Eile nägin unustuse nägu

Kärt Hellerma

 

 

Eile nägin unustuse nägu — unustuse illustratsiooni, unustuse peaaegu täiuslikku pildilist vastet. Raske oleks öelda midagi muud halli igavikutolmuga — või unustuse tuhaga? — kaetud toa kohta selle vana maja ülemisel korrusel, kus iseenesest võinuks tuksuda hoone süda. Sest kunagi oli ta seal tuksunud, kindlasti.

Kitsas katusealuses kambris olid kõikjal väikesed ikoonid, miniatuursed pühakute kujutised, suuremad ja väiksemad Kristuse pildid, krutsifiksid, palvehelmed, ajalooraamatud, iidamast-aadamast pärit ajaleheväljalõiked, tekstikoopiad häguseks muutunud kirjaga, lisaks igasuguseid karbikesi ja segase otstarbega pudinaid. Leidus ka kuiva, kolletuvat paberit kellegi kunagi tehtud märkmetega, mis olid — nagu kõik muu seal toas — ajahambast puretuna pisut juba mumifitseeruma hakanud.

Keset tuba oli lahmakale lauale laotatud nagu väike väljanäitus, mille koostajad tundusid olevat siit lahkunud juba aastakümnete eest, olles unustanud maha hulga rekvisiite, mis nüüd paksu tolmukihi alla maetult nukralt kunagisi omanikke ootasid. Ent omanikke polnud. Polnud üldse kedagi, ei ühtki hingelist. Vaid paksu, tõesti väga paksu tolmuga kaetud sakraalsete esemete külv — kivistunud rituaalsus, elu jääknähud, museaaliks muutunud maja. Mis teha, isikud, kes seal kunagi olid elanud ja toimetanud, rändasid ammu igavikuteedel, meie omast erinevas, ajatumas maailmas. Ajalikus maailmas olid ainult veel nende jäljed, tolm nende lihast ja tuhk nende luudest. Nii mulle paistis.

Ometi polnud unustus ja tolm veel kõik, selle toa kogu sisu. Paksude köidetega täidetud raamaturiiul, mis katusealuse toa üht seina kattis, andis tunnistust siin kunagi elanud inimeste tarkusejanust ja puhta vaimu väärikusest. Peamiselt andis see aga tunnistust vankumatust usust Jumalasse, kes kaitseb ja hoiab.

Ei puudunud seal ka puust lõigatud Jeesus Kristus, kes rippus toa hämaramas nurgas ristil, jalgade ees kunagise altari riismed. Kas leidus veel kedagi, kes selles hämaras toas tema ees praegugi palvetamas käib? Mõni vana hing? Vaevalt küll tunkedes remondimees, keda me maja õues kohtasime, siia oma isiklikku püha liturgiat pidama tuleks. Parem ongi, kui ta seda ei tee. Üürike kohtumine maja praeguse valvuriga reetis, et tema hingeke on sina peal natuke teiste jõududega. Selle, katoliku keskuse majast üle tee paiknevas talumajas elava põlise järvaka laiade põsesarnadega näkku oli selgelt kirjutatud, et kõigekõrgema poole pöördub ta palves heal juhul alles viimsepäeva hommikul. Piisab sellestki, kui ta lõunapausidel keskuseköögis raadiot saab kuulata ja vana vakstuga kaetud laua taga õlut või kangematki kraami pruukida. Tühje pudeleid jätkus nii kööki kui ka mujale, isegi maja ette õue.

Pudeleid märkasin paraku kohe, kui autost välja astusin. Need andsid tunnistust lõbusatest ja üsnagi ilmalikest olengutest, mida selle maja tumedate seinte vahel paistis olevat lähematel või kaugematel aegadel peetud. Mind tabas tuttav tunne, mida olen just mahajäetud pühakodade lähistel tundnud — siis, kui märkan sinna mahavisatud prügi või olen sunnitud loovima katkilöödud viinapudelite kildude vahel. See on üsna häiriv, see tunne, nagu irvitaks keegi sealsamas kõrval, et saite nüüd oma Jumala, et saite oma Jeesus Kristuse, et nüüd, ha-haa, on siin vaid vanade joodikute konid ja kaltsud… Elul on tuhandeid külgi, aga nendel hetkedel näib, et on ainult kaks — inimlik ja jumalik pool. Ja kui esimene on jäänud ilma teiseta, on see määratud kiirele kuhtumisele.

