Äraolemise järg

Maia Tammjärv

 

Andra Teede: „Ühe jalaga põhjas”.

„Kite”, Tallinn, 2013. 56 lk.

 

Kui 2006. aastal ilmus Andra Teede esimene ainunimeliselt tema raamat „Takso Tallinna taevas”, räägiti Teedest kui verinoorest linnaluuletajast, Tallinn oli juba pealkirjas, kõik oli selge.[1] Nüüd, viimaste kogudega on see Tallinn üha kaugemale maha jäänud, laias laastus alates „Atlasest” (tasub tähele panna Teede teoste pealkirjadegi tähelepanuväärset ruumilisust), kus suuresti liigeldi Tartus, nüüd „Käigud” ja „Ühe jalaga põhjas” on veel kaugemale läinud, ütleme, põhja poole.

Tegelikult on „Ühe jalaga põhjas” sisulises mõttes „Käikude” järg, siit saab mingit joont mööda tagasi minna. „Käikudes” on ühelt poolt ootamist „lollil ajal lollis linnas” (lk. 12) ja see loll linn on seesama (või siis natukene muutunud) Tallinn. Luuletusest võib ehk leida teatavaid põhjendusi edasisele (kui me eeldame, et need luuletused ja jutustajad neis on seotud, et neis kogudes on mingi üks, kuigi muutuv — seega inimlik — luule-mina, luule-Teede, kes neid käike teeb ja lõpuks ka ühe jalaga põhja jõuab; kui me loeme neid raamatuid teineteise järjena, narratiivselt): „kas sa tunned mu ära / kui meid lahutavad riigipiirid” („Käigud”, lk. 79); „kuidas see kui pesen põrandad / teen soengu pähe toon nurga pealt ploome ja / mahla / ei too sind rutem tagasi koju [—] kuidas me ikka liigume edasi / sekundikaupa nädalakaupa / keegi ei lähe tagasi koju / lollil ajal lollis linnas / ikka edasi / millegi poole millest mööda / ainult et keegi ei tea mille” (sealsamas, lk. 13—14). Edasi tulevad „Käikudes”, nagu hiljem ka raamatus „Ühe jalaga põhjas” rongid ja laevad, hotellitoad ja tagasijõudmised — mida, muide, viimases on vähem. Ka ootamist on seal vähem. See võib sama hästi olla meeleseisund, „Käikudest” (põhja) tuleb „Ühe jalaga põhjas”, kui neid käike koguneb rohkem, kui nad kuidagi kumuleeruvad ühte jalga, mis mingisse abstraktsesse põhja rohkem kinnistub.

Neid „Põhjas”-raamatu linnu ja maid ja üldse ärakäike lugedes meenus see hoopis varasem, veel noorem Teede, kes kirjutas, et „oh ma pole kunagi vermontis käinud / kusagil pole / see sinuloodud sinuõpetatud linn / on mu ainus maailm” („Takso Tallinna taevas”, lk. 11). See hoopis teistsugune luule-Teede tahtis teistesse kohtadesse, ja hiljem veel uutessegi: „ja vii mind hispaaniasse / ja pariisi nagu sa lubasid” („Käigud”, lk. 40). Kuid nüüd, viimases kogus, jõutakse hoopis Kopenhaagenisse (lk. 12) ja Stockholmi (lk. 54), Kamppisse (lk. 8), Siberisse (lk. 19) ja maailma lõppu (lk. 5)… Kuigivõrd tekib tunne, et on tahetud katta kaarti võimalikult paljude täpikestega, linnukestega, lipukestega: seegi on vallutatud — võib-olla maailma lõpp veel mitte päriselt. Konkreetsete kõrval on neid põhjakohti veelgi, abstraktseid, nimetuid, nii võib toimunu olla aset leidnud lihtsalt „kaugel põhjas” (lk. 6), todelik-õnnepalulikult „siin üleval põhjas” (lk. 19), jutustaja võib külmetada „suvalise / kauge linna kangi all” (lk. 3), tahta minna „veel kaugemale põhja” (lk. 54) jne. Nii kujuneb põhi millekski suureks ja pidetuks, korduvaks saabumiste-maabumiste ja lahkumiste ruumiks, aga seda see ühe jalaga ju tähendabki. Et pole veel jõutud päriselt kohale. (Kas järgmises kogus ollakse juba päriselt põhjas?!) Kaart saab laiemaks: abstraktselt kaetakse ära ka suurem ruum, kaart nende konkreetsete, meile teadaolevate kohtade-täpikeste vahel. Käidud on palju. Siin on kellegi reisid: rongid, bussid, laevad, jaamad ja sadamad, ootused/ootamised, võõrastused, kohalejõudmised jne. „Ühe jalaga põhjas” ei ole kohalolemise, vaid ringiliikumise raamat, nagu suur osa „Käikudestki”.

Siin on midagi tagasijõudmisest või tagasiolemisest, midagi lausa eestlusest, sest kauge vastand on lähedane, võõra vastand on oma: „kui palju kordi / ma olen öelnud taksojuhi / imestunud näkku jah / meid on ainult miljon” (lk. 36); „aga / oluline on / et // ma elan seal kuhu / ma sündisin / nii peabki / kõik on paigas / elu sätib” (lk. 48), „meie naljakas haldjakeel / keegi ei saa sellest aru” (lk. 16). Seda võõrast kogetakse nii-öelda oma kaudu, siin on paratamatu vastandus, paratamatu läbiv võrdlemine. Tundmatut vaadeldakse, kogetakse ja kirjeldatakse siin võõrana, äraolemine ei ole püsiv, põhi ei jõua juurduda, põhi on eksootiline: „mitte ükski külaelanik / ei ole noorem kui terve igavik / nad on kõige kindlam ja uhkem rahvas [—] külas on kombeks / välisukse mõlemasse külge / roniroose istutada / see hoiab kurjad vaimud / ja võõrad inimesed eemale” (lk. 14).

Aga see põhi pole kindlasti ainult koht ja ilmakaar, see on muidugi ka metafoor, küllap näiteks põhjakihistumise kohta. Siin on üsnagi kaurriismaalik tsükkel, mis pole küll esitatud järjestikku, aga on alguste/tegelaste nimede poolest äratuntavalt ühtne, siin on Petja (lk. 20) ja Katja (lk. 23), Saša (lk. 38) ja Aleksei (lk. 40) lood ja tegelikult ka „Poeem ühte sorti naistest ja nende armastusest” (lk. 30—34) näib siia tinglikku tsüklisse sobivat. Miks need nimelised on venenimelised, seda ma ei tea, see päriselt ei selgu. Võib-olla on see pooljuhuslik, lihtsalt selleks, et nad klapiksid omavahel paremini kokku… Sest teemad, millest neis luuletustes kõneldakse, on paljuski universaalsed.

See pole svetagrigorjevalikult isiklik „vene küsimus”, see on üldiste (sotsiaalsete) probleemide vaatlemine üksikisikute kaudu (kel on vene nimed). Hea küll, Saša kohta tuleb möönda, et „saša on fsb spioon” (lk. 38), kui ikka on, aga ülejäänud teemad ses tsüklis on üldinimlikud: siin on Petja, kes elas vanasti tänaval, aga siis sai tööd (lk. 20), siin on Katja, kelle mees on vägivaldne, kes „raagus puude vahelt / juba tükk maad enne ukseni jõudmist näha püüab / kas äkki köögis tuled põlevad ja mees on tagasi / katjal on häbi et ta meest ootab ja meest ei olegi” (lk. 23), ja siin on Aleksei, kes jäetakse lihtsalt maha ja „kes on praegu maailma kõige kurvem inimene” (lk. 40), kuigi ta on ka „hea aus ja puhas / vene mees ta ei varasta ega valeta see on midagigi / ta pole kunagi kakelnud ja on selle üle uhke”. (Sealsamas.) Nagu öeldud, ei selgu, miks just vene nimed, aga selgesti on kujutatud pildid ja taustad, hallid ja kurvad, isegi Saša pilt, mis sisaldab värvilisemaid, kallimaid ja paremaid asju, on ikka kuidagi hall ja õnnetu.

„Poeem ühte sorti naistest” on ehk pisut konkreetsem, ootamisest, nii-öelda meremeeste ootamisest: „sadamad on ümberringi täis / ainult turiste ja ehitusmehi / mitte neid keda oodatakse / meremeeste hotellis / mis on ootamise meka” (lk. 32), ja küllap ma eksingi, kui tahan seda paigutada samasse „tsüklisse” eespool mainitutega — ühist on ehk niipalju, et see on kellegi teise lugu ja haakub ruumilise, geograafilise põhja-tähendusega paremini kui nood eespool nimetatud — see on ju kohtumine teekonnal, võib-olla isegi põhjas.

Mitte kõik luuletused ei ole siin põhjast — ei ühes ega teises mõttes —, siin on palju muudki, mida nii kergesti ühisnimetaja(te) alla paigutada ei saa, või kui, siis oleks ühisnimetaja andrateedelikkus laiemas mõttes: „ma olen see kes vaikib / ma olen vaikija / pole sulle mitu aastat / sõnagi öelnud / pole sulle mitu eluaega / mitte sõnagi öelnud” (lk. 28) See osa luulekogust justkui õõnestaks mu teooriat, et seda raamatut saab vaadelda nagu eelmise järge, sest need minad ja sinad ei lähe sisuliselt alati hästi kokku nende meiedega (linnadest, reisidest, hotellitubadest), kuigi jah, ega meieolemine tähenda, et enam mina ei olda. Need lood on lihtsalt teistsugused ja ma pean lugedes endale puhuti meelde tuletama, et see raamat koosneb eri luuletustest ja neis sisalduvatest lugudest ning kujunditest („ja südamevalu see / kõige segasem kujund”, lk. 13), mitte (vaid) ühenduslülidest, pärismaailma loogika järgi kaardistatavatest käikudest ja punktidest gloobusel. See on justkui road movie, aga vahepaladega, mälestustega, meenutustega, mõttekäikudega, kus juttu sellestki, mis otseselt teele ei jää.



[1]  K. Laever, Ma tahaks käia kontsa­kingadega metsa all… „Värske Rõhk” 2006, nr. 7, lk. 68—69; A. Loog, Nukrus, (enese)irooniline nukrus. „Looming” 2006, nr. 11, lk. 1736—1740.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon