In memoriam Edvin Hiedel 3. XII 1930—31. XII 2012
Aprill, 2013
Lahkunud on ungari kirjanduse esindaja Eestis, perfektne tõlkija ja hoolas toimetaja, kelle elutöö kokkuvõte ei mahu tavapärase nekroloogi ridadesse.
Edvin Hiedel lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogina 1954. aastal ja töötas Eesti Riiklikus Kirjastuses korrektori ja toimetajana aastail 1954—1963, siis kümme aastat „„Loomingu” Raamatukogu” toimetuses (1963—1973) ja seejärel 1976—1991 kirjastuses „Eesti Raamat” tõlkekirjanduse toimetajana. Toimetamis- ja tõlkimistöö jätkus ka pensionipõlves kuni viimase eluaastani. Ehkki toimetajana tegeles Edvin Hiedel nii eesti kui ka kogu maailma kirjandusega, oli tema eelistuseks noorusest saadik ungari kirjandus. Ungariga õnnestus tal lähemat tutvust teha juba 1956. aastast peale.
„„Loomingu” Raamatukogu” vihikutena ilmusid Edvin Hiedeli järgmised tõlked: Ernő Urbáni „Kaks vaati rummi” 1959, Frigyes Karinthy „Palun, härra õpetaja!” 1960, János Fülöpi „Botond” 1962, Ferenc Sánta „20 tunni reportaaž” 1964, István Szábo „Kõik niisama nagu vanasti” 1964, Endre Fejesi „Vanarauahoov” 1965, Anatole France’i „Roosipuumööbel” 1967, Mihhail Bulgakovi „Saatuslikud munad” 1968, Ákos Kérteszi „Makra” 1977, Áron Tamási „Talv orus” 1983, Mihály Babitsi „Kurgkaliif” 1986. Teiste tehtud tõlgete toimetamisest kujunes mõnigi kord nii suur töö, et toimetajast sai kaastõlkija: nii ilmusid Aleksandr Bloki „Keisrivõimu viimased päevad” (Jüri Pärni, 1989) ja George Orwelli „1984” (Elias Treeman, 1990).
„Eesti Raamatus” ja hiljem ka teistes kirjastustes ilmusid tema tõlgitud suurteosed, nagu Lászlo Némethi „Ängistus” (1969), Zsigmond Móriczi „Sugulased” (1971), Mor Jókai „Kuldaväärt mees” (1975), Gyula Krúdy „Punane postitõld. Päevalill” (1982), Lászlo Passuthi „Kuldses udus külmetavad jumalad: romaan Raffaelist” (1993), Dezső Kosztolanyi „Nero, verine luuletaja” (2000) ja „Kornél Esti paljastamine” (2004), Sándor Tari „Meie tänav” (2005), Sándor Márai „Maa! Maa!” (2006), „Püha Gennaro veri” (2006) ja „Ühe kodanlase pihtimused” (2010), Sándor Csoóri „Piiririkkuja” (2007) jmt. Avaldamata kujul jäid tõlkijast maha kolm Sándor Márai teost: „Vahemäng Bolzanos”, „Täielik päevik 1943—1944” ja „Kassa patrullkäik”.
Edvin Hiedeli tööde loetelu pikendavad veel osalus Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi” tõlkimisel, tema tõlgitud näidendid, kuuldemängud, lastejutud jms. lühiproosa, rääkimata suurest hulgast ülimalt põhjalikust toimetamistööst. Edvin Hiedelile jäävad igavesteks tänuvõlglasteks paljud tõlkijad. Unustada ei saa ka tema suurt panust eesti lastekirjanduse varamu taaselustamisse ja väljaandmisse „Eesti Raamatus”.
Edvin Hiedel sai Juhan Smuuli nimelise preemia 1983, Aleksander Kurtna nimelise tõlkepreemia 1988, Ungari „Pro Cultura Hungarica” auhinna 1992, Tibor Déry auhinna 1996 ja Valgetähe V klassi ordeni 2001. aastal. Ungari Vabariik on teda autasustanud Teeneteordeni ohvitseriristiga. Edvin Hiedel oli Eesti Kirjanike Liidu liige 1986. aastast ja Isamaaliidu liige 1996. aastast.
Eesti Kirjanike Liit
„Loomingu Raamatukogu”