Tuppa, millest räägin, viis vana kitsas trepp, mis olevat tuletõrjel pinnuks silmas ning mis praeguses olekus ei lubavat ülakorrusel suuremate seltskondade kogunemisi korraldada. Muide, seda teadis rääkida sama remondimees, maja igapäevane allasukas, kes näis oma rollist täit mõnu tundvat. Tema jutu järgi olevat ta ka viimase preestriga, isa Guyga, kes majas aastaid tagasi oli elanud, koos „klõmakat pannud”.

Osa tubadest oligi keskuses ehitusjärgus ja pooleli. Ent igasugune remont annab lootust muutusteks. Vahest saab maja koos uue rüüga ka uue elu? Üksnes see otsatuba seal üleval vasakus tiivas paistis olevat elavatest kätest täiesti puutumatu, nagu mõne kusagilt iidsest matmispaigast üles kaevatud sarkofaagi sisu, mida muinsuste eksperdid pole oma steriilselt kinnastatud sõrmede vahelt veel jõudnud läbi lasta. Kes teaksid veel paremini kui nemad, missugune paistab tolm mikroskoobi all?

Mida ma siinset paksu tolmuga kaetud tuba vaadates mõtlesin? Kus on koristaja? Ka seda. Päris esimene mõte oli siiski teistsugune. Mind nimelt tabas selgelt äratundmine, kui habras on Jumala siire inimeste maailma. Ja see, kui tähtis on selle siirde korrasoleku eest hoolitseda.

Jumala siire — mis see üldse on? Tundub, et see on üks niisugune kanal, mis ootab inimestelt igapäevast kohusetundlikku koristustööd, ainitist hoolitsust oma hingepuhtuse eest. Kui seda enam ei tehta, siis tuleb unustus.

Jah, kui pole kedagi, kes majas elanud vana preestri — või vanade preestrite — tööd jätkaks, kes teeniks Jumalat nii, nagu selles majas varem on teenitud, siis langeb tolm ja katab kõik. Unustuse nägu — sel isegi puudus ilme.

Inimestest jääv sade koguneb kihiti. See on paratamatu, sest majad püsivad enamasti kauem kui inimesed, ja ajad ju muutuvad. Nii on ka Kodasema majaga, mis on aegade jooksul leidnud erinevat kasutust. Majadel, nagu inimestelgi, on oma saatus.

Kas Jumal oli Kodasemalt lahkunud koos teda kord teeninud inimestega? Olid küll uued inimesed, kes seal majas toimetasid ja kes olid niisamuti Jumala maised varjud nagu nood endised preestridki, aga erinevalt neist uued inimesed seda enam ei mäletanud.

…Vahel näib, et meil, nüüdisaegsetel inimestel, oleks justkui see ajuosa ära lõigatud, mis on seatud mäletama — mäletama kõige olulisemat. Me mäletame küll, aga hoopis teisest mõõtmest pärit asju, nähtusi, tundeid, pilte — enamasti oma isiklikke kaotusi ja pettumusi. Rõõme, mis on veelgi isiklikumad, muidugi ka. Aga peamine mäluosa, kõige olulisem mäluladestus on justkui kaotsi läinud. Kus ta vedeleb, see meie hinge must kast? Ega me ometi ole mingi salapärase lobotoomia ohvrid?

Isegi varjud surevad, kui neilt tolmu ei pühita. Ka varjud upuvad unustus­se. Ometi valgus ei kao. Ka seal, unustuse kaugeimas põhjas, keset varjude tontlikku tantsu, läikleb ikka miski, mis on neist, kes nüüdseks lahkunud, sinna maha jäänud. Tükike igaviku valgust? Küllap vist.

Nii ma mõtlesin, vaadates välja selle koristamise järele kisendava toa väikesest katusealusest aknast, mille taga loodus valmistus uueks kevadeks. Mets oli veel raagus ja maad kattis lume alt väljasulanud kulu, aga taevas juba helendas, nii nagu ta kevaditi ikka helendab. Ka siis, kui õhk on veel jahe.

  1. märts 2015. Pärast Kodasema katoliku keskuse külastamist.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon