumi teises ääres, nagu ütleksid teadlased. Ja Aku sarnaneks tavalise autoakuga sama palju, kui iPhone meenutab seadeldist, millega hallihabemeline telefonileiutaja salvestas 1885. aastal vahaga kaetud pappkettale oma ajaloolise sõnumi: „Hear my voice, Alexander Graham Bell.”

Kas sel Akuga masinal on ka Omanik, seegi oleks Targale Lapsele lihtne küsimus. Ta vastaks kiiresti kas jah või ei.

Mind paluti hiljuti pidada kõne meie nii-öelda tormava aja teemal. Aga märksõna „aeg” on nii inspireeriv, et mu jutt läks paratamatult laiemaks ning oli kaugel sirgjoonelisusest. Ajasse kui sellisesse puutuv isiklik elukogemus ütleb, et aeg on alati täis üllatusi, teravaid käänakuid, järske tagasipöördeid ja seepeale uuesti ootamatuid edasipöördeid. Kõike muud kui lineaarne nähtus.

Nüüd üks tsitaat. „Postimehe” kolumnist Kaire Uusen lahkas hiljuti nn õige eestlase teemat ja lõpetas oma loo järgmiselt: „Seega kokkuvõtteks ja üle keskealiste eestlaste kaitseks tuleb öelda, et meist keegi ei saa valida ajajärku, milles me elame, aga saame olla parimad, kelleks meid on loodud. Ennekõike oleme ikkagi inimesed, kes tahavad anda endast parima ja ka võtta oma ajast parima. Seda saame teha aga ainult praeguste reeglite, ideaalide ja väärtuste järgi, teadmata, kuidas meid tulevikus hinnatakse. Kõik võib muutuda üleöö, mina näiteks olen selleks valmis, et tänased ideaalid ja kangelasteod võivad üsna varsti muutuda surmapattudeks.”

Need sõnad kõnetasid mind mitut moodi.

Kangelasteod ja hetkeideaalid võivad tõepoolest muutuda drastiliselt, isegi lühikese ajaga, eriti siis, kui võimul olevatel inimestel pole enam demokraatiaga otsesuhet ja kui võimupositsioonidele satuvad maniakid, müüdavad hinged ja kurjad lapsed. Seda kõike on ajaloos olnud ja on praegugi mõnes maailmanurgas. Võtta kõigest hoolimata oma ajast parim — see kirg sõltub aga juba sellest, mis on kellelegi parim. Ja selline teemaarendus viib meid silmapilk lähemale kaalule, kus kaalutakse igavesi väärtusi ajutiste väärtuste vastu.

Aga aja ning kiirustamisega seoses meenub ka veidraid seiku.

Ma tunnen inimesi, kes sõna otseses mõttes noomivad ristteel valgusfoore ja vihastavad nende peale. Kümme lisasekundit ootamist on nendele sel hetkel miskipärast väljakannatamatu, nad tammuvad jalalt jalale ja sõimavad tumma metallposti, millel on kolm värvilist silma nagu muinasjutukoletisel. Muidugi ei muutu sellest kolmesilmalise käitumine ega sõimaja enda elu mitte üks raas.

Teine näide. Pool aastat New Yorgi südames Manhattanil elades nägin oma silmaga seda, millest olin varem kuulnud: terved hulgad ülikondades või kostüümides ametnikke sörgivad parajal kiirusel mööda kõnniteid. Neil on kiire 24/7. Väidetavalt ei märkagi paljud nendest enam seda tormamist. Seal New Yorgis olevat õhus midagi, mis paneb varem või hiljem kõik inimesed jooksma ühest kohast teise, paneb loobuma tavalisest kõnnitempost, rääkimata juba aeglasest flaneerimisest, mida näiteks Itaalias kõikjal märkad. Milleks see kõik neile New York City elanikele, seda pole mõtet nende käest enam küsida.

Kolmas näide.

Hakkasin Tallinna ja Rohuküla sadama vahet pendeldama kaheksakümnendatel, sest suvitasime Vormsi saarel. Eriti toona, kui autosid oli teedel palju vähem, torkasid varahommikuti silma need, kes kuulina mööda tuhisesid. Arvutasin oma lõbuks peast, mitu minutit on teoreetiliselt võimalik võita, kui tee pikkus on 110 kilomeetrit ja mööduva auto kiirus silma järgi hinnates umbes 130 kilomeetrit tunnis. Mängiti inimeste eludega, mängiti karmi mängu, aga võit oli heal juhul vaid mõni minut ja need minutid kulusid kihutajatel ära Rohuküla tühjal kail praami oodates.

Kuhu me kiirustame ja miks me kiirustame, seda küsitakse üksteiselt ja enese käest ikka, aga õhku see küsimus enamasti jääbki. Jätame teadlastele nende uuringud ja teaduslikud vastused. Puhtinimlikult aga tundub mulle, et inimesed kiirustavad enamasti seepärast, et nad kardavad kohtuda ise­endaga. Kummaline, aga tõsi. Kummaline seepärast, et enda eest ei ole võimalik lõplikult põgeneda, aga tõsi, sest elu näitab, kuidas ikka ja jälle seda üritatakse. Kihutatakse justkui koosolekule, kinno, sünnipäevale, suvilasse, turule, ujuma, kontserdile, matustele, pulma, kalale, kõrtsi ja nii edasi, aga sisemiselt joostakse ära iseenese eest, ükskõik mis ettekäändel, ükskõik mis vahendi abil, ükskõik kui kiiresti.

Võib-olla kange tahtmine enda eest plehku panna ongi see salapärane Ajamasina Aku, küsiks too imaginaarne Tark Laps nüüd justkui möödaminnes.

Tormatakse, ent paus, ehtne ja reaalne paus, hingetõmbe ja mõtisklemise minut, see oleks justkui pärispatt.

Kirjutasin kunagi kirjandusliku essee, mille pealkiri oli „Paus ja punkt”. Selles meenutasin ühte suve, kui Islandil hakkasid purskama tulemäed ja Euroopa taevaalune oli seetõttu mõneks ajaks tuhka nii täis, et lennukid ei lennanud. Töötasin siis Riias. Mäletan, kuidas mind tabas ühel kesklinna kohviku esisel kõnniteel ilmutuslik tunne. Vaatasin taevasse ja sain aru, et ma näen elus esimest korda Dante ja Goethe taevast, lennukitest absoluutselt tühja sinitaevast. See tunne oli võimas ja jääbki mulle meelde kui suur kujund elust enesest, see näitab, et midagi ei varise kokku, kui kiirused vähenevad ja inimesed korraks peatuvad. Vaid hoopis vastupidi. Võib tekkida tunne, et midagi tõelist, midagi igavikulist jõuab sulle korraga lähemale kui kunagi varem.

Ühes ammuses, loovusteemalises tekstis olen avaldanud arvamust, et kõige suurem takistus loovusele on iseenda mittetundmine. See ei puuduta ainult kunsti- või teadusloomingut, sama juhtub ka siis, kui tegevusala on kokandus, aiandus, tisleritöö või müüriladumine. Loovuse kidumine ja kadumine on mu meelest aga otseselt seotud iseenese eest põgenemisega, arutu tormamisega, millest on praegu jutt.

Siirdugem nüüd Rohuküla sadamakailt ja Riia kohvikuesiselt kõnniteelt akadeemilisemasse õhkkonda.

Üks paradoksaalsemaid katseid aega kui sellist tunnetada ja seejuures koguni peatada kuulub filosoof Francis Fukuyamale. Tema globaalset kõmu tekitanud teos pealkirjaga „Ajaloo lõpp ja viimane inimene” ilmus paari­kümne aasta eest. Fukuyama arvas, et ajalugu kui ideoloogiate võitlus lõppes koos Berliini müüri langemisega ja järgneb liberaalne paradiis, kus kõik on suured sõbrad igavesti. Paljud naiivsed inimesed, sealhulgas ka kõrgetel ametipostidel, läksid sellisest suurest illusioonist õhutatud ideega lennukalt kaasa ja prognoosisid või koguni planeerisid rahvusvahelisi suhteid, majanduslikke trende või rahvaste segunemise protsesse sellest jaburusest lähtudes. Ehkki reaalselt üritas Fukuyama oma vaatenurgast analüüsida ühiskondlikku elu Maa peal, mõjus ja mõjub niisugune lähenemine inimkonna arengule mulle tänaseni katsena fikseerida, et aeg kui selline peatus äkitselt ja igaveseks ainult sel põhjusel, et üks geniaalne professor leidis lõpuks üles Ajamasina Aku ja tõmbas sellel klemmid küljest.

Fukuyama olevat end hiljem korrigeerima hakanud. Pole ka ime, kui vaadata, mis ümberringi toimub.

Aeg kui substants on jäänud inimestele mõistatuseks tänase päevani. Seetõttu mõjuvad isegi leebed arutlused ajaloo peatamisest sama naiivsetena kui lampraadioteaegne nali, et raadiokastis istuvad kääbused, kes seal räägivad ja laulavad, või ettekujutus, et kella sees ajavad hammasrattad aega edasi, ning kui isa unustab õhtul oma kella vedru üles keerata, siis on hommikuks aeg seisma jäänud ja ajalugu lõppenud.

Olen ühes romaanis tsiteerinud preester Vello Salo sõnu, mida on siinkohal paslik korrata. Nimelt: inimene pole universumi kõrval isegi mitte tähetolm. Ma parafraseerin: inimene pole aja kõrval isegi mitte tähetolm.

Kui korraks libamisi riivata päevateemasid, siis kuulub konteksti põline Eesti vaidlusküsimus: presidendi otsevalimised. Kuidas seostub see ajaga? Väga lihtsalt. Aeg on käes, ütlevad ühed inimesed. Ei ole, vastavad teised.

Ajalooline aeg on viimase veerandsajandi jooksul muutunud mitu korda ja liikunud meist sõltumatult suure kiirusega. Inimkonna enamik märkab ju seda, see tunne on nii-öelda õhus, ja elutempo kiirenemise kohta on ka lugematu hulk reaalelu märke. Seda, miks me ütleme mõne asja kohta lihtsalt, aga kategoorilise tooniga: aeg on käes või aeg on nüüd sealmaal, mõeldes juurde, et mõnda aega tagasi see veel nii ei olnud, seda on väga raske seletada inimestele, kes on harjunud probleeme lahendama ainult oma kinnistunud veendumusi toetavate loogiliste argumentide abil ja juriidikast lähtuvate teooriate najal. Aja hõngu, aja kutse, aja vajaduste tajumine nõuab, et lisaks loogilistele argumentidele tuleb mängu ka annus intuitsiooni.

Eespool oli juttu kiirustamisega seotud paradoksaalsetest elujuhtumitest. Aga ka aega kinnijäämine, oma ajastusse takerdumine on paraku võimalik. Kindlasti on see inimese arengule sama kahjulik, samamoodi isiksust rusuv ja hävitav kui arulage tormamine. Millessegi takerdumine ja tardumine, liiati siis ajasse, on enamasti traagiline. Tavaliselt tekib tunne, et vanasse aega kinni jäänud inimestega on juhtunud midagi seletamatut ja kurba ja nad on oma kurbuse vangid. Üks võimalik paradoksi moodi lause selle alateema puhul kõlab sama nukralt nagu aega kinnikleepumine ise: „Aega kinnijäämist võiks süvenenult lahata veel kaua, kuid selleks pole meil täna aega.”

Võimalik, et nii tahan ma lihtsalt põgeneda selle teema eest võimalikult kaugele. Instinktiivselt.

Pöörame nüüd tähelepanu mehele, kelleta see jutt siin oleks kuidagi poolik. Carl Gustav Jung, analüütilise psühholoogia isa. Valisin tema mälestusteraamatust mõne sobiva ja kõneka lõigu. Teatavasti ehitas Jung Zürichi järve äärde Bollingeni oma Torni, mille kohta ta on väitnud, et tal oli vajadus omaenda sisimaid mõtteid ja arusaamisi kuidagi kivis kujutada, oma usutunnistus kivisse jäädvustada. Nii kohtuvad Jungi sõnastuses kivi, tema ise kui inimene ja aeg.

„Torn andis mulle tunde, nagu oleksin ma uuesti kivis sündinud… Bollingenis olen ma oma tõelises olekus, selles, mis mulle sobib…

Vahetevahel tunnen ma, et ma hõlman nagu kogu maastikku ja mind ümbritsevaid esemeid ning elan igas puus, igas lainelaksatuses, pilvedes, loomades, kes tulevad, asjades. Kõik tornis on aastakümnete jooksul muutunud ja kasvanud ja kõige sellega olen ma seotud olnud. Seal on kõigel oma ajalugu — ja see on ka minu lugu. Siin on ruumi varjatud sügavuste ruumitule riigile.

Ma loobusin elektri kasutamisest ja kütan ise pliiti ja ahju. Õhtuti süütan vanad lambid. Tornis pole ka veevärki, ma pean ise vett pumpama. Ma lõhun küttepuid ja keedan toitu. Need tavalised asjad kannavad endas seda lihtsust, mida inimesel on nii raske saavutada.

…Bollingenis… Ma kandun mõttes ajas tagasi, aastasadade taha või vastupidi — samasugusesse väga kaugesse tulevikku…”

Edasi jutustab Jung pikalt, kuidas ta lõi sinnasamasse torni kõrvale oma tornile kuubikujulise mälestusmärgi. Kivi külgedele lasi ta raiuda värsse ja sententse. Siinse teemaga haakub järgmine lõik:

„Kolmandale küljele, mis järve poole pööratud, lasksin ma kivil endal nii-öelda ladinakeelses raidkirjas rääkida. Kõik laused on alkeemikute tsiteeringud. Siinkohal tõlge:

Ma olen orb, ihuüksi; kuid kõikjal võib leida mind.

Ma olen üksainus, kuid iseendale vastu seatud.

Ma olen ühteaegu nooruk ja rauk.

Pole ma isa ja ema tundnud, sest mind on kui kala sügavusest välja toodud.

Või olen ma taevast valge kivina kukkunud.

Metsades-mägedes uitan ma ringi, ometi peidus inimese kõige sügavamas sisemuses.

Surelik olen ma kõikide jaoks, ent siiski jään aegade muutusest puutumata.”

Kas pole mõtlemapanev, kuidas inimene ühendab raske kivise mateeria, omaenda elu ja isiku, Sõna kui sellise ning jõuab korduvalt aja tunnetuse juurde, mõistes ja kogedes, et mõtetes ja tunnetes on ajas edasi-tagasi rändamine võimalik ja loomulik?!

Ma ei tea, kuidas kellele, kuid minule mõjuvad need Jungi tähelepanekud ühteaegu rahustavalt ja virgutavalt. Võib hoomata, et aega kinnijäämine ja ajas kaugele minevikku liikumine pole kaugeltki üks ja seesama asi.

Lõpetuseks aga midagi täiesti teisest ooperist.

Oma aega kinnijäämine võib ka koomiline olla, see pole iseenesest haruldane, ent haruldane on selle esitamine nii elegantselt, nagu seda teeb Austria kirjanik ja tõlkija Hermynia zur Mühlen. Ta kirjeldab oma mälestustes elupildikest XX sajandi esimesest poolest:

„Kellestki vanast mõisnikust räägiti kena lugu: tema onupoeg oli ostnud auto ning osanud vanahärra sõidule meelitada. Tempo meeldis vanahärrale; kui ta autost väljus, astus ta lahke naeratusega juhi juurde ja ulatas talle peopesal tüki suhkrut. Ta oli harjunud nii tegema siis, kui hobused olid eriti head sõitu teinud.”

Ma ei imestaks, kui selguks, et see mõisnik oli Ajamasina Aku Omanik.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon