Maia Tammjärv
-
Loomadest ja inimestest
Tauno Vahter: „Elevandi üksildus”.
-
Lühiproosa 2021: kas buum on läbi?
Vilja Kiisler sõnas aasta algul Maarja Kangro „Õismäe ajamasinat” arvustades, et „teema ei loe [heas] kirjanduses suurt midagi, loeb ainult see, mismoodi on tekst tehtud”.
-
Mitte millestki. Ja sellest kõigest
Tõnu Õnnepalu: „Pariis (kakskümmend viis aastat hiljem). Mujal kodus I”. EKSA, 2019. 172 lk. Õnnepalu ei ole Pariisis esimest korda. Ega teist. Jne. Ka ei esine Pariis Õnnepalu loomingus nüüd esimest korda, ta oli „Piiririigis”, ta oli „Harjutustes”, aga ta oli ka „Raadios”, „Paradiisis”, eks ta oligi üsna igal pool, mõjuvõimas paik igal juhul. Nõnda võib küsida, mida on Õnnepalu sealt linnast seekord otsinud ja mida ta selle linna kohta seekord öelda tahab. Sest midagi peab ju olema, kui Linn on esimest korda jõudnud pealkirja, tähistatud suure algustähega, justkui antaks märku, et olgu nii, nüüd siis räägimegi päriselt, räägimegi nüüd…
-
Kriitiku sünd
Mudlum: „Ümberjutustaja”. „Elusamus”, 2017. 302 lk. Kusagil nullindate keskel ja lõpu poole (aga küllap ka varem ja hiljemgi) manitseti Tartu ülikoolis tulevasi kirjanduskriitikuid arvustustes mitte liialt enesele osutama. Seda ei esitatud sajaprotsendilise maksiimina, aga siiski piisava kindlusega, et see mõnd aastateks kummitama jäi — et pigem ära kirjuta, kuidas toimetaja pakkus sulle raamatut ja sa ei osanud kohe alguses midagi öeldagi või kuidas alguses tundus, et ei oska, aga siis hiljem oskasid küll (või vastupidi), või et ehk ei tasu pikalt pajatada sellest, kuidas sa selle raamatu leidsid, aga kohe üldsegi lugema ei sattunud, vaid sattusid alles natukese aja pärast,…
-
Meie igapäevast Freudi, vabandust, Gogolit, Gontšarovi…
Armin Kõomägi: „Minu erootika saladus”. „Sebastian Loeb”, 2017. 238 lk. Kui lugeja on üle saanud pealkirja ootamatust sarnasusest staararvaja Mihkel Kunnuse teose pealkirjaga „Minu eugeenika saladus”, kulgeb lugemine mõne üksiku takistusega üsna ladusalt. Pealkiri on tegelikult ju aus, kui suhtuda (nagu me ikka suhtume) arvestatava ettevaatusega sõnasse „minu”. Sest autori nägu võivad jutustajad või ka peategelased neis tekstides siin-seal näida küll. Sellesama mõtte juurde, mis võib tekkida juba esimese jutu „Saladus” puhul, tuleb autor (nüüd juba tõesti autor) tagasi hiljemgi jutus „Soovilugu”, kus ta metafiktsionaalselt (ehkki seejuures armastusväärse lihtsusega) arutleb minavormi üle kirjanduses üldse: „Iga…
-
Puuduoleku poeesia
Jim Ashilevi: „Kehade mets”. „Libros Insanos”, 2015. 224 lk. „Kehade mets” on Jim Ashilevi teine romaan (kuigi Mikk Pärnitsa[1] meelest ei ole see romaan). See algab kui kiri — retooriline võte, mis alguse ja lõpu kenasti kokku seob, samas stiilivõttena pihtimuslikkust rõhutab. Kiri tüdrukutele — Laurale, Karolinile, Dorisele, Stellale, Renatele, Piiale — või ühele tüdrukule, aga võiks sama hästi olla ka päevik või ülestunnistus psühhiaatrile. Mulle tundub, et tinglikult ja temaatiliselt — kui võtame aluseks peategelase lineaarse kasvamise-arenemise, nagu see romaanigi formaalseks edasiviivaks jõuks on võetud — võib selle raamatu jagada kolme suuremasse plokki: lapsepõlv, koolipõli ja…
-
Maa(ilma)de avastamine
Kätlin Kaldmaa: „Väike terav nuga”. „Tuum”, Tallinn, 2014. 206 lk. Jutukogude arvustamisega kipub olema nagu luulekogudegagi — ma võin lugeda ja lugeda, mõelda ja mõelda, aga enne mingit murrangupunkti, kui raamat ütleb mulle, millest ta tegelikult on, millest kõik need lood kokku lõpuks räägivad, mi(k)s see raamat tervikuna on, ei saa kuidagi edasi. Mõnikord ei ütlegi, ja asi võib olla samavõrd minus kui raamatus, võib olla ka mõlemas. „Väikese terava noa” puhul hakkaski mul tekkima lausa meeleheide, sest need sõnad ja laused ja jutud, need meeldisid mulle väga, aga tervikuna ei avanud raamat end päris pikka aega,…
-
Äraolemise järg
Andra Teede: „Ühe jalaga põhjas”. „Kite”, Tallinn, 2013. 56 lk. Kui 2006. aastal ilmus Andra Teede esimene ainunimeliselt tema raamat „Takso Tallinna taevas”, räägiti Teedest kui verinoorest linnaluuletajast, Tallinn oli juba pealkirjas, kõik oli selge.[1] Nüüd, viimaste kogudega on see Tallinn üha kaugemale maha jäänud, laias laastus alates „Atlasest” (tasub tähele panna Teede teoste pealkirjadegi tähelepanuväärset ruumilisust), kus suuresti liigeldi Tartus, nüüd „Käigud” ja „Ühe jalaga põhjas” on veel kaugemale läinud, ütleme, põhja poole. Tegelikult on „Ühe jalaga põhjas” sisulises mõttes „Käikude” järg, siit saab mingit joont mööda tagasi minna. „Käikudes” on ühelt poolt ootamist „lollil ajal lollis…
